Kaal & keto
Mäletate, kui ma 6-7 aastat tagasi blogima hakkasin? Kes mäletab ja teab, kes mitte eks 😀 Aga ma kaalusin siis mingi ca 55 kg. (Olen 171 cm pikk). Loomulikult arvasin, et olen paks. Lausa piinlik oli fotodele jääda oma kõhuga! Selle kõhuga alloleval pildil. Ma ei tee nalja – ma arvasin, et seal puusadele seotud püksilipsude peal on sangad!
Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Nii piinlik, et ei suuda kaamerassegi vaadata, pigem käsi ette ja “Mis sa teed??!!”
Mõned pildid veel sellest pekisest kehast sel ajal:
Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Näete seda seljavolti eks!
Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Loomulikult katan ma oma kõhuvoldid käega!
Praegu vaatan, et mis mul viga oli? Tahaks seda elu uuesti elada ja oma selle aja keha kaifida! 😀 Samas ma elan alati tõekspidamises, et midagi kahetseda ei saa, sest butterfly effect eks. Üks pisike muudatus, mida “oleks võinud teha teisiti” võib keerata pekki elu, millega ma praegu super rahul olen! Seega ma midagi tagasi võtta ei taha! Aga tegelikult ei ole ju küsimustki, mis mul viga oli. Väärastunud minapilt mu kehast!
Ei saa salata, mulle meeldibki sale olla ja meeldivad väga saledad inimesed. (See ei tähenda, et kõik teised ei meeldiks!). Noorena vaatasin Fashion TV-d ja sealseid pikki kõhnasid modelle. Nad tundusid nii… kunst! Mitte selles mõttes kunst, et võlts, vaid kunst = art! Kunstiteosed! Ei olnud Instagrami jms, aga ka minuvanused said siis oma nooruses selle influence doosi televisioonist kätte.
Gisele Bündchen at the 1999 Victoria’s Secret Fashion Show in New York. www.wmagazine.com
Aga… Kas ma tahtsin vanu aegu heietada? Ei! Polnud mõeldud seda sorti jutt, et “ma olin kunagi 20ndates ja enne kolme last ka mega peenike”. Ma olin veel aasta tagasi 58 kilo. Aasta tagasi ja 36aastaselt. Aga mis ka kuu aega tagasi olin? 65 kilo! Vabalt võivad osad praegu lugeda ja mõelda, et 65 kilo on nende unistuste kaal. Kuid kui sa oled võtnud vähem kui aastaga juurde 7 kilo, siis sealt edasi on järgmise aastaga vaid uus +7 kilo, kuni avastad, et oled 40 aastat vana ja 55 kilo sind ennast + 25 kg rasva, kokku 80 kilo! Kui sinu elu visioon ei ole olnud uuendada 2 korda aastas oma garderoobi järjest suuremate rõivasuuruste poole ja üleüldse sa ei tunne end oma kehas sedasi hästi, siis paratamatult hakkad mõtlema, et mis siis ikkagi selle aastaga juhtus, et +7.
Minul käis see klõps lõplikult ära detsembri alguses. See klõps, kus adusin, et mulle ei meeldi see, et minu riided mulle selga ei lähe ja et midagi peaks ette võtma. See polnud mingi pirtsutamine, et uih, mul püksid nats kitsad. (Näen vahel Instas tsikke kes iga päev kannavad 2 numbrit liiga väikseid pükse ja tunnevad end vist hästi :D). Ma pidin reaalselt ostma uusi pükse, 2 numbrit suuremaid! Õnneks mulle rasv näkku ei kinnitu ja ülemine keha pool on ka suht puutumatu, seega otseselt otsaette “+7 kilo” kirjutatud ei olnud. Hea seegi, et muutus mu keha alumine ots, mitte mu passipilt – see mina, kes hommikuti ülemise-otsa-vannitoapeeglisse vaatab. Seda poleks juhtunud, et inimene, keda pole 10a näinud ja kes juhuslikult vastu tuleb, ära ei tunne. Aga see mind väga ei huvitagi. (Hea oleks, kui ei tunneks 😀 Hahaa). Mind huvitas mu enda sisetunne. Ja see sisetunne pani mind otsima põhjuseid, mis minuga toimub. Ja mis ma avastasin?! Ma olin sattunud toidust sõltuvusse. Mitte stressi leevendavasse sõltuvusse, sest ma pole tundnud end nii stressivabalt aastaid (olgem ausad, ma olen nüüdseks seljatanud aastaid kestnud depressiooni, mille ravi kestis 2,5 aastat!). Kas see +7kg mõjutas kuidagi mu paarisuhet? Ei, ma ei ole end paarisuhtes mitte kunagi paremini tundnud! Aga kui ma elimineerin kogu taustsüsteemi ja vaatan lihtsalt ennast, siis see vaatepilt mulle ei meeldinud. Ja edaspidine hirmutas.
