Browsed by
Category: Toitumine ja taimetoit

Seeneseljanka. Ilma lihata muidugi

Seeneseljanka. Ilma lihata muidugi

Ma olen ammu tahtnud teha Sandra Vungi seeneseljankat ja täna ma võtsin kätte ja tegin ära. Mulle väga maitseb seljanks, aga seni olen ma ostnud mingi ilma lihata purgiseljanka ja siis seda timminud erinevate lisanditega. Täna tegin supi nullist ja see oli ülilihtne ja maitsev.

Retsepti saab Sandra Vungi lehelt – SIIT, ma ei hakka seda ümber kirjutama. Mis mul vaja läks, on alloleval pildil. Pildilt on puudu sibulad ja sool, pipar ning ka paar puljongikuubikut. Puljonikuupikuid retseptis ei olnud, aga mulle tundus, et oleks vaja. Ahsoo, marineeritud kurgi vedelikku lisasin ma ka supile, mulle maitseb nii. Sidruniviilud supis on ka mõnus lisand.

0486FC8C-1C51-4D0E-8D6A-FF63CDF63811
Vajalikest asjadest on siit pildilt puudu sibulad, sool, pipar. Mina lisasin ka puljongikuubikud.

Käisime Etheliga täna vanalinnas uisutamas ja pärast talvist õueskäiku soojendab päris hästi 🙂

F50EB500-D224-440D-BD8E-A018E6CF9E11

 

 

 

Nii kaua, kui sa minusse ei puutu, tee mis tahad

Nii kaua, kui sa minusse ei puutu, tee mis tahad

Nägin “Evelini” saatest lõigukest, kus maovähendusoperatsiooni läbi teinud ja seeläbi palju kaalu kaotanud Anna (serjaalist “Ment” tuntuks saanud) mainis, et ta ei tarbi alkoholi. Et ta on kunagi proovinud küll ja teab, mis see on, aga see ei ole tema teema, talle ei maitse. Selle peale hõiskas Evelin (mälu järgi kirjutan nüüd), et vauuuu, publik, aplaus – siin istub inimene, kellele ei maitse alkohol, inimene, kes ei tarbi alkoholi, samal ajal kui riigis on alkoholi liigtarbimise probleem ja korraldatakse joome-poole-vähem kampaaniaid.

anna-jankelevits-ja-evelin-ilves-75843143
Foto: publik.delfi.ee kuvatõmmis

Ja nüüd hakin ma justkui täiesti teise teemaga sisse. Nimelt nädalavahetusel lugesin ma Nullkulu blogiposti “Kas on raske olla vegan?”. Iseenesest on sarnasest teemast väga palju kirjutatud, aga huvitav oli lugeda inimese, kes on oma blogi kaudu justkui natuke tuttavlikuks saanud, konkreetset kogemust. Ta kirjutab nii (kirjapilt muutmata):

Raske on see, et mina kui noor vegan naine ei ole tõsiseltvõetav. /—/ Näiteks ütles üks autoriteetne austusväärne meesisik nii möödaminnes, et küll ma sellest veganjurast ühel päeval lahti ütlen ehk siis kasvan suureks. Kusagil sain ka kommentaari: tibin otsib lihtsalt kohta elus, ka mingit identiteeti, ning sellele lisandub suht suur annus nartitsismi. Kõik see nö nullkulujutt ja vegaanlus on vaid suitsukate.” Ma päriselt ei saa aru miks ei ole see aktsepteeritav, et ma ei soovi põhjustada kaasolendile kannatust ja valu. Selle valikuga ei tee ma mitte kellelegi liiga.

Ühesõnaga… seda postitust lugedes tuli mulle meelde Evelini ja publiku reaktsioon. Muidugi see publik on plaksutama pandud, aga ta on plaksutama pandud siiski mingi üldtunnustatud väärtuse või tõekspidamise peale. Vaevalt pandaks publik plaksutama, kui keegi tüüp istuks samal diivanil ja kirjeldaks, kuidas ta kodus eile õhtul naist juukseid pidi rebis ja hooraks sõimas.

