Browsed by
Category: Arvamus

Eforea spaa Hiltonis

Eforea spaa Hiltonis

See ei ole sponsoreeritud postitus, aga Hiltoni Eforea spaa eest ma samas ise ei maksnud. Välja ka keegi ei teinud. Leidsin Kaubamaja ajakirja Hooaeg vahelt kupongi, millega tasuta spaasse saab. Ilma igasuguse vimka ja klauslita. Sõbranna sai samasuguse tasuta pileti ning nii see “rotti panemine” päevakorda kerkis.

Enne minekut saatsin veel Hiltonisse kirja küsimusega, kas saabki lihtsalt suva ajal selle kupongiga tulla (sest ma ikkagi ei suutnud uskuda, et mingit trikki asja juures pole) ning sain üliviisaka vastuse, et jah, ning peale kõige muu ka info:

Päevapääse sisaldab piiramatut kasutusaega meie spaas, kus on suur bassein, mullivann, aurusaun ja leilisaun. Lisaks on meil lõõgastusalad, kus pakume maitseveesid, ning sooja ilmaga on avatud ka terrass, kus saab nautida pärastlõunast päikest. Spaas on võimalik kasutada hommikumantlit, susse ja rätikuid ning meil on kohapeal ka šampoon, palsam, dušigeel ja kehapiim. Samuti kuulub päevapääsme hinna sisse jõusaali kasutus.

Ma olen Hiltonis käinud firmapeol juba enne selle hotelli avamist, aga spaa kohta arvasin, et seal on moepärast mingi meeter korda meeter veesilm, kuhu suure varba ligunema lükata saab. Oi, kuidas ma eksisin – tegemist on palju suurema ja mõnusama kohaga 🙂 Päevapääse täiskasvanule on muidu 29 eurot, alla 16-aastastele lastele 15 eurot. Küllaltki kallis, aga nagu selgus, täitsa oma hinda väärt, kui armastad natuke vaiksemat ja privaatsemat kohta.

Mis mulle meeldis?

  • Loomulikult see, et saime käekotti kaasa pista vaid päfkad! Kõik ülejäänud asjad (rätikud, mõnusad pehmed hommikumantlid, sussid, pesemisvahendid ja ka kehakreem) juba ootas meid kohapeal.
  • Suur SOOJA veega mullivann, kus võiks lihtsalt tunde vedeleda. Minu jaoks on sooja veega mullivann õige spaa süda. Kui seda ei ole, siis on midagi puudu ja pole päris see.
  • Privaatsus. Kui sisse läksime, polnud spaas hingelistki. Mingi hetk tuli üks tädide seltskond ja veel paar inimest, aga ka siis oli ruumi maa ja ilm, et end hästi tunda ja igale poole mahtuda.
  • Aurusaun ja leilisaun.
  • Suur jahedama veega bassein, kus oli ruumi ka ujuda, mitte lihtsalt end sisse visata.
  • Spaast sai oste terrassile end õue jahutama minna. Meil ei juhtunud küll päevitamise ilma, et seal päikest võtta, aga natuke võtsime värsket küll.
  • Kõik on uus ja ilus 🙂
  • Väga super teenindus. Keegi ei suhtunud meisse nagu mingitesse kupongiinimestesse, et tasuta tulid, nendega ei pea viisakas olema.
  • Mugavad lebotoolid.

Negatiivse poole pealt võibolla vaid see, et pesemisruumis dušikabiine (mis on muide privaatsed) vaid 2. Aga kuna rahvast ei olnud palju, siis polnud see ka eriline probleem. Ootasin vb 3 minutit, et pesema saada. Teiseks – alkohoolsed joogid pole spaa alal lubatud. Me ei läinud sinna jooma, aga kuna päris paljudes kohtades on spaas avatud ka baar, siis igaks juhuks mainin, et seal nii ei ole.

Kas ma läheks veel? Kindlasti! Täitsa võimalik, et isegi lapsega kahekesi. Aga eriti soovitan Hiltoni spaad paaridele.

Kui intiimne tegevus on söömine?

Kui intiimne tegevus on söömine?

Kuulen tihti kedagi ütlemas või näen kirjutamas “Ma jooksen nüüd ärilõunale” või “Arutasime koostöövõimalusi lõunal”… Isegi töövestluseid peetakse lõunakohtumisel. Süües. See kõik on nii tavaline.

Ma olen ka oma elus klientidega lõunatanud. Isegi õhtustanud. Pidulauas koos istunud. Täiesti normaalne. Aga ometi ma ei planeeri iialgi ärikohtumist, kus ma reaalselt kohtungi potentsiaalse partneriga esimest (teist) korda, et tööasju arutada, selliselt, et KOOS pastat, tomatipüreesüppi või käsitööpelmeene näost sisse ajada.

Ma mõistan, et mina olen friik selle koha pealt. Mitte ülejäänud maailm. Ja võibolla on mu töö spetsiifika selline, mis soosib pigem niisama lobalõunaid, aga mitte esmast kohtumist või mingi konkreetse projekti arutamist lõunalauas, sest ma pean kasutama oma töös tihti hulgaliselt erinevaid katalooge, kaustu, näidiseid ja teinekord ka tehast ennast.

