Browsed by
Category: Arvamus

Müügijuhtimise aastakonverents 2017 – aga mida Sina ühelt konverentsilt/koolituselt ootad?

Müügijuhtimise aastakonverents 2017 – aga mida Sina ühelt konverentsilt/koolituselt ootad?

Mulle meeldib vähemalt paar korda aastas käia konverentsil/koolitusel juba kas või ainuüksi sellepärast, et see on vahelduseks tavalisele tööpäevale või rutiinile, aga see ei tähenda, et ma konverentsilt/koolituselt endalt midagi muud ei ootaks kui vaid vaheldust. Kuna tihti korratakse (müügialastel) koolitustel seda, mida tegelikult kuskil ajusopis juba tead, siis olen enda jaoks asja mõtestanud nii, et kui mulle jääb kõrvu kas või üks idee või õpetus, mis mind kuidagi inspireerib ja edasi mõtlema paneb, on see päev korda läinud. Ma olen saanud seni endale sellise rahuloluverstaposti püstitata, kuna ma ei maksa oma koolitust kinni ise, vaid seda teeb minu tööandja. Kui koolituspäeva tasumine kergendaks minu enda rahakotti, siis võibolla ma ootaks midagi veel rohkemat.

Analüüsivõime töötab mul aga olenemata sellest, kas ma vaatlen konverentsi osaleja või tasuja seisukohast, seega tahan täna jagada oma päeva Äripäeva ja Bestsales’i korraldatud Müügijuhtimise aastakonverentsist 2017. Nii postiivset kui ka seda, milles pettusin või mis kulmu kergitama pani.

Teemad tundusid põnevad:

  • Time to change your sales? (Johan Bynell, sales consultant and lecturer, Sweden)
  • Kas müük vajab peenhäälestust või revolutsiooni? (Marko Rillo, juhtimiskonsultant ja strateeg)
  • Värbamise valikud: otsingukuulutusest palgani ja vastupidi (Rain Resmeldt Uusen, CV.ee turundusjuht)
  • Max out your sales team results with psychological leadership skills! (Samuli Suvela, Salamander sales & strategy CEO, Finland)
  • Kas juht-coach või juht-ekspert? (Ivar Lukk, juhtide coach ja treener
)
  • Organisatsioonisiseseid läbirääkimised: palgatõusust lahutuseni (Sten Andreas Ehrlich, SpeakSmart väitlustreener
)
  • Elluviimise valikud: kes teeb otsuseid, see tellib ka muusika (
Mihkel Reinsalu,Teadmiste Instituudi müügitreener)
  • “Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma su töötamas.” – Pablo Picasso
 (Madis Ots, loovprotsesside juht, Creative Union)

Mulle väga meeldis Mihkel Reinsalu ettekanne ja ta ise tundus inimene, kelle kogemusi ja mõtteid kuulaks veel, olenemata sellest, et ta närveeris alguses silmnähtavalt (mida teiste kohta öelda ei saaks). Ta esitas ka ome ettekandes võtmeküsimusi, mille üle müügijuhid aegajalt mõtisklema peaks ning näitlikustas olukordi, kus töötajate motiveerimine väga kõrgete tasude/hüvedega, paneb töötajatele hoopis nii suure pinge seda tulemust saavutada, et nad ei ole enam kõige produktiivsemad. Mis veel kõlama jäi, oli see, et ettevõte on justkui buss, mis juhi eestvedamisel sõidab, ning väljakutse on sinna bussile saada õiged inimesed ja paigutada nad ka õigetele nö istekohtadele. Tasub mõelda, kas oled ise õigel istekohal või kas oled üldse õiges bussis. See metafoor oli tema jutus vaid väike kõrvalepõige, aga mulle tundus see tabav. See ettekanne oli vast kõige põnevam osa kogu päevast.

