Browsed by
Category: Muu

Laps oli fotograafiks…

Laps oli fotograafiks…

kleit

rand

ruut

pikk

triin

sammal

üleni

Kusjuures ma üldse ei sundinud teda, meil oli nii mänguline – ronisime ja möllasime. Ethel otsis “huvitavaid kohti”, see oli talle nii põnev ja ta nautis väga. Tahtis teisel päeval uuesti minna 🙂

DSC05619

 

Diip

Diip

Eile hammustasin pulgajäätist süües end neli korda huulde. Peaagu invaliidiks. Ilmselgelt on see vihje kuskilt kõrgemalt, et iga õhtul kolm pulgajäätist on liig. Aga ma ei saa parata, ma olen sõltuvusse sattunud Koolijäätisest. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et varsti algab kool 😀

Kui ma esmakordselt palusin Karlil poest muuhulgas ka Koolijäätiseid tuua, oli ta nagu, et misasju. Kuidas inimene ei tea, misasi on KOOLIJÄÄTIS?! Tead küll, see triibulise pakendiga, kollase glasuuriga, pulga otsas.

Igatahes lõppesid mul eile ootamatult Koolijäätised otsa ja olin sunnitud tavalise klassikalise šokolaadiglasuuris valge võtma. (Praegu ma taipan, et see postitus kõlab, nagu oleks jätsitootja mulle vähemalt mu ühe kuu palga maksnud, et ma nendest jäätistest nii hingeliselt kirjutaks, aga tegelikult see tõesti nii ei ole).

Kuskil keegi kirjutas juba mõni aeg tagasi, et tunneb rõõmu väikestest asjadest. Noh, et kuidas hommikukohvi peal koor maitseb vms. Või oli see õnnetunne, et üldse on koort, mida panna… Ma ei mäletagi täpselt. No sellised pisiasjad. Teate küll. Varbad kastesel murul. Värske pesu lõhn. Tühja kõhu peale esimene lemmiksushi tükk. Kodused pannkoogid. Ahjus tule alla tegemine rõskel õhtul. Kas või see sama hommikukõhvi lõhn. Või Koolijäätis pärast tööpäeva diivanile visates. Ma hakkasin mõtlema, et need on sellised väiksed asjad, mida saab nautida esiti siis, kui tervis (ka lähedastel) on korras ja… mured (kellel neid üldse ei oleks) on edasi lükatavad.

Vaevalt me selliseid asju tähele paneks ja seega ka nautida oskaks, kui just saaks teada, et auto parandus läheb maksma 5 tonni. Või kui sind on just töölt koondatud. Või kui sa oled rämedas külmetuses kodus ja pidanud oma puhkusereisist loobuma…

See “torkan varbad kastesesse murusse ja tunnen sellest tohutut mõnu” on ikkagi enese hetkeline hetke kaotamine. Õnnetunne, et elu on ilus, et lapsed on nunnud, et kõik on terved ning kõik mured edasilükatavad. Või liiga suured, et üldse hammas peale hakkaks. Väikseid elementaarseid asju tähele panna ja nautida on lihtsam, kui suuri asju tahta ja kõrgelt unistada ning neid unistusi ka teostada.

Unistustel ja muredel on üks ühine joon. Neid saab edasi lükata. Aga edasi lükates saavad mured su lõpuks kätte. Unistused vastupidi mitte kunagi!

(Krt, kas ma saaks veel diibimaid mõtteid praegu mõelda?)

Või kas need pisiasjad ongi üldse elementaarsed? Rasket haigust põdevale inimesele ei ole iga uus päev iseenesestmõistetav. Aga kas tavalisele tervele inimesele on päisketõus iseenesestmõistetav? Kuidas leida tasakaal liigse muretsemise ja kõikide asjade iseenesestmõistmise vahel?

(Tundub, et saan!).

Ma lähen nüüd võtan Koolijäätist parem. Ei, ma ei hakka susse püsti viskama. Veel.

 

 

 

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Kuigi mu visioon Sansibari reisist oli selline suht odav romantiline ja maalähedane hütt, millest välja astudes laiutab meie ees ookean, siis lõpuks päris hütte ma siiski ei bookinud.

