Ebapärlikarp

Teate küll seda tüüpilist vanemate võistlust, kelle beebi esimesena püsti tõusis, “ölajkjdhks” ütles (mis loomulikult tähendab “emme” või “süüa”), potti väljaheite lasi ning tähestikku tagurpidi viiulimängu saatel laulis. Loomulikult ise viiulit mängides. Ma pole ise nendest meistrivõistlusest osa võtnud. Jälginud vaid niipalju lapse arengut, et kas kõik liigub enamvähem normi piires, ning õnneks ongi kõik ilusti sujunud. Muidugi olen ma lapsega tähti magnettahvlile ladunud ja raamatutes “koera” ja “autot” näpuga näidanud, kuid ma pole vist kunagi kartnud, et laps tähti või korrutustabelit pähe ei saa. Loomulikult olen ma olnud väga põnevil, et milline õppur minu lapsest saab ja kuidas tal minema hakkab, aga reaalselt muretsenud ma sellepärast ei ole.

Juba lasteaias tehti nendega nii head tööd, et viimases rühmas laps arenes mühisedes. Seal õpetati ikka kõike – tähti, veerimist, käitumist, numbreid, arvutamist, liiklust, eluolu… Äkki mul vedas lasteaiaga või lasteaiaõpetajatega, mine tea. Eelkool pani i-le niiöelda täpi. Seal kinnistusid lapse senised teadmised väga kiiresti, ta õppis teistega suhtlema ja harjutas koolikeskkonda. Poleks ilmselt midagi hullu ka juhtunud, kui ta seal poleks käinud, aga samas valisin ma eelkooli, kus ei peaks väsinud last mitu korda nädalas õhtuti pärast tööd viima, vaid sai rahulikult laupäeva hommikuti käia. Lapsele väga meeldis. Väga.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei pabistanud, kõik tuligi omal ajal, samas ei olnud mul ka hetke, kus ma oleks arvanud, et midagi valesti on, kõik tuli siis, kui tulema pidi. Ja täpselt samamoodi ei pabista ma praegu, et laps esimesest klassist peale ise ühest linnaotsast teise ei sõida (kuigi tal poleks sellest põhjustki) või ise ahjus liha ei küpseta, kui näiteks… 8 sai. Õpetajad käisid lastega kuni tänaseni (3nda klassi lõpuni) lastega ühistranspordiga kaasas ja kõik oli väga hästi korraldatud. Ise olen lapsega ka vaid mõned korrad aastas trammiga näiteks kesklinna sõitnud, kui näiteks kinno minek ja autoga pole viitsinud. Seda enam ma imestan, et nüüd kolmandas klassis on laps täiesti ise hakanud trammiga sõbrale külla minema ja veidi iseseisvamalt liikuma. Alguses sõbrannadega koos, aga nüüd ka natsa omapäi. Ja jälle ongi kõik kuidagi ISE tulnud ja paika loksunud. Seega ma ei saa üldse aru, milleks tõmmelda ja last esimesse klassi pannes hakata kohe rämedalt iseseisvaks kasvatama ja talle elu võimalikult ebamugavaks tegema, sest…?

Mu mõtted on ajendatud Kristallkuuli postitusest – “Kõik on perverdid“. Ei, see ei ole mul otseselt kõigele oponeerimine, aga lihtsalt mõttekäigud, mis lugedes tekkisid. See, et ma juba 7aastaselt Kohtla-Järvel kõikvõimalikes hoovides kõikvõimalike hoovituttavatega ringi kolasin, katustel hulkusin, ebanormaalsetesse kohtadesse ronisin ja ise jala igale poole läksin ning seejuures ellu jäin, pervertide küüsi ei sattunud ning süstalt veeni ei kukkunud, ei tähenda tänapäeval vist enam mitte midagi. Loomulikult on vahva nostalgitseda, aga mulle tundub see tänapäeva laste ja meie (üle 30aastaste) võrdlemine umbes sama nagu “Palun mine ajamasinasse, sõida 200 aastat tagasi ja vaata, kas on mõtet ikka võrrelda!” Me ei saagi kastatada lapsi täpselt nii, nagu meie ise kasvasime. Põhimõtteliselt juhtuksid siis umbes mingid sellised variandid:

• Su laps satuks paari tunniga turvakodusse, sest ta korjataks 6aastasena üksi hulkuvana lihtsalt tänavalt ära.
• Lastekaitse saadetakse sulle kaela.
• Keegi teeks su lapsest, kes kuskil jões täiesti ihuüksi kalade ja ämbritega mängib, video ning kaebaks jälle Lastekaitsesse.
• Lastekaitse saadetakse sulle jälle kaela.
• Naabrid panevad tähele, kuidas te kõrvalkorteris tihti toas suitsetate ja lapsed mängivad teises toas ning…
• …Lastekaitse võtab teiega ühendust.
• Kui saadad oma lapse ilma tähti oskamata esimesse klassi (nii nagu meie omal ajal läksime “liikuv aabits” näpus), siis tembeldatakse su laps alaarenenuks ja…
• …no on küllaltki suur võimalus, et Lastekaitse ikkagi uurib, kas te kodus lapsega tegelete ka.

Need punktid on muidugi natuke naljaga pooleks, igaks juhuks ütlen, sest ma tõesti ei tahaks lugeda mingit sellist kommentaari, mis võtab sõna-sõnalt mingist fraasist kinni ja jaurab selle kallal (õnneks ei ole selliseid tegelasi ka siia viimasel aastal väga sattunud). Need punktid toovad üleüldise pointi välja, mis ma öelda tahan.

Kristallkuul kirjutas:

Tundub, et põhimureks, miks inimesed Tallinnas ja mujal lapsi autoga kooli veavad, on just suur hirm, et keegi pervert nende maimukeste kallal perverdiasju tegema hakkab. Nühib bussis vastu või kes teab, mis kõik veel. Samas selliseid asju võib juhtuda ka igal suvalisel muul ajahetkel, selleks ei pea just bussiga kooli või trenni sõitma. Seda aga kardetakse ja üritatakse ära hoida. Kas siis loodetaksegi, et suudetakse oma lapse läheduses olla 24/7 esimese 18 eluaasta jooksul? Sest mine tea, mis pervert kuskilt ligi võib hiilida….

