Browsed by
Category: Muu

Tavaline punnipigistaja

Tavaline punnipigistaja

Seoses aastatega, mis järjest õlule langevad, ei ole praegune olukord veel kortsupaanika, küll aga on mu nahk muutunud poorsemaks kui varem. Kahju kohe, et just siis 30ndates, kui aju saavutab sellise mõnusa eneseteadliku oleku (aga mitte veel sellise ülbe ma-tean-kõigest-kõige-paremini nagu 40ndates tihti juhtub), hakkab välimus näitama esimesi kulumise märke.

Vaja oleks vist kosmeetikut külastama hakata. Sellist, kes poore päriselt ka tühjendab, mitte tädi, kes kolme näpuga kortsusid silub kandes peale kõigepealt puhastava wunderamaski, siis sügavpuhastava wundermaski, siis kooriva wundermaski, siis pinguldava wundermaski ja lõpuks rahustava wundermaski ning kõige lõpuks samas järjekorras kõik samade omadustega wunderkreemid. Lahkud – poorid kreeme täis. Rahakott ca 50 euro võrra tühjem.

Win-win?

Mäletan lapsepõlvest, et ema käis suht regulaarselt kosmeetiku juures. Jõhvis oli mingi tädi pimedates nõukaaegsetes ruumides, mis hetkel meenutaks ilmselt stseeni kergemast õudusfilmist. Aga tädi tegi tõhusat tööd. Ja oli eestlane! Jõhvis! Nõukaajal! Ma ei tea, miks ma seal alati kaasas käisin ja ootasin, aga teinekord oli päris huvitav.

Ükskord, kui mu emale seal midagi tehti ja mina ustavalt ootasin, rääkis veel mingi kolmas külastaja kosmeetikule uudist, kuidas talle omakorda keegi rääkis, et uriiniga saab vinne ravida. Praegu on Internet ja googeldades leiab kindlasti 11 678 artiklit sellest, kuidas uriiniga saab vinne ravida. Kindlasti leiab 11 678 artiklit ka sellest, kuidas seda saab teha nõgesega, kristallidega, jugapuuga, kurgiga, teelehtedega, šokolaadiga, vegantoitumisega, paleotoitumisega, gluteeni toidust välja jätmisega, hobustega, mõtetega, Lorealiga või viskiga. Millega iganes. Aga tol ajal ja lapse kõrvadele oli see pauk! Mõni ime, et mul seal ootamise vastu midagi ei olnud, kui sellist klatši ja kõmu sisse viskas!

Täna ma hindan igasuguses iluteeninduses pigem vaikust. Kirjutasin sellest hiljuti SIIN. Tänase jutu mõte on aga tegelikult see, et kui keegi oskab soovitada vana head punnipigistajat Tallinnas, siis võiks mulle kontakti anda, oleks väga tänulik.

PS: Päises kõige viimane selfi minust. Kui mu mollist juba juttu oli, siis on imelik siia kassipilti panna. Juuksed on jälle blondid. Mulle aitas sellest porgandist.

IMG_3128
Üks tore inimene kirjutas mulle Instagrami, et ilusad ripsmed. Igaks juhuks mainin, et nii kulmud kui ka ripsmed on minu enda omad 🙂

 

Raba paneb rattad käima

Raba paneb rattad käima

Jepp, raba. Sest selleks, et tallinlane saaks rabasse, tuleb autole hääled sisse panna. Šokiuudis – ma ei ole mitte kunagi oma elus rabas käinud. Ok, valetan, tegelikult olen ma lapsena käinud sada korda jõhvikaid korjamas ja eks ma ole ka täiskasvanueas sattunud rabaäärde, aga ma ei ole kunagi läinud ekstra rabamatka tegema, nagu tänapäeval popp on. Laudteed ja vaatetornid ja infotahvlid.

Vihjasin Karlile, et tahaks minna, aga tema ei võtnud eriti vedu. Meelitasin last (kes on kooliga käinud), et võta kas või tõuks kaasa ja ma tassin seda ise mingi koha peal, kui vaja, aga ei. Ta ütles, et parema meelega mängib hoovis sõbrannadega. Olgu, vähemalt on värskes õhus. Ning nii olin ma nagu hüljatud pereliige ja läksin üksi. Oleks koergi kaasa võtta. Aga ei, mul on kassid, kes rihma otsas süldistuvad ja arvavad, et nad on jalgadest halvatud. Ja kääbushamstreid ei näinud ma ka väga mõtet kaasa haarata.