Kui inimene alkoholist loobub (ja ma ei mõtle seda, kui inimene alkoholismi puhul ikkagi vapralt joomise maha jätab ja ka vastu peab, vaid lihtsalt nendib, et talle see alkoholi värk lihtsalt ei istu ega maitse), siis kutsutakse esile üleüldine aplaus ja tunnustus. Kui keegi ütleb, et talle ei maitse liha ja/ või piimatooted, et see ei ole tema teema, ta ei taha loomadele liiga teha, siis vaadatakse nagu kerget friiki. Või tüüpilist trendihullu. Või söömishäiretega inimest. Või tähelepanu puuduses vaevlevat inimest. Või mingit sekti liiget. Samas, kui nii liigne alkohol kui ka liiga valgurikas toit võivad mõlemad olla tervisele kahjulikud. Ühe teema puhul me ühiskondlikult tunnustame, aga teise teema puhul suhtume pigem tõrjuvalt – nii kaua, kui sa minusse ei puutu, niikaua tee, mis tahad.

Aga kui seltskonnas keegi veiniklaasi tõstmata jätaks, ei suhtu me sarnaselt. Teised ei mõtle ega ilgu tõsimeeli, et ahh, küll sa sellest karsklusest välja kasvad või et see mitte-joomine on sul lihtsalt mingi moodne faas või et sul on toitumishäire.

Või äkki ikkagi kuskil sisimas oleme tõrjuvad ja mõtleme, et nii kaua kui sa minule ütlema ei tule, et ma peaks vähem jooma, nii kaua tee, mis ise tahad, joo või ära joo? Äkki me ei näita seda lihtsalt välja. Suitsukatteks küsime hoopis: “Oi, kas sa oled rase?” või “Aa, sa pead roolis olema?”.

Igatahes, arvata on, et ükski tavaline talkshow ei aplodeeriks (või vähemalt kas või noogutaks heakskiitvalt) selle peale, kui külaline ütleks, et ta ei söö liha või piimatooteid, sest ta armastab selleks liiga palju loomi. Olen aru saanud, et veganid ise usuvad sellesse, et maailm liigub sinna suunas, et lõpuks üldsus (ühiskonna väga suur osa) aktsepteerib veganlust ja et inimesed söövad vähem loomset. Üks inimene, kellega ma rääkisin, arvas, et pole mõtet üle mõelda – niikuinii toimub peagi tsivilisatsiooni krahh ja me langeme tagasi suht kiviaega ning kõik (ise küttimine ja kasvatamine) algab otsast peale.

Ma ei ole ju ka ise vegan ja see, mis ma kirja panin, on lihtsalt väike mõttelõng, mille rull ükspäev laiali jooksis.

PS: Vegani teema puhul on suht tavaliseks illustratsiooniks lüpsiaparaatide külge aheldatud kurnatud lehm. Ma illustreerin oma postitust hoopis hobusega. Sümboliseerigu see metsikut hobust 🙂

 

Uus restoran TOA – Taste of Asia

Uus restoran TOA – Taste of Asia

Rotermannis Coca Cola Plaza kõrval on uus restoran TOA – Taste of Asia. Käisime nädalavahetusel üle vaatamas, söömas. Tegemist ei ole kiirtoidukohaga nagu Chopstick vms. Atmosfäär on õdus, restoran paikneb kahel korrusel ja laudu päris palju. Teenindajad väga külalislahked ja viisakad. Kokad teevad süüa nii, et esimesel korrusel istudes saab nende tegemisi kiigata.

image

Menüü on kirju. Mina võtsin eelroast wokitud seened ja sinna kõrvale riisinuudlid munaga. Laura sõi kevadrulle ja kanatiibu. Karl proovis mingeid teisi kevadrulle ja neid samu wokitud seeni. Toit tuli suht ruttu. Ninna lõi täpselt sama lõhn, mis Telliskivi Konteineris. Ma ei tea, mis kaste/ maitseaine see on, aga minu jaoks on see nii ebameeldiv, nagu mingi roiskunud asja hais. Õnneks lõhnasid sellega Laura kanatiivad, mitte minu toit. Laurale see toidulõhn meeldis, nii et ilmselt minu enda kiiks (roiskunud lõhna ebameeldivaks pidamine :D). Ma kusjuures senimaani arvasingi, et Konteineri toit oli halvaks läinud vms, aga tuleb välja, et see spetsiifiline kaste ongi taste of Asia. Ma olen korra Tais käinud, aga see kaste mulle tuttav ei olnud. Äkki keegi teab, mis kaste see on? Vietnami kaste? Siis seda Tais ei pakutagi?