Salamandri tüüp Samuli oli väga karismaatiline ja tema esinemine meenutas veidi stand-up komöödiat, aga mitte halvas mõttes. Mees lihtsalt esines nii hästi ja humoorikalt. Marko Rillo, minu kunagine õppejõud TTÜ’s polnud 10aasta jooksul mu meelest päevagi vananenud, ei välimuse poolest ega ka energia mõttes, tore ja lõbus kuulamine. Loovjuht Madis Ots ei olnud võibolla nii karismaatiline esineja, küll aga tõi ta väga lahedaid näiteid loovjuhtide mõtlemisest ja tööst. Näiteks uue ja puuduliku alkoholiseduse kontekstis, kus loovjuhid leiavad üles seaduse augud ja jokk skeemid.

No näiteks… Mis saab siis, kui alkoholi ei tohi enam reklaamida nii nagu varasemalt? Reklaamitakse alkoholivaba jooki. Vaadake pilti ja öelge, et see alkoholivaba õlu ei assotseeru teile tegelikult kohe alkoholiga. Seda ei pea isegi leiutama, see on juba tehtud.

IMG_5845
Alkoholivaba õlle reklaam, mis täidaks justkui tegelikult alkoholireklaami eesmärki.

Keegi ei keela, et kamp nahktagides rokivendi joovad vahuga jooki ja karjuvad “Rock’n’roll!”. Võite 3 korda arvata, mida sel juhul reklaamitakse.

IMG_5847

Keegi ei keela oma alkoholireklaami sõnumit koostada üksikutest toodetest, mille peale trükitud tähtedest tekib selge sõnum.

IMG_5848

Jah, need viisid ei ole eetilised ja neid ei pruugita kasutada, aga hetkel ei olegi jutt ega point alkoholiseadusest, vaid näide, kuidas loovjuhid mõtlevad.

Nüüd aga sellest, mis häiris. REKLAAM! Jah, tegu oli müügikonverentsiga ja oleks imelik, kui see endas mingit reklaami osalejatele ei kätke, aga selline lapsik ja naiivne reklaam… Kui korraldaja juhatab sisse pausi ja TÕSIMEELI hõiskab mikrofoni umbes midagi sellist, et ja kindlasti minge vaadake ka sinna külmkapi poole, sest see on lihtsalt IIIIMMMEEELIIIINNNEEEE, kuidas jogurtist ja blaa blaast on tehtud selline toode, blaaaa blaaaa blaaaa. (Tehes siis reklaami mingile Kinderi tootele)Sry, aga see on piinlik! Ma mõtlesin pärast seda, et huvitav, kui palju eneseväärikust ma oleks pidanud iseendas alla suruma, et midagi sellist 200 inimesele mikrisse hõisata hääletooniga, nagu me oleks just aastasadasid kestnud pärisorjusest vabanenud.

Loomulikult ei olnud Kinderi IMELIIIIIISED küpsise-jogurtiplönnid ainuke reklaam. Umbes 12 korda kõlas korraldajate kergelt hüsteeriline “Minge sõitke pausi ajal kindlasti ka elektriliste tõukekate ja ruladega, sest need on lihtsalt NIIII FANTASTILIIIISSSEEEED!” Jne.

Või siis see, kuidas osad ettekanded olid tegelikult justkui varjatud reklaam. CV portaali tüüp oli tõenäoliselt mitte rääkima kutsutud, vaid endale koha seal niiöelda ostnud, et endale promo teha ja uut logo reklaamida. Või siis näiteks ettekanne coach’imisest. See tutvustas tegelikult lihtsalt uut poppi elukutset ja valdkonda. Kõik õpivad coach’ideks. Kõik juhid peaks oskama coach‘ida. Ning varjatud sõnum oli siis mis? Kui teil oleks vaja ettevõttesse coach’i, siis teil on konverentsimaterjalides minu (ehk siis Ivar Lukki) kontakt. Või siis näiteks üks ettekanne, mida esitas SpeakSmart väitlustreener… Noor poiss, väga hästi rääkis. Aga mis oli jälle tegelik point? Kui teil on ettevõttes vaja koolitada inimesi paremateks läbirääkijateks, siis võtke ühendust nendega. Ehk et pooled ettekanded olid varjatud reklaam ja tunne veidi petetud.