Seda postitust kirjutan ma detsembri algusest kuu aega hiljem täna, kus ma kaalun ca 63 kilo, ehk pisukesed 2 kg vähem. Seda pole palju, kuid parem – 2 kg kui + 2 kg 😀 Püksid, mis hiljuti eest kinni ei läinud, lähevad nüüd jalga. Mineviku mina vaataks ikka, et ma olen räige tünn :D, aga ma ise olen praegu iseendaga rahul. Ühelt poolt kuu ajaga kaotatud paari kilo pärast, aga teisalt seepärast, et olen saanud lahti rämedast toidu ja suhkrusõltuvusest. Miks ma kaalus juurde võtsin, oligi see, et mul pidi suu kogu aeg käima. Ma ei liialda, ma sõin päev läbi kuni magamaminekuni. Ja ega ma ei söönud sellerit. Jah, ma sõin palju tervislikke asju, aga ma sõin ka liitrite kaupa jäätist ja muid selliseid asju, mida ei peaks liitrite kaupa enne magama minekut (või üleüldse) sööma. Ma pole ka varem mingi “kaalujälgija” olnud, aga ma ei söönud vähemalt hommikust õhtuni. Mu magu ei oleks suutnud seda vastugi võtta.
Ma ei tahtnud dieeti, kus ma peaks nälgima. Ma ei oodanud kiireid tulemusi, ma tahtsin isud kontrolli alla saada. Et ma ei haaraks iga suvalist küpsist, mida ma näen, sest noh, miks mitte. Mul tekkis reaalne põhjus, miks mitte seda küpsist haugata. Ma ei tea kuidas, aga sattusin lugema netist keto toitumise kohta ja siis hakkasin Instas lappama keto toidupilte, mis tundusid nii isutavad (välja arvatud lihatoidud, sest liha ma ei söö, kala söön). See ei ole kuidagi sponsoreeritud postitus ja ma isegi ei tea, kas keegi mingeid keto toitumiskavasid Eestis tasu eest pakub… Netis on tasuta infot nii palju niikuinii. Mina lihtsalt lugesin selle kohta suvaliselt googeldades ja mõtlesin proovida. Sest mul on vaja reeglit. Ma ei sa nii, et natuke jäätist on lubatud. See “natuke” muutub kohe suhteliseks. Natuke täna, natuke homme…
Ma soovitan muidugi inglise keeles googeldada, aga eesti keeles on põhimõtteline info näiteks siin. Ma ei soovita seda toitumist teistele, ma räägin lihtsalt oma kogemusest. Ma ise mõtlesin ka seda lihtsalt proovida, no nii 10 päeva, et äkki saan lahti lollist harjumusest magusat õgida. Instagramis leitud keto toidupildid olid lihtsalt kuidagi nii ahvatlevad ja olin täiega nõus tegema köögis midagi uutmoodi. Tänaseks on möödunud üle 30 päeva ja ma võin öelda, et olen sellest suvalisest magusa haukamisest vaba! Nii nagu liha ei ole minu jaoks eksteerinud juba mingi 6-7 aastat, nii olen ma elanud kuu aega, ilma et kaaluksin süüa tavapärases koguses süsivesikuid ja suhkruid. Isegi puuvilju ei ole söönud, olen asendanud need marjadega (maasikad, mustikad, vaarikad, kahjuks pole praegu hooaeg 🙁 ). Rääkimata pastast, leivast, saiast, riisist, küpsistest, kommidest, jäätisest…
Esimesed nädal aega oli imelik ja võõras tunne, nagu oeleks ikka midagi puudu. Nüüd… Nüüd on nagu täiesti tavaline elu. Õhtuks söön näiteks sidruni, majoneesi, soola ja pipraga maitsestatud ahjulõhet roheliste ubadega. Filmiõhtuks juustuvalik oliivide jms süsiveskutevaba näksiga. Elu ei jää elamata, tuleb olla veidi loov.
Kaua see jama kestab? 😀 No võiks uuesti saada sinna 58 peale. Siis teeks uued reeglid, sest ega ma terve elu sedasi elada viitsi.