Aga kui ma töötaks hoopis kuskil mujal, siis ikkagi ei tahaks ma võõra inimesega esmakordselt tähtsaid asju arutada lõunalauas. Ilmselt on see mingi minu psühholoogiline hälve, aga mul läheks pool auru selle mõtte peale, et ega mul basiilik või šokolaadibrownie esihammaste vahel pole.

21

Kindlasti valiks ma sel juhul toitu selle järgi, mida oleks lihtsam süüa (ja mis hammaste vahele kinni ei jää).

Pitsa – ei. Kahvli ja noaga on seda ebamugav süüa (kunagi ei tea, kui kõva põhi on), rasvanäppudega ei taha aga keegi kätelda.

Supp – pole ka kõige parem valik. Kuidagi eriti mage on lusikaga mingit vedeliku jutu vahele sisse luristada. Kusjuures sellistel olulistel hetkedel on esimene luristus alati liiga kuum ja suulagi või keel põlevad ära. Hilisemad 20 minutit mõtled lihtsalt sellele, et fakk, kas ma ei võinud supilusikale rohkem peale puhuda. Ahjaa, ma olen kliendiga. Mida ma seal puhun nagu lollakas iga ampsu vahele.

Spagetid/pasta – mitte eriti. Kaste pritsib. Toit ripub kahvli küljest ja mahu tervenisti suhu. Rõve on hammustada osad makaronid suust kaussi tagasi.

gif

Sushi – kindlasti mitte, kui sa pulkadega pro ei ole. Mul vahel tuleb jumala lebolt välja, aga teiste ees möllaks ma nende pulkadega nagu viiulimängija, kes on siiski otsustanud väga järksu kannapööret tehes trummide kasuks.

Ma võiks jätkata, aga point on selles, et ma olen ilmselt haige inimene ja noh, selle pärast ma olukorda sedasi analüüsiks. See kõik käiks sekundite jooksul. Mida võtta. Mida jätta. Ja võtaks ilmselt üldse mingi kohvi ja koogi, sest seda on lihtne süüa. Kuigi isutaks hoopis millegi muu järele.

Teiseks tundub mulle, et söömise juures tõsiseid asju arutada on ajaraisk. Kuigi võibolla mõeldakse, et see on hoopis aja kokkuhoid? Minu jaoks on ajaraisk, sest ilma oma spagetitaldrikuta saaksin ma kliendile kõik asjad sada korda kiiremini ja mugavamalt ära seletada. Ja süüa jõuaksin ma mõnuga ja palju paremini, ilma et ma peaks selle juures kedagi hoopis muudel teemadel konsulteerima.

Kolmandaks – oma aeg. Lõuna on minu jaoks selline mõnus oma aeg. Loomulikult erand siin-seal ja vahel ei jõuagi õigel ajal lõunat süüa, aga minu jaoks lihtsalt nii on.

Kuidas teiega?

PS: Pilt on tehtud minu sõbranna juures tema nõudepildistamise projekti käigus.

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei näe mitte midagi!

Ma ei näe mitte midagi!

Ma ei ole fotograaf. Ma oma väheste õpitud teadmistega olen põhimõtteliselt fotograafi vastand. Aga selleks, mis ma nüüd kirjutan, ei peagi olema fotograaf, seega polegi nagu milleski vastuolu 😀

Mulle on viimasel ajal jäänud silma mõnedes blogides, aga pigem isegi igal pool sotsiaalmeedias, kus pisikesed ettevõtted oma lehtedele toodetest reklaampilte postitavad (loe natuke irooniliselt: suurt turundust teevad), et jube äge on omada natuke vingemat kaamerat kui see, mis telefonis, ja siis selle kaamera fookuse ja avaga mängides (või vastupidi mängida mitte osates) teha neid tuusasid moepilte. Millised need on? Teate küll, need udused “tuusad” pildid. Bokeh! Sest, noh, mul on ju profikaamera ikkagi!

No midagi sellist…

Nii, siin ma tutvustan teile oma uut sõpra
Portreefoto. Ilm oli portreede tegemiseks nii soodne!
sparkler-922902_960_720
Kaarli sünna, jee!
responsive-blurry-images-wordpress
Reklaampostitus minu uuest telefonist, vaadake, kui ilus see välja näeb! (foto võtsin: www.managewp.com)
landscape-1191260_960_720
Nädalavahetuse fotoshoot looduses.
blurry-692102_960_720
Ostsin täna maailma lahedamad ketsid ja tahan teile ka näidata. On ju vinged?! Kes tahab samasuguseid, siis jätke alla kommentaar blaa blaa…
background-407193_960_720
Tegime nädalavahetusel koduõue korda, nii mõnus!
35inw6
Esimesed õied aias. (Foto: www.wallpapersafari.com)
Meie pere uus lemmik. (Foto: www.allaboutvision.com)
Meie pere uus lemmik. (Foto: www.allaboutvision.com)
blur
Üks suvine foto pruudist! (Foto: www.codepen.io)

Eks ma veits liialdan eks. Või… kas ma ikka liialdan?!

PS: Kõik fotod, millel ei ole märget, on võetud lehelt pixabay.com.

 

 

 

 

 

 

 

Maailma suurim armastus on…

Maailma suurim armastus on…

Ethel on ammu sellises vanuses, et igat emme juttu enam pimesi ei usu. Üks õhtu traditsioonilist head-ööd-musi tehes ja vahel maailma asju arutades küsisin Ethelilt nii muuseas retooriliselt, et kas ta teab, et ema armastus oma lapse vastu on maailmas kõige suurem armastus üldse. Eeldasin, et jõuame sealt tavalise “Aga kui palju sina mind armastad?” küsimuse juurde, kus ma vastan, et “Armastan sind tuhat-miljon!”