Mis ma veel tahtsin rääkida, on riietus. Kuidas eeldate, et inimene, kes tuleb ettevõtete juhtidele ja müügijuhtidele konverentsikõnet pidama, riiedes on? No igatahes ei eelda, et keegi (meesterahvas) tuleb pükstes, mis on ribadeks ja lõhki nii, et suur osa karvastest säärtest on väljas. Minu meelest see, kui esineja karvased jalad kõigile läbi lõhkiste ja räbalate aukude nähtaval on, näitab, et inimene ei austa absoluutselt ei kohta ega inimesi, kuhu ta tuleb. Mingit elementaarsed etiketireeglid võiks inimese peas siiski olla. Olgu öeldud, et teised esinejad (muide, praegu avastasin, et KÕIK olid mehed!) oli kas ülikonnas või smart casual riietusesMa ei kujuta ette, et lähen ettevõtte juhtidega/ klientidega kohtuma või kedagi koolitama räbalates ja esindan nii oma ettevõtet. Ja mitte isegi OMA ettevõtet, vaid seda, kuhu ma palgatud olen. Okei, oled hipster! Ka hipsterlikud smart-casual riided on olemas, kui sa just pintsaku mees ei ole! Aga saan ka aru, ega korraldaja selles süüdi ei ole, et mingi vend tuleb absoluutselt süüdimatult sobimatute riietega kohale.

Süles oli tal muide 6 nädalane koer. Mida te arvate, kuhu teie tähelepanu sel juhul koondab? Ma ei keskendu sellele, mida  inimene räägib, kui tal on süles imetilluke koerapoeg, kes hirmunult ringi vaatab ja ilmselgelt olukorda ei naudi… Krt, kui kehv mu ettekanne peaks olema, et ma oma vastsündinud koera kaasa pean võtma, et seda tähelepanu kõnest eemale juhtida?

Natuke pinnapealne oli ka. 30 minutit ühele ettekandele ja teemale on selgelt liiga vähe, et natukenegi süveneda. Parem oleks tahtnud kuulata poole kauem neid esinejaid, kes tõesti olid kutsutud esinema.

Kokkuvõttes on nii, et kui mult küsida, kas ma tuleks järgmine aasta veel, siis… Äkki tuleks, sest meie väikses riigis toimib selline fenomen, et isegi kui sa teed jama, siis jäävad sulle tihti su kuulajad/lugejad alles, sest…paremat väga ka võtta ei ole. Vaadake, kas või Mihkel Raua “Kolmeraudset”, mis viimase skandaali kohaselt vaatajaid pettis, kuna kõik eeldasid Tanel Padarilt SELLE küsimuse küsimist. Või vaadake uudisteportaalides pealkirju, mille kohta Krista Lensin ütleb, et aga kuidagi peab ju tähelepanu saama. Klikid lahti ja pettud. Klikid lahti ja pettud. Klikid lahti ja pettud. Miks sa seda lahti klikid, ma küsiks? Sest… Igav on ja midagi paremat ka võtta pole?! Sama kehtib ka selliste konverentsidega.

 

 

 

 

 

 

 

Tai toit ja restoran Krua

Tai toit ja restoran Krua

Sain hiljuti kingiks kingitus.ee kinkekaardi, sellise, kust võin ise valida, mida teha ja kuhu minna tahan. Kui jätta välja igasugused ehitistel ronimised, turnimised, pangalt kukkumised ja lennukilt hüppamised, mis minu jaoks ei võrdu ekstreemse eneseületuse vaid närvivapustusega, siis seal valikus on tegelikult palju muud, mis tihti jäävad selle taha, et “ahh, pole aega”. Näiteks jäi mulle silma Veiniakadeemia korraldatav Hariv veinikursus kahele ja mõni näohooldus või massaaž. Pimeõhtusööki tahaks ka tegelikult proovida, aga kuna ma looma- ja linnuliha ei söö, siis ei saa ma sellisest asjast vist päris hästi osa võtta.