Kui Konteineri toit hakkas minule vastu, siis TOA toit oli täitsa söödav. Karlile meeldisid seened väga, ka nende kaste. Minu nuudlid olid hea maitsega, aga nad olid klimpis. Muna oli pigem üleni nuudlite küljes, mitte munatükid nuudlite sees. Laurale meeldisid kõik asjad ja ta on tegelikult küllaltki nõudlik sööja 🙂

image imageMenüüs olid päris huvitavad magustoidud, aga nende jaoks meil ruumi seekord ei jäänud. Ma pole tegelikult ka “huvitavate” magustoitude fänn, tahaks pigem mingit klassikalist kooki kui üldse. Ludide (panna cottad ja creme bruleed), mida saab lihtsalt suus keerutada, fänn ma ei ole. Saan 80, siis võin ludi süüa. Ma oleks sealt tellinud siis ilmselt kevadrullid banaani ja šokolaadiga, vähemalt saab midagi närida. Menüüs ei näinud ma meie Eesti nö käsitöölimonaade. Fanta-coca-sprite on igav. Hinnad olid tegelikult päris kallid, aga talutavad kesklinna kohta.

Iseenesest tundub, et koht sobiks väga hästi firmapidude jaoks, spontaanselt sisse astumiseks ja neile, kellele meeldib see spetsiifiline aasia maitse 🙂

Uus söögikoht Green Bakery/ ReaD

Uus söögikoht Green Bakery/ ReaD

Sõbranna kutsus täna lõunatama, et ohh, üks äge koht on, sulle kindlasti meeldib. Selline koht nagu Green Bakery, mis on ühenduses sellise kohaga, nagu  ReaD Maakri tänaval. Ma ei teadnud sellest mitte midagi, minu jaoks täiesti uus koht.

Uksest sisse astudes vaatab vastu kohe selline koogilett. Ja uksest sisse astudes sind märgatakse 🙂 See on oluline, sest ma ei saa aru toidukohtadest, kes oma klienti uksest sisse astudes ei tereta. Koogid paistsid kõik märkega “gluteenivaba”.

image Tegelikult ongi see koht väga lahe, sest tegemist on kasutatud raamatupood – vegan söögikohaga. Lõunaks oli pisike buffee, aga ma usun, et see toit vahetub seal iga päev. Ma usun, et osad a) hakkavad minu taldrikut nähes oksele või b) arvavad, et seal taldrikul ongi okse, aga minu unistuste söögikord ongi mul umbes selline, et ma saaks valimatult taimetoitu taldrikule kühveldada 🙂

image
See taldrikutäis maksis 5 eurot sentidega. Sinna juurde sai tasuta sidruniga vett. Juurviljade juurest paistab ka taimne kotlet.

Ümberringi raamatud. Iga raamat maksab 3 eurot ja 4 raamatut kokku 10 eurot. Sinna saab ka raamatuid ka ise viia (siiski ma just Maksim Gorkit sinna viimiseks ei soovita :D).

image
Kaisa 🙂

Magusaks minul jõudu ei olnud aga üks aedvilja kook läks peale küll.

image

Rahvast oli ja mingi tüüp tsillis kott-toolis raamaturiiulikte vahel. Väga häng-bäng koht. Misiganes see tähendab 😀 Soovitan uudistama minna.

 

Mis on parim lõunasöök?

Mis on parim lõunasöök?

Pean tunnistama, et minu parim lõunasöök tööpäevadel on see, kui ma viitsin minna Rimisse ja sealt lahtisest salativalikust kühveldada endale karpi kõike head. Ma viitsin seda harva teha, seega võibolla pole ka seetõttu tüütuks läinud.

Ma panen alati:

  • makarone
  • kinoad päiksekuivatatud tomatitega
  • rukolat
  • tomatit
  • kurki
  • marineeritud kurki
  • šampinjoniseeni
  • fetajuustukuubikuid
  • muna
  • kallan üle mingi kastmega
  • peale riivjuustu.

Ja miks siis mitte teha ka kodus megakiirelt sarnane salat. Karlile puistasin krevette ka peale.

La Muu jäätiste arvustus vol 1

La Muu jäätiste arvustus vol 1

Nüüdseks olen ära proovinud mingi portsu La Muu jäätiseid ja võtan oma arvamuse kokku.

