Vanemaks saamine on natuke nagu mäkke või torni otsa ronimine – mida kõrgemale lähed, seda kaugemale taganeb oma elatud elu piiritlev horisont ja näed üldpilti hulga paremini, mingid asjad omistavad tähenduse, tekivad seosed. (Issand kui diip).
Lakkisin ükspäev küüsi ja panin üle saja aasta tähele kahte armi oma kahel vasakul näpul. Küüne äärest kuni sõrme esimese nukini jookseb vaevumärgatav joon, mida võõras ei pane võibolla tähelegi, aga millega minul on oma lugu. Mulle meenus, kuidas ma need armid sain. Ma ei tea, kas see oli minu elu esimene trauma või oli enne seda mu uppumistrauma, aga vahet ei ole.
Igatahes, räägin, kuidas ma mäletan. Mul oli lapsena üks vanem tuttav, kes oli küllaltki kiuslik. No näiteks käskis ta mul kätt hoida nagu ma teeksin kivi-paber-kääridest paberit, ise pani oma käe minu käe alla, aga ei näidanud mulle, et tal on käes välgumihkel. Ja siis pani selle põlema, nii et minu peopessa viskas leeki. See tegu iseloomustab teda hästi. Tal oli naljakas, aga mina pean vist jumalat tänama, et ma põlema ei läinud.
Mäletan häguselt, et kolasime Jõhvi pargis. Ajad olid teised. Ma polnud vanemate poolt hüljatud laps, aga lapsed kolasidki niimoodi omapäi. Jõhvi pargis asuv vana Vene aegne lõbustuspark oli igatahes siis juba kinni, aga territooriumile sai sisse. Mäletate seda vana Vene päikeseratast ehk laste vaateratast? Kahekesi sai vastamisi sisse istuda ja siis käis see aeglaselt ringi, üles. Mingit mehhanismi kuidagi keerates (kujutate ette, kui suur see kettide mehhanism peab olema, et see asjandus inimesi üles veaks?!) sai selle ratta seal mahajäetud pargis liikuma. Mind, kes ma olin äkki mingi lasteaia lõpp/kooli algus keelitati seda keerama. Tagant järgi mõtlen, et mul oli lapsena vist ajuhalvatus või olin lihtsalt idioot, aga oma näpud ma sinna mehhanismi sisse igatahes toppisin ja käelaba mul nende õliste kettide (vist olid nagu hiiglaslikud ratta ketid) vahele kinni jäi. Kuni ma jõuga selle sealt välja tõmbasin.
Verd lahmas kahte lehte. Mina ei saanud aru, kas mul on näpud veel alles või ei, ning minu meelest sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ka see vanem tuttav, kes mind kiiruga vanaema tööjuurde tirima hakkas. Vanaema oli kõige lähemal. Mobiile ju polnud. Hoidsin ühe käega oma teist kätt kinni aru saamata ikka veel, kas mul on näpud alles või mitte. Vähe ei ulgunud. Vanaema juurde jõudes ma suurt enam ei mäleta. Oleksin võinud terve käe kaotada ja praegu ühe käega blogida. Aga lõbustusparkides lõbutsemine on minu jaoks välistatud. Elu ei saa elamata jätta ja oma lapse olen viinud isegi Disneylandi, aga tagant järgi mõistan, et kramp on vist just sellest traumast sees.
Ahsoo, praegu tuli meelde, et äkki mu esimene trauma oli hoopis see, kus ma hakkasin ca 4-aastaselt liumäe liu poolt üles ronima. Sel ajal olid need vanad metallist suured kolakad. Ühesõnaga libisesin (need olid suht 90 kraadise nurga all, samas kes ronib üles 90 kraadise nurga alt?!) ja lõin lõua vasta seda liugu ära, nii et huul oli seest poolt ribadeks. Ema oli mul kõrval. Praegu mõtlen, et siis ei olnud mingeid nutitelefone, kus emad passivad, kui nende lapsed mänguväljakul hulle tempe teevad. Ema oli mul reaalselt kõrval ja lubas sedasi turnida. Igatahes lõppes mul see üritus traumapunktis (kus muidugi Kohtla-Järvel keegi eesti keelest aru ei saanud – järjekordne trauma kogu eluks!) huule kokku õmblemisega ning igavese norimisega (okei, 10 aastat tuli seda reaalselt jutti) ema ja isa poolt, et no pulmadeks saab terveks. Abiellunud siiamaani ei ole. Nii et jah, igasugused atraktsioonid ja liumäed… See pole üldse minu teema.
Aga kõige hirmsam kogemus oli mul aga mingi lasteaia lõpus, kui olime vanematega A-rannas. Ma olin kummimadratsiga meres. Ema ja isa päevitasid. Triivisin rahulikult kummimadratsil, kuni tundsin, et jalad ei lähe enam põhja. Ma ei olnud kaugel rannast, aga mu jalad olid kõvasti lühemad kui praegu. Igaljuhul pistsin ma röökima. “Ma uuuupuuuuun”, vist karjusin. Ema kuulis. Tõukas isa. Isa lendasid sekundiga lühikesed teksad jalast ja ta tormas mind päästma. Midagi hullu ei juhtunud. Peale selle, et mu ema rääkis kõikidele sugulastele ja tuttavatele 10a järjest seda lugu, kuidas ta laps tahtis parvega Soome sõita. Aga minul olid öösiti horror unenäod ja ma ei suutnud magama jääda. Arvake ära, kas mulle meeldib laevaga sõita?
Suuremaks saades traumad ei lõppenud. Mäletate võõrkeele tunde, kus pidi pikka teksti ette lugema ja siis üle klassi tõlkima. Õppisin alates 3ndast klassist saksa keelt. (Oma vanemaid tahaksin selle valiku eest kui mitte mõrvata, siis… ma ei tea, mis on leebem?). Ühesõnaga õppisin seda k*radi saksa keelt. Ja mul ei ole keelevaistu. Võõrkeele vaistu siis. Või äkki ma lihtsalt sain sellise trauma ja blokk tuli peale, tegelt olen potentsiaalne polüglott. Vahet ei ole, tulemus on sama. Lugesin klassi ees seda teksti, muffigi aru ei saanud ja siis pidin tõlkima. Katsu sa tõlkida, kui ühestki tegusõnast aru ei saa. Tuupimine ei aidanud. Seda ma oskasin. Ei aidanud. Tänasel päeval näen ma unes stsenaariumi, kus ma olen keskkoolis (või ülikoolis), hakkan juba seda kooli lõpetama, kuni avastan, et appi, mul on kohustuslik saksa/ vene (olenevalt unenäost) kursus ju läbimata ja ma ei saa kooli lõpetada ilma selleta. Ning mind valdab unes selline paanika. Saksa keel oli mul gümnaasiumus üldiselt 4. Polnud probleem 4 kokku saada, vahel oli ka 5. Aga ega hinne ei väljenda alati oskusi.
Niisiis… Tänaseks olen ennast juba liiga palju avanud. Mis teie lapsepõlvetraumad on? On midagi jätnud oma jälje?
PS: foto pixabay.com