Lõpuks läksin kõige lollikindlamat teed ja valisin tavalise restoranikülastuse, sest veinikoolitustel on kindlad toimumisajad ning sõbranna graafik ka päris tihe, ning aegade klapitamise asemel läksime lihtsalt restorani Krua taipärast toitu sööma.

Huvitav asi nende restoraniskäikudega… Kuigi Kruas ei võtnud keegi meil sisenedes jakki ära ning toidukoht asub vanalinna tagasihoidlikut sorti keldrikorrusel, siis sellised asjad ei olegi nii olulised, kui TOIT ON HEA! Ja toit oli hea! Sõime mingit extra wok’i (riis, juurviljad, hiidkrevetid ja tom yum kaste) ja juurviljakarrit. Järgmine päev tellisin samast restoranist koju veel sama vokki, lisaks riisinuudlirooga ning magusat kana (ise ei söönud seda).

Krua hinnad ei ole ülemäära kõrged, küll aga on need kõrgemad kui tavalistel kiirtoidu “hiinakatel”. Ja pärast toitude proovimist sain ma ka kohe aru miks – need riisi ja nuudliroad ei maitse üldse nii nagu need tüüpilised “hiinakad”, kus nuudlid rasvast nõretavad ja tegelikult väga polegi vahet, kust sa neid tellid, sest kõik on sama maitsega. Krua omad tundusid vürtsised ja maitsekad, nagu PÄRIS toit. Ja kuigi mulle näiteks väga meeldib TOA toidukoha interjöör ja maja, siis ma valin iga kell tagasihoidlikuma koha, kus tõesti on hea toit, kui selle uhke ja ilusa TOA, mis minu meelest (isiklik avamus!) ei oska üldse süüa teha, rääkimata Aasia köögist. Pärast lugesin Facebooki arvustusi ja tundub, et Krua vist ongi kõige autentsem Tai köök meil siin Tallinnas.

*

PS: Postitus sündis koostöös kingitus.ee‘ga. Mingeid tingimusi ette ei antud – kirjuta, mida tahad. Kirjutasin. Kruad soovitan ja olen nüüdseks sealt toitu ka koju tellinud ja tellin edaspidi ka 🙂 Ja kui keegi sõber tahab mulle kingitus.ee veinikoolitust või minupärast kas või õlimaali kursust 😀 sünnipäevaks kinkida, siis kätt ette ei pane. Autodest ja relvadest ma nii palju ei hooli! 😀

Screen Shot 2017-09-17 at 19.22.13

Esimene kohtumine personaaltreeneriga

Esimene kohtumine personaaltreeneriga

Neljapäeval oli siis see päev, kus pidime sõbrannaga pärast tööd saama kokku Ülemiste MyFitnessis personaaltreeneriga (meie valisime Janek Uuki), kes vaatab meid üle ja… Polnud ainugi, mida ta teeb. Ärevus oli sees. Tagasiteed polnud.

Ülemiste MyFitnessis ma käinud ei olnud. Ma pole üldse MyFitnessis käinud. Laps on ujunud Audenteses, kus ma samal ajal vahelduva eduga ratast väntasin, ning Kalevis, kus ma vahel lindil jooksin vms. Peab ütlema, et see Ülemiste MyFitness mulle meedis. Ei pidanud kuskil pikalt mööda koridori midagi taga otsima – kogu maja oli üks suur ja avar jõusaal ning riietusruum kohe seal samas. Tõesti väga avar koht. Ja MyFitness ei ole mulle maksnud, et ma seda juttu räägiks. Ma pean ise MyFitnessile maksma, et saaksin seda juttu rääkida 😀