Rummi-rosina 

Magus. Rammus. Pigem ei ole rummi-rosina, vaid vanilje jäätis rummis immutatud rosinatega. Väga alhoholine. Kellele see on pluss, kellele miinus. Rosinad jaotuvad väga ebaühtlaselt – karbist võid süüa pool jäätist sedasi ära, et kohtad kolme rosinat ja siis torkad lusika kohta, kus on peotäis rosinaid (mis väga alkoholised) ja saad rosina-rummi šoti. Kui karp on 400g, võiks tootja suuta tagada selles mahus karbis rosinate ühtlase jaotuvuse. Minule rosinad väga maitsevad, igal pool, nii kringlis kui ka jäätises. Kohati käib jäätisest rasva maik üle, ilmselt on tegemist väga rammusa jäätisega. Üldkokkuvõttes – minule meeldib ja ostan korduvalt, kuid korraga palju süüa ei saa.

Rabarberi

Hapukas jäätis, aga samas käib ikka mingi magus arusaamatu suhkru maitse üle. Rabarberi maitset ei tunne, mis on samas hea, sest rabarber on rõve 😀 Jalust ei raba. Uuesti ei osta.

13240133_934941659956635_1955630188197910535_n.jpg

Mango sorbett

Aimatav mango maitse. Aga sorbett on ikkagi sorbett, see ei ole jäätis, see on jäätise mõnitus. Seega ei saa ma väga head hinnangut anda ühelegi sorbetile.

Karamelli-meresoola

Olete söönud mingit jäätist nii intensiivselt lusikaga otse karbist, et näpu külge tuleb vill? Reaalselt nagu! Ma olen! Magus jäätis, aga mitte lääge, vaid karamelline. Sulakaramelli sopid on jäätise sees. Ärge laske end nimest heidutada, nagu tegu oleks mingi HUVITAVA kooslusega meresoola näol. Tegelikult on lihtlabane (heas mõttes!), väga hea karamelli jäätis. Miinus on see, et mina ei tea, mis neil selle jäätise segamismasinaga on, aga vahel on jäätise sees suured või- või rasvaklimbid. Võtad suure lusika karamellist jäätist, see sulab suus ja siis üks asi jääb tükina suhu… Hammustad katki, tunned, kuidas see on tükk maitsetut rasva. Vot see on rõve. Sellest hoolimata on see mul vist lemmikjäätis.

13690804_969601523157315_7681197338195267232_n.jpg

Banaani jäätis

Mitte banaani jäätis, vaid banaani ilgus. Maitseb nagu külmutatud mädanenud banaan. Aa ei, oot. Maitseb nagu… Tean! Mäletate suht vene ajast seda kuivatatud banaani:

kuivatatud-banaanid.jpg

Vot selle maitsega ongi. TÄPSELT! Seega ärge lootke siit saada mingit mõnusat purustatud värske banaani elamust saada. Jäätis oleks justkui tehtud sellest samast kuivatatud banaaninässist, on VÄGA magus. Esimese hooga mõtlesin, et viskan minema. Tohutu pettumus. Banaani-pettumus.

13754275_969566986494102_410825508249408227_n.jpg

Pistaatsia jäätis

Tummine, ei ole lääge. Soolakas, aga mitte häirivalt, et pööritad silmi ja ütled HUVITAAAAV, vaid mõnus neutraalne maitse. See ilmselt kas meeldib täiega või ei meeldi suutäitki. Meie külmkappi satub ikkagi suht tihti.

Mustika-lavendlijäätis

Seline mahe. Aimatav mustika maitse täitsa olemas. Õigemini mustikamoosi maitse. Lavendlit tunda ei ole, samas ei tea ma ka, kuidas lavendel maitsema peaks, pigem tean, kuidas see haistes tundub. Siin eriti ei tundu. Pigem ikkagi meeldiv jäätis, kui et veider kombo. Uuesti ei ole ostnud.

13239130_935742843209850_6728827331922534202_n.jpg

Mis jäätiseid veel proovida võiks? Mis on teie La Muu lemmikud? Kas arvate et ca 8 ja ca 6 eurot on kallis nende karpide kohta või mitte? Miks see ÖKOjäätis on plastikkarbis?

PS: La Muu ei ole minu arvamust küsinud.

 

 

 

Risoto kodustest vahenditest

Risoto kodustest vahenditest

Risoto puhul on oluline, et teed selle tegemise põhimõtte selgeks, ehk siis võti on valge vein, või, risotoriis, puljong, toorjuust (sulajuust)… Ülejäänud komponentidega annab varieerida.

Vaja läheb (ehk mis mul kodus oli)?