Ei, seekord sain ma väga kiiresti ja kriitiliselt ning elavalt tagasilöögi.

“Aga kui maailmas oleks kõige suurem armastus ema armastus oma laste vastu, siis miks on paljud lapsed lastekodudes? Ah? Mine räägi seda nendele lastele. Nendele, kelle emad on idioodikud!”

Idioodikud on Etheli sõna joodikute kohta, kes siis ilmselt tema meelest on ka idioodid. Või on see selline sõnavääratus, mida väiksemad lapsed teevad. Näiteks “iminene” või “kepsut”. Ma ei teagi, kust see täpselt tuleb. Ta pole kunagi öelnud kellegi kohta idioot, aga idioodikute kohta on ta küsinud mult küll. Näiteks siis, kui tänaval kuskil sellist eluheidikut, kes silmnähtavalt ka joodik on, koos näinud oleme.

Karm sõna – idioodik. Aga see on ka karm, kui joomise tõttu su oma lapsed lastekodusse satuvad…

Kuskilt kunagi väga-väga ammu (äkki mingi totter Delfi artikkel vms) jäi silma küsimus, et kui teil oleks valida, kelle te enne hädaohust päästate, kas oma mehe (laste isa) või lapse, siis kelle te valiksite. Õudne küsimus, aga minu meelest on sel küll vaid üks vastus, mis hinge kriipima ei jää.

PS: Pildil on Ethel viiene ja tsillib Küprosel.

 

 

 

 

 

 

Inspireerivad inimesed

Inspireerivad inimesed

Sel nädalal on elu niimoodi peale tulnud, et blogida ka enam ei jõua. Vabandan. Assistenti siiski võtma ei hakka, sest blogi olen ikka mina ise ning kui ma purjetan parasjagu korraks mingis teises tuules, siis nii on.

Aga… Ma ei saa salata, aga mind tõmbavad viimasel ajal inspireerivad inimesed. Mind, kes tegelikult inimkontakte eraelus pigem väldib. Seoses juba kuid väldanud fotokooliga minu elus on mul aga mingid meeled avanema hakanud ja salamisi lausa otsin inspiratsiooni. Inimestest. Seega käisin täna terve pika päeva vädalnud Reisifoto konverentsil. Mul polnud aimu ka, mis selle konverentsi point võiks olla, kuid… REISIMINE + FOTOD = tuleb minna!

Hommikul kell 10 olin juba Viru hotelli konverentsisaalis ja polnud kordagi sellist tunnet, et appi, täna lubas ju “kuumalainet” (20 kraadi, hahaa!) ja mina passin terve päeva siin. Hoopis vastupidi! Paar tuttavat nägu siin-seal, lisaks läbiviija minu enda fotokooli õpetaja Aivar Pihelgas, üks esinejatest Ivo, kes meid eelmine aasta Peruusse viis, ning väga palju ägedaid inimesi, igaüks rääkimas oma reisikogemustest ja pildistamisest.

Fotograafid Kersti Niglas ja Karem Härms olid ehtne näide selles, et kui unistada ja ka esimesed sammud astuda ei ole miski võimatu. Neil on oma fotostuudio juba aastaid, kus ma kunagi käisin oma elu esimesel fotoshoodil sõbrannadega, sellest ajast ma Kerstit mäletan. Aga mul polnud aimugi, et ta oma sõbrannaga üle maailma suurtel festivalidel pildistab või näiteks Kilimanjarole matkamist pildistama kutsuti. Mulle väga meeldis, kuidas Kersti kirjeldas läbi suurte takistuste ja raskuste mäkke jõudmist ning kuidas talle siis järsku meenus, et ta on ju fotograaf – tegi kolm klõpsu ja kukkus seal pikali ning magas 😀

Uku Randmaa kirjeldas, kuidas ta üksi maailmas ringi purjetab ja igas sadamas sõbrustab vanemate paaridega, kes teda alati lahkesti oma paati kutsuvad, sest neil paaridel endil on kõik jutud juba saja aastase abielu vältel räägitud. Venelaste paadis on ta justkui Venemaal, prantslaste paadis justkui Prantsusmaal ja niimoodi need kultuurid üksi läbi rändab. Hoopis omamoodi seiklus. Lõpuks küsis üks arglik hääl üle saali, et aga kas ta ei tahaks oma naisega sedasi reisida ja purjetada. Uku naeris ja ütles, et aga see ei oleks ju siis SEE reis. Siis oleks TEMA oma naisega see vana paar, kel on kõik jutud abielu vältel räägitud ja kes meeleheitlikult mõnda maailmarändirit oma paati ootaks, et elu huvitavaks teha 😀 Ühesõnaga see jutt näitas väga ilmekalt kõike seda, kui erinevad on inimesed ja nende nägemused ja unistused seoses reisimisega.

Uku tekstist jäi kõlama mingid sellised mõtted… (Kõike ei pea üks-ühele võtma).

Purjetamine on teistmoodi reisimine. See, mida kõik tarbivad, on emotsionaalses mõttes odav. Emotsioonid teevad meid rikkamaks. Teatud oskuste omamisel on võimalik oma emotsioone ja reisi ja teistega hiljem jagada.