Mind iseenesest see teema ei puuduta, minu laps on esimesest päevast peale ise kooli läinud, aga tal on kool ka kohe kodumaja taga. Ma olen Kristallkuuliga osaliselt ka nõus, aga samas tundub mulle see lõik umbes midagi sellist, et ahh, ma ei viitsi autosõidu ajal veenduda, et lapsed taga turvavöö peale panevad, sest no ega ma ei saa neid niikuinii terve ülejäänud elu jälgida ja kõikvõimalikke õnnetusi ära hoida. Minul ütleb siinkohal loogika, et kui ise riske maandada, siis tõenäosus õnnetusse (perverdi kätte) sattuda on väiksem. Kui teismeline aastaid iga öö läbi linna jala pimedas koju tuleb versus ta tuleb mingil põhjusel nii üks kord elus koju, siis kummal puhul on suurem tõenäosus, et temaga midagi juhtub?! See kõik ei tähenda absoluutselt seda, et me kõik peaksimegi hakkama oma lapsi autoga kooliukse ette viima! Aga oletada, et seda tehakse, sest “kardetakse perverte” on ka veidi liig.

Mina olen küll see, kes viiks oma lapse vabalt autoga kooli ette letti, kui see MULLE LIIGSET ebamugavust hommikul ei tekitaks, ning kui ilma autota laps tõesti peab ISE VÄGA ebamugavates oludes kohale minema. Kas see, kui ta peaks ise rühkima, teeks lapsest tulevikus “tõelise naise” või “tõelise mehe”? Ma ju ei ütleks, et ma seda kuni 12. klassini teeks, aga miks eeldatakse, et teisedki nii kaua teevad? Mul on absoluutselt kama kaks, mida arvab lastetu või seitsme lapse ema või ükskõik, kes, selle peale. Mul pole absoluutselt mingit kaastunnet, et tema peab nüüd minusuguste (hüpoteetiliselt siis, sest ma ei vii ise last autoga kooli) pärast hommikul ummikus istuma. Jaa, ma lähen närvi, kui keegi idiootselt sõidab ja seeläbi kuidagi tee täielikult blokeerib või värdjaliku vale manöövri tõttu avarii teeb ning kogu linn seepärast seisab, aga laste kooli viimine ning sellest tulenevad ummikud Tallinnas on küll pigem paratamatus ning ei kvalifitseeru ERALDISEISVANA (!) kuidagi idiootseks või liigseks kanaemaduseks või “perse soojaks istumiseks” või “lumehelbekeste kasvatamiseks”.

Lumehelbekeseks kasvamisest üleüldse… Ei tasuks võrrelda põlvkondi. Vaid sama põlvkonna erinevaid lapsi/inimesi. Kõik kindlasti ei ole selles uues põlvkonnas lumehelbekesed. Nüüd on küsimus, mis ning kuidas juhtus, et osad on ja osad mitte. Ei ole mõtet ajamasinasse eelmisi põlvkondi vaadata – küll ka meie põlvkonnas oli neid solvujaid memmekaid, kellel iga asja peale pill lahti ning kes kaebama jooksid. Nii ülekantud tähenduses.

Ummikustest… Ma vihkan ka ummikuid! Kohutavalt! Aga ma olen ka piiavalt mugav ja egoistlik, et OMA PERELE parim võimalik logistiline lahendus välja mõelda. Ning kui ma tunnen, et mul tõesti endal ja ka lapsel ON mugavam, kui ma viin “oma maimukese” (või “tite”) koduuksest kooliukseni, siis seda ma ka teeks.

Ma pole olnud küll otseselt see, kes ütleks, et kui sul endal lapsi ei ole, ära kobise. Ma arvan, et nii lastega inimesi kui ka lastetuid inimesi ei pea defineerima üldse nii, kuid mõlemate tähelepanekud elule ja elukorraldusele on tähtsad ning mõlemal võib olla omamoodi õigus. Kuid vaid selle piirini, kui üks ei tule ütlema, millal ja kus ma oma isikliku autoga sõita (eeldades, et sõidan eeskirjade järgi) võin, ning teine ei lähe kobisema, kuidas lastetud ei panusta Eesti iibele.

Foto: pixabay.com

 

Nüüdseks juba 5 aastat on mu ellu kuulunud ka nö võõrad lapsed. “Võõrad” on nii veider öelda, sest tegelikult on nad täiesti omad väiksed inimesed, aga samas ju ei ole ka. See on väga imelik kiindumustunne, aga ilmselt paljudes kärgperedes erinev, sest suhted ja koos elavate inimeste iseloomud varieeruvad. Ma saan rääkida vaid meie kärgperedünaamikast. Ma ei saaks öelda, et meil on kõik olnud erakordselt lihtne, aga samas vaatan ma oma last ja meie teisi lapsi koos järves või basseinis hullamas, Pokemone müüdmas, asju arutamas, kaarte mängimas, nalja tegemas ja pean tõdema, et nad on koos nii võrratult armsad ja nääklemiste kõrval ikkagi ühtehoidvad ja hoolivad, kokku kasvanud.

Mul endal on ilmselt tohutult vedanud sellega, et need “meie teised lapsed” (nimetagem neid nii) võtsid mind kohe omaks. Oi, me oleme kunagi kakelnud kõvasti koristamata nõude ja kommipaberite üle, aga ma olen selle koha pealt teinud oma järeldused ning asjad on ka ajaga paika loksunud. Lõppkokkuvõttes tuleb mängu jälle see müstiline klapp – sa võid pingutada nina verest välja, et “teistele lastele” meeldida, aga kui sa lihtsalt ei ole neile (mis iganes nõiduslikul põhjusel) sümpaatne, siis seda nende kiindumust sa ei osta ka! Või kui sa ise miskipärast oma elukaaslase last/lapsi ei salli ja igapäevaselt tunned, et ta/nad on ühed kasvatamata ja ärahellitatud jõnglased, siis ilmselt pead sa elus tegema suuri kompromisse ja järeleandmisi. Mina võin öelda, et see klapp on meil olnud olemas kohe algusest peale ning tänu sellele saabki igasugustest olmelistest probleemidest üle.

“Teised lapsed” olid meie tutvumise hetkel 11 ja 8. Minu laps 5. Nüüd on nad vastavalt 16, 13 ja kohe 10 ning nendega on tegelikult hoopis lihtsam kuskil käia või midagi teha. Kogu selle koos oldud aja peale on tekkinud see veider tunne, mis ma rääkisin, et on nagu minu lapsed, aga ei ole ka… Loomulikult on MINU laps MINU laps ja see tunne on midagi muud, aga ma poleks eluski arvanud, et võõrad väiksed inimesed (kes nüüdseks on juba päris suured) võivad niimoodi hinge kasvada. Väga sügav kiindumus. Ma olen hakanud mõtlema, et äkki last lapsendades võib tekkida mingi hetk (enne seda, kui sa teda päriselt oma lapsena tunnetama hakkad) umbes midagi sellist. Just tunne! Ülejäänud on midagi muud, sest lapsendades sa vastutad lapse eest 100%, kärgperelastest hoolitakse väga, elatakse kaasa nende rõõmudele ja muredele, ilmselt ka kasvatatakse, aga lõplik vastutus on päris vanemate õlul. Seda ei maksagi enda peale võtta.

