Nii kaua, kui sa minusse ei puutu, tee mis tahad

Nii kaua, kui sa minusse ei puutu, tee mis tahad

Nägin “Evelini” saatest lõigukest, kus maovähendusoperatsiooni läbi teinud ja seeläbi palju kaalu kaotanud Anna (serjaalist “Ment” tuntuks saanud) mainis, et ta ei tarbi alkoholi. Et ta on kunagi proovinud küll ja teab, mis see on, aga see ei ole tema teema, talle ei maitse. Selle peale hõiskas Evelin (mälu järgi kirjutan nüüd), et vauuuu, publik, aplaus – siin istub inimene, kellele ei maitse alkohol, inimene, kes ei tarbi alkoholi, samal ajal kui riigis on alkoholi liigtarbimise probleem ja korraldatakse joome-poole-vähem kampaaniaid.

anna-jankelevits-ja-evelin-ilves-75843143
Foto: publik.delfi.ee kuvatõmmis

Ja nüüd hakin ma justkui täiesti teise teemaga sisse. Nimelt nädalavahetusel lugesin ma Nullkulu blogiposti “Kas on raske olla vegan?”. Iseenesest on sarnasest teemast väga palju kirjutatud, aga huvitav oli lugeda inimese, kes on oma blogi kaudu justkui natuke tuttavlikuks saanud, konkreetset kogemust. Ta kirjutab nii (kirjapilt muutmata):

Raske on see, et mina kui noor vegan naine ei ole tõsiseltvõetav. /—/ Näiteks ütles üks autoriteetne austusväärne meesisik nii möödaminnes, et küll ma sellest veganjurast ühel päeval lahti ütlen ehk siis kasvan suureks. Kusagil sain ka kommentaari: tibin otsib lihtsalt kohta elus, ka mingit identiteeti, ning sellele lisandub suht suur annus nartitsismi. Kõik see nö nullkulujutt ja vegaanlus on vaid suitsukate.” Ma päriselt ei saa aru miks ei ole see aktsepteeritav, et ma ei soovi põhjustada kaasolendile kannatust ja valu. Selle valikuga ei tee ma mitte kellelegi liiga.

Ühesõnaga… seda postitust lugedes tuli mulle meelde Evelini ja publiku reaktsioon. Muidugi see publik on plaksutama pandud, aga ta on plaksutama pandud siiski mingi üldtunnustatud väärtuse või tõekspidamise peale. Vaevalt pandaks publik plaksutama, kui keegi tüüp istuks samal diivanil ja kirjeldaks, kuidas ta kodus eile õhtul naist juukseid pidi rebis ja hooraks sõimas.

Kui inimene alkoholist loobub (ja ma ei mõtle seda, kui inimene alkoholismi puhul ikkagi vapralt joomise maha jätab ja ka vastu peab, vaid lihtsalt nendib, et talle see alkoholi värk lihtsalt ei istu ega maitse), siis kutsutakse esile üleüldine aplaus ja tunnustus. Kui keegi ütleb, et talle ei maitse liha ja/ või piimatooted, et see ei ole tema teema, ta ei taha loomadele liiga teha, siis vaadatakse nagu kerget friiki. Või tüüpilist trendihullu. Või söömishäiretega inimest. Või tähelepanu puuduses vaevlevat inimest. Või mingit sekti liiget. Samas, kui nii liigne alkohol kui ka liiga valgurikas toit võivad mõlemad olla tervisele kahjulikud. Ühe teema puhul me ühiskondlikult tunnustame, aga teise teema puhul suhtume pigem tõrjuvalt – nii kaua, kui sa minusse ei puutu, niikaua tee, mis tahad.

Aga kui seltskonnas keegi veiniklaasi tõstmata jätaks, ei suhtu me sarnaselt. Teised ei mõtle ega ilgu tõsimeeli, et ahh, küll sa sellest karsklusest välja kasvad või et see mitte-joomine on sul lihtsalt mingi moodne faas või et sul on toitumishäire.