Tegin mõned pildid, sest niisama jalutamine ei ole minu teema. Eesmärk peab olema. Ja mulle ei piisanud eesmärgiks lihtsalt raba nägemine.

ülevalt

puuke

peegel

tagurpidi

raba2

Kuidas ma rabateema kokku võtaks? Oli ju täitsa kena. Aga kutsuge mind riigireeturiks, aga mul seda tüüpilist eestlaslikku rabafetišit ei ole. Kindlasti oleks see raba müstilisem varahommikul udu ja härmatise ja õige aastaajaga, aga minu fetiš on helesinine laguun. Ja üldse taipasin, et mulle meeldib selline vesi, kuhu sisse saab minna.

 

Sokisööja ja co

Sokisööja ja co

Ma olen kuulnud, et paljudel elab kodus mingi sokisööja, kes armastab kõigist paarist ära süüa või lihtsalt oma salajasse koopasse vedada just ühe soki. Ma olen ka seda natuke omal nahal kogenud, aga minu kogemus ütleb, et selle vastu aitab sokikoguse vähendamine. Ärge küsige miks. Äkki seepärast, et sokisööjal hakkab teist kahju, kui teil vaid 3 paari sokke on.

Aktiivsem kui sokisööja on minu kodus:

Teelusikasööja. Ükskõik, kui palju neid teelusikaid kodus on, siis hetkel, kui aega vähe ja tahaks teha kiirelt ühe kohvi, siis mida sahtlis ei ole, on teelusikas.

Kingalusikasööja. Küll on mul koridori koristades kingalusikad ette jäänud ja küll on mulle neid isegi jõuluks kingitud, aga kui mul reaalselt ühte vaja on, siis seda lihtsalt ei ole.

Kraadiklaasisööja. Mul on küll kodus ravimisahtel, aga seal vedelevad alati siis, kui vaja on, vaid kraadiklaasi kestad. Ükskord leidsin kraadiklaasi otsides selle saunast. Ma ei tea, miks ma üldse otsustasin digitaalset kraadiklaasi saunast otsida, aga näed, oligi seal mingil müstilisel põhjusel. Mõnikord veab ka.

Küüneviilisööja. Ma ostan vist iga kuu uue küüneviili. Mul ei ole aimugi, kuhu need kaovad. Küüneviili odavamat multipacki on olemas?

Juuksekummisööja. Ok, seda ma kahtlustan, et need on kassid. Ükskõik, kui hästi ma juuksekummi kuhugi meigikotti või korvi asjade alla ära ei peida, siis õhtul, kui tahaks nägu pestes korra juuksed kokku panna, siis seda ei ole. Ma ei jaksa ise väga diivanit tõsta, aga ma tean, et kõik juuksekummid lõpetavad oma elupäevad suure toa diivani all. Kassid mängivad nendega põrandal hokit, kõik lendavad diivani alla pilusse. 4 korda üritavad nad käpaga seda kummi kätte saada, loobuvad ja lähevad uue jahile. Kuskil ikka on. Lihtsalt mina ei tea, kus.

Ninarohusööja. Üks on öökapi peal. Paar tükki ravimisahtlis. Suure toa riiulis. Lapse kapi peal. Aga ainult siis, kui kunagi vaja ei lähe.

Pastakasööja. Mul on kodus miljon pastakat. Riiulis. Käekotis. Lapse kirjutuslaual. Sahtlis. Suva kohas. Aga kui on vaja kiirelt kellegi telefoninumber üles kirjutada või poenimekiri teha, siis on muutunud need lihtsalt nähtamatuks.

On teil ka mingeid sööjad kodus?

PS: Pilt pixabay.com

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotokool vol 2 ehk algas kursus edasijõudnutele

Fotokool vol 2 ehk algas kursus edasijõudnutele

Kes äkki ei tea, siis ma käisin paar kuud tagasi Eestifoto algajate fotokursusel. Kuigi ma ei tunne end tegelikult edasijõudnuna, vaid kohati hoopis rumalamana, siis ma väga soovitan seda kursust, kel vähegi on huvi fotograafia vastu. Kuigi see pole kinni makstud reklaampostitus, siis hea reklaamlause oleks eks – Tule kursusele, tunned end pärast veel lollimana! Garanteeritud! 

