Otsin sellele küsimusele vastust, sest juba mõnda aega vaevlen suures sõltuvuses. LaMuu rummi-rosina jäätise sõltuvuses. Ja “vaevlema” ei ole õige sõna, pigem, et “mõnulen” selles sõltuvuses. Kuna aga kõhupekk mulle ei meeldi ja karp maksab 8 eurtsi, siis ma ei viitsi seda tõesti iga päev näost sisse ajada. Seega kui kellelgi on häid nippe, kuidas sõltuvusest vabaneda, siis ärge hoidke infot kinni.

Aga kuidas kõik alguse sai? Ma pole varem mingi suur LaMuu sõber olnud. Jajaa, öko-möko blaa blaa. Hea, et super-food ei ole 😀 Turundus! Mulle läheb suvaline jäätis ka kurgust alla, kuigi mõned maitsed meeldivad rohkem kui teised. Ühesõnaga ei saanud ma LaMuu fenomenist väga aru. Kui Karl läks rattalaagrisse, ostis ta selle karbi meile külmikusse. Mingi päev mul siis tuli meelde ja avasin. Sõin kõik korraga ära ka. See on pigem valge jäätis rummist niretavate paksude rosinatega. Hea et täis ei jää, ausalt. Pakendil kirjas ka, et lastele ei sobi. Suurest hirmust, et Karl tuleb tagasi ja avastab, et sõin ta jätu ära (kuigi meil pole asjad jagatud nii :D), ostsin uue karbi. Mille sõin jälle ära!

Mulle meeldib seda jäätist süüa otse karbist ja siis, kui see veel kivistunud on. Pehmena on ta justkui teistsugune (ka hea, aga teistmoodi noh).

Tahtsin ikkagi uue osta, aga kuna mingis poes seda rummi-rosina ei olnud, ostsin pistaatsia, et noh proovib seda ka siis. Aga selle sõi Karl niimoodi ära, et ma ampsu ka ei saanud 😀

Ükspäev ütlesin Karlile, et kle too siis poest midagi head ka. Mida? Noh, tead küll, seda rummi-rosina jäätist. Ja mida feili! Seda polnud ning ta tõi mulle mingi mangosorbeti. Jäle 😀 Kes siis sorbetti sööb? Ma ju ütlesin jäätis, mitte sorbett. Hea et šerbetti ei toonud.

Järgmine päev ta parandas oma vea ja tõi nii rummi-rosina kui ka pistaatsia, mida mul seekord isegi õnnestus maitsta. Soolakas. Tummine. Hea. A ei tekita sõltuvust!

Loomulikult olen ma selles ajavahemikus ostnud oma lemmikut veel. Aga see mangokas kükitab õnnetult külmikus. Peab ära proovima, äkki üllatab 🙂

Mida võtta? 😛