Kusjuures see vastutuse tunne… Sellega on nii, et ma alguses tundsin, et ma justkui vastutan, aga sellest tundest tuleb lahti öelda. Ma räägin vaid meie kogemusest muidugi. Vastutad siis, kui oled oma kärgperelastega reisil, kodus, poes, restoranis või kus iganes. Oled neile eeskuju ka. Vastutad, et nad sinu “valvepostil” merre ei upu, auto alla ei jää, et neil kõhud täis oleks jne. Aga sa ei vastuta nende tuleviku eest laiemalt ja sa ei saa hakata neid oma käe järgi ümber kasvatama, kui neil tegelikult on ka oma teine kodu ja mõlemad vanemad. Põhimõtteliselt saad sa olla nende jaoks lihtsalt olemas, natuke nagu sõber, natuke nagu suunaja, eeskuju, sa võid keshtestada oma kodus mingid reeglid, aga ma ei usu, et kui need on kardinaalselt erinevad, kui nende “päris kodus”, et see siis kodurahule kuidagi liiga hästi mõjuks. Mingi kompromiss tuleks seal leiutada.

Minu kogemuse pinnalt tekkinud tähelepanekud:

• Ära ürita iga hinna eest lastele meelida ja neid millegagi ära osta. (Mitte et mina nii oleks teinud, ma räägin ka siin üleüldiselt). See ei tähenda muidugi, et sa vastupidiselt kuidagi halvasti neid kohtlema peaks, aga sa ei jaksa ega jõua seda “head nägu” niikuinii lõputult teha. Ole parem sina ise. Kui see SINA ISE on pigem see, kes hoiab tagaplaanile, siis nii käitugi kohe alguses. Kui siiralt tunned laste käekäigu üle huvi ja tahad nendega koos mängida vms, siis tee seda. Põhiline on, et ära teeskle ja ära MÄNGI kodu ega ema.
• Ära hakka kohe nö korraldama, õpi lapsi kõrvalt tundma.
• Sa ei saa mitte midagi parata, et lapsed tulevad su puhtasse koju ja käivad sealt kahe päevaga nagu tornaado üle. Ükskõik, kui palju sa neil järel ei käi, et korja õunasüdamed või kommipaberid üles või ära tammu mudaste saabastega üle terve koridori, sa ei saa seda “loodusõnnetust” vältida. Lapsed on lapsed. Loomulikult vajavad nad teatud reegleid ja võiks enda järel koristada ja seda võid neile vabalt meelde tuletada, aga point on selles, et ise ära närvitse selle pärast. Hea öelda. Aga… Mõtle mingi konkreetsem lahendus, näiteks, kui sa tead, et lapsed tulevad laupäeva hommikul teie juurde, siis ära palun raiska tervet reede õhtut või laupäeva varahommikut kodu läikima löömise peale. Lase minna! Tulgu see paaripäevane tornaado ja korista PÄRAST neid. Kui sa niikuinii pead põrandad tolmuimejaga üle käima, siis pole vahet, kui palju seal tolmu on. Mina lahendasin selle probleemi nii, et võtsin koduabilise, kes 2 korda kuus suuremat sorti puhastuse teeb, loomulikult koristan ma ka ise, aga mitte spetsiaalselt enne laste tulekut, pigem ikka pärast, ning olen teadlikult sundinud end iga veepritsme pärast kraanikausi ääres rahulikuks jääma, kuni ma päriselt olengi jäänud 😀 See on harjutatav!
• Jäta meelde, et need ei ole sinu lapsed (see 100% vastutuse teema). Loomulikult püüa neile pakkuda nädalavahetusel, kui nad “külla” tulevad, näiteks tervislikku ja maitsvat toitu, kuid kui nad haaravad isaga poes limonaadide ja krõpsude järele, siis SA EI SAA HAKATA NEID KEELAMA JA TÄNITAMA. Nüüd tuleb probleem – aga kui teised lapsed tohivad, siis minu laps tahab ka. Ongi probleem! Suur probleem. (Õnneks minu enda laps limonaadist ja kommidest ei hooli, ta sööb pigem vorsti :D). Lahendus on vaid see, et sa räägid oma elukaaslasega, kes on päriselt nende laste vanem, et tema olukorda ohjaks (mõistlikkuse piires) ja lastele mingid piirangud seaks, a la suure coca asmel väike vms. Või püüa leida mingeid lastele maitsvaid aga tervislikumaid alternatiive või tegele nendega rohkem (aga ära teeskle, vt esimene punkt), sest krõpsu ja muud jama söövad lapsed tihti ka lihtsalt igavusest.
• Ära sekku! Su elukaaslane ostis oma lapsele mingi üüratult kalli asja. Kui sinu pere sellepärast nälga ei jää, siis ära sekku. Jajah, “ühine rahakott” ja “kõik tuleb omavahel läbi arutada” ja muu selline… Nagu ma ütlesin, peredünaamikaid on erinevaid, aga sa ei saa kõike kamandada ja korraldada. Või tegelt saad, aga siis lepi ka tagajärgedega. Mina tean, et natuke pohhuismi on absoluutselt normaalseks eluks vajalik. Aga ma olen veider ka, nagu mu laps mulle ütleb 😀

Meil puuduvad kodus õnneks ka igasugused draamad “teiste laste” ema ja meie vahel, ma olen saatnud siit Itaaliast laste emale lastest pilte ning eelnevalt oleme kokku leppinud, mis lastel vaja reisiks kaasa võtta jms. Laste poolsel suguvõsaüritustel oleme kõik koos ja mingit nägude tegemist ei ole. Ma aga tean olukordi, kus endised elukaaslased peavad laste pärast sõdu, manipuleerivad ja jändavad. Asi, mida ma elus pole mitte kunagi ise kogenud ja usun, et seda kunagi ka ei juhtu.

Sellised tähelepanekud. Nüüd me läheme randa 🙂

On siin kellelgi kärpered? 🙂 Oleks väga huvitav lugeda ka teiste kogemusi.