Treener pani meid kohe mingi trenažööri peale sammuma ja samal ajal uuris, mis on meie eesmärk. Aga, mis on meie eesmärk? Paksud pole me kumbki, pigem vastupidi – üks on täitsa peenike (mitte mina! :D) ja teine (mina!) suht tavaline. Jõusaalis on vist meie eesmärk mingit toonust kehale saada. Seda, et ma täielik sült olen, sain ma ka kohe seal järgnevatel minutitel teada. Kõhupekist tahaks ka vabaneda, aga treener ütles selle kohta kiirelt, et see on TOITUMISE teema. Aga sellest toitumise teemast on mul tõesti siiber ja sellest ma kirjutasin siin – “Kopp ees juba sellest tervisliku toitumise jutust ja seemnete söömisest”. Ma ei arva, et ma ka praegu ajaksin endale igasugust jama sisse ning mingit maitsetut maitsestamata jogurtit külmutatud marjade ja “superfood” seemnetega ei hakka ma iialgi sööma. Ei magustoidu pähe ega niisama. Seega jääme lootma, et äkki sekka väike aeroobne treening aitab kõhupekki põletada või see, et pärast trenni pole lihtsalt tahtmist jäätist süüa.

Aga nüüd see koht, kus ma sain teada, et ma sült olen. Nimelt ei suutnud ma kükkigi normaalselt teha. Nii nagu peab, kang turjal. Sõbranna tegi ära, kuigi pole ka tegelikult mingi suur spordiinimene. Suundusime sültide jaoks välja mõeldud masina juurde, kus samu lihaseid sai treenida pikaliasendis. Palju mõnusam!

Igatahes 1,5 tundi me seal neid masinaid ja lihasgruppe tegime. Treener õpetas, kuidas masinad töötavad ja kuidas on ÕIGE teha. Valesti tehes võib sama tulemuse saavutada 3 korda pikema ajaga või üldse endale liiga teha. Uuel nädalal on meil sama treeneriga jõusaali ringtreening ja paar korda saame veel temaga personaalselt kokku ning siis saame ka oma personaalsed treeningkavad. Üks siis süldile. Mulle.

Liitusime klubiga ka ja avastasin, et neid MyFitnesse on ikka iga nurga peal. Mu kodu juures Balti jaamas ju ka. Aga ennekõike motiveerib mind pärast tööd mitte ummikutes koju tiksuda, vaid see ummiku aeg treeningsaalis tasa teha ning siis 10 mintsaga koju kihutada. Asukoht loeb palju!

PS: Maailma igavam blogi on trenniblogi ja nüüd ma ise kirjutan trennist 😀

Foto pixabay.com

 

 

 

Mõtteid taaskasutusest

Mõtteid taaskasutusest

Käisin hiljuti Balti Jaamas Sõbralt Sõbrale poes. Suures plaanis tundub see pood mulle üks suur kolahunnik, aga olen sealt ostnud endale koju personaalse ja ideaalse veiniklaasi, ühe keraamilise kausi ja tõesti ka mõned riietusesemed. Seekord leidsin paar uhiuut pluusi, mõnusast puuvillasest materjalist, mingi Rootsi bränd, minu jaoks tundmatu. Ootan järjekorras ja mu ees sooritab ostu noor naisterahvas, kes asetab letile vana, kulunud (aga mitte sellise cooli-kulunud) ja määrdunud läikivast vakstust (nägi välja vakstu) koti, millel silt 5 eurot. See kott on KOLE! Aga selle peal on peale tolle 5 eurose sildi ka kiri – Louis Vuitton.