Ilmselt – to be continued…
Mari
Nii põnev oleks lugeda postitust su reisidest, Dominikaanid, Sansibar jms! Lühikesed kokkuvõtted, plussid ja miinused, mis meeldis, mis ei meeldinud, kas läheksid uuesti jne. 🙂
ebaparlikarp
Olen kõikidest reisidest blogis palju kirjutanud, vaata otsingust 🙂 Dominikaanid, Sansibar, Sru Lanka, Hispaania, Itaaliast palju… Otsi blogi otsingust märksõnadega 🙂
Kristiina
Kuulan parasjagu Matthew Walkeri raamatut “Why we sleep” ja seal on väga hästi seletatud kõige muu kõrval miks kaal tõuseb ja isud suurenevad, kui ei maga iga päev piisavalt. Seega see on ka kindlasti aspekt, mida silmas pidada.
ebaparlikarp
Mina magan pigem liiga palju. Päevas kokku ma arvan mingi 10 tundi kindlasti, nädalavahetustel magan ka lõunat, vahel magan ka õhtul pärast tööd paar tundi 🙂 Uni on väga oluline!
Kris
Huvitav lugemine, aitäh. Kes meist poleks kaaluteemaga kokku puutunud. MInu kaalulugu algab ajast kui olin pea 30ne. Sõin lihtsalt endale lisakilod selga,, kui kunagi kaalule astusin oli ehmatus suur. Olin muidu 60kg ringis 20sena, pikkus 172 cm. Igatahes oli mul tippkaal kusagil 85-87kg. Ma ei mäletagi kas see viimane osa tuli peale esimest last. Kunagise naabri õhutusel liitusin kaalujälgijatega, siis pusisin ise kodus edasi ja sain kaalu normi. Peale 3 last oli kaal kõrgem jälle, kasutasin kaaluabi ning sain kaalu 65 peale. Sellel ajal sain aru et seedimisega pole üldse asjad korras ja sain aru, et kehas on pärmseen võimutsema hakanud. Peale seda tegin muudatused toitumises vastavalt, et pärmseent vähendada. Loobusin suhkrust, puuviljadest, alkoholist, gluteenist jne jne. Kaal muudkui langes, tekkis juba probleem, et kuidas kaalu hoida. Olin vahepeal 58 kg. Sellel ajal muidugi öeldi mulle et olen kokku kuivanud, kõhna, räägiti haigustest. Ilmselt 58 kg pole päris see kaalunumber mis mulle sobib. Mingil hetkel harjus keha ära muutusega ja ma ise ka lasin lõdvemaks. Juba mõte loeb. Kaalu tuli vaikselt juurde. Praegu olen 66kg. Kaal kõigub kilo piires. 2019 suvi olin 63-64kg.Juures ei ole palju aga pigem on minu jaoks probleem see et kaalu muudkui vaikselt juurde tiksub. Toitun endiselt pärmseene vastaselt kuigi mõned toidu on lisandunud mida varem ei söönud, 90% shoks nt. . Aga kaalu allapoole saada pole enam väga suutnud. Kui saan natuke alla tiksub vaikselt tagasi. Ma tahaks seal 63-64 peal olla, tundub kerge väljakutse aga vot pole. Samas igasugu eridieedid pole minu jaoks, pigem püsiv muudatus toitumises. ma ei kujuta ette kui raske ma oleks kui sööksin nii nagu varem, st. kõike, nüüd saab juba kaalu vanuse (48) kaela ka ajada Aga ootan uusi postitusi sinu kaaluteemal, et kuidas läheb keto toitumisega.
ebaparlikarp
Aitäh, et oma lugu jagasid 🙂
Kapsauss
Tuli kohe enda kaalu lugu ka tahtmine kirja panna. Oi ma mäletan kui vaatasin ka fasion tv pealt neid modelle ja mulle oli see pigem tol ajal lihtsalt motivatsioon mitte mingi obsessimine. Ma pole kunagi aru saanud sellest miks paljud naised kipuvad obsessima kõige üle ja saavad teab mis toitumishäired kõigest. Ma olen alatest teismelisest suhtunud enda kehasse täie mõistusega ja mingit näljutamist ei tulnud kõne allagi. Kuigi ma seda tunnet mäletan küll et ma oleks tahtnud olla peenem teismelisena, nüüd aga pilte vaadates mõtlen et ma olin väga kena. Aga mingi hetk hakkas mu kaal muudkui tõusma ja tõusma. Ja tipp kaal on minu 170 cm juures olnud peaaegu 75 kilo ja oi kui kehvasti ja vastikult ma ennast tundsin. Mina lihtsalt enda enesetunde põhjalt ei saa aru kuidas kellegile isegi meeldib olla paks. Minul oli lihtsalt raske ja selle lõdiseva rasvaga oli nii vastik olla. Siis aga leidsin ma enda jaoks paastumise, mitte kohe intervalli aga siis pikema ajalise. Läksin paastulaagrisse ja see tegi mu kehaga imet. Sain oma kaalu alla 70 kg. Tagasi see ei tulnud ja ma usun et see oli aeg kus ma sain lahti ka oma magusasõltuvusest. See oli umbes viis aastat tagasi. Siis ma pysisin seal 68 kg kandis vahelduva eduga ja ikkagi see polnud minu jaoks piisavalt madal, ei ei mitte selleks et mul on mingi keha düsmorfia vms. Lihtsalt minu pikkuse ja kehaehituse juures on see ikka veel tibakene trullakas. Oi kui hästi mul muide kilod näos näha on. Siis poolteist aastat tagasi hakkasin ma tegema intervallpaastumist ja see aitas mul kaalu saada püsivalt 63 kg peale. Tänu sellele on minu suhtumine toitu muutunud trastiliselt ja olen aru saanud et kogu aeg ei pea sööma midagi. Täitsa vabalt võib päevas süüa kaks korda ja ma pole ennast elus veel paremini tundnud.