Ivo Tšetõrkinil oli väga lahedalt oma etteaste üles ehitatud, jutt voolas nii intensiivselt, et isegi mina, kes ma temaga seal reisil, millest ta rääkis, olen käinud, oli ikkagi nii mõnus kuulata. Kel vähegi reisihuvi ja raha, minge Ivoga reisile! Laske end näiteks Peruusse või Kuubale viia ja kogeda kõike seda ehedat, mida Ivoga reisidel kogeda saab. Tohutult positiivne ja lahe inimene! Ma olen juba isegi hakanud mõtlema, et kuigi mul selleks aastaks on reisiplaanid tehtud, siis 2018 laseks end heameelega Ivol jälle kuhugi vedada, suva kuhu, äkki isegi Kuubale 😀 Eelistaks pigem Brasiiliat või mõnda muud Ladina-Ameerika riiki, nii et ootan 2018 reisikalendrit.

Hendrik Relve rääkis nii ägedatest ekspeditsioonidest. Nii omapärane oli kuulata, kuidas inimene räägib täie tõsidusega, kuidas teda tõmbab jää – suured jääkaljud ja jääkamakad. Kuidas suur mees õhkab üle saali: “Kui erinevad need jäemäed ikka olla saavad…” Ja annab kõik, et pildistada jäämägesid 😀 Nii lahe fetiš mu meelest. Minu helesinine meri on nii klišee selle kõrval, et lihtsalt piinlik 😀

Lisaks Hendrik Relve jutt hõimudest ja Aivar Pihelgase kogemused erinevate Aafrika hõimudega. Kui erinevad nad võivad kõik olla. Nii välimuselt kui ka suhtumiselt. Millised on ohud selliseid hõime külastades, mida peaks teadma ja millise jalajälje meie neile jätame. Kes tegelikult keda vaatama läheb? Meie neid hõime? Või vaatavad hoopis nemad meid? Mis siis saab, kui pärismaalastest hõimud turistide andamitega aastatega ära harjuvad, riigis mingid pöörded tulevad ja turiste enam ei tule? Mis saab hõimudest siis, kui nad on tänu turistide rahale unustanud, kuidas küttida ja ellu jääda…

Kõik mõtlemapanevad küsimused.

Ahjaa, mulle tundus nii irooniline see teema, kuidas Aafrika erinevate hõimude naised end ehivad. Teate küll näiteks neid, kes oma huule välja venitavad ja sinna järjest suuremaid taldrikuid sisse topivad. No ikka et meestele meeldida. Me vaatame, et imelik eks?! Miks nad seda teevad?! On see siis ilus?! Ja mida me (no ma ei mõtle sina või mina, aga saate aru küll eks) ise oma huultega siin teeme 😉

IMG_3592
Aivar Pihelgase foto tema reisilt, pildistasin siin lihtsalt hetke tema esitlusest, et anda edasi seda kohta, kus mul huulemõtted (ja mõtted muudest iluprotseduuridest) tekkisid.

 

 

 

 

 

 

“Huvitavad” müüginipid

“Huvitavad” müüginipid

Mul oli mitu aastat lemmikloomakindlustus tehtud. Ühele kassile. Ma armastan oma kasse ühepalju, aga kui nad aknast alla kukuks ja surma saaks, siis neid mingi kindlustus niikuinii tagasi ei too. Ühele kassile tegin, sest alguses oligi meil üks kiisu. Teisele ei viitsinud enam… Õnneks ei ole kassudega midagi juhtunud, õues nad ei käi ka ja vast midagi juhtuda ei saagi (ptüi-ptüi-ptüi). Kui nad haigestuks, eks jaksame nende ravikulud kinni maksta, meie endi teadlikult võetud kohustus ja pereliikmed ju.

Hiljuti sain ma kirja:

Blaa-blaa… Tuletame meelde, et kindlustusleping hakkab lõppema. Blaa-blaa. Oleme uuendanud Teie lepingu vastavalt uutele tingimustele. Kindlustusdokumendid on kirjale lisatud. Palun tutvuge kindlasti lepingu ja tingimustega. Kindlustuse jätkamiseks piisab lisatud arve tasumisest. Blaa-blaa.

Ma ei tasunud lisatud arvet, sest ma ei soovinud kindlustust jätkata.

Aega läks ja teisipäeval sain samalt kindlustuselt sellise kirja:

Hea klient. Meie andmetel ei ole seisuga 23.05.2017 kindlustusmakse laekunud. E-kirjale on lisatud meeldetuletus laekumata kindlustusmakse kohta.

20 eurot. Sel hetkel oli mul nii kiire, et ma ei jõudnud kohe ära maksta. Täna tuli meelde, et krt, mul oli eelmise perioodi arve tasumata. Võtsin arve lahti, et ära maksta… ja korraks käib peast läbi, et pagan, mul ei tohiks olla vanast perioodist mingeid maksmata arveid!

Ja, raibe, see oligi selle “tasumata” arve meeldetuletus, mille pidi tasuma SIIS, KUI soovin kindlustust jätkata.