Mul ei ole aimugi, kas see oli päris kott või mitte. Pigem mitte, sest nii kallid kotid ei tohiks vast nii koledaks kuluda? Ja üldse, miks peaks sellised kotid üleüldse KOLEDAD olema?! Aga igaljuhul selle naisterahva käevangus oleks see kott ka originaalina näinud välja nagu Hurghada turult saadud. Samas, mis see minu asi on eks. Tema oli õnnelik. Mina olin üsna heas tujus. Teenindaja naeratas samuti.

Tegelikult tahtsin kirjutada, et mul on viimasel ajal päris vastakad tunded seoses taaskasutusega. Ühelt poolt tore, et vanadele asjadele antakse uus elu. Et kellegi vana, võib olla kellegi äge ja uus. Et inimesed leiavad kaltsukatest põnevaid leide. Et on võimalus soetada odavalt näiteks lasteriideid, mis niikuinii suht kiiresti väikseks jäävad, või hoopis huvitavaid lauanõusid või mööblit, mida restaureerida. Aga…

Teiselt poolt mulle tundub, et massilise second-hand rõivatarbimisega me mitte ei tee head, et hoiame natuke rohkem keskkonda jne, vaid hoopis soodustame kiirmoe hullust ja toidame seda. Miks kiirmoebrändide rõivaid uuena poest osta on justkui halb, aga samu asju järelturult osta okei? Tulevad need ju samast kohast. Mida rohkem me ostame neid hilpe järelturult, seda rohkem tekib juurde kirbukaid, kuhu inimesed oma riideid viivad. Mida rohkem sealt kirbukalt riideid ostetakse, seda enam tekib inimestel tunne, et nad võivad järjest ja järjest uusi hilpe osta, sest nendest pole mingi probleem paari kuu pärast kuskil Sarapuu või Pop kirbukal vabaneda. Kas pole nii?

Igatahes sellised segased tunded. Ühelt poolt olen ise samuti kaltsukate fänn, aga samas selle massilisusega hakkavad vist kaltsukad natuke kaotama oma võlu… Eriti, kui sealt ei leia enam tõeliselt odavalt midagi väga vinget ja kvaliteetset, vaid sobrame nendes samades kiirmoebrändides, mis isegi järelturul on jätkuvalt ülehinnatud!

 

 

 

 

 

 

Aga vaatame Sultsile natuke sügavamalt silma!

Aga vaatame Sultsile natuke sügavamalt silma!

Mul on jäänud Märt Sultsi varjatud valimistereklaam* ehk Linnahalli “õilis ilusaks tegemine” kripeldama.

Sults saab linnalt loa Linnahall grafitiga katta. Muinsuskaitseamet luba ei anna. Sults laseb Linnahalli ikka üle värvida, olles ilmselt absoluutselt teadlik sellest meediakajastusest, mis järgneb, ning ka sellest, et tal kästakse see maha pesta. Ta tõenäoliselt loodab mingeid selliseid reaktsioone:

„K*radi Muinsuskaitse, kus nad siis olid, kui Linnahalli seinad olid kritseldatud suguelundeid täis? Miks siis midagi ei tehtud?“

„K*rat, see Linnahall ja ümbrus on täielik peldik olnud, Sults on tegija, et Muinsuskaitset eiras!“

„Igaljuhul näeb nüüd parem välja kui enne!“

„Niikuinii pidi lammutustööde käigus see sein maha võetama, milles nüüd probleem on? Enne oli see sein ju veel hullem?“

„Suva see kunst, aga see on nüüd küll nõme, et ükspäev värvime ja teine päev peseme, mis mulje see inimestele, sh turistidele jätab?!“

„Sultsil on munad!“

“Muinsuskaitseametis töötavad tr*pid!”

Meediakajastus enne valimisi to the max! Kes enne veel juhuslikult kivi all elas ja ei teadnud, kes on Märts Sults, siis nüüd teavad kõik. Ja ka kõik sellised ülal välja toodud reaktsioonid tulid ära. Sults on tegija!