Aga see koolitus paneb maailma, inimesi, loodust, pisiasju hoopis teise pilguga märkama. Olen maantee peal seisma jäänud lihtsalt selleks, et klõps teha, ning lastele autos sõidu pealt kilganud, et vaadake, kui lahe traktor, nagu nad poleks enne traktorit näinud. (See tõesti oli ülilahe traktor, värviline, järelkäruga ja kuidagi sobis maastikuga nii hästi :D). Ja lisaks juurde kiire ülevaade tehnilisest poolest ja mis minule kõige rohkem meeldis – sai piiluda fotograafide elufilosoofiasse, mis on nii põnev.

Tänasest algas siis kursus edasijõudnud fotohuvilisele. Avapaugu andis Kaupo Kikkas, kes rääkis portreefotodest, kunstiajaloost, fotode ajaloost, tutvustas oma lemmikfotograafide töid ja analüüsis neid koos meiega. Teda on tohutult huvitav kuulata, lisaks on tema huumor lihtsalt priceless.

Kahjuks unustasin ma jumala jobuna maha oma paberi-pastaka, kuigi ma oleks tahtnud iga 5 minuti tagant mingeid pointe või mõttekilde üles kirjutada, sest pärast läheb ju meelest. No näiteks olukord, kus tuleb mingi lai leht tüüp ja küsib fotograafilt, et kuule, kas mul on mõtet fotograafiks hakata, kas tasub ära. Kui sa nii küsid, siis kindlasti ei tasu ära, oleks vastus. Mulle meeldis tunnis see mõte, millest me rääkisime, et sellistega ei tahaks fotograaf vahetada oma elusid ära ka kogu maailma raha eest. Sest see kitsendaks tohutult silmaringi. Mõtle käid igal pool ringi mõttega, kas tasub ära. Igal pool. Ükskõik, mis valdkonnas.

Kas see tasub ära?

Aga krt, kas see tasub ära?

Kodutööd on nüüd nii rasked, et esimese hooga ma mõtlesin, et mina ei oska neid küll tegema hakata. Ehta ise softbox ja tee pilti… Tee fotolugu… Koosta portfoolio… Teise hooga mõtlesin ikka sedasama 😀

Aga jälle on selline mõnus erutus sees, ootan juba uut tundi! Kursus lõpeb juuni keskel täpselt enne minu Itaalia reisi ja reisil tahaks ma küll kõik õpitu ja kogetu seekord mängu panna!

Oi ja mul tuli meelde, et lähen veel mai lõpu poole reisifoto konverentsile – SIIN! Äkki on keegi veel minemas?

 

 

 

Kui silm ei seleta

Kui silm ei seleta

Tahate jälle midagi isiklikku? Mul on räme silmapõletik. Ei, valetan. Mul on räme silmaDEpõletik. See on ka üks põhjustest, miks ma ei ole jõudnud/jaksanud suurt midagi kirjutada. Ma lihtsalt ei näe eriti. Kui algava nohuga saab veel vesist tatti ninna tagasi luristada, siis silmast voolavat vett ma “tagasi ei kutsu” kuidagi.

Rohud (retseptisilmatilgad, tavalised loputavad silmatilgad, põletikuvastased rohud ja allergiarohud) hakkasid mõjuma vist täna. Kuuendal päeval! Seni olen ma iga hommik ärgates silmi lahti uuristanud, et valguskiirt näha. Tööle keeldusin ma esimesel päeval minemast, sest ma nägin välja nagu ma oleksin 3 päeva järjest joonud. Paraku nägin ma teisel päeval välja nagu ma oleks 4 päeva järjest joonud, aga harjusin juba tasapisi oma uue välimusega ning kobisin tööle. Meigi alla peitumine oli muidugi välistatud. Pesin 100 korda päevas käsi, et teisi mitte nakatada.