8E3890DA-5944-44F3-B97E-DBC51643D1E5

 

 

Sisseregistreerimine

Sisseregistreerimine

Ma olen viimastel aastatel lapsega ta sünnipäeva paiku kuhugi spaasse temaga hullama läinud, sünnipäevaminipuhkus või nii… Kuna suvel on paljud popid kohad nädalavahetuseti tihti juba täis bronnitud, mõtlesin, et äkki paneks juba kuupäeva paika ja bronniks ära. Tahtsin midagi uut, kus ma varem käinud ei ole ja sõelale jäi Estonia Resort Hotel Spa Pärnus ja V Spa Hotel Tartus. Valisin viimase. Tegin juba ilma ettemaksuta bronni ära ja sain kinnituse – sisseregistreerimine kell 16.00!

Mul on ka varem siin-seal hotellides nii hiline check in silma jäänud. Ja ma mõistan, et külaliste lahkudes ja uute peale tulles on teatud ajavahemik (tavaliselt paar tundi), mil koristajad peavad toad uuesti läikima lööma. Enamjaolt algab hotellides-spaades sisseregistreerimine pigem 14.00 või 15.00 päeval, ju neil on siis rohkem koristajaid. Eks seda otsustab ettevõte muidugi ise oma analüüside põhjal, kui suurt tööjõukulu nad jaksavad üleval pidada.

Aga 16.00 on ju lausa ÕHTU! Ilma veekeskuseta hotellis tundub see veel vastuvõetav, kui lähen sinna võõrast linna külastades niikuinii ilmselt ööbima. Aga spaas, kus on veekeskus, restoran, hoolitsused… Kuidas ma seda kõike jõuan, kui ma alles õhtul sisse saan (ja maksan justkui terve päeva eest)? Spaa peaks olema aeg lõõgastuseks, mitte kella vaadates pabistamiseks.

Püüan külastuse piltlikult oma peas ja siin leheküljel nüüd läbi teha.

Tulen kell 16.00 kohale, äkki on isegi väike järjekord… No kell 16.15 olen ikka juba vast oma toas… Viskan korra pikali, uurin tuba… Teen äkki väikse tervitus-või tervisejoogi… Otsin päfkad välja… Kell on märkamatult saanud 16.35. No viieks jõuan kindlasti basseinidesse. Heas spaas võib 2,5 tundi vabalt laiaks lüüa, lastega võib kuluda isegi rohkem aega. Ja kell on juba ca 7 õhtul või rohkemgi. Oot, õhtusöök!!! Mis kell see restorani broneering oligi? 20.00? Enne vaja veel kloorist end pesta ja kuivatada ja juukseid föönitada ja nägu pähe teha. Millal ma sinna 60-90 minutilisse massaaži siis veel peaksin jõudma? Hommikul? Et ärkan puhkuse ajal äratuskella (!) peale üles, lähen lahmin toidu sisse ja siis täis kõhuga massaaži? Pärast massaaži pidi olema soovitatud paarkümmend minutit ju veel pikutada…  Siis ruttu kodinad kokku ja minema? Oot jõusaal pidi ju ka siin olema!

Veits ralli tundub.

Jaa, muidugi on tihti hotellid-spaad paindlikud ja kui jõuad varem ja tuba juhuslikult on valmis, siis saad sisse. Vihula Mõisas oli kunagi sisseregisteerimine kell 16.00, aga nad on selle ettepoole toonud, nüüd on kell 15.00. Emadepäeva paiku käisime ja jõudsime varem ning meie toa võti anti meile lahkesti varem kätte. Ja alati võib ka mitmeks ööks minna, kui ajast puudu jääb, aga siiski… 16.00?

Mis teile tundub mõistlik sisseregistreerimise aeg spaas? Kas jõuate alati spaas kõike teha, kui üheks ööks minek?

PS: Pilt on illustreeriv ja võetud pixabay.com

Nädalavahetuse jutumullid

Nädalavahetuse jutumullid

Maijooksul käisin. Kõndimas. Töökaaslased provotseerisid ja mõtlesin, et pekki kah, ükskord elus võib ju pulli pärast mingist rahvaüritusest osa võtta. Kogemuse mõttes. Loomulikult ma teadsin, et 7 km on kökimöki, sest mul kodu kandis on minu Kopli-Kalamaja ring, mida ma mingil hetkel päris aktiivselt kiirkõndisin, 5 km.

Meil oli tööjuurest väike naistetiim väljas ja üritusega jäin ma absoluutselt rahule. Kõik see, et start võtab kõvasti aega ja peab varem kohale tulema ning passima, oli ju ette teada. Tihedalt üksteise sabas kõndimine oli ette teada. Aga ilm oli ilus ja seltskond oli hea.

Fun oli, aga massiüritused ei ole minu teema. Umbes nagu ei saa ma aru, mida ronida muuseumiöö raames muuseumi (näiteks Energia avastuskeskusse) ja passida 3875 inimesega kilomeetrises järjekorras, selmet lihtsalt omale sobival ajal minna. Okei, pilet oli ürituse raames tasuta vist. Ma ei usu, et seal järjekorras on kõik need, kes endale muidu piletit osta ei jaksa. Arusaamatu mu meelest.