Plaan on öösel vastu hommikut saabuda ja magada end lennureisist välja kõige odavamas suvakas majutuses lennujaama lähedal. Broneerisin suht autentse kohaliku “peldiku”. Ma põhimõtteliselt ei taha maksta hommikul kell pool 5 sisse checkimise eest ja paari tunni magamise eest 100 euri, ega ka 50 euri, kui on võimalus ikkagi maksta vähem. Seega leidsin 26 euro eest väga heade arvustustega (bookingus 8,3 punkti) koha lennujaama kõrval. Puhas voodi, oma vets ja vannituba, tüüp tuleb vastu ka. Pärast Peruu reisi ma enam ei pelga ka sellistes “omapärastes” kohtades ööbimist 🙂

Magame ära ja hommikul sõidame 5 ööks saare idaosasse Paje’sse. Saar on väike ja saame sealt ka igale poole mujale minna, aga erinevaid kohti googeldades selgus, et Paje’s tuleb ära käia. Seal ootab meid Zanzibar Ocean Blue ja 41 m2 majake otse ookeani ees. Hotellil ongi vaid 8 majakest, seega kuigi pole õlgedest hütt, siis privaatsust tegelikult ikkagi peaks olema. Screenshotid booking.com’ist:

Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.05
Foto: tripadvisor.com
Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.50
Foto: tripadvisor.com

Kuna saare idaosas on tõus ja mõõn ning päeva jooksul käib meri päris kaugel ära, siis tahtsime ikkagi põhja poole ka minna, kus meri ära ei kao ja natuke rohkem ka melu. Põhjas on võrreldes teiste piirkondadega hinnad hulga kallimad. Kui mujal saad põhimõtteliselt 50 eur/öö endale leida selle romantilise hüti ookeani kaldal, siis Nungwi piirkonnas vähegi okei koha eest tuli meil välja käia 410 eurot kokku 3 öö eest ehk üle 100 euro/öö (võrdluseks, et see Paje koht 5 ööd maksab kokku 480 eurot), aga kui juba, siis juba.

Nungwy lähedal leidsin sellise koha nagu Flame Tree Cottages. See koht ei ole tegelikult midagi väga fääntsit, kui neilt mini piltidelt paistab. Aga jälle otse ookeani kaldal! Hommikusöögid on igal pool hinna sees. Screenshotid booking.com’st:

Viimase päeva veedame Stone Townis ja ööbime seal ühes kesklinna hotellis (45 EUR/ öö) ja varahommikul tagasi lennuki peale. Lühike puhkus tegelikult.

Reisikindlustus on aga Sansibarile päris kallis – kõige odavama pakkumise, mis ma sain, oli 130 eurot (kaks inimest kokku).

Natuke isegi juba ootan sügist 🙂

Klasskaline turutüng

Klasskaline turutüng

Ükspäev just siin kelkisin, kuidas mulle meeldib Balti Jaama uus turg, et olen nüüd ka elus esimest korda nö turulkäija. Aga kui sa oled turulkäija, ega siis klassikaline turutüng tulemata jää.

Ostsin ühe muti käest täna kilo mureleid. Pani rohkem ja kasseeris natuke üle 7 euro. Olen ühe korra varem temalt ka mingeid asju ostnud ja kõike pani ta “oih, natuke rohkem”. See selleks. Tulin nende murelitega (ja muude saadustega, mis teistelt müüjatelt veel ostsin) koju, avasin koti, et hakata marju pesema – TERVE KOTT OLI MÄDANENUD MURELEID TÄIS! Leti peal olid mutil aga uhked marjad.

Värd* toppis mulle salakavalalt kuidagi leti alt üle kilo mädand mureleid!

Jagasin marjad täpselt kaheks – pooled olid ÜLENI mädanenud, nii et pool marjast oli ära lagunenud. Ülejäänud pool kilo olid küll terved, aga maitselt juba käärima läinud. 7 euri! Kõva bisnes värdjal. Põhimõtteliselt ajab mind selline asi närvi! Põhimõtteliselt ma ei kingi sellele värdjale oma 7 eurot ega lase tal end üle tõmmata.

Laps tuli ka vaatama, et mis juhtus ja tõdes, et need on küll koledad.

“Ma lähen praegu selle muti juurde tagasi ja viskan talle need murelid näkku kinni!”

Laps: “Ee… tee mulle teene, ära neid talle päris näkku viska!”

“Jaa, loomulikult ei viska ma talle neid PÄRISELT näkku, aga ma lähen viin need lihtsalt tagasi, selline pettus ei ole okei!” (Kuigi sel hetkel oli mul PÄRISELT tunne, kuidas ma viskan värdjale need mädanud murelid näkku ja kõnnin lihtsalt minema).

