Mitu nädalat käib peast läbi, et tuleks kirjutaks midagi, siis löön käega, ei viitsi, niisama ka mõnus oma mõtetega olla. Äkki neil, kes ütlevad, et blogima hakkavad need, kel muud teha pole, on õigus 😀 Kindlasti on seal terake tõtt ka – aega peab ju olema, muidu pole võimalik kirjutada. Samas on paljudele kirjutamine ikkagi midagi, mida nad hea meelega mõne teise tegevuse arveltki teevad.

Ma ei salgagi, et mul oli 5-6 aastat tagasi blogimisega alustades väga palju aega, just sellist vaba aega iga päev, mida iseendale ja kirjutamisele kulutada. Nüüd on ka, aga juurde on tulnud veel meeldivaid tegevusi, mis kirjutamisega konkureerivad. Aga seda vaba aega oli just iga päev natuke, mitte nii, et teeks nädalaid järjest seda, mida mina tahan või kuidas mina tahan teha. Vot sellest viimasest ma unistasin. Isegi kui mu mõtted olid mujal, pidin füüsiliselt ikka 5 päeva nädalas oma keha teatud kohta viima. See frustreeris, aga ma ei saanud sellest kirjutada. Ja see frustreeris omakorda.

Nüüd on kõik palju paindlikum. Pluss ma sain kevadel nii palju vabadust nautida, et praegu oleks lausa imelik puhkusele mõelda. Vahel mõtlen, aga ainult selles kontekstis, et reisida niikuinii ei saa ja noh, ei tahagi praegu eriti. Kodus olla on ka väga hea. Kahes kodus. Vahel oleme siin, siis jälle seal. Kuigi asjade pakkimine on tülikas, siis ma näen, et asjad liiguvad ikkagi selles suunas, et ükskord ma neid asju enam pakkima ei pea. See koos kodu plaanimine on huvitav ja paneb unistama unistusi, mis on käegakatsutavad. See teeb õnnelikuks. Ma olen õnnelik!

Mõelda vaid, alles oli nii:

Ja samas ei ole midagi muutunud – on oktoober ja käin ikka veel plätudega koeraga õues. Päike küll ei sira enam nii soojalt, aga see sügis on imeline. Värske ja soe. Kira otsib pargis ninaga tammetõrusid ja kannab mõnda suus, kuni kaevab augukese ning peidab tõru hoolikalt ära. Olen talle tammetõrusid koju kaasa võtnud, need on ainukesed asjad, millega ta natuke mängida oskab. Ta üldiselt ei oska. Seega ei oska ta (jumal tänatud) ka jalanõusid närida (ehk nendega oma mõistes vist mängida). Ükspäev käis suures toas ringiratast ja nuuksus. Mõtlesin, et mis lahti. Siis sain aru, et tal on tammetõru suus ja ta elu suurim probleem on hetkel, et tal pole seda kuhugi peita. Läks siis hädaldades lõpuks rõdule, lükkas rõdunurgast mingid mullakotid eemale ja peitis tammetõru sinna. Tasa, ärge kellelegi rääkige eks! Ise oli väga õnnelik pärast 😀

No ja siis see üks uskumatu nädalavahetus, mis hiljuti oli. Sügis, aga õhtul oli soojem, kui enamik meie suveõhtutel. Seda ei saanud raisku lasta ja otsustasime kaasaga Kalamaja peale ööellu minna. Mul oli kleit ja kampsik, mõnus soe oli. Kõige vahvam koht oli tol õhtul Nudisti baar. DJ mängis poppi mussi, uksed olid kõik eest ära ja pidu laienenud õue. Täitsa välismaa tunne tuli. Lõpuks nägin isegi Sveta baari ära, mis sest, et ma elan siin Kalamajas juba 7 aastat.

Täiesti teine teema, aga vahel viskab mõni mu sõber mu kohta nalja, et mul pole hobisid. Jah, ma ei käi tennist mängimas või rattamatkadel, ma ei sõida ATVga ega jookse maratone… Pole sellele eriti palju mõelnud, kas mul nüüd on mõni hobi või mitte või mis see hobi täpselt tähendab, kuni ükspäev mõistsin, et sõitke seenele – mul on täiega hobi! Mul on KOLM kodulooma ja nende eest hoolitsemine ning nende omamine on ka hobi! Täiesti täisväärtuslik hobi. Mis sest, et see ei kasvata tuharalihaseid või arenda kunstilisi andeid. Hobi on see ju ikka. Võtke ise kolm kodulooma (ja ma ei mõtle kolme minihamstrit!) ja kasvatage, hellitage, koristege nende karvu, pissitage ja toitke neid, siis saate aru, et see suht täiskohaga hobi.

Koer on lihtsalt nii armas ja soe nagu beebi. Mulle meeldib oma koeraga kaisus olla ja teda nuusutada. Nii nagu emad beebisid nuusutavad. Googeldasin, mis värk selle koera nuusutamisega on, aga sain teada, et see pole üldse imelik. Täitsa normaalne – tekitab turvatunnet. Minu jaoks lõhnab ta tõesti nagu vastsündinud beebi. Plussid on  aga need, et teda ei pea imetama iga kahe tunni tagant, ta ei kanna mähkmeid, ta ei nuta ja magama jääb ka igale poole ise. Ideaalne.

Vahepeal kasvasid päevalilled ja paprikad rõdul suureks. Nii ilus oli vaadata, ei raatsi neid paprikaid küll kuidagi tükkideks hakkida.

Minikurgid kasvasid ka. Saak:

Aknalauda kaunistab üks väike budda pea. Ns infoks 😀

Yin joogat olen senimaani teinud. Kõige mõnusam jooga üldse. Võtad mingi asendi ja lihtsalt venid selles. Mitte midagi ei tee. Leevendab veidi mu tekkinud alaseljavalusid, aga päris lahti pole nendest saanud, kuigi olen vahelduva eduga kandnud pipraplaastreid ja määrinud salvidega. Ikka tuleb tagasi. Jah, ma tean, trenni peaks minema. Üks tark inimene ütles, et ikka tuleb neid tuharalihaseid treenida, need hoiavad keha üleval 😀 Millal ma ometi selleni jõuan, ei tea.

Koerabeebist olen siin palju rääkinud, jagan nüüd oma päris “beebit” ka. Suur tüdruk küll, aga ka tema juukseid meeldib mulle aegajalt nuusutada, eriti, kui ma olen need tal just aidanud puhtaks pesta. Tal on nii paksud (ja ka pikad) juuksed, et üksi on tal neid raske puhtaks saada. Tahaks ka selliseid kiharaid.

Rohkem polegi praegu midagi öelda. Koer norskab juba kõrval, lähen ka magama. Headööd!