Ma ei saa öelda, et minu jaoks oleks 2020 olnud kuidagi halb aasta. Eriti arvestades, et oli (vabandust – on jätkuvalt) koroona. Kellel ei oleks see 2020 imelik olnud? Reisikeelud, maskid, isolatsioonid, 2×2 reeglid ja mida kõike eks. Ma arvan, et 2020 on selline aasta, et kellel ei läinud lõppkokkuvõttes halvasti, sellel läkski juba hästi.

Aasta alguses läks mul kõik ikka nagu väga hästi. Otsustasin vahetada tööd. Liikuda edasi tuntumasse ja mainekamasse (Eesti ühesse tuntumasse) agentuuri. See ka õnnestus. Kolmeks nädalaks! 😀 Siis hittis Covid. Ja ta hittis hard!

Tenekas

Aga vahetult enne, kui koroona peale tuli ja mul uus tööleping taskus oli, jõudsime käia Tenerifel perereisil. Esmakordselt kõik neljakesi koos. Eks ma natuke ikka pabistasin, et kuidas lapsed pikemat aega koos omavahel läbi saavad vms, aga kõik läks üle ootuste hästi.

Väga napilt jõudsime veel käia. Mingeid keelde ega ohte veel välja kuulutatud ei olnud, kui läksime, aga tagasi jõudes läks asi hulluks. Need, kes järgmise lennukiga Tenekale läksid, istusid seal hotellis isolatsioonis.

Koondamine

Reisilt tagasi tulles hakkasid aga asjad vaikselt pekki minema. Ootasin oma uue töökoha esimest päeva ja aimasin, et kisub viltu. Kolm nädalat sain distantsilt läbi veebikoosolekute näha, kuidas suures agentuuris asi käib, kui loovad on inimesed, millised on tööprotseduurid, aga paraku kukkus nii palju projekte ära, töömaht langes ja mind koondati. Ma ei olnud ainuke, kel reklaamiagentuurimaailmas selline saatus oli. See veidi lohutas – noh, nagu maailm oleks öelnud mulle “It’s not you, it’s me”, aga mu unistus oli siiski luhta läinud ja oli näha, et ega see ei realiseeru niipea ka kuskil mujal – agentuuridel on kööga.

Sellest olen juba kirjutanud, kuidas mul oli kaks varianti, kas kurbuses kibestuda või edasi tuus olla 😀 Loog, et viimane. Kaua ma siis töötu olin? Mingi 2 kuud äkki max? Igatahes juuni esimeses pooles ootas mind juba uus põnev töö. Aga see 2 kuud kodune olla, oli tegelikult ülimõnus. Nii lebo, kui üldse olla saab. Lisaks kevad-suvi ja soe! Lihtsalt ainuke mure, et rahavarud saavad ju kunagi otsa ja ma nälgin surnuks. Mis kaalule ei oleks muidugi kahjuks just tulnud 😀

Uuesti tööle saamisega kaduski tegelikult igasugune mure ära, et mis ja kuidas edasi. Lisaks on mul räiiiiigelt vedanud sellega, et saan töötada kodus. Sain enne ka, aga kuna mul oli endal lihtsam tööasju kontoris ajada, siis olin enamik ajast ikkagi seal. Nüüd ei ole füüsiline kohalolek enam nii oluline. Loomulikult on koosolekuid ja käike, aga kuna astusin agentuuri poolelt kliendi poolele, siis ettevõttesisest meeskonnatööd on hulga vähem.

Ahsoo ja uue sõbra sain tööjuurest. Täige äge asi, mis sel 2020 aastal juhtus 🙂 Ma ei tea, kuidas nii läinud on, aga ma olen igast töökohast leidnud endale väga hea sõbra(d), kes ongi saanud sõbraks, mitte lihtsalt töökaaslaseks või endiseks töökaaslaseks. Nagu näiteks need “tolad” 😀

Koer

Eelneva pildiga jõudsingi ühe suure muutuseni 2020. aastal – ma võtsin koera! Juba aasta algusest peale oli tunne, et ma pean saama koera. Ja kui mul tekib juba kinnisidee, siis enam kaua ei lähe. Koer tuli!

