Ebapärlikarp

Seoses aastatega, mis järjest õlule langevad, ei ole praegune olukord veel kortsupaanika, küll aga on mu nahk muutunud poorsemaks kui varem. Kahju kohe, et just siis 30ndates, kui aju saavutab sellise mõnusa eneseteadliku oleku (aga mitte veel sellise ülbe ma-tean-kõigest-kõige-paremini nagu 40ndates tihti juhtub), hakkab välimus näitama esimesi kulumise märke.

Vaja oleks vist kosmeetikut külastama hakata. Sellist, kes poore päriselt ka tühjendab, mitte tädi, kes kolme näpuga kortsusid silub kandes peale kõigepealt puhastava wunderamaski, siis sügavpuhastava wundermaski, siis kooriva wundermaski, siis pinguldava wundermaski ja lõpuks rahustava wundermaski ning kõige lõpuks samas järjekorras kõik samade omadustega wunderkreemid. Lahkud – poorid kreeme täis. Rahakott ca 50 euro võrra tühjem.

Win-win?

Mäletan lapsepõlvest, et ema käis suht regulaarselt kosmeetiku juures. Jõhvis oli mingi tädi pimedates nõukaaegsetes ruumides, mis hetkel meenutaks ilmselt stseeni kergemast õudusfilmist. Aga tädi tegi tõhusat tööd. Ja oli eestlane! Jõhvis! Nõukaajal! Ma ei tea, miks ma seal alati kaasas käisin ja ootasin, aga teinekord oli päris huvitav.

Ükskord, kui mu emale seal midagi tehti ja mina ustavalt ootasin, rääkis veel mingi kolmas külastaja kosmeetikule uudist, kuidas talle omakorda keegi rääkis, et uriiniga saab vinne ravida. Praegu on Internet ja googeldades leiab kindlasti 11 678 artiklit sellest, kuidas uriiniga saab vinne ravida. Kindlasti leiab 11 678 artiklit ka sellest, kuidas seda saab teha nõgesega, kristallidega, jugapuuga, kurgiga, teelehtedega, šokolaadiga, vegantoitumisega, paleotoitumisega, gluteeni toidust välja jätmisega, hobustega, mõtetega, Lorealiga või viskiga. Millega iganes. Aga tol ajal ja lapse kõrvadele oli see pauk! Mõni ime, et mul seal ootamise vastu midagi ei olnud, kui sellist klatši ja kõmu sisse viskas!

Täna ma hindan igasuguses iluteeninduses pigem vaikust. Kirjutasin sellest hiljuti SIIN. Tänase jutu mõte on aga tegelikult see, et kui keegi oskab soovitada vana head punnipigistajat Tallinnas, siis võiks mulle kontakti anda, oleks väga tänulik.

PS: Päises kõige viimane selfi minust. Kui mu mollist juba juttu oli, siis on imelik siia kassipilti panna. Juuksed on jälle blondid. Mulle aitas sellest porgandist.

Jepp, raba. Sest selleks, et tallinlane saaks rabasse, tuleb autole hääled sisse panna. Šokiuudis – ma ei ole mitte kunagi oma elus rabas käinud. Ok, valetan, tegelikult olen ma lapsena käinud sada korda jõhvikaid korjamas ja eks ma ole ka täiskasvanueas sattunud rabaäärde, aga ma ei ole kunagi läinud ekstra rabamatka tegema, nagu tänapäeval popp on. Laudteed ja vaatetornid ja infotahvlid.

Vihjasin Karlile, et tahaks minna, aga tema ei võtnud eriti vedu. Meelitasin last (kes on kooliga käinud), et võta kas või tõuks kaasa ja ma tassin seda ise mingi koha peal, kui vaja, aga ei. Ta ütles, et parema meelega mängib hoovis sõbrannadega. Olgu, vähemalt on värskes õhus. Ning nii olin ma nagu hüljatud pereliige ja läksin üksi. Oleks koergi kaasa võtta. Aga ei, mul on kassid, kes rihma otsas süldistuvad ja arvavad, et nad on jalgadest halvatud. Ja kääbushamstreid ei näinud ma ka väga mõtet kaasa haarata.

Tegin mõned pildid, sest niisama jalutamine ei ole minu teema. Eesmärk peab olema. Ja mulle ei piisanud eesmärgiks lihtsalt raba nägemine.

Kuidas ma rabateema kokku võtaks? Oli ju täitsa kena. Aga kutsuge mind riigireeturiks, aga mul seda tüüpilist eestlaslikku rabafetišit ei ole. Kindlasti oleks see raba müstilisem varahommikul udu ja härmatise ja õige aastaajaga, aga minu fetiš on helesinine laguun. Ja üldse taipasin, et mulle meeldib selline vesi, kuhu sisse saab minna.

Tahate jälle midagi isiklikku? Mul on räme silmapõletik. Ei, valetan. Mul on räme silmaDEpõletik. See on ka üks põhjustest, miks ma ei ole jõudnud/jaksanud suurt midagi kirjutada. Ma lihtsalt ei näe eriti. Kui algava nohuga saab veel vesist tatti ninna tagasi luristada, siis silmast voolavat vett ma “tagasi ei kutsu” kuidagi.

Rohud (retseptisilmatilgad, tavalised loputavad silmatilgad, põletikuvastased rohud ja allergiarohud) hakkasid mõjuma vist täna. Kuuendal päeval! Seni olen ma iga hommik ärgates silmi lahti uuristanud, et valguskiirt näha. Tööle keeldusin ma esimesel päeval minemast, sest ma nägin välja nagu ma oleksin 3 päeva järjest joonud. Paraku nägin ma teisel päeval välja nagu ma oleks 4 päeva järjest joonud, aga harjusin juba tasapisi oma uue välimusega ning kobisin tööle. Meigi alla peitumine oli muidugi välistatud. Pesin 100 korda päevas käsi, et teisi mitte nakatada.

