Selle nädala keskpaigas tekkis mul tööl olles moment, kus tundsin nii ogarat õnnelikkust oma praeguse uue töö üle, et minestan. Üliägedad projektid on käsil ja veel ägedamad on ees. No näiteks tuli see nädal keset päeva pakkumine.

“…ja siis nad vajavad sinna seriaali kahte naist ja kahe noormeest. Kas keegi on huvitatud?”

Ilma, et ma oleks täpselt teadnud, mis seriaali ja mida tegema peab, olin ma:

Mul oli kohe selge, kes sinna sobiks ja kellega koos võiks minna. Nende teiste reageering oli:

Naiskolleeg:

Ja meeskolleeg:

Neljandat oli veidi raskem leida, aga see ka nüüdseks otsustatud. Asi ei ole selles, et ma näitlejaks saada tahan 😀 Mul pole aimu ka, kas ma üldse oskaks näidelda nii, et megapiinlik poleks. Asi on selles, et ma olen töö osas praegu täielik nö Yes-Man.

“Seriaalis tahad osaleda?”

Mina: “LOOMULIKULT!” (Küll pärast jõuab uurida, mille sisse end mätsisin?”)

***

“Homme hommikul kell 6.30 tahad minna iganädalasele kohtumisele ühte meie liiget asendama?”

Mina: “Jaa, tavai!” (Endal pole aimugi, mis tegema peab või kuhu minema).

***

“Sotsiaalmeedia koolitusel edasijõudnutele tahad osaleda?”

Mina: “Muidugi, pane mind juba kirja!” (Teadmata, mida oskavad algajad ja mida edasijõudnud teevad, aga kava vaadates tundus lebo ja nipet-näpet tarkust juurde).

***

“Meil on kutsed TV3 sügisgalale Hiltonisse, oled huvitatud?”

Mina: “ABSOLUUTSELT! MINEK!” (Teadmata üldse, mis üritusega tegu, mõtlen juba, mis selga panna).

***

Ja no kuidas saab tööl käimist mitte armastada, kui sul käivad tööl sellised tegelaed:

Ja selle tööl KÄIMISEGA on üldse nii, et kui on usaldus, mõistlikud juhid ning muidugi ka töö võimaldab, siis minnakse juba ammu seda suunda, et keegi su tagumikutunde ei loe. Aga selleks peab olema usaldus ja loomulikult tööülesanded ja eesmärgid selged ja mõõdetavad. Meil on sellega õnneks nii hästi – mulle on ääretult oluline, et minu tööandja usaldab mind ja arvestab minuga, ning mina ei peta tema eeldusi ja lootusi, vähemalt üritan seda iga hinna eest mitte teha. Ma tunnen, et olen vajatud ja hoitud ning seda tuletatakse ikka ja jälle meelde. See lihtsalt on nii inimlik ja see tõesti mõjub, kui see pole võlts.

Nüüd, kus ma võin vabalt teha tööd ka kodus, olen ma kogu selle 5 kuu jooksul võtnud vaid ühe kodukontori päeva, kus ma tõesti arvasin, et saan intensiivsemalt ja segamatult tööd teha, sest plaanisin terve tööpäeva ühele kodulehele tekste kirjutada ja tekste toimetada. Üldiselt ma olen neid copy asju teinud ikkagi kontoris, sest ma TAHAN iga päev tööle minna! Ning kui vähegi saan oma asju kontoris teha, siis tahan minna. Mul on super meeskond ja ma olen nii õnnelik. Lõpuks ometi teen tööd, mis on ühtlasi ka minu hobi!