Foto: Karli Saul (Delfi)
Üleminumõistuse järjekord. Muuseumiöö. Foto: Karli Saul (Delfi)

Ühte pilti tahan veel jagada, mis ma ise tegin. Kilekotid. Pikemalt ei hakka kirjutama. Ilmselt iga inimene saab aru, mis siin pildil valesti (kurvasti) on. Ühelt poolt tulin tervise üritusele, aga teiselt poolt… See vaatepilt oli kainestav! Mitte et ma täis oleks old…

IMG_3425
Allahindluskupongi-kinkekottide jagamine. Kilekotid

Koju jõudes avastasin, et mul oli pudelike väga head siidrit kodus, ja täitsa ilma süümepiinadeta panen ma selle siidri nautimise pildi ka siia blogisse üles. Tegelikult ei sümpatiseeri mulle naiste (ja ka meeste) alkoholiga poseeritud (läbu)pildid ja juba ammu ei tundu cool kuskil väljas käies kokteilihunnikust pilti teha ja seda sotsiaalmeediasse paisata. Ma ei joogi eriti kokteile. Head veini, pigem. Aga samas on mõistlikus koguses alkohol minu jaoks okei ja seda mõistlikku kogust stiilselt nautida pole minu jaoks tabu. Tulin maikõnnilt koju, jalad mõnusat surinat täis, läksin katuseterrassile, heitsin pikali, nautisin alanud suve ja jõin ühe siidri. Mõnus oli 🙂

IMG_3485
“Luik” päevitab. Õige siidri maitsega siider. Tänaseks on keha saanud juba ka kerge jume.

Täna oli Kalamajas hoovikohvikute päev ja kuna ilm oli täna ka suvi, jalutasime Karliga minu meelest jälle vähemalt 7 km maha siin Kalamaja tänavatel. Koolihoovis toimus laat, lapsed said osa võtta ja müüa kõike, mis tahtsid – mänguasju, riideid, küpsetisi jne. Ethel tahtis ka osaleda. Müüs oma vanu mänguasju ja erinevaid jullasid ja raamatuid. Ta oli nii elevil ja samas eelmine õhtu rääkis mulle, kuidas ta on ka nii närvis. Lahe, et kartis, aga ikkagi tahtis minna 🙂 Ja no see päev oli tal ikka super õnnestunud. Rahvast oli palju ja ta nautis pool päeva oma laadavärki ikka mõnuga. Sai pea kõigest nö lahti ja teenis rahagi, aga see polnud üldse põhiline, teda ennast ka see teenitud raha väga ei huvitanud. Peaasi, et sai oma laadalauda sättida ja poodi mängida, mis oligi nagu poe mägimine, aga PÄRIS.

Ja täna päevitasin ma jälle katusel. Suveilmad on ikka nii minu teema. Ja Friskini teema ka 😀

IMG_3486
Friskin ootab ka, et minuga katusele saada

 

 

Vihula Mõis

Vihula Mõis

Mul on emal sünnipäev emadepäeva paiku ja selle asemel, et talle seekord koju külla minna, otsustasin spontaanselt, et kutsun ema hoopis emadepäeva nädalavahetusel Vihula Mõisa. Tal hea ligi tulla. (PS: Tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega). Etheli võtsin ka muidugi kaasa. Täiesti juhuslikult oli booking.com’is too laupäev saada ja polnudki kallis nagu tavaliselt. Tuba maksis mingi 79 eurot ja lisavoodi lapsele 15 eurot. Spaa sissepääs ei olnud hinna sees ja maksis täiskasvanule 8 ja lapsele 5 eurot. Kokku küll pole kõige odavam, aga kõik korrad, kui ma olen Vihulasse mõelnud minna, on see üldse täis olnud või siis juba tuba ise 100-120 eurot, seega emadepäeval tundus see plaan ja hind väga timm.

Eks alati on hotelli kohta omad ootused. Isegi kui pole ootusi, siis see, et ootusi ei ole, on ka omamoodi ootus. Saime toa basseinimajja ja kui ukse avasin, siis oli tunne, nagu me oleks saanud mingi tasuta parema upgrade‘i. Meie tuba oli nii suur, kuigi bronnisin täiesti tavalise toa. Kui Saka mõisa tuba oli selline tavaline kodukootud (kõik oli ka tegelikult väga ok), siis Vihulas oli tunda ikkagi sellist luksuslikumat hõngu. Mulle tundub, et just Vihula on sobilik kaaslasega romantilise nädalalõpu veetmiseks, saab mõisa territooriumil kolada ja jalutada, restoranis süüa, saunas ja ujumas käia ning lihtsalt ennast hästi tunda.

IMG_3404
Meie tuba. Lapse voodile olid jäetud värviraamat ja karp värvipliiatseid, armas väike žest.

Spaa pärast otseselt ma Vihulasse ei läheks. Sealne saun ja bassein on lihtsalt plusspunktike ja väike lõõgastumisvõimalus hotellis ja sealkandis. Spaas on väike aurusaun ja küllaltki suur ujumisbassein. Oleks olnud ka mullivann, kus lihtsalt vedeleda, võiks juba kaaluda külastust ainult spaa-eesmärgiga ka.  Mõnus oli see, et me olime basseinialal ihuüksi. Üks meesterahvas käis korra saunas ja ujumas meie sealveedetud aja jooksul, aga see oli ka kõik. Mängisime Etheliga terve basseini ulatuses veepalli ja lahe oli.

IMG_3405
Basseiniala

Mõisas on ka mitu kohta, kus saab einestada, aga meie restorani ei läinud, mul oli hullult sushit kaasas ja sõime toas. Bassinimaja vastas oli lastele pisike mänguväljak ja ka aidake loomadega. Tegin lambale pai ja natuke tundsin kurbust…

Hommikusöök oli super. Hea valik ja teenindus oli kõrgema klassi oma 🙂 Kohv ka väga hea.

