Ebapärlikarp

Panen juba mõnda aega tähele, et kui ma kellegagi ootamatult kontorihoone koridoriukse vahel või liftiuste avanemisel või lihtsalt kuidagi nurga tagant napilt kokku põrkan, ütlen ma valju hääle “HOPSTI!” Automaatselt. See on juba mulle endale naljakas, kuidas alati tuleb see sõna kontrollimatult üle huulte. Samas peaksin olema õnnelik, et ma sellises olukorras automaatselt “PÄRAK!” või “PÜHAISSARISTIKETAEVAS” ei karju. Aga kui aus olla, ega mul sellel teemal rohkem pikemalt kirjutada ei olegi, nii et pean teemat vahetama.

Kui laps oli väiksem, siis igapäevane nuhtlus oli saada ta õhtul (aga eks ka hommikul) hambaid pesema. Tänaseks on asi jõudnud nii kaugele, et vähemalt ei üllatu ta NII PALJU selle üle, et hommikul ja õhtul tuleks hambad pesta. Väike üllatusmoment on muidugi ikkagi säilinud. Aga mingi kõrgem võim vist karistab mind, sest nüüd on mul lisandunud veel üks, kelle hambaid õhtuti pesta. Ei, see ei ole õnneks Karl. Aga see on üks meie kassidest – Friskin. Kaaries või hambakatt või misiganes see on ründab halastamatult. Ja mina ei saa aru, miks kassidega ei või lihtsalt nii teha, et viid pärlipesusse ja saad vastu sellise kassi:

Ei, selle asemel pean me iga õhtu kassi hambaid rämedalt beebihambaharjaga ja kassihambapastaga küürima ning pärast igemegeeliga määrima riskides iga jumala kord näpu kaotusega, kui talle seda suhu torkan. Minu kass naeratab hetkel vaid nii:

Ma tean, et mul sõbranna nüüd loeb seda ja minestab, sest ta hoiab suvel 2 nädalat mu kiisusid ja see hambapesu teema tuleb nüüd talle ka üllatusena, aga küll me midagi välja mõtleme. Õpetan selleks ajaks Friskini endal ise hambaid pesema vms 😀

Ma pean jälle täiesti teise teema võtma nüüd korraks… Meil on vaja töö jaoks fotot, kus oleksin peal mina ja lisaks veel midagi (keskkond või misiganes), mis illustreeriks hästi minu hobisid või muul moel minu isikut. Noh, kassid näiteks eksole… Kuigi mul oli mõte olemas, küsisin Karlilit ka, et kuule, mida ma võiks teha.

Tema: “Aa, see on ju lihtne – oled kodus diivanil ja magad.”

Head ööd siis, ma keeran kerra ära.

Vahel mõtlen, et tahaks ka kuulus blogija olla, siis ma saaks panna mingi kohviku kinni ja kutsuda inimesed teemaõhtule. Ei, sorry, koolitusele. Pilet oleks mingi… no ütleme 49 eurtsi, sama, mis Stingi või misiganes staari konterdil Saku Suurhallis või Lauluväljakul.

Nii, oletame, et see esimene tingimus on täidetud (kuulus olla). Siis ma oleks kohe probleemi ees – millest ma räägin, mis õpetussõnu mul oleks sellel koolitusel üldse jagada? No midagi ma suudaks ikka välja mõelda, et papp tasku saada. Näiteks…

Kuidas MITTE blogis massiliselt sisuturundust teha. 

Koolituse sisu: Me kõik teame, et see on raske – jogurteid ja majoneese pressib uksest ja aknast sisse. Aga uskuge mind, kõikidele küsimustele saame kohapeal vastused. Võta sõber ka kaasa. Loomulikult on oodatud kõik need, keda see teema päriselt huvitab, aga ka need, kes tahavad lihtsalt MIND näha.

Toimumise koht ja aeg: XXX kohvik ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 3h ja hind on ainult 49 eurot. Kiirusta, piletid piiratud koguses. Hinna sees on ka kohvipaus ja selfi minuga.

***

Kuidas mitte solvuda.

