Mul on olnud lapsepõlves igasuguseid väikeloomi – põldhiired, hamster, merisiga, küülik… Aga mul pole mitte kunagi olnud mõttes võtta rotti. Ma isegi ei tea, miks. Juba “Hei, pöialpoisid” saates kujutati rotti halva tegelaskujuna ja ega “Naksitrallides” ka just rotid väga nummid olnud. Samas pole mul ka rottide vastu midagi olnud, lihtsalt nagu kanaarilinnud, maod, akvaariumikalad jms, jätsid nad mind täiesti külmaks. Kuni hetkeni, kus lapse kääbushamstrid oma elu ära elasid ja laps uut lemmikut tahtis. Kedagi, kes oleks sotsiaalsem, kui kaks tillukest kääbust, kes oma maailmas on ju nutikad loomad, aga inimestega suheldes oleks neil nagu teatud autismispektrihäire, mille tõttu kontakti ja silmsidet pole väga võimalik saavutada 🙁

Siis mul meenusidki rotid, hakkasin uurima ja nii juhtus – meie koju tuli pisike must isane rotipoeg, kelle nimeks sai Ruudi. Miskipärast tekkis aja jooksul Ruudist hoopis Rode ning nüüd kutsumegi teda hellitavalt nii.

Meie Rode täna laupäeva hommikul elu uudistamas

Lapsega saab Rode väga hästi läbi, minuga ka. Laseme teda tihti puurist välja, aga päris põrandal ta vabalt ringi ei siba, sest meil on ka kassid. Ja Rode ei tahagi põrandal ringi joosta, ta tahab voodi või diivani peal nuuskida ning põue pugeda või õlal tsillida.

Õlatsill

Hiljuti ostsin talle suure lahmaka puuri, kus mitu korrust ja tegevust jagub. Alguses ta kartis uut puuri, tahtis oma pisikesse tagasi, aga paari päevaga harjus ära, nüüd lösutab seal nagu vana mees. Ma kuskilt lugesin, et rotid ei meeldi inimestele, kellele ei meeldi ka maod, sest roti saba meenutab madu. Ma ei tea, kas seal on tõepõhi all? Jälestate te madusid ja rotte või ainult madusid või ainult rotte või mitte kumbagi? Minul endal ei ole madude vastu midagi, ei tekita rõvedustunnet ega hirmu. Loomulikult ei tahaks ma, et madu mind hammustab, aga ega ma ei taha ka, et mind kuri 2-aastane, koer või rott hammustaks. Kes tahaks?!

Rode on mind üks kord näksanud, kui oli õla peal ja otsustas mu kõrva mekkida. Natsa isegi oli valus ja ma ei tea, miks ta seda tegi. Täiesti rahulikus olekus. Rohkem ei ole ta meid ei hammustanud ega näksanud. Lugesin ka, et rotid olla lühinägelikud ja kui nende puuri juurde tulla, siis peaks häälega teada anda, et just SINA lähened. Nii et kui ma tahan Rode puurist välja võtta või talle süüa panna või silitada, siis ma hüüan puurile liginedes tema nime. Hiljuti aga juhtus katastroofiline olukord, nimelt lapsel tuli sõbranna külla ning esimese asjana hüüdis, et oo, kui suur teie rott juba on, ning pani näpu läbi puurivõre Rode poole. Ja Rode hammustas, nii et verd lendas. Näpus oli vaid üks väike auk, aga sealt lahmas sedasi verd, et põrand oli verd täis, diivan, riided… Ehmatus oli suur, aga tohterdasin kenasti ära ja mõne aja pärast oli sõbrannal meelest läinud.

Meil aga ei ununenud, juurdlesin, et mis siis juhtus. Kas oligi võõras inimene, võõras lõhn, ette hoiatamata tulek… Internet kirjutas, et puuri võre vahelt ei tohi rotile süüa anda, et muidu võibki hiljem näksata, kui näppu läbi puuri toppida. Me aga vahel oleme andnud küll Rodele puuri võre vahelt midagi head. Enam nii ei tee!

Kassidega ma rotti kokku lasknud ei ole. Kassid käivad küll Rode puuri ees uudistamas ja seal magamas. Käpaga ei susi ja keegi viha ei pea, aga päris kokku ei lase, sest loomad siiski on ettearvamatud. Youtubest võib näha küll väga palju videoid, kus kass ja rott lõbusasti koos mängivad, aga samas on nende vahel ka videoid, kus kass mõnusasti rotti keskelt pooleks hammustab ja sööb, nii et…

Niisiis on mul 35aastaselt selgunud, et olen ka täielik rotiinimene ja kui nad nii palju ei pissiks, siis võtaks hea meelega mõne veel 🙂

Kuidas teil rottidega? Ja madudega?