Või äkki ikkagi kuskil sisimas oleme tõrjuvad ja mõtleme, et nii kaua kui sa minule ütlema ei tule, et ma peaks vähem jooma, nii kaua tee, mis ise tahad, joo või ära joo? Äkki me ei näita seda lihtsalt välja. Suitsukatteks küsime hoopis: “Oi, kas sa oled rase?” või “Aa, sa pead roolis olema?”.

Igatahes, arvata on, et ükski tavaline talkshow ei aplodeeriks (või vähemalt kas või noogutaks heakskiitvalt) selle peale, kui külaline ütleks, et ta ei söö liha või piimatooteid, sest ta armastab selleks liiga palju loomi. Olen aru saanud, et veganid ise usuvad sellesse, et maailm liigub sinna suunas, et lõpuks üldsus (ühiskonna väga suur osa) aktsepteerib veganlust ja et inimesed söövad vähem loomset. Üks inimene, kellega ma rääkisin, arvas, et pole mõtet üle mõelda – niikuinii toimub peagi tsivilisatsiooni krahh ja me langeme tagasi suht kiviaega ning kõik (ise küttimine ja kasvatamine) algab otsast peale.

Ma ei ole ju ka ise vegan ja see, mis ma kirja panin, on lihtsalt väike mõttelõng, mille rull ükspäev laiali jooksis.

PS: Vegani teema puhul on suht tavaliseks illustratsiooniks lüpsiaparaatide külge aheldatud kurnatud lehm. Ma illustreerin oma postitust hoopis hobusega. Sümboliseerigu see metsikut hobust 🙂

 

11 thoughts on “Nii kaua, kui sa minusse ei puutu, tee mis tahad

  1. Kahjuks nii see on jah. Kuigi karsklasi ikka kiusatakse ka seltskondades, kus parasjagu on pidu ja juuakse. Mõlemal juhul vist kuidagi alateadlikult kardetakse karsklase või vegani poolt saada mingi etteheite osaliseks, kuigi enamasti selleks pole põhjust. Eks see oleneb muidugi ka seltskondadest. Mittejoomine on vist siiski rohkem aktsepteeritud kui veganlus.

  2. Mul veganluse kogemust pole aga karsklasi kiustatakse küll. Kusjuures ma pole põhimõtteline karsklane vaid lihtsalt ei ole isu alkoholi järgi. Vast pool aastat tagasi kallasin endale klaasi lemmiksiidrit ja asi lõppes sellega, et peale teist lonksu läks hea kraam kraanikausist alla. No ei ole isu.
    Aga jah, seltskonnas olles seda seletamist jätkub. Algul tavapärased “Äkki ikka oled rase”, “Kas oled haige?” ning hiljem suhteliselt agressiivne joomisele suunamine. Olen päris karmilt sõimatagi saanud kuna kaine inimene seltskonnas “rikub kõigi peo”… Ma ei teagi… kaine inimese jooma meelitamine on OK aga kui mina ütleks joogisele tüübile, et “Õu, ära enam peale võta” ning kisuksin klaasi käest… Läheks vist jamaks küll.
    Aga eks teadlikkus kasvab ajaga ning küll veganid ja taimetoitlased ka varsti “normaalseteks” tunnistatakse 🙂

    1. Jah, selliselt üksikjuhtumeid seltskondades leiab, kuid ma kirjutasin just üldsuse (avalik telesaade) aspektist lähtudes. Telesaates, avalikult, meedias jne saab karsklus siiski aplausi ja tunnustuse, veganlust avalikult saates tõenäoliselt ei mõnitataks, aga üldsus otseselt heakskiitvalt ka ei noogutaks.

  3. Ma isegi ei maini kuskil seltskonnas olles, et olen nö pro-vegan (külas olles kipun piimatooteid siiski veidi tarbima), aga millegipärast passitakse mulle ikka taldrikusse ja uuritakse, et miks liha ei võta. Täiesti rahulikult olen oma nurgas, ei kirtsuta kellegi kanatüki peale nina jaaaa ikka tullakse uurima, et miks ma nii kont olen ja liha ei söö 😀

    Samas kui ütlen, et ei soovi alkoholi, siis on see kuidagi täiesti iseenesest mõistetav ja tõesti pigem tehakse mingi julgustav pats õlale, et tubli. Noh jah.