Jättes kõrvale igasuguse ilu/või koleduse, kunsti/või maitsetuse, mahapesemise narruse, Muisuskaitseameti varasemase tegevuse/tegevusetuse ja kõik muud asjaolud, mis puudutavad Linnahalli ennast, siis… Linn eraldas Sultsile 15 000 eurot linnaraha, mille Sults ära kulutas TEADES (või vähemalt teadlikult riskides sellega), et Muinsuskaitseamet ei andnud luba ja ta peab oma tellitud töö maha pesema – selline 15 000 eurone K-kohukese stiilis aktsioon ja enesereklaam lihtsalt ei ole normaalne. Ei ole aktsepteeritav.

Suva need turistid, kes ükspäev nägid meid värvimas ja teine päev pesemas, aga mis signaali me ühiskonnale ja poliitikutele anname, kui lubaksime Sultsil see grafiti alles jätta? Tõega!

*Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis paraku kattub imselt nii mõnegi teise mõttekaaslase omaga.

PS: Foto pixabay.com

SEB Tallinna Maraton vs tagumiku laiaks istujad

SEB Tallinna Maraton vs tagumiku laiaks istujad

Loen Facebookist neid “Mida te vingute, ei saa siis üks päev jala käia või asju kuidagi teistmoodi planeerida?” ja ausalt öeldes ei saa ikka aru küll, kuidas inimesed oma ninaotsast kaugemale ei mõtle. Niisamuti ei mõista ma neid “Jookske kuskil metsas!” tüüpe.

Täna ei oleks mina vist ei autoga ega ühistranspordiga Kalamajast välja saanud. Lihtsalt minu kodu juurest puudus väljapääs. Õnneks ei olnud mul vaja see nädalavahetus kuhugi minna, ei lennukile ega laevale, ei tööle ega kaupa vedama, ja sain rahulikult kodus olla, aga selline korraldus, kus üks päris suur osa elanikkonnast on täielikult isoleeritud, ikkagi päris normaalne ei tundu ning päris paljud inimesed olid täna hädas.  Turvamehed ei osanud infot anda, ümbersõite ei olnud märgistatud või siis neid lihtsalt ei olnudki, tupiku märgid olid seal, kus tupik juba algab, mitte tänava alguses jne. Siinsete elanike närvid on selle suvega aga viimse piirini keeratud ning ma täitsa mõistan inimeste pahameelt.

Sport on tervisele kasulik ja kaheks päevaks spordi linna toomine on okei. Küsimus on kuidas seda tehakse – korraldus peab olema läbi mõeldud, sildid, viidad, teavitus korrektsed jne. Kirjutada aga tahtsin sellest, et paljudest kommentaarides jääb mulje, nagu need, kes liikluskorraldusega hädas olid, ongi laisad inimesed, kes istuvad oma autodes igapäevaselt p*rseid laiaks, peale selle veel nii saamatud, et ei suuda ühte päeva ka ilma autota läbi ajada. Raimond Kaljulaid ütleb, et sport, tervis ja liikumine on märkimisväärselt olulisemad väärtused kui sujuv autosõit. Antud juhul muidugi ei saanud toimuda siit MITTE MINGIT autosõitu. Ega ühistranspordiga sõitu. Et siis.. Ma ei teagi, veidi teemast mööda statement.

Ma ise arvan, et me ei saa panna vastanduma sporti ja igapäevast liikumist, olgu siis autoga või ühistranspordiga. Küll aga tundub, et paljude meelest need kaks asja selle üritusega seoses just vastanduvad. EI! Jalgsi liikumist propageerivad teised üritused – igasugu autovabad päevad ja muud aktsioonid. SEB Tallinna Maraton aga peaks olema korraldatud nii, et inimesed, kes soovivad joosta, saavad joosta, ning need, kes siiski peavad (olgu siis sunnitud või lihtsalt tahavad) kuhugi sõita, saavad seda kas või ummikus tiksudes teha, aga nad peavad seda saama. Ja ilma pilgeteta, kuidas nad sel hetkel oma p*rseid laiaks istuvad või saamatutena ei suuda oma toimetusi teisiti planeerida.