  • pool pakki Veski Mati risotoriisi
  • 2 supilusikatäis võid
  • natuke ka oluuviõli
  • üks mugulsibul
  • 3 vart sellerit (seller peab tegelikult ikka risotos olema)
  • kaks peotäit šampinjone (idekas oleks ka näiteks kukeseentega)
  • üks porgand (lisasin, sest oli kapis)
  • soola, pipart
  • pokaal valget veini (võib olla suvakas odav vein)
  • 2 puljongikuubikut + kannutäis keeva vett
  • umbes pool pakki toorjuustu
  • peotäis riivitud parmesani.

Kuidas teha?

  1. Pane pannile törts oliiviõli. Haki sinna sibul, seller ja porgand (kõik ühesuurused väiksed tükid). Kuumuta neid veidi oliiviõlis ja siis lisa supilusikatäis võid. Sega ja kuumuta veel veidi.
  2. Lisa tükeldatud seened (seened ma jätan suuremad). Lisa soola. Prae, kuni sibul ja seller on klaasjad ja seenel ka kerge jume.
  3. Lisa risotoriis, sega läbi. Lisa veel supilusikatäis võid, sega. Lisa vein. Sega ja kuumuta vein toidust välja.
  4. Võta eelnevalt ettevalmistatud puljong. Mina panen anumasse kaks aedviljapuljongikuubikut ja kallan kannukese keeva vett peale. Nüüd jagan selle mõttes äkki umbes kuueks ja hakkan 1/6 osadega pannile kallama. Kallan, segan, siis lasen kaane all haududa. Siis kallan, segan ja lasen kaane all jälle veel ära haududa. Ei tohi põhja kõrveteta! Ja nii edasi, kuni riis on pehme.
  5. Kui riis pehme, siis panen juurde toorjuustu ja parmesani ja segan. Konsistents peab olema vedel, mitte klimpis riisikamakad. Seda saadki timmida puljongiga, et lõpuks ei oleks sul pannil klimpis roog vaid mõnusalt voolav.

Mina serveerisin jahvatatud pipra ja värkse peterselliga. Üks lemmiktoitudest!


Võid risotot samamoodi teha ka hoopis kõva pirni ja sinihallitusjuustuga, või siis päiksekuivatatud tomati ja toorjuustuga. Parmensani riivi sisse ja peale.

 

 

Vähe tervislikumad snäkid – aedoad

Vähe tervislikumad snäkid – aedoad

Keeda soolvees ports aedubasid. Kui sulle meeldiks pehmemad, keeda kauem, kui krõmpsumad, siis vähem. Lihtsalt proovi vahepeal.

Nõruta sõelaga vesi välja ja kalla oad taldrikule.

Jahvata peale soola ja pipart. Lisa riivitud parmesani. (Ja näiteks ka oma lemmikkastet).

Nii lihtne see ongi 🙂

Soe küüslaugune ja karrine tofu-tomati-spinati salat

Soe küüslaugune ja karrine tofu-tomati-spinati salat

Jälle üks ülilihtne ja maitsev katsetus (sõin pärast taldrikult söömist ka panni pealt panni puhtaks). Ma olen toidutegemises jube laisk – tahan head asja, aga ei viitsi elusees osta 25 komponenti ja küpsetada 3 tundi. Õnneks taimetoiduga on lihtne – taimeid väga 3 tundi ei vaaritata ka.

Retsept on pärit jälle samast raamatust, mis eelmine retsept oli, aga mulle meeldib veidi mugandada.

Vaja läheb (kogus kahele):

  • Tofu tilliga, 1 pakk (ostke kindlasti see Bonsoya oma, see on mõnusa paksu tekstuuriga). Olen restoranis söönud ka vedelat tarretise moodi tofut (vähemalt oli nende menüüs see tofuna kirjas), mis maitses nagu näokreem. Seda ei taha keegi pannil praadida, uskuge mind!
img-4115
Foto: Bonsoya kodulehelt
  • 1 suur mugulsibul
  • 4 keskmist küüslauguküünt
  • garam masala vürtsisegu (ilmselt võib kasutada ka karripulbrit), ma panin 1,5 suurt teelusikat
  • väiksem karp kirsstomateid
  • peaagu terve karp värsket beebispinatit
  • soola ja pipart
  • oliiviõli

Kuidas teha?

  1. Vala pannile oliiviõli ja tükeldatud sibulad, prae sibulaid, kuni kergelt klaasjad.
  2. Lisa 1cm paksused tofu-kuubikud. Prae kogu värki, kuni ka tofu hakkab kergelt pruunistuma.
  3. Lisa purustatud küüslauk ja vürtsisegu. Prae natsa veel.
  4. Lisa kirsstomatid, mis pooleks lõigatud. Jahvata peale soola ja pipart. Prae neid, kuni on natsa lödid, aga mitte täiesti.
  5. Lisa terved beebispinati lehed ja sega kõike läbi, kuni lehed närbuvad.