IMG_3408

Me jäime küll kõigega rohkem kui rahule 🙂

 

 

Ortoreksia

Ortoreksia

Ma olen väga ammu tahtnud kirjutada ortoreksiast. No ikka väga ammu. Sellest ajast saati, kui käisin Annely Sootsi Tervisekoolis ja ajasime ühiku täpsusega mingeid vitamiine ja mineraale menüüst taga ning mulle tundus, et ümberringi hakkavad piirid tervisliku toitumise ja ortoreksia vahel minu jaoks hägustuma.

Kirjutada ei ole tahtnud mitte sellepärast, et mul on mingeid tšahh-pabahh arvamusavaldusi teema kohta, vaid pigem seda teemat lihtsalt avada – edasi anda seda, mida mina (iseseisvalt ja kooliväliselt ehk sellest meile ei räägitud) teada sain, sest mulle tundub, et paljud ei tea ortoreksiast midagi ja seetõttu ei oska end ka selle eest ka kaitsta.

Päästik minu postituse sünnile oli MYYIU kirjutatu:

ma olen sellele juba mõnda aega mõelnud. kõik kohad on täis toitumisnõustajaid, kelle soovitused võivad olla erinevad, aga jutu mõte on laias laastus sama – me kõik sööme täiesti valesti. me sööme jumala valesid asju ja neid suudame me ka igatpidi valesti süüa. /—/

ja… ma ei oska justkui seisukohta võtta. neid teooriaid on praeguseks juba nii palju ja nii erinevaid, et ei tundu füüsiliselt võimalik, et üks normaalne inimene suudaks toituda nii, et kõik toitumisnõustajad ja muidu targad rahule jääks. see on nagu juba eos kaotatud lahing. kellegi meelest oled ikka loll ja teed valesti.

Ortoreksia on toitumishäire, kus inimesel tekib kinnisidee süüa vaid bioloogiliselt puhast toitu ning fookuses on toidu kvaliteet, mitte kaalu langetamine ja toidu kogused. Ortoreksia ei tähenda ainult seda, et inimesel on kinnisidee süüa tervislikult, vaid tal on ka teatud spetsiifiline suhtumine toidusse – ta valmistab toitu kindlal viisil ja väldib teatud toidugruppide tarbimist, kuna peab neid oma kehale kahjulikuks.

Kas pole tuttav? Palju on “tekkinud” inimesi, kes kujutavad ette, et neil on gluteenitalumatus (ma ei räägi inimestest, kel ongi diagnoositud gluteenitalumatus) või näiteks toortoitujaid, kes arvavad, et ainuõige on süüa vaid taimset toitu, mis on kuni 43 kraadini kuumutatud. Need inimesed ei ole automaatselt veel ortoreksia all kannatavad, aga ma kardan, et paljudele võivad sellised äärmused olla stardiplatvorm. Ortoreksia on suhteliselt uus mõiste ja me ei tea, kuhu need moodsad dieedid ja erinevate toitumisnõustajate ning treenerite erinevad õpetused aastatega välja viivad.

Tervisliku toidu söömine iseenesest ei ole haigus. Haigus on mõõdukuse puudumine, tasakaalu kaotamine ja liigne toidust elu mõtte otsimine, kus sundmõte kaalub üles vaba valiku ning inimene hakkab hindama teisi dieedi põhjal, selle asemel, et hinnata iseloomu ja personaalsust. See on juba häire. Lõpuks jõuabki ortoreksia käes kannatav inimene välja punkti, kus ta kulutab suure osa oma elust söögikordade ja eine planeerimisele, toidu ostmisele, valmistamisele ja söömisele. Ma olen sotsiaalmeedias näinud pilte, kus inimene on ette terve nädala hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid ning ooted pakkinud karbikestesse (kusjuures iga päev samal ajal on sama toit nädal aega järjest). Kuna ma olen selliseid pilte näinud, siis järelikult on neid pilte keegi ka pildistanud ning niimoodi söönud ja… obsessinud. Mulle tundub see loetud materjalide põhjal juba normaalsuse ja terve mõistuse hülgamine ja häire.

Üks põhilisi ortoreksia tundemärke on inimese arusaam, et ta on oma dieedi tõttu teistest parem. Ortoreksia all kannatajal tekib tunne, nagu ta ei saakski koos teistega süüa, sest teised ei jälgi tervisliku toitumise reegleid. Inimene võib hakata toidu abil looma piltlikult seina iseenda ja välismaailma vahel, selline isolatsioon aga kahjustab inimest nii emotsionaalselt ja psüühiliselt. Teaduslikult on tõestatud, et meie sotsiaalsetel suhetel on märkimisväärne mõju meie võimele elus paremini hakkama saada ja ka haigusi vältida. Lahutades end välismaailmast inimene pigem teeb oma tervisele kahju kui kasu.