5 minutiga olin turul tagasi, mutt ilmselt ei arvestanud sellega. Viskasin avali koti talle leti peale ja ütlesin, et ma maksin teile nende eest 7 eurot, misasjad need on. Mutt ei öelnud sõna ka (ega ta olekski osanud, sest oli suht umbkeelne venelane), kaalus need ära ja ulatas mulle 7 eurot tagasi. Ei vabandust, ei midagi.

Ostsin kõrvalt tädilt korralikke mureleid sama raha eest, mis just tagasi sain, ja natuke veel mustikaid peale. Kodus tegin kukeseenekastet ja värsket kartulit, ning loodan, et see petumuti s*tamaitse siiski varsti kaob.

*Vabandan, et ma inimest värdjaks nimetan, aga mutt, kes salakavalalt müüb 7 euro eest ühele noorele naisele ja tema kõrval seisvale väiksele lapsele (mitte et see peaks kuidagi oluliselt olukorda mõjutama, aga ikkagi!) koti mädand kraami, on minu silmis lihtsalt värd ja punkt.

Olete ka turul tünga saanud?

 

Kui kass oleks inimene

Kui kass oleks inimene

Eelmine nädal juhtus meil järgmine olukord…

Eellugu ka. Meil on korteri peal katuseterrass, kus meie kassid vahel jalutamas käivad. Tegelikult käib vaid suurem kass Friskin. Nuusib ka naabrite terrasse ja tuleb siis koju tagasi. Väike kass Jinxy seal nii uljalt ei jaluta. Tema vaatab pigem trepi pealt, kuidas Friskin toimetab, ja vaid vahel tipib oma mustad peened jalakesed terrassile ja vaatab aralt ringi.

Ja nüüd see olukord. Kell oli juba 11 õhtul, aga meil oli katus lahti jäänud. Vaatasin kiiruga, et Friskin on toas, ja tõmbasin katuseluuk-ukse kinni. Und veel ei olnud, vaatasin terve mängufilmi veel ära ja mingi pool 1 läksime magama. Suur kass minu kõrval padjal nagu ikka. Väiksega on nii, et suurem osa ajast ta tuleb meie jalgele magama, aga vahel ei tule ka. Seekord ei tulnud.

vaade
Friskini õue territoorium

Uni juba mõistuse üle võimust võtmas ja järksu kuulen katuseaknast – mjiu. See oli nagu pisike piiks, mitte MJÄU! “Kus väike kass on?” hakkasin mõtlema, millal me teda viimati nägime?! Otsisime kogu korteri läbi, kutsusime, ei midagi. Ok, ilmselt jäi katusele :S Õues oli juba öö ja pime. Tegin katuseluugi uuesti lahti ja hüüan. Ikka ei midagi. Käin kogu suure terrassi ja mööbli aluse läbi – pole. Lõpuks võtan taskulambi ja valgustan naabrite terrassi. Seal ta kössitab – naabri tooli all. Lihtsalt kössitab. Ei tule kutsumise peale ega reageeri. Ronin läbi piirete naabri katusele ja võtan oma õnnetusehunniku sülle. Käpakesed ja kõrvad külmad. Tol ööl magas Jinxy meil nii kaisus, kui võimalik. Tema kaisus magamine tähendab siis meie jalgade vahel.

Friskin on jäänud ka kaks korda katusele kogemata. Aga nii, kui luuk on kinni läinud, on ta tulnud meie katuseakna juurde, ja läbi akna karjuma hakanud. LASKE SISSE! Mitte naabri katusel tooli all 1,5 tunni möödudes end kokku võtnud ja ÜHE piiksu teinud!

See väike juhtum on pannud mind mõtlema, et millised meie kassid oleksid, kui nad oleks inimesed 🙂 Friskin, kuigi ta mingi 3,5 aastane ja üldse mitte vanake, oleks täielik paksu kõhuga kergelt hajameelne ja flegmaatiline vanaisa. Käiks kodus ringi ja otsiks koguaeg kohta, kus oleks mõnus pikutada. Samas oleks ta selline oma nina igale poole toppiv vanaisake, kes tahab kõigega kursis olla. Mis te siia panite? Kuhu te nüüd läksite? Mis te nüüd teete? Oleks tema põhiküsimused. Kindlasti ütleks ta välja, kui talle midagi ei meeldi. Ta ei viitsiks väga midagi teha ja naudiks lihtsalt seda, kui teised tema ümber on.