 

 

Ei saaks öelda, et iga päev päevläbi kuni magama kukkumiseni kiire on, aga ometi ei suuda ma teha mõnda paari lihtsat asja, mida ma iga päev edasi lükkan:

• Tellida endale uus ripsmetušš. Vana ilmutab hinge heitmise märke ja ma tõesti vihkan mingit pudist tušiharja. Piisaks kolmest klõpsust Internetis, aga… avan kõikvõimalikke lehti, aga mitte seda, kust saaks meigivärki tellida.
• Kirjutada kinnisvaramaaklerile vastu ja leppida kokku aeg kohtumiseks. Ja siis ka sinna kohale minna 😀
• Panna pangas konsultatsiooni aeg kirja. ENNE, kui uus kinnisvarakrahh tuleb. Ja siis ka kohale minna. ENNE!
• Kirjutada perearstile. Põhimõtteliselt pean moodustama 4 lauset, siingi juba olen neid rohkem moodustanud praegu.
• Helistada ja Kaia juurde kulmude aeg panna. Kulmude aeg on nii hea väljend. Või siis kulmuaeg. Aga ma lasen ikkagi kaks kulmu teha. Tuleb hiljem ka kohale minna, aga no alustaks sellest helistamisestki.
• Kirjutada salongi ja panna endale ning lapsele koos juuksuriaeg. Miks see ei ole juusteaeg vaid juuksuriaeg? Sama teema – tuleb kohale ka loivata. Tõenäoliselt peaks see toimuma siis nädalavahetusel, aga ma kunagi ei tea ette seda nädalavahetuse tunnet. Tavaliselt just siis, kui pean kuhugi minema, on see koht, kus ma tahaks olla horisontaalses asendis ja nautida gravitatsioonivõlusid üle terve keha.
• Peaks panema paika, mida me Itaalias lastega teha saaks. Umbkaudu ma tean, aga peaks nüüd täpsemalt vaatama, et kus ja mis ja äkki ka midagi kaasa printima.
• Mulle tuli info, et lennuki check-in on avatud. Kui keeruline oleks mul see ära teha?! Ometi…
• Peaksin tellima kassidele suure koguse kassitoitu meie reisi ajaks. Ja neile rääkima, et me läheme mõneks ajaks ära 😀 Mul tuli praegu meelde, kuidas me teisipäeval sõbrantsiga meie katusel pärast tööd õhtust päikest nautisime ja miskipärast lemmikloomadest rääkisime. Meil mõlemil on olnud väiksena igasuguseid närilisi ja jagasime kogemusi. Sõbranna räägib, kuidas kõikidest tema närilisest oli üle prahi ikkagi vaid üks loom – see oli tema rott. Mismoodi, küsin ma. No ta oli nii tark ja temaga sai nagu rääkida. Ma reaalselt kujutasin ette, kuidas sõbrants läheb töölt koju, päev on olnud selline raske, mõni mure hingel, võtab väikse veini ja hakkab siis rotiga tööasju arutama. Täpselt nii see kõlas. Kuigi ma tegelikult tean, et rotid on targad. Tunnevad oma omaniku ära ja reageerivad nimele ja… nendega saab tööasju arutada.

Samas koristasin ma eile pärast tööd täiega korterit ja ei saaks öelda, et ma laisk olen. Miks ma siis ei viitsi neid paari klikki või kõnet teha?! Selle asemel, et kirjutada maaklerile või panka, ma kirjutan siin lihtsalt sellest, kuidas ma pean maaklerile ja panka kirjutama.

NB! Palun seda postitust mitte segamini ajada postitustega stiilis “Mul on nii kiire koguaeg ja nii sisutihedad päevad – juuksepikendused vaja panna ja küüned ja siis pean sõbrannadega veinitama minema ja lapse lasteaiast ära tooma ja kaltsukates vaja käia ja täna murdus veel geelküüs ka ära.”

Ja mis te arvate, et ma lähen nüüd mõnda nendest asjadest tegema?! Ei, ma lähen külmkappi, võtan maailma parima sidruni-laimiglasuuriga pulgajäätise, söön selle nelja ampsuga ära (sest jäätist ei lakuta!) ja hakkan ajakirja lugema.

Päise foto: pexels.com

Kunagi väga ammu riietusin ma hoopis konservatiivsemalt, mitte selles mõttes, et nagu nunn 😀 Vaid naiselikumalt-klassikalisemalt-tibilikumalt-kontorilikumalt. Kõige tavalisem riietus oli tumedad teksad + kontsad (või baleriinad) + mingi pluus ja jakk või mingi naiselik kleit ja kontsad/baleriinad. Igav. Mingi hetk hakkasin rohkem katsetama, kuni mõni sõbranna või töökaaslane ütlesid mulle mingi tibijutu sees, et ahh, kuule sa kannad kõik riided välja. Mul oli kuklas ikka mingi, missassja, mina, eieieieiei?! Kuni sujuvalt (vist mitte teadlikult) hakkasin kandma järjest rohkem veidi teistmoodi asju kui päris tavaline Zara-basic.

Märkamatult tekkis olukord, kus näiteks mõne sõbrannaga sattusime vaatama mingit pilti (tele/ajakiri/või kas või poes) mingist veits imelikust rõivast ja sõbranna ütles, et oo, see sobiks sulle hästi, nii sinu stiil 😀 Loomulikult oleneb kõik kontekstist, need sõbrannad on ise pigem klassikalisemad riietujad (ei mõtle pükskostüüme :D), ikka kenad ja nooruslikud, lihtsalt klassikalisemad. Vivienne Westwood mulle tõenäoliselt nii ei ütleks. Kui sõbrantsidega kaltsukates oleme koos šopanud, siis vahel leian midagi ja näitan hoopis sõbrannale, et näe, sulle sobiks, ja vastupidi, ta leiab midagi ja arvab, et see sobiks just mulle. Mingi ettekujutus sõbra või tuttava riietumisstiilist ju meil on, seega me ei kõnni pimedana ringi mitte midagi märkamata. Nüüd on muidugi see koht, mõtlen, et kas tõesti selliseid inimesi siis on, kes EI MÄRKAGI. Muidugi on. Aga kas neid on nii palju, nagu tundub igasuguste blogide, foorumite või portaalide netikommentaaridest???

Ja siis mõtlen – kuulge, lõpetage ära! Kui inimesed on suutelised üksteisele komplimente tegema stiilis “Sa näed täna nii kena välja!” või “Oo, lahedad kingad!”, siis suudavad nad ka teistpidi mõelda. Kui saate aru, kuhu ma rihin. Mõelda! Ma ei räägi “Issand, mis imelik soeng sul täna peas on!” tereütlemise asemel.

