Terviseamet saatis mulle enne jõule smsi, mille sisu oli muuhulgas: “Pühasid pea kodus!” See oli esimene kord, kus ma tõesti tundsin, et mind ahistatakse. Kaubanduskeskused on rahvast täis, inimesed võivad saada iga päev töökollektiivis kokku, baaris kummutatakse õllekannu või trimbatakse veini… Aga pühasid pea kodus??!!

Ega ma ainuke ei olnud, kes sellise sõnumi sai, aga nagu sotsiaalmeediast näha, siis ma ei olnud ka ainuke, kes üksi kodus ei passinud. Meie käisime Lõuna-Eesti kandis elukaaslase sugulastega väiksel jõuluolengul. Ei olnud megalt rahvast, aga ikkagi väike koosviibimine.

Laud hakkab juba looma…

Sealkandis sadas paks lumi maha, ilm oli pehme ja isegi minusugune suvelemb nautis seda. Kira ka! Kuna autotee oli seal VÄGA kaugel, no ikka väga, siis julgesin ta ka rihmast lahti lasta. Ossaissand, kus ta lidus ja driftis, aga siiski jäi meie lähedale ja ära ei jooksnud.

Nilsoniga möllamas

Meil oli teine koer ka seltskonnas, isane. Kunagi suvel on Kira samasuguselt noorelt isaselt koeralt ikka täiega reipi saanud 😀 No mitte päriselt reipi! Aga no kuidas sa seda teisiti nimetad, kui sa tahaks rahulikult suveaias tsillida, aga mingi suur retriiverhiiglane sul 3 tundi järjest tagumikus nuhib. Suht reip! Aga seekord läks asi paremini. Eks see Kira tagumik oli huvitav ikka, aga mitte nii pööraselt. Ja kuna Kira sai vahepeal “rahus hingata”, siis ta oli ka leplikum. Oli momente, kus väike Kira suure retriiveri täiega paika pani, ja oli ka momente, kus nad lausa koos ringi hängisid.

Väike jõulumatk ja lumenauding

Kokkuvõttes läks meil väga hästi. Mu laps oli päkapikk, kes kuulas luuletusi ja jagas kingitusi. Mu elukaaslase sugulased on nii vahva seltskond. Marineeritud seened ja hapukapsas olid imelised. Isegi seltskonnamängud kukkusid vahvalt välja 🙂

Teeme koos pilti ka 🙂