Mulle tundub, et kõik inimesed peale minu tuuritavad kuskil Jurmalas, Riias, saartel, Pärnus või jumal teab kus, kas või Sillamäel. Pole ka ime, august on seni olnud täitsa suvekuu moodi. Mul on aga juba pikemat aega, võiks öelda, et terve suvi selline pfff… ei viitsi kuhugi minna ega midagi teha tunne, kodus on kõige parem. Okei, eks ma mõni kord suve jooksul olen ka kuhugi sattunud (Viljandisse, Toilasse, Abja-Paluojasse, Lahemaale…), aga mitte üldse sellise vaibiga nagu varem, et jeeeee suviiii, kokteilid, bikiinid, päike, näpud püsti ja tšill. Ma ei saa aru, kas asi on saabuvas vanaduses, uues koroonamaailmas, selles, et ega mu laps ka eriti kuhugi minna ei taha või hoopis selles, et lihtsalt ükski koht ei kutsu. Võibolla olen ma seest surnud. Jah, ilmselt see.

Kõige mõnusam on vedeleda oma kodus või elukaaslase juures diivanil või voodis. Lihsalt olla… Lugeda raamatut või vaadata totakaid reality saateid, mil pole realityga mingit tegemist. Viimati lugesin Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”. Kuigi too raamat oli pigem elu kirjeldav kui mingit lugu edasi andev, siis mulle meeldis. Kirjeldaski väga hästi kuskil Tallinna lähedal uute eramute rajoonis elavaid stereotüüpe. Rõhutan – stereotüüpe. Ma ei usu, et kuskil tõesti päris täpselt sellised inimesed ühte tänavasse kokku sattunud on, aga põhimõtteliselt midagi sarnast on kindlasti – naabrite omavaheline rivaalitsemine, käru keeramine, kirumine, uhkeldamine, kadestamine ja närvidele käimine. Humoorikalt ja ladusalt kirjutatud tekst.

Enne seda lugesin Eia Uusi “Tüdrukune”. Kuigi raamat oli kergesti loetav, siis mulle pigem ei meeldinud. Liiga ebausutav lugu ja tegelased. Teiseks tundus, nagu loo jutustajal on hästi palju pointe, millest ta rääkida tahaks, ja pressis seega kõik kiiresti ja kunstlikult kokku ühte raamatusse. Midagi väga häiris. Oli see peategelane või raamatu “kodukootus”, ma ei oskagi täpselt öelda. Mõlemad vist.

Tahaks nüüd pigem midagi väärtuslikku lugeda, aga midagi keerulist lihtsalt ei viitsi ette võtta. Keha on laisk. Aju on laisk. Ootaks, et mõni raamat imeks mind enda sisse, aga selleks peab üleüldse raamatu kätte võtma ja avama! Leidsin elukaaslase raamaturiiulist Scott Carney “Mis ei tapa”, annan sellele väikse võimaluse vist.

Aa, lihtsalt infoks, et Kalamajas on üks vahva söögikoht The Kurze. Kui ma ütlen, et seal pakutakse kurzesid, siis ilmselt paljud ei saa aru, ütleme siis nii, et seal pakutakse pelmeeni moodi asju, mille nimi siiski ei ole pelmeen.

Vahepeal oli igav ja mis ikka naised igavusest teevad – värvivad juukseid. Tahtsin tumeblonde, aga välja tuli nagu ikka – tumepruun 😀 Otsustasin umbes 50ndat korda, et see ei sobi mulle üldse ja lisab 10 eluaastat näkku ja ma arvan, et ka teistele kehaosadele. Uue katsetuse käigus sain ikka tsuti heledamaks.

Ma The Kurzes toitu ootamas, koeraga sama juuksevärviga 😀

Kui mulle hakkasid mitmed tuttavad ütlema, et ma olen oma koeraga nii ühte nägu, isegi minu juuksed ja koera karv on sama värvi, siis sain lõplikult aru, et ma ei jää ootama, kuni mu heledatelt juustelt see tumedam toon maha kulub, vaid tuleb kohe midagi ette võtta. Juustega. Nina ma tõesti väiksemaks teha ei kavatse.

Nüüd olen jälle mina ise ja hea on olla mina. Ei tahaks olla keegi teine.