Naised ootavad oma kaaslastelt, et nad märkaksid, et nad on värskelt juuksuri juurest tulnud ja samas ise jauravad netis “Mina küll mitte kedagi pole kunagi oma peas sedasi arvustanud, ma ei oskagi niimoodi märgata ja mõelda, ma üldse ei pane teiste riideid või soenguid tähele!” ??? Ometi ootavad, et nende mees neid märkaks!!! Kas tõesti saab olla nii, et kohtud kellegagi, märkad teda ja ütled talle “Sul on täna nii ilus kleit!”, aga teistpidi ei ole võimalik märgata (oma peas, mitte välja öelda!) – a la, see uus soeng/juuksevärv talle nii hästi ei sobi. Krt, ma ei usu seda.

Loomulikult on mul ka miljon olukorda, kus mul on kiire ja ma ei pane absull midagi tähele ja ei mäleta üldse, mis inimesel seljas, näos, peas või jalas oli. No absoluutselt on nii ka. Aga samas ma tunnistan täiesti julgelt, et mul on silmad peas ja need töötavad. Lisaks ma ka kasutan neid. Nii juhtubki päris tihti, et ma märkan. NB! Märkamine ei ole avalikult arvustamine!!!

PS: mutistumine ei alga riietusest, vaid kogu olekust. Mõni kannab mingit rõivast ja näebki välja tädilik, teine aga kannab selle välja ning oskab kombineerida teiste rõivastega, mis teevad ta lõppkokkuvõttes ägedaks. Lisaks veel soeng ja palju muud. Päris paljud näiteks lõikavad oma juuksed ära poisipeaks mingi 45aastaseks saades ja näevadki järsku välja nagu mammid. Teised kannavad poisipead terve elu ja näevad seejuures väga vinged välja. Asi pole kindlasti ainult hilpudes.

Täna hommikul surfasin ja nillisin ühe brändi, mille ma hiljuti Tallinna Kaubamajast avastasin, riideid ja leidsin nende kodukalt paar nii ägedat kleiti. Kelle seljas mutilik, kelle seljas mitte. Fotod: nolofashion.com. Mõned asjad on neil ikka ulmelahedad.

 

Ma ei välista, et ma lõpuks murdun 😀

Fotod: nolofashion.com

Kirjutasin mõni aeg tagasi emotsionaalse postituse surmast (siin), nüüd kirjutan elust. Mida aeg edasi, seda järjekindlamalt olen ma aru saanud, et elul pole mitte mingisugust mõtet. Ma ei arva üldse nii, et elu-on-mõttetu-hüppan-end-tänavale-sodiks. Just vastupidi – ainuke ELU mõte ongi ELADA. Kesta. Ürgselt mõeldes ka järglasi saada, mis tegelikult tähendab ikkagi kesta. Et elu (inimkond) kestaks.

Nüüd oled sa elus! Sinu elu mõte on elada. KUIDAS sa seda teed, on juba sinu enda rida. Kunagi olid mul elus mingid eesmärgid. (Eesmärk ei ole kindlasti minu jaoks elu mõte). Nüüd hakkan järjest enam mõtlema (võibolla ka seepärast, et suurem osa neid eesmärke olen ma saavutanud), et enam üldse ei keskendu ma eesmärkidele, vaid oma eluviisile – sellele, KUIDAS ma elada tahan. Mitte sellele, MIDA ma kunagi saavutada tahan. 

Kuidas ma elada tahan?

• Et ma tunneks turvalisust, enda ja lapse ja oma pere üle laiemalt.
• Et mul oleks mugav.
• Et ma tunnen, et mul on aega.
• Et mul oleks naljakas.
• Et ma tunneks, et mul on soe.
• Et tunnen, et mu maitsemeeled on rahuldatud.
• Et ma ei muretseks majandusliku seisu pärast.
• Et mul oleks hea tunne magama minna ja hea uni.
• Et ma tunneks oma päevas särtsu.
• Et mul vaim oleks erutatud.
• Et ma tunnen, et ma saan oma mõtteid kellegagi jagada ja et ma tunnen, et olen samamoodi kellelegi teisele vajalik.
• Et ma tunneks armastust.
• Et ma ei tunneks igavust.
• Jne.

Need on kõik seotud tunnetega. Kõik see “unistan magistrikraadist” või “oleks mul vaba 50 tonni” on pask. Loomulikult saabki niipidi mõelda, et mul on vaja vaba 50 tonni või magistrikraadi selleks, et… Ja nüüd siis enamjaolt kõik need puktid, mis ma just kirja panin. Et oleks mugav elu jne. Aga mulle endale tundub, et TEISTPIDI mõeldes just praeguses eluetapis keskendun rohkem iseenda TUNNETELE ja elangi täpselt nii, nagu ma endale antud elu elada (veeta) tahan.

Ma ei usu, et kui kelleltki küsida, et kuidas sa elada tahad, siis ta vastab, et ta tahab maailmas kõige rohkem kannatada. Või vireleda. Või nutta. Või nälgida. Või haiget saada. (Võimalik, et on olemas ka selliseid inimesi, aga need on ilmselt siis masohhistid ja see on teine teema). Ikka tahad ju need 90 või 70 või kas või 40 aastat Maa peal (või laiemalt universumis) lihtsalt mõnusalt elada. See, mis kellegi jaoks seda mõnu tekitab, on jälle nende enda rida. Aga eesmärk end võimalikult palju elu lõpuni harida või võimalikult idüllilist pereelu elada või ulmerikkaks saada… See ei ole elu mõte, see on eluviis, mis on meie endi teha ja valida. Muidugi on asju, mida me mõjutada ei saa (rasked haigused jms), aga suures plaanis.

Eks see ole natuke ka vana hea mõistus versus tunded teema. Kumma järgi elada, kui nende vahel tekib konflikt? Ma toon näite iseenda elust. Kunagi elasin eesmärkide järgi – tahtsin saada iseseisvaks, normaalset haridust, vinget töökohta ja head sissetulekut. Ma sain kõik need asjad. Oma viimasel töökohal töötasin ma 8,5 aastat. Kui ma selle töökoha sain, olin ma aastaid selle üle VÄGA õnnelik. Mulle meeldis. Viimasel aastal aga tundsin, et ma ei ole tööl õnnelik. Mõistusega sain aru – mu töö oli jätkuvalt täitsa vinge, mu palk oli super, mul oli tööauto ja muud hüved… Kes ei tahaks enda vinget tööd ja head sissetulekut? Näidake mulle inimest, kes tahab teha sitta tööd sita palga eest. Aga vot õnnelik ma tööjuures enam ei olnud. Kui ma poleks lõpuks kuulda võtnud oma tundeid, töötaksin ikka veel vanas kohas, sest mõistus ütleb, et kuule, sul on siin ju kõik olemas. Kõik, mis sa tahtsid. Jah, kõik eesmärgid/asjad, mis ma tahtsin! Aga kui ma oleks mõelnud varem nii, et ma tahan tunda end elus hästi, siis töö osas sinna ma küll linnukest ei oleks saanud panna. Mul on nii hea meel, et ma hakkasin kuulama oma tundeid, sest need panid mind lõpuks asju muutma (räägime siis töövaldkonnast) ning praegu elan ma seda mulle süllekukkunud elu hoopis teise tundega – mu päev on särtsu täis, ma tunnen end turvaliselt, mul on hea uni, mul ei ole igav jne (vaata ülevalolevaid punkte, KUIDAS ma tahan oma elu elada). Loomulikult ei ela ma teist äärmust, miinimumpalgaga. Point on selles, et ka muudel kohtadel võivad kõik need hüved olla, pluss veel töö ise ka. On vaja vaid kuulata tundeid ja julge olla.