Ketot olen ka proovinud, max aeg mida suutsin teha oli neli või viis päeva, rohkem mitte. Minu jaoks oli see täielik piin ja mitte üldse toitumisviis mis oleks jätkusuutlik. Pluss ma polnud elusees igatsenud nii palju värskeid marju ja puuvilju ning kaerahelbepudru kui siis😃 kaal läks kùll alla aga ma usun et palju oli sellest ka vee arvelt. Ainus hea asi sellel ajal oli et ma mäletan elu ilma ühegi gaasita kõhus. Vot see oli fantastiline. Süsikud ajavad peeretama 😃
Nüüd aga tunnen et mul on vist tulnud mingi platoo ette, kehale nagu meeldib selle 63 kilo peal olla ja korraks sain alla 62 aga siis vupsas tagasi. Ma olen üdliselt fitness kehade fänn ja oi kuidas mulle meeldivad sellised. Ülekaaluline keha minu jaoks ei ole ega hakka kunagi olema ilus, üritagu need kehapositiivid rääkida mida tahavad. Mitte et minu arvamus neid huvitaks, nad lihtsalt sunnivadki ennast kõigile ilusaks tegema. Minu jaoks ei ole ka atraktiivsed ülekaalulised mehed, no mitte ei lähe.
ebaparlikarp
Aitäh, et oma lugu jagad. Päris muhe jutt 😀 Aga jaa, keha võib otsustada küll, et nii, nüüd uus normaalsus vot mingi X kilod ja alla eriti ei lähe. Peaks siis nii huvi pärast googeldama seda intervallpaastumist.
Kapsauss
Tänud 🙂 siis selle muheda jutu eest 😃 ma ühe asja igaks juhuks mainin ära selle paastumise osas mis vist inimestel kipub arusaamatuks jääma ja tekitama valesid arusaamu. Nimelt päeva tervislik kalorikogus on kindlasti kätte saada vaja toidust, nii nagu sòöks rohkemate kordade ajal aga lihtsalt väiksemad kogudes. Mõned inimesed kipuvad arvama et see on nagu näljutamine mis ei vasta üldse tõele.
F
Ma pakun, et kaalutõus võis tulla ka antidepressantidest. Kui mina lõpetasin venlafaxiini, siis tõusis kaal ka ca 8 kg, kuigi olen terve elu olnud pigem alakaalus. Söögiisus mingit muutust ei täheldanud.
Aga keto on hea valik, sest liigsete süsivesikutega seostatakse mitmeid haigusi sh depressiooni. Olen ise ka proovinud, aga mul oli raske keto peal, pea käis pidevalt ringi. 2 kuud pidasin vastu, siis lõpetasin.
ebaparlikarp
Ei tea jah. Mul käis pea veits ringi võibolla esimesed 3 päeva, aga pärast nädalat ketot just nii hea olla. Aga eks inimesed ongi einevad.
AD
Suurem osa inimesi võtab just peale venlafaxiini lõpetamist kaalus alla. Muidugi suurem osa neist ei ole ka alakaalus, sest tavaliselt võetakse seda võttes kaalus juurde. Näiteks mina võtsin juurde ligi 20 kg 5 tarvitamisaasta jooksul (10 kg esimese poole aasta jooksul) ja maha jättes hakkasin küll väga aeglaselt, kuid stabiilselt kaalus alla võtma. Mingeid muudatusi oma elus ei teinud. Varem olin kusjuures proovinud igatmoodi kaalus alla saada kuid ebaõnnestunult, kui ka paar kilo alla sain, siis tuli kolm kohe tagasi.
ebaparlikarp
See minu jaoks küll uudis, et PÄRAST rohtude lõpetamist võib kaalu juurde tulla.
Paula
Väga hea ja põhjalik keto tutvustus eesti keeles
https://www.diabeetik.ee/