Jinxy oleks kerge käitumishäirega (no mitte halvas mõtes, vaid lihtsalt nii on, tuleb leppida!) noorem neiu. Kord tahaks ta kallistamist ja lähedust, teinekord jookseks minema ja tõrjuks. Sööks ta vähe, sest kaalu on ikkagi vaja jälgida. Vahel oleks mänguline ja vahel tusatseks omaette oma toas. Kindlasti ei julgeks ta tunnistada oma vigu. Ta oleks närviline ja räägiks tihti kurva häälega. Kindlasti käiks ta psühholoogi juures.

Naljakas on mõelda, et kui ma nüüd need kassielud inimesteks teisendasin, siis kuidas kaks nii erinevat tegelast kassidena nii hästi läbi saavad, et üksteiseta elada ei saa. Normaalne kamp. Aga ikkagi – meie kõige kallimad pereliikmed.

B0B9CFBF-DCCB-48BE-B631-DB14143C9703
Jinx ja Friskin

 

Päevamõte

Päevamõte

Arvestades viimast alkoholi kokkuostu teemalist postitust ja seda, kuidas ma kalambuure pusisin, siis tänase päeva mõtte genereerin sedasi:

 

ERINEVUS NIKASTAB

ALKOKALLI

Viljandis

Viljandis

Ma olen Viljandis. Kaks korda hüppasin järve ka. Külm oli. Aga ilm oli siiski suvi. Eesti suvi.IMG_4937

IMG_4938

Turul oli kirbukas. Ostsin kleidi – 3 eurot ja hakkasin kohe kasutama. Käisime ka teistes Viljandi kaltsukates ja võrreldes Tallinnaga on siin hinnad jõhkralt kallid. Ma ei saaks öelda, et müüdavad riided oleks praht või kaltsud, aga LILLELINE POLÜESTRIMERI.
IMG_4974

Montonist sain kaks (parema poolsed) kaelaehet. 70% odavamalt. Vasak poolne oli mul tulles kaelas.

IMG_4981

Söömas käisime Rohelises kohvikus (oli vist selline nimi). Kõht oli nii tühi, et sellele suurele suvikõrvitsakotlettide taldrikule sõin ka taimse seljanka kausi lisaks.

IMG_4984

Kohviku kõrval oli nii romantiline majake, et tegin pilti.IMG_4975

Riid majas

Riid majas

Kui me ca aastake tagasi kääbushamstrid võtsime, hoiatas meid müüja, et need pisikesed lähevad omavahel riidu. Kui ta aga nägi, millise puuri me valisime, nentis, et nii suures puuris probleemi olla ei tohiks – territooriumit, mida omavahel ära jagada, on küllaga. Nii need hamstritüdrukud meile koju saabusid. Loomulikult nägin ma esimesel paaril kuul unenägusid, kuidas selgub, et nad ei olegi mõlemad tüdrukud ja üks hetk olen mingi 27549 kääbushamstriga vastamisi. Õnneks nii ei läinud.

Ligi aastake rahumeelset ja harmoonilist elu üksteise kaisus, toidu, pesa ja pesamaterjali jagamist, ning siis hakkas kostma õhtuti nääklemist. Teate neid multika koopaoravaid… Selline imelik hääl, aga umbes 2 miljonit korda peenikesem ja kiirem. Kui seda esimest korda kuulsin, ehmusin, sest ma ei saanud aru, misasi see on. Nagu õhupallist viliseks õhku välja või vanaaegne veekann hakkaks vilisema ning nüüd keera see hääl roboti võtmesse. Selline hääl. Hästi seletan eks.

Mingi hetkel märkasin, et asi on selles, et üks hamster ei lase teist enam alla korrusele. Alla, kus on nende pesa, söök ja ka üks jooksuratastest. Kuna ma ei tee meie kääbikutel vahet, siis ma ei oska öelda, kumb see bitchiks muutus, aga igal juhul, kui üks alla korrusele läheb, siis see alumise korruse okupeerija kargab välgukiirusel talle kanni kinni. Toimub mingi 4 tiiru alumisel korrusel ringiratast üüratul kiirusel liikumist, kus üks on teisel jätkuvalt kannis kinni. Lisaks see kriiskav robothääl. Ja lõpuks jookseb see õnnetu üles korrusele tagasi.

tumblr_ljm2v0vHxi1qih39fo1_500

Seda see müüja hoiataski. Õnneks on neil tõesti 3 korrust, mida jagada, ning saavad kuidagi hakkama. Panin ka ülemisele korrusele süüa ning üks kükitab siis üleval torus, kui teine endale salfakatest uhke pesa all ehitab ja ülbitseb. Mõtlen, mida teha? Kuidas ikka on võimalik aasta aega nii harmooniliselt elada ja siis tülli minna? Mis neid tülli ajas? Üks ütles teisele kääbushamstri keeles, et sul karv üldse ei läigi? Aga kui inimestelgi võib nii minna, siis miks mitte ka kääbushamstritel. Ju tüütas ära. Tahaks vaheldust. Nende jaoks 1 aasta on meie 40 aastat 😀 Vähesed, kes 40 aastat koos püsivad!

Igatahes on mul plaan nende puur ära koristada ja pesta ja kõik lõhnad hävitada ning natuke ringi sättida ning siis vaatame, äkki uued lõhnad ja ruumi paigutus suudab neile ellu väikest vaheldust tuua ja lepivad ikka ära 🙂

PS: Päise foto www.cartoonbrew.com

Kõik on KINNI

Kõik on KINNI

Kui päris paljudel, keda ma tean, on terve suvi ja eriti kõik nädalavahetused täis bookitud, ja planeeritud juba mai algusest alates, siis mina sellist elu ei ela. Eks mul paar traditsiooni, mis suve jooksul teha, on ikka, ning puhkuse ajal ei ole ma Eestis, kuid üldiselt on minuga lihtne. Ma olen koguaeg vaba! 😀 Mõni aasta olnud lausa võimatu sõbrannadega ühist aega leida, mis korraga kõigile kokkusaamiseks sobiks, sest kõigil (välja arvatud mul 😀 ) on mingid plaanid juba tehtud. Vahel olen mõelnud, et MIDA KÕIKE inimesed nii palju endale korraldavad ja kuidas nad viitsivad.

(Praegu ma kõlan nagu mingi hüsteerik, kes tahaks koguaeg kõigiga kokku saada, kuid saab pidevalt eitavaid vastuseid 😀 Tegelikult on pigem vastupidi, ma hoian omaette ja elan küllaltki eraklikku elu).

See, et mul on peaaegu terve juuli nädalavahetused kinni, on minu puhul täitsa erakordne. Isegi ei saa aru, kuidas ma nüüd järsku nii hõivatud olen. Mul on plaanis Viljandi reisike, Tartu reisike, suvepäevad…

Eesti suved pidid spaahotellidele olema edukas aeg. Kõik on nii vihmane ja kole, aga  inimesed tahaks kordki paljaks võtta ja ujuma, ilma et jalad krampi kisuks või et see jääaugu talisuplust ei meenutaks. Seepärast otsivad paljud lohutust spaadest. Mina olen tihe spaa külastaja. Lapsega on meil oma traditsiooniks saanud tema sünnipäeva nädalavahetusel spaasse minna. Muidu käime ka, aga sünnipäeva puhul kindlasti. Viimased aastad oleme sattunud Pärnu Strandi ja Lottemaale ning ka Laulasmaale. Laulasmaa on minu lemmik, aga nüüdseks oleme seal nii palju käinud, et tahaks midagi uut. See aasta mõtlesin, et võtan Etheliga ette Tartu city break’i.

Tartu on selline imelik koht, minu jaoks hästi võõras. Mitte et ma Tartus käinud ei oleks. Olen ikka. Nooruses sõbrannal ühikas külas käidud ja natuke isegi pidutsetud. Ahhaa keskuses olen lapsega näiteks lausa kolm korda käinud. Seoses mingi Karli rattamaratoniga (mitte “mingi Karli” vaid “mingi rattamaratoniga” :D) olen Tartusse sattunud, Auras kunagi ujunud, Loodusmuuseumis käinud ja… Aa, Lõunakeskuses, selles põhilises tõmbenumbris (khmkhmm…) ikka ka.

Aga võõras on see linn ikka. Ma olen läbi ja lõhki Tallinna inimene. Ja Pärnu. Ja Rakvere. Nüüd siis lähengi Tartusse esmakordselt oma täisealise elu jooksul nö ÜKSI. Ses suhtes, et jaa, Ethel on ka, aga nagu ikkagi üksi – ilma teise täiskasvanuta. Kunagi oli mul esimest korda üksi ilma täiskasvanuta lennuki peale (Belgiasse) sõit märgilise tähendusega. Nüüd siis Tartusse minek 😀 (Natuke teen sohki ka. Nimelt mu ema liitub meiega teisel päeval).