Kujutage ette näiteks langevarjuga hüppamist. Ma arvan, et ükskõik, kas see on teie elu unistus või kardate te seda meeletult, hetk enne hüppamist on teil ikkagi selline kirjeldamatu tunne, teadmine, et juhtub midagi sellist, mida te kunagi varem kogenud ei ole. Kui te aga istute kodus diivanil ja mõtlete sellele, kuidas te seal lennukis kohe hüppama hakkate, siis ükskõik kui hästi te pingutate, te ei tunne SEDA kirjeldamatut tunnet. Te kujutate ette, milline see tunne võiks olla, aga te ei tunne seda. Aga nüüd kujutage ette, et istute diivanil, te nagu ei mõtlegi millelegi, aga… teil tekib just see kirjeldamatu tunne (mis oleks teil hetk enne esimest korda lennukist hüppamist) ja… ja see ei kao!!! See tunne, mis on mõeldud ainult hetkeks, püsib teis ja püsib ja püsib ja püsib… Mis tunne võiks olla sellist tunnet tunda seal diivanil istudes? Mul on umbes midagi sellist olnud aastaid seoses surmaga. Seda ei ole võimalik seletada, aga ma püüdsin läbi tolle langevarjuhüppe. See pole lihtsalt mõte või tunne, et oi kui ebameeldiv võiks olla tulevikus surra. Vaid mul tuleb peale füüsiliselt, vaimselt ja reaalselt see kirjeldamatu tunne, mille paralleeli ma just tõin. Ma justkui tunnen kodus diivanil istudes omal nahal ja peas seda hetke enne surma, täpselt nii nagu langevarjuhüppaja enne hüppamist lennukis tunneb seda kirjeldamatut tunnet, mida ta aga niisama ette kujutada ei oskaks. Saate aru ka?

Ja kui ma sellist asja järjest intensiivsemalt olen tundma hakkasin ja selle asja lahti mõtestasin, siis… Vot siis on võimalik tõeliselt yolo olla, mitte lihtsalt maski kanda. Ja ma ei mõtle “You only live once” täpset tähendust, vaid selles mõttes, et suudan näha kuskilt kosmosest, distantsilt, seda meie planeet Maad ja mõelda inimeksistentsi üle ja päriselt on ka ongi suva. Elu kaotab igasuguse mõtte rabeleda ja saan keskenduda vaid sellele, et olla õnnelik.

“Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis” (ma ei mäleta, kelle tsitaat).

Foto: pexels.com

 

 

 

 

 

 

 

Loen ajakirjast:

Amy Schumer veenab filmis “Küll ma olen ilus!”, et ilu algab enesekindlusest. 

Mis kõlab tegelikult umbes nii, et ükskõik, kui kole sa välja näed, kui oled piisavalt enesekindel, siis sa elad selle üle.

Ma ei ole filmi näinud, aga ilmselt valiti sinna Amy Schumer (ja mitte Margot Robbie) põhjusega. See ilu ja enesekindluse väide pole midagi uut. Ainuke asi, et sa ei muuda tegelikult selle enesekindlusega kellegi teise vaateid elule ja ilule, vaid ainult iseenda maailma. Ja see ongi ju kõige olulisem?! Loomulikult võib seda mõtet mõista ka nii, et ilus inimene ei sära välja poole, kui ta pole enesekindel.

Ükskõik, millal või kus ma olen vaadanud Amy Schumeri filme (mõnda olen näinud) või näinud teda vilksamini ekraanilt, olen ma mõelnud, et appi, see naine võib olla nii äge ja üles vuntsitud kui tahes, aga ta on ikka nii inetu. Jajaa, ei ole olemas koledaid naisi, on vaid hoolitsemata ja blaa blaa blaa. Nii palju, kui on inimesi, on maailmu, ning minu maailmas on olemas ka inetud naised. Nüüd on küsimus selles, et kuidas ma käitun ja suhtun. Kui ma SELLE pärast, et ma lihtsalt näen, et keegi ei ole ilus, teda näiteks väldin, siis ma lasen enda elu ja tema elu ja võibolla veel kellegi elu sellest välimusest mõjutada. Kui ma õpetaks oma lapsele, et on koledad tüdrukud ja ilusad tüdrukud, siis ma oleks lausidioot. Aga see, mida ma oma peas mõtlen ja mis sealt välja ei paista, ei ole kellegi teise asi kui mu enda. Kui ma võtan seda minu meelest inetut inimest kui lihtsalt visuaali ja kõik, siis ei tee ma kellelegi liiga. Kui just inimene mõtetelugeja ei ole. Ja võibolla oleks tal ka siis ükskõik mu arvamusest. Ta ei näe minu pähe, ma võin mõelda temaga rääkides ükskõik mida. Normaalne käitumine justkui näeb ette, et kui inimene sinuga räägib ja sulle tundub, et sa ei ole temaga nõus ja ta jutt ei lähe sulle peale, võid ju argumenteerides tema seisukohtadele vastu vaielda. Kui ta välimus sulle ei meeldi, siis oled vait. Nii lihtne ongi. Me kõik mõtleme igasuguseid “haigeid” asju, me kõik! Kes ütleb, millised mõtted on sobivamad kui teised?

See, kas me arvame, et keegi on ilus või inetu sõltub sajast asjast. Kindlasti ka sellest, kuidas me iseennast näeme ja alateadlikult võrdleme. Olen kuskilt kuulnud, et inimesed mõtlevad umbes nii, et need, kes on minust pikemad, on pikad inimesed, ja need, kes on lühemad, on lühikesed inimesed. Ilmselt ei kehti see päris 1,54m mehe või naise puhul, aga põhimõtteliselt ja enamjaolt küll. Kui ma iseenda peale mõtlen, siis tõesti – kui ma räägin mõne naisega, kes on minust pikem, siis on mu reaktsioon, et issand kui pikk ta on. Me võtame elu enda vaatepunktist ja kuidas teisiti me saakski.