Ma ei tea, mis see talv ja kevad toimub, korjan haiguseid nagu mingi korilane marju. Põnevad teemad muidugi olid see nädal meedias. Aasta Abielu, oih, sry Ema, otsimine. Kalmeti läbi meedia paistev ohvriroll. Ja muudki. Ei taha kedagi väga korrata ka, et tagant järgi midagi analüüsida. Ühesõnaga – vaatab. Siis kui silmad tagasi saan!

(Päise pilt pixabay.com).

Paar nädalat omapea koos lapsega kodus olles…

Paar nädalat omapea koos lapsega kodus olles…

Paar nädalat omapea koos lapsega ja ilma Karlita kodus olles…

  • Hakkab tekkima mingi riidekuhi just sinna kohta, kus muidu pidevalt Karli riidekuhi vedeles ja ma imestusega mõtlesin, et kas see on mingi maagilise magnetväljaga koht, mis tõmbab riideid. Selgus, et ongi.
  • Karli öökapikesele on tekkinud Shopkinsite elumaja, kus käivad külas ka My Little Pony ja Pet Shopi nukukesed.
  • Ma lähen kell 9 õhtul kodus voodisse ja kell 10 me magame juba ning hommikul tööle minnes on tunne nagu ma poleks kodus üldse olnudki.
  • Ma suudan normaalsetel aegadel süüa ja õhtul mitte näksida kõikvõimalikke asju külmkapist. Järeldused: Karl on hoopis see, kes ostab koju igasuguseid ahvatlusi, tahab mind paksuks sööta ning ise kaob siis mitmeks nädalaks spordilaagrisse.
  • Ma ei jää tööle hiljaks, sest iga päev jääb ära etapp minu elus, kus ma hommikul pärast dušši viskan end voodile pulgaks ja arutlen kaaslaseks veel täiesti magav Karl, kuidas voodi on kõige parem koht maailmas. Järeldus: mulle meeldib isegi magav publik, peaasi, et keegi “kuulaks”.
  • Ma ei viitsi vahetada voodilinasid välja, mis sest, et siin on suured šokolaadijäätise plekid. Kui ma poleks üksi, siis ma oleks linad ammu välja vahetanud, sest see šokolaad näeb siin voodis välja, nagu keegi oleks siia s****nud.
  • Ma loodan, et korteris korgid välja ei löö (paar korda aastas on juhtunud), sest mul pole aimugi, kus need imeloomad siin üldse on. Mis on irooniline, sest vanas korteris oli kõikidest korteri vigadest korkide välja löömine kõige sagedasem, aga ma kutsusin elektriku koju kõigist nendest 220 korrast vaid ühel korral ning siis ma ka vist õpetasin teda, et mis tegema peab.
  • Natuke on nagu igatsus ka või nii, aga samas pole sellist paanilist noorpaari suren-üksi-ära-kui-sa-kas-või-2-ööd-eemal-oled tunnet.
  • Tegin ahjukartuleid kogemata teisega arvestades nii palju, et ma söön neid vist nüüd seni, kuni Karl tagasi.
Kuidas blogija ametlikult oma töö eest tasu vastu võtta saab?

Kuidas blogija ametlikult oma töö eest tasu vastu võtta saab?

Ma tean, et seda blogi loeb ametilt vähemalt kolm raamatupidajat, nii et jumala eest, parandage mind, kui ma eksin.

Kui ettevõte võtab blogijaga ühendust ja pakub koostöö raames ja reklaami eesmärgil saata mõned tooted testimiseks ja sinule küll meeldib a) toodete testimine, b) nende arvustamine, c) huvitava ja haakuva jutu kirjutamine, d) pildistamine, e) loosimise korraldamine, f) võitjale paki saatmine jne, aga sa siiski annad endale aru, et isegi kui see töö sulle väga meeldib, siis töö eest küsitakse tasu.

Me enamjaolt teeme kõik ka “päris” tööd, heaküll, mõni on lapsepuhkusel ja võibolla mõni on kodune, aga üldiselt on fakt, et inimesed käivad tööl, küsivad selle eest palka ning kasutavad seda raha oma eluasemekulude katteks, söögi ja jalavarjude ostmiseks, lastele, reisimiseks, lõbutsemiseks jne. See on elu. Õnnelikud on need, kellele oma igapäevatöö meeldib või kelle jaoks on töö ja hobi ühes.