  4. Mina ei tarbi alkoholi, sest see ei maitse mulle ning saan päris tihti ebaviisakaid kommentaare selle suunas. Miks, seda ma öelda ei oska, sest mul on täiesti ükskõik, kas keegi teine tarbib või ei. Ikka ja jälle leidub seltskonnas inimesi, keda “teistmoodi” käitumine niimoodi häirima hakkab, et peab kohe ära nähvama. Naljakas. Mul oleks küll hea meel, kui keegi näiteks jätaks söömata mandariinid ja ma ise neid rohkem süüa saaks. Ei tuleks selle pealegi, et nähvata kui rumal ta on neist loobudes.

    1. Jah, aga ühiskonna ja üldsuse silmis oled sa aplausi väärt. Ma tahtsingi juhtida tähelepanu üldsuse heakskiidule.

  5. Ma ei võrdleks päris nii liha söömist ja alkoholi tarbimist. Üks on siiski tervisele kahjulik. Liha söömine mõistlikes kogustes ei ole ju kahjulik. Me ei näe lihast ülesöönud inimesi Balti jaamas lällamas. Alkohol on ikka see, mis on kurja juur olnud läbi aegade. Ma ei väida, et inimesed ei oska ka mõistlikult juua, aga ma üritasin lihtsalt lahti mõtestada, miks üldsuse silmis on sinu sõnul üks aplausi väärt ja teine pigem mitte. Ma ei tea, kas mu mõte jõudis kohale 😀 St alkoholi tajutakse siiski pigem vaenlasena, sest see on meelemürk.

    1. Tõenäoliselt sul on õigus, et alkoholi tajutakse vaenlasena, sest väga paljud ei tarvita seda koguses, mis jääks madala riski piiridesse. Alkohol puudutab inimesi ja inimeste heaolu. Loomade heaolule enamik inimesi veel ei mõtle, seni kuni nad täidavad sellega enda rahulolu.

      Samas kui inimene ütleb, et ei joo alkoholi lihtsalt seepärast, et see ei maitse, mitte sellepärast, et see pole tervislik, siis see motiiv siiski erineb. Kas see väärib kuidagi ühiskondlikku aplausi, kui kellelegi personaalselt ei maitse alkohol? Aga seda, kui keegi armastab loomi niivõrd, et ei taha neid süüa, ei suuda üldsus ja ühiskond tunnustada ja tema valikuid ühiskondlikult ja avalikult heaks kiita.

  6. Mu arvates ei saa neid kahte asja võrreldagi 😀 Ma pooldan muidugi seda kui liha vähem süüakse, aga et see päris ära jätta ja veel veganiks hakata, on ikka paras jaburus. Loomade piinamine ja suurkorporatsioonide tegevus on muidugi ka juba omaette teema. Ma kuulnud küll neid lugusid küll mis nende taimetoitlastega on olnud, mis tervisehädad ja asjad. Ah ei viitsi hakata seda sama asja jälle miljon korda rääkima.

    1. Jah, sellepärast seda üldsuse heakskiitu tõenäoliselt niipea ei tule, sest sinuga samal arvamusel olevaid inimesi on palju. Sellest ma kirjutasingi.

    2. Vabandust aga kas lihasööjatel ei ole tervisehädasid? Või on erinevad haigused aktsepteeritavad vaid nende puhul, kes tarbivad piima-ja lihatooteid ning veganid peaksid just kui alati terved olema?
      Tegelikult, kas inimene sööb liha või mitte ei ole oluline kuni inimene on teadlik sellest, mida ta suhu pistab. Kahjuks paljud hakkavad veganiteks teadmata, milliseid toiduaineid ta peab tarbima, et keha saaks kõik vajalikku kätte. Sellepärast pole ka ise julgenud puhtalt taimetoidule üle minna (kuigi mulle lihtsalt ei maitse liga ning iga aastaga aina vähem, seega ilmselt tuleb see samm ette võtta), sest ma tean, et enne tuleb korralik uurimistöö teha. Sandra Vungi on väga hea näide teadkikust veganlusest.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *