Browsed by
Category: Muu

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Ma mäletan, kuidas lapsena sai iga suvi maal otse hernepeenrast herneid pugitud. Ma sõin koored ka ära, sest need olid nii magusad. Rääkimata hernestest!

Aga mis nüüd toimub? Mitu korda olen turult “MAGUSAID” Eesti herneid ostnud ja noh… Kuivad, puised, jahused… Tegelikult ma ei arva, et maailmast magusad herned välja surnud on, ju mul pole lihtsalt vedanud.

Aga tahtsin hoopis öelda, et Balti jaama uus turg on lihtsalt nii mõnus, et käin nüüd ka oma täiskasvanuelus esimest aastat ise turul. Küll seni vaid mureleid ja maasikaid ja herneid ostmas, aga ikkagi 🙂 Varem ei tõmmanud mind ühelegi turule mitte ükski värske kraam ega vägi.

Balti jaama turu üle on ka sellepärast nii hea meel, et kui varem magasid seal alal vanemad alkouimas tüübid oma peatäit välja või siis kõvatasid mingid noored alkouimas tüübid, ning kust ma isegi päise päeva ajal jala kodu poole ei tahtnud tulla, siis nüüd elu käib – inimesed on ärkvel. Sebivad ja istuvad ümberringi, naudivad päikest või nosivad kebabi. Ümberringi ehitatakse uusi kortereid, mis sest, et nende arhitektuurilise sobivuse üle võib vaielda ja hinnad on kohutavalt kallid, ikkagi on mõnus, et koduümbrus kõik sedasi areneb.

Mina ei arva, et igas Tallinna linnaosas on võrdselt mõnus elada. Või et Lasnamägi on tegelikult ikka väga ilus ja arenenud koht. Sest noh, Tallinna linn pole ju mujale väga panustanud. Ikka väga palju oleneb, kes sa ise oled ja mida sa parasjagu elult ja kodult ootad. Lasnamäel (või ka mujal) võivad olla suured uued mänguväljakud, mõnus parkida, uusi rõdudega karpmaju, lahedalt ruumi sõiduteedel ja mida kõike veel, aga vibe on teine. Kelle jaoks see vibe ongi tema vibe, miks mitte.

Meil on praegu siin Kalamajas tähtsad teeotsad kinni ja inimesed veidi närvis, samas ega keegi siit seepärast ära minema ei hakka. Mina ka ei tahaks. Ma olen elanud Lasnamäe ja kesklinna piiril, Kristiines, südalinnas… Kalamaja ja siinne hipsterlikkus on selle nelja aastaga väga omaks saanud. Ise olen ilma (vale)häbita hipsteriks kasvanud.

Ja kujutage ette, mul ei olegi ratast!

IMG_4677
Reede õhtu katusel

Kus kandi mehi ise olete?

 

 

 

 

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Täna mõtlesin sellisele asjale, et…

  • Miks tuleb veekogu/basseini nähes sinna kindlasti keegi inimene sisse visata/lohistada? Tavaliselt see, kes just vette minna ei taha või vett kardab.
  • Miks liftiga kõrghoonesse üles sõites peab keegi jobu alati poole liftisõidu peal hüppama ja jõnksutama ja naerma? Eriti kui keegi seltskonnas liftiga sõitmist pelgab.
  • Miks peab kedagi kinni hoidma ja kõditama? Seda, kes palub pisarsilmil, et ära tee.
  • Miks peab kuskil vaateplatvormil alati kedagi ehmatama? Üldjuhul ikka inimest, kes kõrgust kardab.
  • Miks peab kuhugi autoga sõites räigelt pulli pärast driftima (mis sest, et ohutult kuskil parkimisplatsil) naerdes, et ära pabla, midagi ei juhtu? Ei pea vist isegi ütlema, et autos istub kindlasti ka inimene, kes sellise veiderdamise peale lausa paha hakkab.
  • Miks peab suurel külakiigel lükkama maailma suurima hoo sisse, kui keegi peal meeleheitlikult jalgade värisedes kisendab, et palun lõpeta?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu ja lahutatakse sellega enda meelt? Ja ma ei räägi psühhopaatidest, kes on inimesi pantvangi võtnud. Vaid seltskondadest noortest inimestest. Või ka vanematest. Kõik need teod ei küsi vanust. Mis k*radi värk sellega on?! See on nii pagana haige!

PS: Päise foto Raivo Trass (delfi.ee).

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

Pole paar päeva midagi kirjutanud. Ei, mul pole tekkinud nö oma elu, lihtsalt olen vaadanud terve nädalavahetuse teki all filme. A korra viskas teki all filmide vaatamine üle ja läksin kinno ka.

Vaatasin “Baby Driver”. Huuh, mida filmi! Kuigi seal oli kõvasti tüüpilist Hollywoodi, loogikavastasust, stiilset kihutamist ja arust ära tulistamist, oli see ikkagi väga teistmoodi film. Kulges muusika rütmis. Ei, mitte nagu mingi tatine muusikal, kus tegelased järsku poole jutu pealt nagu lollakad suvaliselt laulma kukuvad. Selle filmi peategelane kuulas teatud põhjustel kõrvaklappidest muusikat ja kogu tegevus käis tema kuulatava muusika rütmis. Väga äge! Ja no Kevin Spacey ja Jamie Foxx!!!

Foto: www.monkeysfightingrobots.com
Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Soundtrackid mõjutavad tegelikult filme päris palju. Elu ka. Kes vähegi muusikat kuulab. Kas te pole kunagi autos või tänaval klappidest mussi kuulanud. “I’m too sexy for my shirt… “Ja nagu PÄRISELT seda sama tundnud. Nagu sa olekski oma särgi jaoks liiga seksikas. Või hakkab äkitsi raadiost laulma Seal “But we’re never gonna survive, unless we get a little crazy…” ja sa tunned sellel momendil, et f*ck, nii on, ma olen ka HULL…ja kuidagi kulged kaasa. Sellele loo taktis on muidugi raske liikuda, midagi funkilikkuma oleks parem. Duft Punk “Lose yourself to dance” näiteks. Need lood ei tulnud selles filmis, aga kindlasti on kõigil mingid omad lood, mis teid füüsiliselt mõjutavad. Teismoodi liikuma panevad. Oma mõteteski. Läbi selle filmi on igatahes palju sarnaseid äratundmishetki.

Mis ma siis veel vaatasin… No näiteks “War Dogs”.  Mulle hullult meeldib see “Whiplashi” tüüp. Võiks öelda, et ta on üks uuema aja lemmiknäitlejatest mul, a vot nime ei tea. Nagu vana inimene. Vaatan küll roppu moodi filme, aga uuema põlvkonna näitlejate nimesid ei tea. Googeldasin praegu. Miles Teller. Väga andekas näitleja ja tema filmidel on alati mingi aura ja attitude. Teate küll teda.

Miles Treller. Foto: www.collider.com
Miles Teller keskel. Paremal Jonah Hill. “Wart Dogs”. Foto: www.collider.com

Igatahes see film oli väga lahe, huvitav, veidi avas minu jaoks täiesti võõrast maailma. Kui teile meeldis “The Wolf of Wall Street”, siis meeldib see ka, mis sest, et teine teema.

No siis vaatasin näiteks ühe lolli komöödia “Chips”. Politseinikest paarimehed ja nende omavaheline nääklemine ja huumor – klassika. Siin on nn kottide-huumor tehtud ikkagi naljakaks, mitte päris otsene jalaga kanni tüüpi värk. Veidi vaid.

“Masterminds” – kunagi nägin kinos trailerit ja tundus nii igav, mõtlesin, et never ei vaata. Aga söön oma sõnu. Ja tegelikult oli üle ootuste hea. Või noh, ootuseid polnudki ja kõlbas vaadata küll. Isegi naljakas oli. Näitlejad! Juba nende pärast võib! Mu eriline uus lemmiknaisnäitleja on… ja jälle googeldan nime, sest ma ei tea. Kate McKinnon. Teate see, kes mängis “Office Christmas Party” personalijuhti. Hull mutt! Ja nüüd mängib uues naistefilmis “Rough Night” koos Scarlett Johanssoniga. Olen teda veel siin-seal näinud ja ta lihtsalt on nii naljakas. Täielik koomik!

Kaks lemmikut. Paremal Kate. Foto: www.hellogiggles.com
“Tondipüüdjatest” kaks lemmikut. Paremal Kate McKinnon. Foto: www.hellogiggles.com

Korra põikasin ka vanade lemmikute rajale – John Travolta. Ma olen temaga koos üles kasvanud. Kes mäletab “Face Offi”?! OMG, ma vaatasin seda filmi hilisemas teismeeas üle 10 korra. Reaalselt hakkasin lugema ja mingi hetk läks sassi. Rääkimata muidugi kõikidest teistest tema filmidest. Kahju, et tal nüüd pigem B-kategooria filmid välja kukuvad, aga igaljuhul võtsin ette “I am Wrath”. Olin valmis kinni panema, kui täielik p*sk on. Aga üle ootuste mõnus ja lihtne ja põnev triller. Mitte midagi erilist, aga täiesti vaadatav, kui midagi aju koormavat ei taha.

Appi, kindlasti vaatasin veel midagi… Ei saanud ju NII vähe ometi vaadata 😀 A ei tule meelde praegu. Igatahes, kes vaevleb mida-vaadata-midagi-ei-kõneta viiruses, siis äkki siit saite inspiratsiooni 🙂 Ahjaa, võib jagada ka oma viimase aja lemmikuid, sest ma olen FILMIHULL!!!

 

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Külm on. Nii külm, et ma panin paksud püksid ja sokid jalga ja kaalun lausa endale tee tegemist. Ja ma ei joo teed! Õnneks on mul kaks küljesoojendajat asendi sisse võtnud.

IMG_4551
Minu kaks küljesoojendajat

Ei, ma ei ole haige, ma olen lihtsalt Itaaliast tagasi. Lõdisen. Tööl istusin täna mantliga. Siinsed ütlesid, et täna on mega suveilm. “Oo, 18 kraadi, pole paha,” kostus mulle kõrvu. Nutta tahaks!

Kui aus olla, siis eile, kui pidime õhtul tagasi lendama, oli mul korraks tunne, et f*ck it all – ma lihtsalt ei tule tagasi! Jään Itaaliasse, võtan mingi mõnusa majakese, mõtlen elu üle järele, kirjutan raamatu valmis või lihtsalt panen kuhugi edasi. Jäägu minuga, kes jääb 😀 Peruus olin ma ära 17 päeva ja kuigi see oli täiesti ajutühjendav (ja samas -täitev) reis ning eelviimasel päeval mõtlesime, et paneks vabalt veel sama palju meie seltskonnaga otsa, siis Ethelike ootas mind kodus ja… Nüüd aga oli pere minuga ja polnud üldse sellist tunnet, et midagi või keegi mind väga ootaks. Okei, mu kassid, seda küll! Aga no äkki saate aru tundest, mida ma kirjeldada üritan.

Eks ma tegelt ju tean, et päris elu välismaal ei oleks iga päev restodes sotiseid arveid teha ja lihtsalt kulgeda. See tähendab… Mõnel ilmselt ka on nii… Aga minu jaoks ei oleks see jätkusuutlik. Mingi hetk saab raha otsa ja ilmselt tuleb kopp ka ette. Sellest, et raha sai otsa! 😀 Ja laps peab ka koolis käima ju. Tegelt, puhkus vast ongi seepärast nii hea, et teda on vähe 🙂 Oleks teda terve aasta, tüütaks lõpuks ära. Samas on minu bucket listis kindlasti mingi pikem periood, kus ma midagi ei tee. Ja ma ei mõtle pensioniaega 😀

Jagan mõned pildid veel reisi lõpuks, enamik olid ka Instagramis.

IMG_4503

IMG_4504
Bergamo vanalinn
IMG_4505
Bergamo vanalinn
IMG_4506
Bergamo vanalinn. Kes uurib arhitektuuri, kes Pokemone
IMG_4507
Sõidame mägitrammikesega Bergamo ülevalt vanalinnast alla poole
IMG_4508
Bergamo vanalinn

Aga täna õhtul, soojad sokid jalas, tellisin ma lapsele Mychefiga süüa, kuna võitsin blogiauhindadel väikest viisi nendelt tsipa krediiti ja tasuta kojutoomist. Ethel sööb ainult kurgi makit. See keskel on tema ports. Ohh jah, elu on ju tegelt mõnus 🙂

IMG_4541

 

 

 

 

 

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.

Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!

IMG_4446
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku

Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.

Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.

Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni  mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud). Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀

Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀

 

 

 

 

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

“Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!” olen ma kuulnud imestusi terve oma täiskasvanu elu jooksul “pärast soojamaareisi”. Mitte kõigilt, sest osad tuttavad saavad ju hästi aru, et ma olen väga heleda nahaga inimene ega lähegi nädala-paariga pruuniks. Teiseks pean ma nahaarsti sõnul ennast oma heleda naha ja sünnimärkide pärast veel ekstra päikese eest kaitsma ning ei vedelegi nädalaid lihtsalt rannas lauspäikse käes. Kasutan ka enamjaolt 50-se kaitsega päiksekreemi, muidu lahvatan õhtuks põlema.

Ometi on olnud läbi elu neid issand-sa-oled-ikka-nii-valge-tuttavaid. Enamjaolt naised, kes ise päikesega (ja ka solaariumiga) terve elu liialdanud, aga mitte alati just sellised.

Igatahes, see kuulus lause on minuga kaasas käinud umbes samamoodi nagu mõlemad vanaemad juba 15 aastat järjest minuga kohtudes ütlevad – “Issand, sa oled nii kõhnaks jäänud!” Ma alati mõtlen, et kui paks ma siis sain kunagi olla, kui 15 aastat järjest alla võtan ja iga korraga järjest enam sind-pole-üldse-ollagiks muutun. Tegelikult on minu kehakaal püsinud aga 15 aastat SAMA! Nii et ma ei oska öelda, KUIDAS vanaemad saavad niimoodi üldse näha.

Ka minu meelest on päikest saanud pekk kenam kui valge pekk, aga see ei tähenda, et iga naise eesmärk puhkusereisil oleks 2 nädalaga grillkanaks päevitada. Või on? Mulle meeldib jume! Eriti näonahal. Mõõdukas päike mõjub minu näonahale küll punne peletavalt ja sära andvalt, kui vastukaaluks grillitäidid 35selt nüüdisaja Janice Dickinsoni meenutavad.

PS: Ei, ma ei ole veel reisilt tagasi 🙂

 

 

Gluteenipall

Gluteenipall

Ma absoluutselt ei mäleta, kust ma seda juttu aastaid tagasi kuulsin, aga jutt ise oli säärane, et mingi mees sattus haiglasse. Seda, kas ta juba oli otsad andnud või mitte, ma samuti ei mäleta, aga igaljuhul operatsioonil (või siis halvemal juhul lahkamisel) leiti tema kõhust JALGPALLISUURUNE sitapall. Ilmselt ta ikkagi suri, sest teisiti ma ei kujuta ette, et inimene jääb ellu, JALGPALLISUURUNE sitapall soolestikus.

Sellest ajast peale, kui a) mingi anonüümne tüüp sitapalli surma suri ja b) Eestit haaras gluteenipaanika, on meil peres naljatamisi käibel erinevaid horrorjutte saia ja makaroni söömisest, mis kõik lõpevad JALGPALLISUURUSE sitapalliga soolestikus. Irooniaga ikka. A la sööme restos kausi pastat ja ägiseme pärast, kuidas ilmselt hakkas sitapall meie kõhus lumepallina veerema.

Ometi kolmas aasta Itaalias, kus me sööme iga päev vaid pastat, makarone, pitsat, saia, ravioole, musseleid (põhimõtteliselt ainuke toit, mis pole gluteen), veini ja okei ka mõne puuvilja, ning ma tunnen end päikesepõimikus siledamana kui kodumaal kunagi. Kolmas aasta kummutan ma enda jaoks gluteenipalli müüti.

Loomulikult ei räägi ma inimestest, kel reaalselt on gluteenitalumatus diagnoositud, kuid kui minusugune tavaline inimene piisavalt liigub ja aktiivne on, siis seni ongi gluteenipall vaid üks hirmujutt!

PS: räägin siiski lühiajalisest toitumisest ja endast, mitte inimestest, kel kaaluga probleeme.

IMG_4431

 

 

 

Kui ei suuda traumasid kronoloogiliselt reastada…

Kui ei suuda traumasid kronoloogiliselt reastada…

Vanemaks saamine on natuke nagu mäkke või torni otsa ronimine – mida kõrgemale lähed, seda kaugemale taganeb oma elatud elu piiritlev horisont ja näed üldpilti hulga paremini, mingid asjad omistavad tähenduse, tekivad seosed. (Issand kui diip).

Lakkisin ükspäev küüsi ja panin üle saja aasta tähele kahte armi oma kahel vasakul näpul. Küüne äärest kuni sõrme esimese nukini jookseb vaevumärgatav joon, mida võõras ei pane võibolla tähelegi, aga millega minul on oma lugu. Mulle meenus, kuidas ma need armid sain. Ma ei tea, kas see oli minu elu esimene trauma või oli enne seda mu uppumistrauma, aga vahet ei ole.

Igatahes, räägin, kuidas ma mäletan. Mul oli lapsena üks vanem tuttav, kes oli küllaltki kiuslik. No näiteks käskis ta mul kätt hoida nagu ma teeksin kivi-paber-kääridest paberit, ise pani oma käe minu käe alla, aga ei näidanud mulle, et tal on käes välgumihkel. Ja siis pani selle põlema, nii et minu peopessa viskas leeki. See tegu iseloomustab teda hästi. Tal oli naljakas, aga mina pean vist jumalat tänama, et ma põlema ei läinud.

Mäletan häguselt, et kolasime Jõhvi pargis. Ajad olid teised. Ma polnud vanemate poolt hüljatud laps, aga lapsed kolasidki niimoodi omapäi. Jõhvi pargis asuv vana Vene aegne lõbustuspark oli igatahes siis juba kinni, aga territooriumile sai sisse. Mäletate seda vana Vene päikeseratast ehk laste vaateratast? Kahekesi sai vastamisi sisse istuda ja siis käis see aeglaselt ringi, üles. Mingit mehhanismi kuidagi keerates (kujutate ette, kui suur see kettide mehhanism peab olema, et see asjandus inimesi üles veaks?!) sai selle ratta seal mahajäetud pargis liikuma. Mind, kes ma olin äkki mingi lasteaia lõpp/kooli algus keelitati seda keerama. Tagant järgi mõtlen, et mul oli lapsena vist ajuhalvatus või olin lihtsalt idioot, aga oma näpud ma sinna mehhanismi sisse igatahes toppisin  ja käelaba mul nende õliste kettide (vist olid nagu hiiglaslikud ratta ketid) vahele kinni jäi. Kuni ma jõuga selle sealt välja tõmbasin.

Verd lahmas kahte lehte. Mina ei saanud aru, kas mul on näpud veel alles või ei, ning minu meelest sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ka see vanem tuttav, kes mind kiiruga vanaema tööjuurde tirima hakkas. Vanaema oli kõige lähemal. Mobiile ju polnud. Hoidsin ühe käega oma teist kätt kinni aru saamata ikka veel, kas mul on näpud alles või mitte. Vähe ei ulgunud. Vanaema juurde jõudes ma suurt enam ei mäleta. Oleksin võinud terve käe kaotada ja praegu ühe käega blogida. Aga lõbustusparkides lõbutsemine on minu jaoks välistatud. Elu ei saa elamata jätta ja oma lapse olen viinud isegi Disneylandi, aga tagant järgi mõistan, et kramp on vist just sellest traumast sees.

Ahsoo, praegu tuli meelde, et äkki mu esimene trauma oli hoopis see, kus ma hakkasin ca 4-aastaselt liumäe liu poolt üles ronima. Sel ajal olid need vanad metallist suured kolakad. Ühesõnaga libisesin (need olid suht 90 kraadise nurga all, samas kes ronib üles 90 kraadise nurga alt?!) ja lõin lõua vasta seda liugu ära, nii et huul oli seest poolt ribadeks. Ema oli mul kõrval. Praegu mõtlen, et siis ei olnud mingeid nutitelefone, kus emad passivad, kui nende lapsed mänguväljakul hulle tempe teevad. Ema oli mul reaalselt kõrval ja lubas sedasi turnida. Igatahes lõppes mul see üritus traumapunktis (kus muidugi Kohtla-Järvel keegi eesti keelest aru ei saanud – järjekordne trauma kogu eluks!) huule kokku õmblemisega ning igavese norimisega (okei, 10 aastat tuli seda reaalselt jutti) ema ja isa poolt, et no pulmadeks saab terveks. Abiellunud siiamaani ei ole. Nii et jah, igasugused atraktsioonid ja liumäed… See pole üldse minu teema.

Aga kõige hirmsam kogemus oli mul aga mingi lasteaia lõpus, kui olime vanematega A-rannas. Ma olin kummimadratsiga meres. Ema ja isa päevitasid. Triivisin rahulikult kummimadratsil, kuni tundsin, et jalad ei lähe enam põhja. Ma ei olnud kaugel rannast, aga mu jalad olid kõvasti lühemad kui praegu. Igaljuhul pistsin ma röökima. “Ma uuuupuuuuun”, vist karjusin. Ema kuulis. Tõukas isa. Isa lendasid sekundiga lühikesed teksad jalast ja ta tormas mind päästma. Midagi hullu ei juhtunud. Peale selle, et mu ema rääkis kõikidele sugulastele ja tuttavatele 10a järjest seda lugu, kuidas ta laps tahtis parvega Soome sõita. Aga minul olid öösiti horror unenäod ja ma ei suutnud magama jääda. Arvake ära, kas mulle meeldib laevaga sõita?

Suuremaks saades traumad ei lõppenud. Mäletate võõrkeele tunde, kus pidi pikka teksti ette lugema ja siis üle klassi tõlkima. Õppisin alates 3ndast klassist saksa keelt. (Oma vanemaid tahaksin selle valiku eest kui mitte mõrvata, siis… ma ei tea, mis on leebem?). Ühesõnaga õppisin seda k*radi saksa keelt. Ja mul ei ole keelevaistu. Võõrkeele vaistu siis. Või äkki ma lihtsalt sain sellise trauma ja blokk tuli peale, tegelt olen potentsiaalne polüglott. Vahet ei ole, tulemus on sama. Lugesin klassi ees seda teksti, muffigi aru ei saanud ja siis pidin tõlkima. Katsu sa tõlkida, kui ühestki tegusõnast aru ei saa. Tuupimine ei aidanud. Seda ma oskasin. Ei aidanud. Tänasel päeval näen ma unes stsenaariumi, kus ma olen keskkoolis (või ülikoolis), hakkan juba seda kooli lõpetama, kuni avastan, et appi, mul on kohustuslik saksa/ vene (olenevalt unenäost) kursus ju läbimata ja ma ei saa kooli lõpetada ilma selleta. Ning mind valdab unes selline paanika. Saksa keel oli mul gümnaasiumus üldiselt 4. Polnud probleem 4 kokku saada, vahel oli ka 5. Aga ega hinne ei väljenda alati oskusi.

Niisiis… Tänaseks olen ennast juba liiga palju avanud. Mis teie lapsepõlvetraumad on? On midagi jätnud oma jälje?

PS: foto pixabay.com

 

 

Mõnus nostalgialaks. Klassika

Mõnus nostalgialaks. Klassika

Pidin täna õhtul ühe sõbranna kodust läbi minema. Ma ei olnud tema juures kunagi käinud ja see Põhja-Tallinna kant oli minu jaoks täiesti uus. Aadressi teadsin, geps näitas mingit punkti, aga kohapeal selgus, et maja numbrid läksid 25, 26, 28 jne. Loomulikult oli mul vaja numbrit 27. Möllasin autoga tohutukitsastel majaesistel täispargitud hoovitänavatel, teadmata, kas ees ootab tupik või saan läbi, kuni ühe maja ees ootas tupik. Selline, kust ümber keerata ei olnud võimalik.

Jäin oma autoga seisma täpselt ühe trepikoja ukse ees kaaludes tahavaatepeeglist, kas ma suudan otse kolm paradnat kitsal teel ilma autosid mõlkimata välja tagurdada…. Kuni näen, et sõbranna juba tuleb mulle vastu.

Tegin korraks autoukse lahti (automootor töötas ja üks jalg oli veel autos), et sõbrannat tervitada (ja küsida, kus krdi kohas ta maja on :D), kui järsku sekundi pärast kuulen teiselt korruselt mingi muti häält:

“Mis te kavatsete siia niimoodi PARKIDA või?!” 

Vaatan üles. Mingi 50ndates punase värvitud peaga naisterahvas kõõlub poole kehaga aknast välja. Vihane. Jah, ma ju jäin KOLMEKS sekundiks autoga tema sissekäigu ette seisma. Tõesti – paanikaks on põhjust!

Mina: “Ma ainult korraks peatun, vaatan, kuidas siit välja tagurdada saab. Rahunege.”

Vaatan juba edasi sõbranna poole, et paar sõna vahetada, aga ikka tuleb peakohalt mingi kobin.

“Mis teil VIGA on?” küsisin ma konkreetselt.

Tädil oli korraks klomp kurgus ja siis karjub mulle:

“A mis teil endal viga on?”

Normaalne dialoog! Täiskasvanud inimeste vahel!

Oleks võinud ju talle siis uuesti seletada, et ma kiilusin siia maja ette kinni ja mõtlen, kuidas välja saab, sest ilmselgelt ta jätkuvalt kahtlustas, et ma ikkagi PARGIN tema sissekäigu ette. Ma ei tea, võibolla keegi pargibki iga päev ta sissekäiku kinni, aga asja tegi absurdseks see, et kui keegi tõesti pargiks selliselt nagu mina seal olin, siis see oleks üks elu idiootsemaid vaatepilte, mida mina näinud oleks. (Tagant järele tundub mulle, et mind vist solvas see, et ta mind selliseks idioodiks pidas).

Võrreldav sellega:

7NH2NThkS3eVffvrLqGl_Parking Lot Keep Driving

A kuidas see teema klassikaline nostaligalaks on? No vanasti oli ikka igas majas mingi mutt, kes 24/7 akna peal passis ja ootas, et keegi: a) valesti pargiks, b) prahti maha viskaks, c) viiks maja ette prügikasti tema meelest liiga suure asja, d) liiga kauaks akna alla lobisema jääks, e) koera sitajunni üles ei korjaks! Mida iganes. Peaasi, et eksiks. Mul siin Kalamajas sellist pole, majas on kõik noored. Aga vanas kodumajas oli küll üks 80 aastane vene muti, kes pidi kõike kommenteerima. Juhul, kui eksimus ei olnud nii suur, et lõugama peaks, siis kobises omaette.

Täisa ennemuistsel aal, kui ma veel lapsena Kohtla-Järvel elasin, olid need mutid rivistatud gängina maja ette pingile. Koos ikka lõbusam kommenteerida ju. Netifoorumeid siis veel ei olnud. Kiusajad, krt!

Kuidas teil selliste tädidega kogemused?

PS: Päise pilt pixabay.com

 

 

Lumm

Lumm

Kevad ei ole hullupööra soe olnud, kui paar soojemat päeva välja arvata. Eile oli 1. juuni ja kui ma töölt koju hakkasin sõitma, näitas termomeeter 6 kraadi. Juuni! 6 kraadi! Külma trotsides ja suve otsides olen ma igapäevaselt riietunud kleitidesse ja seelikutesse, ilma sukkpüksteta lahtistesse kingadesse. Hommikul hops autosse ja küll päeva peale läheb natuke soojemaks ka.

Ja eile, kui ma oma lahtiste platvormidega ning seelikus, 6 kraadises juunis autosse joostes lõdisesin, torkas mulle pähe, et samasuguseid 6 kraadiseid ilmasid oli meil kõvasti oktoobris, novembris, detsembris… Ilmselt mõned sellised päevad ka jaanuaris, veebruaris, märtsis… Ja mina silkan ringi, nagu esitaksin väljakutset kopsupõletikule.

Ainuke vahe, et VALGE on. Ja valgus ja päike on need, mis see aasta mulle kuidagi eriliselt mõjunud on. Selliselt, et ma ei vingugi, et appi, kui külm. Jah, tõesti selle 6 kraadi juures korraks mõtlesin, et see, mis Leonardo Di Caprio ükspäev oma kliimast kõnelevas dokumentaalfilmis rääkis, võib isegi tõsi olla. No see, et Filipiinidel võetakse hordide viisi vihmametsi maha, et palmiistandusi rajada, mis omakorda mõjutab meie ökosüsteemi. Või et USA pinnast ca 40% on loomakasvatuse all, millest omakorda 70% on veiste all. Veised aga kragivad metaani, mis on meie ökosüsteemile mürgine. Ja nii edasi.

Igatahes olen ma külmast ilmast hoolimata märganud hoopis ilu. Näiteks, kui täna tööle sõitsin, pidin peatuse tegema, sest see rakvere raibe (mis osutus hoopis vist rapsiks) ja taevas lummas. Olin sunnitud pilti (päises) tegema. Just eile oli meil fotokoolis loeng, kus räägiti loodusfotodest. Ja lummast. See pole küll loodusfoto, aga lummas…

Mul on kombeks oma telefoni ilmaennustuses hoida listis Tallinna, kus ma elan eksole. Liege ja Brüsselit, kus pesitseb minu õde. Ning seda maad (täpsemini linna), kuhu ma järgmisena reisile lähen.

IMG_3651
Juuni 2017. Antud juhul on mind kohe varsti ees ootamas Itaalia

Masendav kontrast eks? Või siis äkki nagu polegi? Ma ei tea, miks mul, kes ma tahan ainult helesinist vett ja soojust (ning heameelega olla kliimapagulane kuskil soojas kohas), on see aasta täiesti ükskõik. Kas ma lõpuks leppisin meie kliimaga? Või on see vaikus enne tormi?

Varsti Itaaliasse ja siis… ülejäänud suvi niikuinii tööl. Tulgu see ilm, milline tahab.