Mingi paksude saade oli kunagi, kus osales igas osas keegi naine, kes arvas enda kehast halvasti. Noh, et on paks. Ega seal osalejate hulgas tõesti ühtegi megatrimmis fitnessnaist polnud, aga mingeid megatünne ka ei olnud. Seina äärde pandi ritta suvalised naised paksuse järjekorras alates peenest lõpetades väga ülekaalulisega ning saates osaleja pidi ennast sellesse ritta paigutama. Alati läks saatekülaline sinna kahe vahele, kuhu ta tegelikult ei kuulunud – liiga paksude vahele. Ehk et ta nägi iseennast hoopis paksemana, kui ta tegelikult on. See illustreerib hästi seda, et meil kõigil on oma nägemus iseendast, teistest, kõigest. Kui see naine oleks enesekindel ja läinud nö õigesse vahesse tolles rivis, ei muudaks see fakti – tema kaalunumbrit. Küll aga oleks tema enda maailm ja suhtumine erinev. Kui see naine oleks liiga enesekindel ja läinud LIIGA peenikeste vahele seisma, poleks see samuti fakti muutnud ja kaalunumber poleks sellest kukkunud. Teised näevad teda ikka oma vaatevinklist just sellisena nagu nad näevad. Küll aga oleks ilmselt tolle saatekülalise elu palju õnnelikum, kui ta suhtub oma kehasse hästi.

Ei ole iga enesekindel naine jaoks ilus. Ega ole iga ilus naine enesekindel. Jah, inimene võib terve elu arvata endast, et olen kole (mis on kurb!), kuigi suurem osa inimesi kinnitab talle vastupidist. Ning täiesti raskes ülekaalus naine võib arvata, et ta on väga ilus, olles tohutult enesekindel. Kui liialt suureks vaidluseks ilu osas läheb, võiba alati mõelda, et ilu pole tegelikult üldse olemaski. On vaid erinevate ühiskondade poolt loodud illusioon, mis muutub ajas ja ruumis ning millega inimeste maailmad põrkuvad.

 

Mina ja seltskond täna hommikul Haapsalus Talumehe kõrtsis (olime seal, kuna seal pidavat tehtama ka pannkooke, mujal ei olnud) hommikusööki tellimas…

Mina: “Mis need “soojad ahjusaiad” täpsemalt on?”

Teenindaja: “Kui aus olla, siis ma ei teagi. Ma ei ole neid…ee…veel näinud”.

Mina: “Okei, aga äkki oskate öelda, on need pigem nagu pirukad või ahjus tehtud tavalised juustuga saiad?”

Teenindaja: “Jaa, pigem nagu tavalised saiad. Pirukad need kohe kindlasti ei ole!”

Minu sõbrants-töökaaslane: “Kas teil Fantat on?”

Teenindaja: “Kahjuks ei.”

Sõbrants-töökaaslane: “Aga kas teil Coca-Colat on?”

Teenindaja: Ee.. Coca Colat ka ei ole… Tähendab, on küll, aga me müüme seda ainult rummikoksiga”.

Kell oli 10.00 hommikul ja nii väga me Cocat ka ei tahtnud, et seda koos rummiga juua. Õnneks üks gaasiline magus jook siiski valikus oli.

Jepp, TÄPSELT selline vestlus täna aset leidis. Teenindajal oli küll rinnas silt “õpilane”, aga ma ei tea, kas see vabandab lauset, et ta ei oska öelda, millised on hommikumenüüs “soojad saiad”, sest ta pole neid veel näinud 😀 Aga ma tõesti tahtsin teada, sest pirukana ei oleks mu laps seda söönud, tavalise sooja juustusaiana vast oleks. Samas, äkki ma mõtlesin üle ja tegemist oligi lihtsalt SAIAGA, mis on SOE.

See haakub väga hästi raamatuga, mida ma just lugesin – “Kuidas tootest rohkem kasu lõigata. Sissejuhatus teenusedisaini”.

Et paljud tooted toimivad nüüd võrdselt hästi, pole määrav enam see, mida nad teevad, vaid see, kuidas nad seda teevad. Kuidas määrab kliendi jaoks tajutava väärtuse, sest mida on muutunud enesestmõistetavaks.

Ehk siis oluline on see, kuidas äri on korraldanud oma teeninduse poole, sest tooted on niikuinii kõigil tänapäeval võrdselt head. Võibolla ei ole söögikohad kõige parem näide, sest selles valdkonnas on tõesti ka toidu kvaliteet vahel päris erinev. Aga oleme ju palju kordi kuulnud ja kogenud ka ise, et jajah, toit oli seal maitsev, aga tagasi küll ei läheks, sest teenindus oli s*tt (oodati toitu kaua, unustati tellimus, täideti tellimus valesti, oodati liiga kaua arvet või oli WC räpane või lauad ligased). Tasub mõelda, et toode või teenus ise ei ole peamine. Kui kahes kinos näidatakse sama filmi, siis sa lähed ikkagi sellesse, kus on mugavamad toolid, puhas WC, parem popcorn ja lihtne parkimiskohta leida.

Peale selle, et teenindaja oli õpilane, kes oli vist kogemata oma esimesel tööhommikul töökohad sassi ajanud ja tulnud valesse toidukohta, oli kõik ka kohutavalt aeglane ja ligadai-logadi… No ühesõnaga tagasi ei tule. Aga ma ei kirjutanud seda posti üldse seepärast, et kiruda mingit minu jaoks tundmatut Haapsalu toidukohta, vaid hommikuse dialoogi pärast. Me naersime ja taasesitasime seda autos tagasi sõites omavahel dialoogina veel päris mitu head korda.

Päise fotol on meie ööbimiskoht ja hommikune silmade lahti tegemise vaade.

 

 

Mis värk selle Kalevi ehk siis Orkla Eesti kommikampaaniaga on?

KRAABI tuusik Musta mere äärde, raha või uus pakk komme!

Hakkaks ka Bingo või Viking lotot mängima ja iga kord võiduta piletist pilti postitama, et nääh – petturid krt või kaua võib mitte võita! Sohk! Mul sõbrannad pole ka võitnud! KEEEEEGI EI VÕIDAAAAA!

See on ju loterii! Aga vähemalt kampaania töötab! Kommid kaovad poelettidelt, hambad lagunevad, pekk suriseb ja paar tükki saavad tuusikule ka.

 

 

Lugesin täna juhtumisi Marimelli paari blogipostitust sellest, kuidas ta pärast nõmedat Malta reisi kohe uuesti puhkama kibeles ning valis viimase hetke odava Bulgaaria paketika.