Koer ei ole otseselt suuresti mu elu muutnud, ta lihtsalt on nii loomulik osa sellest elust. Täpselt nagu mingi kadunud pusletükk, mille ma üles leidsin. Tänaseks olen koeraomanik olnud ca pool aastat, aga mul on tunne, et ta mul terve elu olnud. Ja kuigi mu elukaaslane oli alguses suht wtf sa võtsidki koera, siis nüüd nunnutab teda nagu oma last. Eriti hea on tema suust repliik koerale: “Kuule, mine nüüd mammi juurde!” 😀 Minu siis!

Ammune unistus – telkimine

Muide sel suvel tegin ära ühe ammuse unistuse ja käisime looduses telkimas. Tegelikult telkisime veel mujal ka, aga see polnud matkaraames.

Ratas

Ratta ostsin. Sõitsin ka. Aga mitte liiga palju.

Kaal, depressioon…

Praegu veel mõtlen, et kas oli mingeid raskuseid ka. No lapse distantsõppega oli, aga samas see ka lahenes. Koroonaelu on ca 7 kg kaalu juurde toonud. Päris hull raskus! Pole kindel, kas see laheneb. Äkki on lihtsalt vanus. Imelik mõelda, et veel aasta tagasi kaalusin 7 kg vähem, samas tuttavad ütlevad praegu, et midagi ei ole aru saada. Krdi 7 kilo!!!! Mine osta Rimist 7 kilo apelsine ja tassi need koju ning siis kujuta ette, et ma sama raskuse all ägan. Okei, ma ei ole ülekaaluline, ilmselt olin lihtsalt enne alakaaluline, aga ikkagi.

Psühhi juures enam ei käi, rohud on miiiiinimumini, pmst vaid limpsin keelega tabletti – niiöelda viimane võõrutusstaadium. Ma tean, et on asjad, mis ongi minu sees ja mis ongi mina ning need on päris tumedad, aga kui need ei aktiveeru, siis on elu elamist väärt. Endale ei tohi valetada, aga samas tuleb anda endast kõik, et elu nautida. Kui ma suudan elu (tegelikult mitte elu, vaid surelikkuse) kummalisuse ja elu nautimise vahel tasakaalu hoida, on kõik hästi. Ei saa salata, et sellele aitab kaasa armastus.

Kuna ma oma Kirakest nii palju esile tõstsin, siis ma lihtsalt pean mainima, et mu teised “nööbikesed” pole ka kuhugi kadunud. Nad ei ole kuidagi seotud otseselt 2020. aastaga, aga nad on mu lemmikkassid jätkuvalt. Ka 2020. aastal.

Koroona

Peaaegu unustasin – 2020. aasta lõpus tabas ju mind ka päriselt koroonaviirus. Nagu füüsiliselt sai mu kätte. Kas ma oleks võinud aasta alguses arvata, et põengi selle hulluse läbi ja see ei olegi välja mõeldud haigus 😀 Kirjutasin sellest ka lähemalt siin – Mis tunne on päriselt ka koroonaviiruses olla.

Mis edasi? 

Kui nüüd lõpuks selle 4toalise korteri leiaks, mis meie tingimustele vastaks ja kuhu me kõik ära mahuks, oleks elu peaaegu et ideaalne. Aga äkki 2021 😉

Siia lõppu veel üks banaalse maiguga mõttetera – kõik asjad juhtuvad põhjusega. Kui midagi eriti s*tta sind tabab, ikka tahad ju mõelda, et see juhtus vaid seepärast, et VEEL paremale asjale “ruumi teha”. Ma mõtlen ka nii. Kui ma nii mõtlen, siis nii ongi.

Muide, selle Boss märkmiku (mida ma juba ammu käisin poes silitamas) skoorisin ma just Yaga äpist endale 3 euroga! Tsau, pakaa ja olge iseenda bossid!