Söö soojalt. Küüslauk teeb selle toidu jube heaks. Kes toorest tofut ei armasta, siis tasub proovida, sest praetud tofu on koos nende maitseainetega ikka hoopis midagi muud.

img_0257


Vürtsikas läätse-maguskartuli supp (üle pika aja üks ülihea retseptisoovitus)

Vürtsikas läätse-maguskartuli supp (üle pika aja üks ülihea retseptisoovitus)

Eelmine nädal mingi päev prantsatasin töölt koju tulles diivanile ja plõksisin lahti teleka, mingi toit oli mul parasjagu käes. Ma võibolla korra nädalas maandun sedasi teleka taha pärast tööd. See on üks haruldane monent ja mis ma siis näen.  Seal lõigatakse sealkõri läbi ja tõmmatakse rippu. Verd purskab. Mitte nagu kraanist, vaid nagu purskaevust. TV3-s (mitte stuudios siis) ja päise päeva ajal.

Ma korra röögatasin ehmatusest, aga siis vaatasin natuke edasi. Saade oli sellest, et kuidas kasutatakse verd toitudes. No muidugi verivorst… Aga seal tehti ka näiteks šokolaadipudingut väikese verega. Saatejuht käis Inglismaal linnas ringi ja küsis suvalistelt möödujatelt: “Kas teie sööte verd?”

Vastused olid, et fui, ega me mingid vampiirid ei ole. Korraks jooksis minu loogika kokku – et okei, vere söömise kohta teete te parasjagu okset väljastava näo, sest ega te VAMPIIRID pole (mis te ometi mõtlete eksole?!), kuid verist lihakänakat praete mõnuga ja hiljem ka ju ikkagi sööte?!

***

Mina aga tahtsin teiega jagada täna megahead retsepti. See on nagu ikka mu lemmiktoiduraamatust – Carla Bardi “Taimetoidud”. Ainult, et ma veidi mugandasin seda ja panen kirja ome versiooni.

img_0238

Vaja läheb (kõik tegelt odavad asjad ka):

  • 1 keskmine maguskartul
  • 1 porgand (võib ka ära jätta, sest supis on see maguskartuliga väga sarnane)
  • umbes 200 g punaseid läätsesid (ainult need keevad vaid mingi 5 min)
  • 2 sellerivart
  • veits brokolit (sobib mingi külmutatud brokolipaki lõpp, või mõni muu roheline – suhkruhernes, roheline uba)
  • 1 mugulsibul
  • 1 supilusikas karripulbrit
  • 2 küüslaugu küünt
  • oliiviõli
  • paar aedvilja puljongikuubikut (maitse järgi)
  • soola-pipart
  • värsket tilli-peterselli/ koriandrit
  • 1 purk purustatud tomatit
  • paar loorberilehte

Kuidas teha?

  1. Tükelda kuubikuteks porgand, maguskartul. Haki sibul ja seller peeneks (Karl muidu sellerit ei söö, aga siin ta isegi ei saanud aru, et seda kasutasin). Viska kõik supipotti, kuhu põhja vala korralikult oliiviõli. Sega ja kuumuta ca 3-5 minutit.
  2. Lisa hakitud või purustatud küüslauk ja karripulver (võib ka karripasta). Sega ja kuumuta veel ca 3 minutit. (Võid lisada õli, kui liiga kuivaks kisub).
  3. Lisa keev vesi (mina lisasin keskmise veekeedukannu koguse, ca pool keskmist potti vett) ja paar puljongikuubikut (ma äkki panin 2,5). Keeda mõned minutid.
  4. Lisa külmutatud rohelised asjad, näiteks brokoli ja läätsed. Keeda kuni läätsed ka pehmed. Viska peale hulga tilli ja petserselli. Sooja ja pipart.

Jube hea, mulle meeldib kui on vürtsikas ja seda ma timmin tunde järgi. Ammu juba tundsin, et pole midagi uut proovinud ja pole sada aastat blogis ühtegi head retsepti jaganud. Luban, et parandan nüüd selle vea ja varsti kindlasti viskab mõne katsetuse veel sisse.

Läätsed vajusid mul põhja 😀