Miks ortoreksia üldse tekib? 2000. aastate alguses hakati arvama, et ortoreksia võib välja areneda suhteliselt süütust plaanist parandada oma üldist tervist, proovides võtta kaalust alla või mõndadel juhtudel võideldes kroonilise haigusega. Mina olen Tervisekooliski loengu pidajateltki kuulnud, kuidas nad said mingi lambihaigusele (kas ei olnud mingi krooniline silmapõletik äkki… no igatahes mingi asi, mis pole otseselt seedimisega seotud, a la kõhukinnisus) abi lõpuks läbi mingi kindla toitumise, sest ükski ravim ei aidanud. Annely Soots ise on rääkinud toitumise ja autismi seostest… Ma ei väida, et neil loengu läbiviijatel on ortoreksia. Ei. Nagu ma alguses ütlesin, minu jaoks hakkasid seal koolis piirid lihtsalt hägustuma. Infot tundus ülemäära palju, samas kõike ei suudetud tõestada.

Ortoreksial on ka terve rida nö peidetud tekkepõhjuseid, nagu näiteks:

1.Turvalisuse illusioon, mis laseb meil arvata, et me saame vältida haigusi. Me ei suuda vältida saastatud õhku, mida hingame, mõrgiseid ühendeid, mis meile kehasse läbi naha imbuvad, me ei suuda kontrollida geene, millega me sündinud oleme, ei suuda kontrollida purjus autojuhte ja kõige hullem – me ei suuda vältida vananemist. Aga me saame kontrollida ühte asja, mis võibolla hoiab meid tervena, ja see on söömine. Osa sellest on tõsi. Kui kõik sööks tervislikult ja liiguks piisavalt, siis oleks inimestel potentsiaalne võimalus pikendada keskmist eluiga ja vähendada teatud haiguste riski. Aga võtmesõna on siin “keskmist”. Me ei ela oma elusid statistiliselt, vaid igaüks on eraldi isiksus. Ning ükskõik, mida me ja ei teeks, inimene ikkagi vananeb.

Mis selles halba on, kui inimene teeskleb, et ta võib lõpmatuseni elada? Nimelt seda teeseldes kaotame me võimaluse nendele riskidele ja hirmudele vastu astudes areneda. See aga aitaks meil panna paika prioriteete elus ja koondada tähelepanu sinna, mis päriselt elus tähtis on. 

2. Täieliku kontrolli ihalus – väljendub selles, et toidu abil üritatakse üle saada kõigest ettearvamatust oma elus. Kuid sellest hoolimata on elu täis ettearvamatuid asju. Ortoreksia puhul üritatakse teha elu turvaliseks ja fokusseeritakse oma tähelepanu vaid ühele lihtsasti kontrollitavale asjale – toidule.

3. Teatud grupi inimeste nö seljataha peitumine – see on üks väga levinud peidetud põhjus, eriti naiste hulgas. See annab naistele võimaluse vastata ühiskonnas aktsepteeritud ilunormidele, seda iseendale üldse tunnistamata. Kuidas? Näiteks veganid või toortoitujad on üldiselt väga saledad, see on selle toitumise nö kõrvalmõju. Ning sarnast dieeti järgides ja gruppi kuuludes on naistel võimalik “kogemata” püüelda Barbie’liku iluideaali poole, seda endale tunnistamata.

4. Spirituaalsuse otsimine köögist – see on eelnevatest hoops teistsugune ortoreksia varjatud põhjus. Inimesed on aastaid otsinud jumalat kirikutest, mošeedest, templitest, mägedest, kõrbetest. Selle kõrval ei peakski me üllatuma, kui inimesed otsivad jumalat ka toidust.

5. Food puritanism – “toidu puritaanlane” võib teist inimest halvustada näiteks siis, kui ta joob kohvi või sööb šokolaadi, sest see on tema meelest kahjulik. Ta arvab, et toit ei ole nautimiseks. Samas ei suuda ta alati ka ise oma reeglitest, mida tohib süüa ja mida mitte, kinni pidada ja “patustavad” vahel, mis viib omakorda süütundele ja siis jälle karmidele reeglite järgimisele.

Neid peidetud põhjuseid on veel… Aga järeldus on, et ortoreksia ei ole kindlasti mingi lihtne haigus, mis üleöö tekib. See hiilib ligi pikka aega ning on tihedalt seotud inimeste enda ebakindlusega. Lugege nüüd seda MYYIU tsitaati uuesti, mis ma välja tõin. Ma ei ole üldse kindel, et kõik need kümned ja kümned (isegi sajad) erinevad toitumisnõustajad meil ortoreksia ohule ja levikule hagu juurde ei anna. Söö rasva. Jäta rasv välja. Gluteen tuleb sõnast glue – see tähendab liimi, see paneb teil soolikad kinni. Gluteen ei tee kellelelgi liiga, kui just pole diagnoositud talumatust. Süsivesikuid ei tohi süüa. Süsivesikuid võib süüa, trenni tuleb hoopis teha. Jne jne. 

Tervet mõistust soovin ja soovitan kõigile 🙂

PS: Minu teada ortoreksiat otsese diagnoosina veel ei tunnistata (parandage, kui eksin!), kuna ühest küljest on ortoreksia seotud anoreksia ja buliimiga ning teisest küljest kuulub obsessiiv-kompulsiivse käitumise alla. Siiski on kasutusele võetud termin ortoreksia, et paremini võrrelda seda teiste toitumishäiretega.

PS2: Minu kirjutatu pärineb enamjaolt loetud raamatul “Orthorexia nervosa: Overcoming the obsession with healthful eating. Health food junkies” (Steven Bratman ja David Knight) ja seminarimaterjalidel “Orthorexia. When healthy eating becomes an obsession” (Gary Elliot).