Ma ei tea, mis see talv ja kevad toimub, korjan haiguseid nagu mingi korilane marju. Põnevad teemad muidugi olid see nädal meedias. Aasta Abielu, oih, sry Ema, otsimine. Kalmeti läbi meedia paistev ohvriroll. Ja muudki. Ei taha kedagi väga korrata ka, et tagant järgi midagi analüüsida. Ühesõnaga – vaatab. Siis kui silmad tagasi saan!

(Päise pilt pixabay.com).

Paar nädalat omapea koos lapsega ja ilma Karlita kodus olles…

• Hakkab tekkima mingi riidekuhi just sinna kohta, kus muidu pidevalt Karli riidekuhi vedeles ja ma imestusega mõtlesin, et kas see on mingi maagilise magnetväljaga koht, mis tõmbab riideid. Selgus, et ongi.
• Karli öökapikesele on tekkinud Shopkinsite elumaja, kus käivad külas ka My Little Pony ja Pet Shopi nukukesed.
• Ma lähen kell 9 õhtul kodus voodisse ja kell 10 me magame juba ning hommikul tööle minnes on tunne nagu ma poleks kodus üldse olnudki.
• Ma suudan normaalsetel aegadel süüa ja õhtul mitte näksida kõikvõimalikke asju külmkapist. Järeldused: Karl on hoopis see, kes ostab koju igasuguseid ahvatlusi, tahab mind paksuks sööta ning ise kaob siis mitmeks nädalaks spordilaagrisse.
• Ma ei jää tööle hiljaks, sest iga päev jääb ära etapp minu elus, kus ma hommikul pärast dušši viskan end voodile pulgaks ja arutlen kaaslaseks veel täiesti magav Karl, kuidas voodi on kõige parem koht maailmas. Järeldus: mulle meeldib isegi magav publik, peaasi, et keegi “kuulaks”.
• Ma ei viitsi vahetada voodilinasid välja, mis sest, et siin on suured šokolaadijäätise plekid. Kui ma poleks üksi, siis ma oleks linad ammu välja vahetanud, sest see šokolaad näeb siin voodis välja, nagu keegi oleks siia s****nud.
• Ma loodan, et korteris korgid välja ei löö (paar korda aastas on juhtunud), sest mul pole aimugi, kus need imeloomad siin üldse on. Mis on irooniline, sest vanas korteris oli kõikidest korteri vigadest korkide välja löömine kõige sagedasem, aga ma kutsusin elektriku koju kõigist nendest 220 korrast vaid ühel korral ning siis ma ka vist õpetasin teda, et mis tegema peab.
• Natuke on nagu igatsus ka või nii, aga samas pole sellist paanilist noorpaari suren-üksi-ära-kui-sa-kas-või-2-ööd-eemal-oled tunnet.
• Tegin ahjukartuleid kogemata teisega arvestades nii palju, et ma söön neid vist nüüd seni, kuni Karl tagasi.

Kui ühele meeldivad vanad lauanõud ja teisele (mulle) meeldib pildistamist harjutada, siis võibki juhtuda, et need kaks huvi saavad kokku. Nii sündis ilusal pühapäeval väike fotoshoot Juulile ja Augustile.

Juulist ja Augustist ning sellest, kuidas need kaks kokku said ja mis see kõik tähendab, te ilmselt millalgi ka kuulete. Killukest tänastest fotodest otsustasin aga teiega jagada.

Ja lõppu ka väike fotoshoodi telgitagune pilt, kus ma söön rekvisiite.
Ning püherdan maas.

Olete kuulnud kedagi ütlemas või näinud lausa ametliku kutse peal või ajakirjanduses midagi sellist, et…

Olete oodatud minu 30. juubelile.

Mis te arvate, kui vanaks see inimene saab, kui ta kutsub enda 30. juubelile?

30? Vale? 300 aastaseks!

Juubel on ümmargune tähtpäev. Kui te kutsute oma kolmekümnendale juubelile, siis see tähendab, et tähistate oma juubelit nüüd juba kolmekümnendat korda ja saate… 30 x 10a = kolmesaja aastaseks. (Nö rahvakeeli loetakse ka 5 ja 15 ja 25 juubeliteks, aga ka selle järgi ei saa te kuidagi 30).

Kopeerin õigekeelsussõnaraamatust:

„70. juubel“ pole õige, sobib kirjutada nt 70 aasta juubel.

Õige on 60 aasta juubel, mitte „60. juubel“.

Kirjutage 50 aasta juubel, mitte „50. juubel“.

Trükin pulli pärast pärast googlesse “kümnes juubel” ja saan selliseid tulemusi:

“Laulu- ja tantsukool WAF tähistas eile Foody Allenis enda kümnendat juubelit.”

“Clazz tähistas kümnendat juubelit.”

“Tallinn Fashion Weeki kümnes juubel…”

Jne jne jne.

“Võru pensionäride päevakeskus tähistas kümnenda tegevusaasta juubelit.” Ohhoo, Võru pensionärid oskavad õigesti kirjutada. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on õige:

„20. juubeliaasta“ asemel kirjutage 20. tegevusaasta või 20 tegevusaasta juubel.

Nali naljaks, tegemist ei ole minu meelest üldse isegi mingi pisiveaga vaid loogikaveaga.

Jätke siis meelde eks.