Teadsin, et söök võib olla kehv, tuba väike ja vein sitt, aga tegelikkuses jagub mul selle kolmetärnika kohta väga palju kiidusõnu. /—/

Hommikusöögil on erinevad munavariandid, singid-salaamid, juustu, millel maitset pole, aga täidab kõhtu ikka, veits mozarellalik… /—/ 

Lõunaks luristan iga päev suppi (oleme siiani saanud kanasuppi ja frikadellisuppi ja kui soola juurde panna, kannatavad täitsa süüa). /—/

Koka ei maitse nagu koka, vaid nagu pepsipudeli pesuvesi. Vein on üllatavalt okei. Tundub selline lahjem, aga alati jääkülm ja hea.

Ausalt, iga inimese reisiootused ja lemmiksihtkohad võivad väga erinevad olla. Väga! Ja see on okei, aga arvestades, mis ma eile just kirjutasin, siis mulle päriselt ei mahu pähe, miks kibeleda praegu (kui Eestis on nii soe ja mõnus) kodust ära, kuhugi, kus oled arvestanud, et “söök võib olla kehv, tuba väike ja vein sitt”? 😀 Kibeleda RAHA EEST kuhugi, kus igapäevaselt supile soola peale pannes kannatab see isegi süüa, kus juustul pole maitset, aga noh, täidab kõhtu ju tegelt, ning kus tuleb juua kokavärvi pesuvett??? MIKS? Jumal, issand, MIKS?! 😀 See pole isegi mitte retooriline küsimus, ma tõesti tahaks teada, mis seal siis praegu paremat on kui Eestis? Veits vananenud roosteplekiline välibassein? Odav ja lahja jääkülm vein? Kas keegi võtaks vaevaks ja seletaks?

Ma ei tea… Mul endal ei ole küll siin praegu midagi, mis mind kodust ära ajaks. Just täna käisime lapsega jalutamas ja välikohvikutes päikest võtmas, nautisime superhead salatit ja pitsat, päris kokat ja kohvi. Ma ütlesin mõttes, aga tegelikult vist välju häälega 4-5 korda: “Issand, kui mõnus ikka…!” Uskumatu, kui palju ilm ja päike elu mõjutab!

PS: Ja mina, kes ma alati kannan jakki kaasas, ei vajanudki seda täna. Eile ka mitte.

 

 

 

 

 

 

Viimased aastad on mu meelest olnud kõik sellised, kus talv küll lõpeb ära, aga ei alga mitte kevad, vaid sügis – kõle tuul ja vihm ning sedasi juuni lõpuni välja ja tegelikult ikkagi päris sügiseni välja. Me oleme kõik viimased aastad jaanipäeval Itaalia erinevatesse piirkondadesse sõitnud, et lõpuks ka suve saada. See aasta on kuidagi hoopis teistmoodi – ei olnudki nagu kevadet, tuli kohe suvi. Niiiiii fantastilised ilmad, nii mõnus. Üldse ei ole sellist kannatamatuse tunnet, et tuleks juba suvepuhkus ja saaks reisile ja sooja ära.

Praegu oleks lausa kahju Itaaliasse või kuhu iganes sooja sõita. Tulin täna Balta turult mureleid ja herneid ostmast, kõndisin turuhoonest välja kodu poole ning pidin korra lausa seisma jääma, sest “Eestimaa oli nii ilus” ja SOE! No vaadake:

On ju tsill! Selle soojaga on meil katuseterrass ka pea igapäevaselt kasutusel. Eile oli mul jälle väike sõbrannatamispidu pärast tööd. Meie läbulaud:

Kõhud olid nii tühjad, et “tegime Marimelli” ja sõime plastkarpidest. Tol hetkel oli nii suva, et siuke laga laual valitses. Sõime ja mõmisesime vaid…

Ma nüüd natuke isegi loodan, et jaanipäeval läheb ilm koledaks 😀 Sest me siis jälle Itaaliasse. Tegelikult ootan muidugi seda reisi, aga puhkust üldse ei taha. Tööl on nii äge! Koos minuga tuli meie meeskonda veel üks uus töötaja ning me omavahel päris tihti jahume, et appi, kui kift meil kõik ikka on ja kui kiftid me ise ikka oleme 😀 Aga noh, tuleb see “rist ja vaev” ette võtta juunis ja puhkusele minna ning Itaaliasse sõita 😀 Raske on, aga teeme ära!

PS: Eveliis on vist suurte soojade ilmadega tsüklisse langenud, sest ta on hakanud mulle KOGEMATA saatma Instagramis mingeid pilte. Ma kardan juba avada, kui jälle tuleb see teade, et Estonian…blaablaa (palun leia oma blogile lühem nimi!) on saatnud mulle pildi. Mingi aeg tagasi oli tal periood, kus ta mulle KOGEMATA messengeris helistas. No ikka tuleb ju selliseid perioode elus ette.

PS 2: Kuidagi koomiline oli täna vaadata, kuidas vingus näoga mutid Balti jaama turulettide vahel ringi sebisid ja omavahel pobisesid, kuidas nad tahavad EESTI maasikaid, need siin mingid Kreeka omad (veel rohkem vissis ilme!). Ma ei näinud Eesti maasikaid veel, aga Kreeka omi oli lademetes, mul on suht suva, mis maasikas on. Ma söön aasta ringi iga päev suvaliselt Rimist ja Selverist ostetud õunu, pirne, banaane, melonit ja muid vilju, mis see Kreeka maasikas hullem on. Praegu nad täitsa magusad ka. Kuna maasikas ei ole mul tegelikult üldse mingi lemmikmari, siis võibolla ei suuda ma sellesse marja maitsesse nii kirglikult suhtuda. Vanasti maal sõin iga suvi peenarde vahelt maasikaid, erilist suurt emotsiooni ei tekita. Aga vot murelid! Issand, lemmikud ever!

PS 3: Kui noored inimesed (nagu mina eks :D) mingeid lilli istutavad ja peenraid teevad, siis on kõik see nii cool ja lahe ja insta, aga kui vanemad teevad, siis on nagu, et ahh ämm või tädi või naabrimutt mässab jälle mingi aiamaal rohida. Kust see vanus läheb, mis hetkeni on cool ja insta kurke istutada ja mis vanusest on see juba mutilik?

PS 4: Korra sõitsime täna Noblessneri sadamasse, ehitavad seal hoolega, aga ikka pole kõik valmis. See maja on ikka vinge keset seda ehitust. Mulle täiega meeldib.

Päise pildil on täna Klausi kohvikus tehtud pilt apelsinilimonaadist. Värvid! Värvid!