Toitumise põhitõed – kas on ikka tõed? Pluss retsepti moodi asi :)
Ühest allikast loed laias laastus seda, et kui sööd kiireid süsivesikuid, siis sinu veresuhkru tase tõuseb ja põhimõtteliselt lähed seeläbi paksuks. Selle põhjal on üles ehitatud terve teadus – näitajad glükeemiline indeks ja glükeemiline koormus, toiduained, mida võib südamerahus süüa ja mida mitte. Välja on mõeldud igasugused suhkruasendajad, aeglased suhkrud – agaavisiirup, erütritool, ksülitool, fruktoos jne. Leiutatakse igasugused tooted, näiteks Coca Zero, mis täis magustajat aspartaami, kuid milles ei ole süsivesikuid, mis sinu veresuhkrut tõstaks ning mida võib rahus tarbida.
Ja siis võtad teise allika ja loed, et võime leiutada kui palju tahes teooriaid ja tooteid, aga on olemas selline kift asi nagu inimese aju. Ja samal ajal, kui sa enda meelest seda “süütut” kokat liitrite kaupa kõrrest makku luristad ja elad õndsas teadmises, et see su pekile järgmist põlvkonda peale ei kasvata, veab su aju su keha alt. Nimelt su keel saab ikkagi selle magusaaistingu, seeläbi ka aju ning aju, vana kits, annab kehale ikkagi need samad signaalid, mis kiire süsivesiku puhul. Pekk kukub ikkagi vohama. Kui ma sellest kuulsin, siis mõtlesin, et krt, kes siis ütleb, mis on üldse tõsi ja mis mitte. Ma olin pettunud.
Täna sõin imemaitsvat õhtusööki, viimase aja lemmikut ja mõtlesin, et kui ma söön gluteenivabu makarone, kas siis mu aju teeb sama triki – arvab, et see on gluteen, sest maitse on ju sama 😀
Siinkohal jagan teiega minu viimase aja lemmiksööki – spagetid küüslaugu ja pestoga ning köögiviljakastmega. Spagetid keetsin ära ja segasin läbi lögaga, mis koosnes purustatud küüslaugust, hakitud basiilikust, pestost ja oliiviõlist. Ja köögiviljaosa koosnes pannile lõigatud suvikõrvitsast (lemmik!), paprikast, suhkruhernekauntest, seentest, tsillipastast, küüslaugust, oliiviõlist, sojakastmest ja suvakast tomatikastmest (mitte purustatud tomat, vaid mingi suvakas pastakaste purgis).
Lemmik
yhprum
Hm, see, et aju midagi välja mõtleb, tundub natuke totakas teooria. Metabolism on ju ikkagi füüsiline ja keeminile protsess, milleks on ikkagi vaja teatavaid aineid, mitte tundeid.
Tikku ka põlema ei pane ajureaktsiooniga ometi.
M
Suhkruasendajad tekitavad samasuguse tunde nagu suhkur läbi retseptorite suus ja kõhus, et oh! suhkur! kalorid tulevad! ja mõnukeskus ajus on sillas. Aga mõndade suhkruasendajate puhul (nagu coke zeros on) ei tule kaloreid, misjärel aju on segaduses, sest küllastustunnet andvaid hormoone ei teki ja seejärel on oht süüa rohkem, sest isu pole täis ehk craving jääb alles. Aju ei mõtle midagi välja ise, vaid käitub vastavalt sellele, mis signaale ta saab. Täiesti tavaline gümnaasiumi bioloogia.
yhprum
Nojah, seda minagi ju. Pekk kukub vohama siis selle pärast, et sa sööd rohkem, mitte sellepärast, et aju mõtleb süsivesikuid välja vms.
Felicity
Jaa, teooriad on nii erinevad, et miski ei tundu enam õige…
Mingi aeg oli telekas dokfilm kaksikvendadest(identsed kaksikud), kellest üks pandi valgu-ja rasvarikkale dieedile ja teine süsivesikuterikkale dieedile ja siis mõne aja pärast mõõdeti erinevaid näitajaid. Kõikide eelduste kohaselt oleks pidanud olema paremas vormis valgusööja, aga ei, temal läksid näitajad täiesti käest-kõrge kolesterool, vererõhk ja tekkis lausa diabeedieelne seisund ja sportida ka enam ei jõudnud ja aju ei töötanud kui testiti vaimset võimekust. Seevastu suhkruid vitsutanud vend oli ergas, pea töötas ja jooksis maratoni. Vot peale seda filmi ma enam ei usu seda teooriat, et süsivesikuid peaks hullult piirma või üldse vältima.
Ära coca zerost küll puudust tunne, see oma aspartaamiga ikka ilge mürk ju.
ebapärlikarp
Ma ka limpse ei joo, üldse ei isuta ka õnneks 🙂