Kuid kui sulle meeldib su töö, ega sa siis sellepärast ütle ülemusele: “Ma ei taha palka, ma elan lihtsalt eneseteostusest ja teen siin neid projekte, sest siin on lihtsalt nii tore, ma armastan oma tööd ja niikuinii midagi peab ju tegema. Tänan, et lubate mul siin tasuta tööd teda! Ma olen selle võimaluse üle nii uhke! “ Isegi, kui inimene on nii arg, et ei julge iialgi palka juurde kaubelda, siis mingi miinimum võetakse ju ikka vastu. Keegi ei taha ilma palgata kellegi teise heaks tööd teha. Isegi kui töö meeldib. Miks see blogimisega paljude meelest teistmoodi on?

Aga okei, millised on siis blogija võimalused ametlikult teenuse osutamise eest tasu vastu võtta. Kui sa ei ole FIE ega osaühing ja sa ei saa esitada arvet, siis on variandiks töövõtuleping. Kas või ühekordne. Sel juhul aga arvestatakse su tulust maha lisaks tulumaksule ka sotsiaalmaks, töötuskindlustus, pension jne. Aga kui sa enne oleksid seda teenust pakkunud 0 euro eest, siis vahet pole, palju sa nüüd riigile maksudeks maksad, jääb sulle kätte ikkagi rohkem kui NULL.

Näiteks, kui sa tahad postituse ja testimise jne eest kätte saada (neto) 100 eurot, siis selle firma jaoks on kulutus tegelikult suurem, sest ta maksab sinu eest ka maksud. Kalkulaatorid on ka netis olemas ning alati võib täpse summa ju üle rääkida. Pluss on see, et Sa ise siiski midagi tegema ei pea – ettevõte teeb selle sinu eest ära ja see kajastub juba ka sinu tuludeklaratsioonis. Ka see leping ei ole mingi tuumafüüsika ja sa ei pea seda ise koostama, üldjuhul on ettevõtte asi see tüüpleping saata. Ongi kogu muusika.

Või ma eksin? See pole retooriline küsimus? Kui keegi teab veel mingeid viise või tahab nõu anda või mind parandada, siis palun kirjutage.

Juuli ja August

Juuli ja August

Kui ühele meeldivad vanad lauanõud ja teisele (mulle) meeldib pildistamist harjutada, siis võibki juhtuda, et need kaks huvi saavad kokku. Nii sündis ilusal pühapäeval väike fotoshoot Juulile ja Augustile.

Juulist ja Augustist ning sellest, kuidas need kaks kokku said ja mis see kõik tähendab, te ilmselt millalgi ka kuulete. Killukest tänastest fotodest otsustasin aga teiega jagada.

ajakirjad

kohv

metsatassid

miki

puu

tassid kapil

Tort

valged tassid

Ja lõppu ka väike fotoshoodi telgitagune pilt, kus ma söön rekvisiite.
IMG_2875 Ning püherdan maas.

IMG_2876

 

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Mõni aeg tagasi Saaremaal spaareisil võtsime ette ka kaltsukatuuri. Ma endale midagi ei saanud, aga lapsele leidsin 2,5 euro eest Barbie. On ta päris Barbie või suvaline barbi, ma ei tea, aga mulle meeldis, sest ta polnud see plaatinablond helesiniste silmalaugudega bimbo, vaid näost rohkem päris inimese moodi nukk.

Barbindus ja monsterhighndus on Ethelil vanaema juures. Meil pole siin lastetoas nii palju ruumi, et saaks riiulite sisse nukuelamise ehitada, muidu Ethel mängiks küll. Vanas kodus oli meil üks riiul disainitud nukkude korrusmajaks. Minu ema säilitas kõik minu ja mu õe Barbied, Sindyd, Petrad ning mööbli ja Ethel sai selle hunniku ca 3 aastasena endale.

“No näed, on ju hea, et ma kõik alles hoidsin!” targutas (hea mõttes) mu ema 3 aastat järjest pärast seda. Viimasel ajal pole seda lauset nii tihti kuulnud, aga kui Etheli maale viin ja ta oma nukuriiuli juurde tormab, siis võib seda legendaarset lauset ikkagi sisse visata.