Koolituse sisu: Tänapäeva arvamusühiskonnas on väga keeruline stoiliseks jääda. Kõik ju tahavad sind maha teha, sind halvustada ja kiusata. Terve päev kestev koolitus (sest vaid paari tunniga nii suurt teemat läbi ei võta) annab sulle täiesti uue jõu eluga edasi minna. Päeva esimeses pooles teooria. Päeva teises pooles praktika (kõik osalised saavad jagada kriitikat ja proovida mitte solvuda, parimad pärjatakse diplomi ja imala kiitusega).

Toimumise aeg ja koht: XXX kohvik ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 8h, hind 149 eurot. Hinna sees on lõunapaus ja praktilised nõuanded ja soovitused.

***

Kuidas mitte paksuks minna.

Koolituse sisu: Koolitus on praktiline õppetund, mis kestab terve päeva. See on täiesti uus lähenemine tahtejõu kasvatamisel. Osavõtjad pannakse ümmarguse laua taha, mis on täis erinevaid ahvatlusi – rasvaseid kanakoibi, torte, komme, limonaadi ja veini, pitsat, ribisid ja burgereid. Laua taga istutakse terve päev ja lihtsalt vaadatakse neid toite, suhu midagi panna ei tohi. Koolitus on lõunapausita! Pakutakse vett. Koolitust viin läbi ise ja söön osalejate ees kõikvõimalikke isutavaid asju. Päeva lõpus selfivõimalus.

Toimumise aeg ja koht: XXX restoran ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 8h, hind 125 eurot. NB! Koolitus on eelregistreerimisega: palun teada anda, mis on kellegi kõige suurimad ahvatlused, siis teab restoran, mida ette valmistada. 

Foto: pexels.com

Konkreetne küsimus – kas see Meghan Markle on kole või ilus? 😀

Kes see Meghan Markle on? No ma ka alles eile salvestasin ta nime ajusse, kui prints Harry naitus.

Sõbranna väitis eile, et Meghan on jumala mõttetu ja kole 😀 Eriti võrreldes Catherine Elizabeth “Kate” Middletoniga (mis iganes ta nimi nüüdseks on). Kole? Mismõttes? No vaadake – LINK. Ega ma ei olnud ka teda väga varem piielnud või ta postreid imetlemiseks seinale kleepinud, aga kuskil vilksamisi olin näinud ikka – mulle on ta meenutanud sellist armsat Pocahontas-stiilis naist. Ta vist indiaanlane ei ole, aga teda meenutada ikka võib.

Naeratus on ka nii ilus. Mis siis viga saab olla? Grillkanapäevitus pidavat olema 😀 No liigne solaariumipäevitus on inetu küll, aga mulle tundus Meghan hoopis eksootiline, mitte solaariumitibi. Vist ongi mingid afrosugemed, keegi ütles, ma ei viitsinud ise hakata uurimustööd tegema.

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui et rääkida lühike lugu, kuidas tuli välja, et mul sõbrants on salarassist 😀

Ei ostnud tegelikult. Tüng! Issand, kui labane nali minu poolt. Piinlik. (Eriti nende eest, kelle maja ma pildistasin, aga nii nunnu noh). Tegelikult käisin reedel Pranglil kevadsuvepäevadel töökaaslastega. Juba hommikul 7.30 läks praam. Ilm oli päikseline ja mõnus ning saar ise täitsa armumist väärt. Käisime selle suhteliselt risti-rästi läbi, sest meil oli päeval orienteerumisvõistlus. Meie meeskond võitis, jee! Ja see maja jäi lihtsalt teepeale ette. Mõtlesin, et nii mõnus oleks, kui suvemaja oleks Pranglil. Elada ei tahaks seal, aga maakodu võiks küll olla. Hops Viimsisse ja hops praamile ja olekski kohal.

Aga elada ma tõesti ei tahaks ei maal ega linna lähedal oma majas. Ma olen väga korteriinimene. Imelik lausa, kui mõnele inimesele ütled, et elad linnas (mina siis Kalamajas) ja vastu tuleb selline kaastundlik pilk. “Aa, korteris või? Ma ei suudaks, oma maja on ikka niiiii mõnus!!! Ma elan Tallinna lähedal linnast väljas ja tegelikult on kõik käe-jala juures ja sõidan linna vaid ca 20 minutit.” Tegelikkus on aga see, et linnaPIIRILE sõidetakse 20 minutit, aga kui tahaks läbi linna sõita või kuhugi kesklinna, lisa sinna julgelt pool tundi veel otsa. Ja olgem ausad, ega nii tihti enam linna ei satuta. See ongi täiesti okei, kui inimene ei tahagi spontaanselt kinos, teatris, kohvikus, šopingul, uisuväljakul, pargis, sõpradega väljas, turul jne jne käia ning eelistab oma maja varendal raamatut lugeda või aias toimetada. Traagiline on vaid see, kui inimene, kes tahab elada maal oma majas, ei saa seda miskipärast endale lubada ning elab tillukeses korteris, või siis inimene, kes unistab linnaelust, aga peab elama kuskil maal, sest… Misiganes põhjusel. Linnas on ju ka nii palju ägedaid kortereid ja oma eelised 🙂

Laupäeval tulime juba hommikul vara Pranglilt tagasi ja terve nädalavahetus oli ees. Lösutasin katusel ja peesitasin. Õhtul tuli sõbranna külla ja edasi tsillisime juba temaga. Eurovisioni teemal korraks veel… Ma ei saa aru sellest ulgumisest pärst igat Eurovisioni võistlust, kuidas “Ahh-ohh, ega ammu ju enam ei hääletata laulu”. Iga aasta tuleb see jälle üllatusena, et jälle võitis mingi show, mitte laul. Nagu kõik meie maailmas areneb ju meeletu kiirusega, inimesed ootavadki kontserdile minnes järjest võimsamaid esitlusi, järjest suuremat meelelahutust. 200 miljonit vaatajat ei tuleks teleka ette, kui võistleks 40 eelmise aasta Portugali loole sarnast laulu või 40 Elina sarnast kiljumist või neid kahte vaheldumisi. Eriti, kui need 40 siis mikri ees lihtsalt seisaks ja kätega laineid või arusaamatuid žeste teeks. Ei meeldi mulle ka selle aasta võidulugu, aga kas see tuli üllatusena?! Ei, ju!

Pühapäev oli emadepäev. Laps tegi mulle nii armsa kaardi, et mul tuli pisarake silma. Neid põdrakesi joonistab ta arvutis koguaeg ja teeb neist multikaid, aga nüüd ta joonistas käsitsi mulle kaardi 🙂 Ta on ise see väike põdrategelane ja tegi nüüd minu ka põdraks.

Pärast käisime lapsega Kadriorus piknikul ja mänguväljakul ning pärast veel kohvikus ka. Uskumatult mõnus ilm oli.

Suviiii!!!!

Eile tõdesin, et Eurovisionist olen ma nüüd vist välja kasvanud. Kunagi oli see suur asi, meie pere küll vaatas ja sellest on traditsioon kaasa elada külge jäänud. Ei ole ma fänn, kes ette kõik laulud ära kuulab ja ennustustabeleid vahib, aga show‘d olen ikka vaadanud ja vahel isegi mõni lugu on täitsa meeldinud.

See aasta ei viitsinud ma II poolfinaali isegi vaadata ning eile oli mul endine töökaaslane (nüüdseks üks parimaid sõbrannasid) külas ja poole silma-kõrvaga jälgisime mängu. Saime edasi, ei saanud edasi, suva ju tegelt. Saame 6nda koha või saame 8nda koha, suva ju tegelt. Ei meeldi mulle see mõttetu kanakaagutamise võidulugu ja esitlus, aga… suva ju tegelt. Kunagi oli punktiandmise osa kõige põnevam, nüüd see lõplik järjestustabel jätab mind suhteliselt külmaks. Tundub, et ka saatetegijaid, sest punktiandmistabelis puudusid järjekorranumbrid ja selleks, et saada aru, mitmes Eesti on, pidi hakkama ülevalt alla lugema: 1, 2, 3, 4…ahh suva.

Mulle meeldis Austria laul, just laul. Meeldis see aasta ka Portugali laul. Ma isegi ei tea praegu, mitmenda koha nad said. Portugal oli vist kuskil lõpus. Soome loo fenomenist ei saa aru. Nii tüüpiline powertapeet. Ta vist ei saanud ka eriti head kohta, oli seal lõpupool (täpselt ei mäleta).

Panen siia Portugali loo.

Võitja… Iisrael, kelle esineja oli riides nagu jaapanlane ja keda juhatati sisse kui inimest, kes võitleb õiguse eest olla paks (palun ole! Aga maksa oma suhkruhaiguse jms eest hiljem siis ise eks) ja kelle taustatantsijad tegid liigutust, mida me oleme juba kaheaastasest peale lasteaias teinud (tibu-tibu-tibu-tipp-tibu-tibu-tibu-tipp…) ning jälle mingi ma-ei-ole-su-mängukann-sõnum (väga pikalt ei süvenenud, refraanis kordus mingi selline lause). Sellega on nii, et kui sa ei ole kellegi mängukann, siis ÄRA OLE. Kui sul tekib vajadus seda 359 korda korrutada, siis järelikult… Äkki sa ikkagi oled, aga tahaksid MITTE OLLA. Kui annad võimaluse kellelegi üldse nii arvata, siis kõnni minema, mitte ära kana kombel kaaguta, kuidas sa ei ole. Teod, mitte sõnad! Teod! Girlpower lihtsalt ei lähe mulle sellises võtmes peale.

Ilmselt lihtsalt mu elatud aastad hakkavad rolli mängima :D, kaua sa ikka ühte ja sama asja põnevaks saad pidada. Ja Marko Reikop… Ohh, see on nii naljakas. Inimene, kes “Ringvaates” ja ükskõik, kus mujal on täielik staarreporter – ta võib olla ülbe, ta võib olla terav, ta võib olla otsekohene, reageerib kiiresti… Ja siis, kui kommenteerib Eurovisioni, siis ta läheb nii eufooriasse, viskab tohutuid stampväljendeid, naerab nagu 5aastane jne. Müstika (samas natuke armas ka), kuidas inimene nii fännab midagi, et läheb peast kergelt soojaks 😀 Ma ei ütle, et ta midagi valesti teeb, lihtsalt on olemas kaks täiesti erinevat Marko Reikopit. Euro-Marko on lihtsalt nii… Ma ei leia sõnu… 5aastane, kes esimest korda elus hiiglaslikus kommipoes tutvustab oma väiksele 3aastasele õele kõiki erinevaid kommisorte.

Eile oli see päev, kus pidin erakorraliselt hambaarstile minema, kuna too teine hammas, mis ootas väljatõmbamist implantaadi jaoks, hakkas valutama ja juurepõletik aktiviseerus. See juhtus nädalavahetusel ja ma olin juba põhimõtteliselt valmis uuesti Tom Hanksi seda üksiku saare filmi vaatama, et kuidas ta selle hamba endal seal uisuga täpselt välja lõigi.

Õnneks sain Kaarlisse dr. Marandi juurde kohe esmaspäevaks aja, tema tõmbas mul ka eelmise hamba välja ja mul tekkis ta vastu suur usaldustunne. Ta oli kuidagi eluterve suhtumisega ja oskas ka liigse nämmutamisega mul hirmu maha võtta. Läksin kabinetti, heitsin toolile ja teadsin juba, mis mind ees ootab. Kohati oli hirmutav, aga samas see ei olnud enam nii suur teadmatus, mis esimesel korral. Mõtlesin, et kui minestan, oleks hea, kui arst oleks ette hoiatatud ja mainisin talle seda.

Arst: ”Mis Te nüüd, Teil endal veel kaelakett kaelas, kus kirjas, et elu on äge.”

Mina: ”Aa see.. See on iroonia!”

Igatahes tegi ta mulle süstid ära, mis paistes igemesse polnud kõige meeldivamad, aga samas süste ma ei karda, tehke kas või 30 süsti kui vaja. Pärast süste kupatas arst mind tagasi ooteruumi rohu mõju ootama, kuna tal oli vaja üks “väga raske hammas välja tõmmata” vahepeal. Nägin, kuidas ta ühte õnnetu ilmega kutti sisse kutsus. Aa, arstiõde oli mulle ooteruumi kaasa andnud ka topsi kakaod, sest ma ei olnud päeva jooksul eriti söönud. Nii ma siis luristasin seda seal poolhalvatud lõuaga.

Ca 30 mintsa hiljem tuli see kutt arstikabinetist välja. Soeng sassis, nägu punane. Siirdus maksma ja seni, kuni ta seal rääkis, ei näinud mina tal küll suus ühtegi hammast. Ilmselt arst tõmbas tal selle viimase “raske hamba” ka välja. Kutt pidi isegi korra istuma, sest tal hakkas halb… Kift ja nüüd siis minu kord.

Astusin sisse, käed värisesid. Arst raputas oma kätt ja tegi sellega mingeid harjutusi, nagu raiuks ühe käega nähtamatu kirvega puuhalgu, nii läbi võttis ta see eelmine hammas. Kui ta minu omaga möllas, ütles ta, et kõik, rohkem ta täna ei jaksa neid hambaid välja tõmmata, käsi on väsinud. Õnneks minu oma ta pooleli ei jätnud. Seekord oli mul tõmbamine valus, aga arst tegi pidevalt süste juurde ja kuigi mul oli mingitel hetkedel lausa jalg toolist püsti ja kiiksusin läbi kurgu, siis tegelikult oli arst jällegi väga empaatiline ja tunnetas neid hetki ära, kus mul valus oli. Väga hull ei olnudki tegelt. Enam ma vist väga ei kardagi 😀 Seekord ta luud ei siirdanud ja arve oli ainult mingi ca 130 eurot. Ikka parem kui eelmine neljasotine arve.

Täna on põsk paistes ja valuvaigistid sees. Usun, et elan üle. Aasta lõpuks peaks sahtel idekas korras olema! Jee!

Eile, laupäeval, otsustasime aiandushooaja avada. Seekord ei viitsinudki Hortesesse sõita ja läksime hoopis Rocca Bauhausi. Kõik vajaliku saime kätte:

Kastidesse istutasime maitsetaimi (rukola, spinat, basiilik jms). Laps külvas astridilisi (sõnast astrid) ja väiksemat sorti rukkililli. Ma külvasin samuti rukkililli, värvilisi. Need on mul alati niiiii ilusalt õitsema hakanud ja pole eriti nõudlikud teised. Nö valmislilli ostsime – nelgid ja need ühed teised valged ja roosad 😀 , mis igalpool maakoduaedades vohavad, aga mitte võililled 😀

Ning siis ma istutasin ka HEKI! See peaks nagu massiivseks kasvama, aga ilmselgelt ei ostnud ma seda selleks, et katusele 3 meetrine hekk kasvatada ja see lõpuks elevandikujuliseks pügada. Lihtsalt mulle meeldivad tugevad taimed, mitte et istutan mingid võõrasemad, mis näevad ka just tärganuna juba närtsinud ja elutud välja. Aga kui mu hekike tõesti kasvama hakkab, siis ma annan talle võimaluse – istutan ümber ja harvendan, kui vaja. Praegu pakub ta lihtsalt rohelist silmailu ja on tugev.

Laps aitas mul vana mulda kastidest välja saada (räme jamamine!) ja kasta. Mitu tundi mässasime koos ja ta oli väga tubli abiline. Karl grillis vahepeal liha meie juures, istutas mingi OMA ISIKLIKU väikse kasti ja kallas selle topeltväetisega üle. Ma ei tea, mida ta loodab või miks tal OMA ISIKLIKKU kasti vaja oli 😀 Mingi võistlus vist käib, kelle omad enne tärkavad. Laps tegi naljapärast veel pisikestesse pottidesse, mis istutamisest üle jäi, oma aiandust. Kõik nimed kirjutas ta ilusti siltide peale, aga siis kastis veega üle ja osa infot läks kaduma.

Kui kõik valmis sai, vedasin ma katusele maasikad, vaarikad, törtsu roosat veini ja ajakirjad, ning lihtsalt vedelesin seal teki all tunnikese ning imetlesin elu ilu.

Nii mõnus on nädalavahetusel ärgata, kuskil une ja ärkveloleku vahel veidi kõõluda ja siis vaikselt voodis virguda, kassid peakohal nurru löömas. Ma tegelikult ei maga poole lõunani, ärkan ikka nii 8-10 vahel ning pikendan hommikust ärkamist lihtsalt voodis mõnulemisega. Samas on ka nii hubane pühapäeva hommikul sassi magatud peaga elutuppa astuda, kohvimasina nuppu vajutada ja kohvilõhna levimist tunda….

Nädalavahetuse hommikul ongi see dilemma, et kuigi nii hea on voodis pikutada, on sama hea ka kohviga diivanil lesida. Ja see hetk tuleb mul pühapäeva hommiku ära tunda, millal voodis virgumisega lõpparve teha ja alustada teise mõnusa etapiga, sest järgmine võimalus voodis mõnulemist kogeda on nädala aja pärast laupäeval 🙂 Jajaa, esimese maailma probleemid, aga vast meil kõigil on sarnaseid väikseid nautlemise mõtteid iga päev peas, aga kui need ekraanile formuleerida, siis tundub natuke naljakas. Et ohh, mis probleemid inimesel on – raske dilemma küll, kas ärgata voodist üles ja minna kohvi tegema või lösutada veel pooltunnike…

/Tegin teise kohvi just/

Tööle sõidan ma nüüd hommikul max 10 minutit. Ma saan kodust välja minna 15 minutit enne üheksat ja jõuan ikka õigeks ajaks. Varem sõitsin nii ca pool tundi. Ehk siis suvevaheajal, kui pole vaja last kooli jaoks äratada, saan ma magada lausa peaaegu 8ni. Aga mis on veel parem uudis – ma sõidan pärast tööpäeva koju vaid 15 minutit! Senise 35-60 minuti asemel, mis ma ummikutes tiksusin. Te ei kujuta ette, kui palju energiat ja närve see väike (tegelt suur!) elumuutus säästab. Ahh, mis ma alahindan – võibolla kujutate ikka, kui midagi sellist läbi teinud.

Ainuke miinuspool selle mitte ummikus tiksumisega (kuidas saab MITTE ummikus tiksumisel olla miinuspool eks?) on see, et päevas ei teki olukorda, kus mul füüsiliselt ja vaimselt pole mitte midagi muud teha, kui MÕELDA! Oma mõtteid mõelda saan ma muidugi ükskõik, millal, aga pole sellist olukorda, kus ma olen selleks lausa füüsiliselt sunnitud. Autoroolis 45 minutit töölt koju tiksudes olin ma selleks sunnitud. Tihti tulingi töölt koju, pea mõtteid täis ja blogipostitus juba peas valmis. Mitte et ma pean roolis postitust genereerima, ei! See lihtsalt tuli seal ja mõtted vajasid väljapääsu, nii kui koju jõudsin. Nüüd hopsti koju jõudes ei jõua ma isegi mõelda, mida kodus süüa teha.

Blissis olen lõunatamas käinud. See oli mu unistus ju, et saaks seal lõunat süüa! Aga see on lausa ohtlik, sest seal on nii head toidud ja ma ei suuda taldrikule kühveldamist lõpetada. Loodan, et suudan end tagasi hoida ja sinna mitte liiga tihti sattuda.  Ja näiteks Umami resto on lähedal! Peetris ma ei viitsinud kuhugi lõunal välja sööma minna (ega seal väga valikut pole ka), aga nüüd on terve linn käe-jala juures ja kevad ka, ning varsti saab kuskil välikohvikus lõunat nautida.

Aga äge on see, et ma lausa ootan esmaspäeva. Seltskond on ka lahe! Märksõnadeks on: * huvitav, *väljakutsed, *uued kogemused, *koosolekud, *kohtumised, *reklaam, *disain, *ajurünnak, *lõbus, *projektid, *mugavustsoonist välja… Ma olen juba pikemat aega sellel lainel, et kui keegi küsib mult, et ei tea, mis teha, kas riskida ja võtta midagi uut ette, siis mul on nagu et MUIDUGI!!!!

Foto: pexels.com