Seekord on plaanis VSpa’s kaks ööd olla ja ERM‘is käia. Loodan, et Ethelil seal päris igav ei ole. Kuigi ema ütles, et kui juba pilet ostetud, siis peame seal täie raha eest ikkagi olema. Ma ei viitsi küll täie raha eest… ee… igavleda 😀 Tegelikult ma arvan, et seal pole Ethelil igav, midagi ikka teda paelub. Ja küll ma siis teda suunan ja juurde seletan. Näiteks nüüd juunis Itaalias olles ei viitsinud ta linnas suvalt kaasas tolgendada, aga kui ühte kirikusse sisse astusime, mis nägi seest suht välja nagu Peetri kirik Vatikanis (kes teab eks!), oli ta nagu tardunud. No ikka väga uhke. Laed-seinad kõik pilte ja nikerdusi täis, altarid ja sarkofaagid… Tuli siis vaiskelt mu juurde, sikutas käest ja sosistas: “Emme, mis see siin kõik selline on?!” Ta on Eestis kirikus käinud küll, aga no see oli veits teisest klassist kirik. Sellisest, mis lapse tohutult tõiseks ja aukartlikuks ehmatab.

Viljandis on meil plaanis sõbrannaga lihtsalt olla. Valisin Grand Hotel Viljandi ja SPA Hotel Villa Peetrimõisa vahel ning otsustasime siiski viimase kasuks, sest seal on rõdu. Kaugemal küll linnast ja kindlasti mitte nii ilus, aga… RÕDU! Oleks ilusat ilma, siis vedeleks veidi rannas, plaanis on ka kohvikud ja kaltsukad. (Äkki keegi oskab kaltsukaid soovitada?) Kaks viimast aastat oleme Muhu veinitalus käinud, aga seekord murrame traditsiooni. Miks Viljandi? Pole aimugi. Tore linnake ju, miks siis mitte.

Sellised plaanid siis. Mida ise suvel teete ja kui tihedalt endale tegevusi ja käimisi planeerite?

PS: Foto pixabay.com

 

 

 

 

 

 

Miks te seda teete?

Miks te seda teete?

Eile hommikul sõitsin päris pikalt ühe volkar golfi taga, kes niimoodi nikerdas ja jukerdas ja sinkavonkatas igast tee ebatasasusest kaarega mööda, et tundus nagu inimene oleks 3 promillise joobega roolis. Sarnaseid juhte näen ma tegelikult iga päev, aga vot nii pikalt ja nii hullu taga ei olnud ma varem sõitnud. Ilma liialdamata, tüüp vältis iga lohukest, muhukest, kaanekest, praokest, kivikest, teist asfaldi värvi laigukest nagu need oleksid vähemalt elavad imikud seal sõiduteel vedelenud. Jumal tänatud, et ühtegi trammi- või raudteed või “lamavat politseinikku” meie teele ei jäänud, sest see oleks seda ilmselt 24 tundi ületanud.

Mis värk sellega on? Loomulikult ma saan aru, et ma ei rammi Tallinna augulistest tänavatest (osad on lausa võimatud sõita) täie rauaga läbi. Väga katkisel teel võtan hoo maha ning kui väga suur auk on, siis püüan tõesti ratast mitte sinna kinni sõita. Eriti, kui on lombid ja ei näe isegi, kui sügav see auk täpselt on. Aga keerata rooli vasakule ja paremale, isegi vastassuunavööndisse jms, selle nimel, et jumala eest mitte imeväiksesse tee ebatasasusse sõita?

Nojah, ma muidugi ei tea, võibolla see inimene on oma elus kaanega kaetud kanalisatsiooni august läbi ja sinna sisse kukkunud ning seal 4 päeva appi karjunud, kuni ta päästeti… Aga kahtlaselt palju on selliseid juhte. Mis nad on kõik oma elus seal kanalisatsioonis korra käinud või?!

Ma olen isegi keset suurt linnaliiklust selliste taha juhtunud, kes nagu keeraks ristmikult juba täiesti ära…agggggaaaa siis ikka ei keera, vaid lihtalt vältis oma jänesehaagiga kanalisatsiooniluuki või muud lohukest.  Ja ma ei mõtle kraavi suurust auku, ma ei räägi elementaarsest ettevaatlikkusest. Kusjuures ei ole ma ka silmnähtavalt tähendanud, et seda teeks ainult uhiuued autod või vastupidi romud, ei vanad ega noored juhid. Miks te seda teete, ah? Ah?

PS: Foto pixabay.com