Aga sellest Saaremaa nukust oli rõõmu kui palju… Kodus aga ei olnud nukul üldse riideid. Meisterdasime veits sokkidest ja õmblesime, kui ühtäkki muutus Ethel kurvaks, sest ta oli selle ainukese riietuse, mis nukul ostes seljas olnud, katki lõiganud. Ideega teha kleidist rannariided. Idee oli tema peas, ütleme nii, et säravam kui teostus. Kusjuures ma arvasin, et see aeg on meil möödas, kus laps kääridega midagi salakavalat teeb. Ma ei tea, mis värk lastel kääridega on, aga nad mingis vanuses suudavad alati kääridega midagi veidrat korda saata. No näiteks tuka eest lõigata. Ja kui ahastada, et issand, mis sa tegid, siis nad teevad näo, et midagi pole juhtunud ja eitavad kõike.

Ma oma lapsepõlvest mäletan, et ajasin kogemata õe kleidile nätsu peale. Tahtsin nätsu kleidipinna pealt veidi vähemaks lõigata (nii kleit kui ka näts olid valged), aga lõikasin kogemata nätsutüki täiesti välja, nii et kleidis haigutas auk. Ema vist isegi ei riielnud, aga samas ei usu ta mind siiamaani, et ma tegelikult ei tahtnud auku lõigata, vaid tahtsin seda nätsu lihtsalt veidi vähemaks nokkida. Mind ajas see tohutult närvi, et ema mind ei uskunud, sest ma ju polnud nii rumal, et oleks arvanud, et kui ma nätsu kleidist lihtsalt koos riidega välja lõikan, siis keegi ei saa aru. See juhtus mul kogemata! Ema, kui sa seda loed, siis palun räägi kõikidele sugulastele ja tuttavatele uuesti tagant järgi see lugu ära, sest mul oli nii piinlik, kui sa kõigile rääkisid, et sul laps tegi siukse pulli. See oli kogemata! 😀

Igatahes… Nukule oli riideid vaja. Ning siis prahvatas mulle pähe, et inimesed tellivad Aliexpressist endale riideid. No ma pole kunagi Hiinast endale või lapsele riideid tellinud, aga nukule võib ju riskida. Ma ei tea, kui ebaeetilise teo ma Hiinast tellimisega korda saatsin, aga igatahes paari euro eest sai nukk sellise hulga värki. See must ballikleit oli eraldi ja nägi isegi üllataval norm välja.

DSC04739

DSC04735

Vot nii. Mis teie (või teie lapsed) olete lapsepõlves kääridega korda saatnud?

 

 

 

 

Juubel

Juubel


Olete kuulnud kedagi ütlemas või näinud lausa ametliku kutse peal või ajakirjanduses midagi sellist, et…

Olete oodatud minu 30. juubelile.

Mis te arvate, kui vanaks see inimene saab, kui ta kutsub enda 30. juubelile?

30? Vale? 300 aastaseks!

Juubel on ümmargune tähtpäev. Kui te kutsute oma kolmekümnendale juubelile, siis see tähendab, et tähistate oma juubelit nüüd juba kolmekümnendat korda ja saate… 30 x 10a = kolmesaja aastaseks. (Nö rahvakeeli loetakse ka 5 ja 15 ja 25 juubeliteks, aga ka selle järgi ei saa te kuidagi 30).

Kopeerin õigekeelsussõnaraamatust:

„70. juubel“ pole õige, sobib kirjutada nt 70 aasta juubel.

Õige on 60 aasta juubel, mitte „60. juubel“.

Kirjutage 50 aasta juubel, mitte „50. juubel“.

Trükin pulli pärast pärast googlesse “kümnes juubel” ja saan selliseid tulemusi:

“Laulu- ja tantsukool WAF tähistas eile Foody Allenis enda kümnendat juubelit.”

“Clazz tähistas kümnendat juubelit.”

“Tallinn Fashion Weeki kümnes juubel…”

Jne jne jne.

“Võru pensionäride päevakeskus tähistas kümnenda tegevusaasta juubelit.” Ohhoo, Võru pensionärid oskavad õigesti kirjutada. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on õige:

„20. juubeliaasta“ asemel kirjutage 20. tegevusaasta või 20 tegevusaasta juubel.

Nali naljaks, tegemist ei ole minu meelest üldse isegi mingi pisiveaga vaid loogikaveaga.

Jätke siis meelde eks.