Vegan elu tundub mulle väga sümpaatne, saan veganite toidupiltidest, teadlikkusest,  sihikindlusest palju inspiratsiooni. Ma ausalt mõtlen, et nad on väga tublid, et enesele kindlaks on jäänud ja peavad vastu ka selles noh-kuidas-seller-maitseb või näe-lihaaaaaa ilkuvas maailmas. Ei ole ilmselt veganit, kes seda üldse tundud ei oleks.

Ma ei näe ise enam ammu sama pilguga näiteks pilti, kus ülikonnas mees ja pulmakleidis naine lõikavad koos noaga lahti suitsutatud ja tervenisti varda otsa aetud siga. Jah, ma olen sellist pilti näinud ja mõelnud, et issand, on see päriselt? Mul on paar tuttavat, kes liha söövad, kuid on öelnud, et ei suuda süüa kala, kui tal on silmad pähe jäetud, või liha, mis on looma kujuga (nagu see sama siga). Ka osadele lisasööjatele on see liha anonüümsus oluline.

350x700px-LL-cfdcbfb8_1002587_10201614933720874_1468946203_n.jpg

Kas tahaksite pulmapilti, kus tordi asemel slahite seda surnud looma? On see kuskilt otsast romantiline või jäädvustamist väärt?

Ma ei suuda vaadata eriti ka kalapüügist fotosid, kus kalapüüdja seab oma ahvenad jääle ritta ja kidab saaki. Vaatan neid kalu seal ja tundub kurb. Ja ma ei taba kalli restorani stiili, kes serveerib tibupoja taldrikule, jalad ja ka varbad seal otsas püsti. Ma muidugi võiksin seda loetelu jätkata. Samas ei käi ma ise ühiskonnas ringi arvates, et mind peaks kõik kuidagi teistmoodi kohtlema ja erandeid tegema. Kuid kui ma näen polikliiniku sööklas pakutavat vegan praadi, siis ma olen õnnelik 🙂

Kas ma siis olen kaalunud hakata veganiks? Vastus on ei. Kaaluksin, kui meie ümber oleks igal pool saadaval vegan juustud, vegan kastmed, vegan koogid… Kõik vegan alternatiivid, nii poodides kui ka restoranides. Ja seepärast ma hindangi täiega veganite tahet ise pingutada – kõiki kastmeid, juuste ise teha. Samas on mul neist kahju, et nad ei saa astuda suvalisse restorani ja tellida lihtsalt toitu, kus pole liha. Et nad peavad pidevalt uurima ja kahtlstama, on see ikka vegan ja kas see kokk üldse teab, mis tähendab tegelikult veganlus.

Mulle tundub praegu kuidagi liiga äärmuslik näiteks MITTE süüa pestot, milles on 6% juustu. Ma ei ole vanur, aga ma mäletan liiga hästi, et poest ei olnud midagi saada ja tuli süüa seda, mida oli süüa. Samas  mõistan ma täiesti, et kes ON vegan, see on vegan nö lõpuni välja – ei söö mett ega kanna nahast riideid ega kasuta mingil muul moel loomi ega loomset ära. Neil on oma põhimõtted, mis on läbi mõeldud, ja igale trollijale on vastus olemas. Nii peabki.

Mõned huvitavad diskussioonid on mind samuti nö “maa peale” tagasi töönud. Näiteks see, kui üks inimene uuris umbes midagi sellist (täpselt ei mäleta), et kui ta tellib netist fotosid, kus pildistatud looma nahku, selleks et nende fotode pealt mingi kunsti jaoks naha tekstuuri (mustrit) näha, et kas see on vegan. Ma ise müün kleebisetikette. Ka lihatööstustele. Kas see on vegan? Sellised viimased aspektid ja diskussioonid on minu jaoks liiga diip.

Kuni juust ei hakka mulle vastu, seni ma söön juustu. Liha hakkab mulle vastu. Ma ei taha enda sisse surnud looma. Pole väga mõelnud mingitele auradele ja asjadele, aga surnud loomal ilmselt ikkagi on mingi surmahirm/ aura küljes. Võib ju naljatada, et ega ma taime ka koos juurega “elusalt” alla neela, kuid see on siiski naljatamisi öeldud 🙂

IMG_8053

Hommikuvõikud sulajuustuga, nii harva kui ma võileibu söön…