Olite kuskil lõksus? Käisite jooksmas?

PS: Foto pixabay.com

 

Restoran Mehed Köögis – mehed võivad ju köögis isegi head olla, aga…

Restoran Mehed Köögis – mehed võivad ju köögis isegi head olla, aga…

Käisime laupäeval sõbrannadega paljukiidetud Mehed Köögis restoranis. Ma ei ole mingi koolitatud restoranikriitik, aga eks ole elus restoranis käidud küll. Nii neis, mis siiamaani töötavad kui ka nendes, mis ammu kinni pandud või 4 korda omanikke vahetanud.

Meie seltskonnas söödi nii parti kui ka lammast, nii kala kui ka taimetoitu. Toidud olid head. Mitte suurepärased ega erilised maitseelamused, aga otseselt millegi kallal kobiseda ka ei ole. Küll aga olid toitude hinnad sellised, mis panevad ootama seda ekstra miskit. Seda ei olnud!

Leib, mis lauale toodi, oli ilmselt suvaline kõva tavalise toidupoe seemneleib. Ainult selle vahega, et poeleib on ühtlaselt viilutatud. Ma ei ole snoob, kes niisama leiva üle vingub, kuid kui TEISED selle hinnaklassi (ja isegi odavamad) restoranid ümberringi pakuvad OMA küpsetatud (või mingilt tuttavalt väikselt pagarilt tellitud) leiba/saia, mille juurde käib ka väike legendike ning tihti ka omatehtud maitsestatud võisegu, siis on see just see “ekstra miski”, mida taoliselt restoranilt eeldaks. Ahsoo, ja osa meie seltskonnast tuli hiljem ning tellis oma toidud, kui meie olime söönud, ja neile leiba ei pakutudki.

Teenindus oli ok, mitte liiga pealetükkiv, mitte liiga osavõtmatu. Aga ei ühegi roa kohta mitte ühtegi sõna. Lihtsalt võrdluseks näiteks Pegasuses (hiljuti just käisin) ning muudes sama hinnaklassi restoranides tuuakse toit lauda ja teenindaja räägib toidu/tooraine kohta paar sõnagi. Jah, mõnes restoranis on seda juttu olnud naeruväärselt palju, kuulad, kuidas mingid tomatid kasvuhoones küpsesid… Aga MIDAGI peab rääkima, muidu ongi see üks täiesti anonüümne taldrik, mida “mingid mehed köögis tegid”. Igaks juhuks ütlen, et ma ei eelda selliseid asju, kui ma Maci sööma läheks eks, asi ei ole selles, et ma oleks kuidagi mega peen. Lihtsalt võrdlen ühte restorani konkurentidega, mida leiab Tallinnas iga nurga peal.

Igasuguseid kokku keeratud magustoite ma ei armasta, kui siis konkreetselt kook. Valikus oli mustikakook, aga sõbranna hoiatas, et nägi netis selle pilti ja noh… Jätsin võtmata, ju polnud isu siis nii suur. Teine sõbranna võttis – leia pildilt KOOK.

IMG_5692
Mustikakook, 6 eur. Ei olnud suurem asi. Leia pildilt KOOK.

Ausalt, ma oleks ikka väga nördinud olnud, kui ma oleks 6 euro eest sellise KOOGI saanud, kui kaks sammu kõrval Lyonis või mujal (näiteks Rucolas) saad sa valida erinevate kookide hulgast 3 euro eest uhke torditüki, mis lihtsalt on imeline.

Ja mis kõige veidram – mingi hetk korjas teenindaja sõnagi lausumata, karmauhti ühe hoobiga, meie nina eest ära veinipokaalid, küsimata, kas soovime veel või mitte. Ju ta arvas, et aitab küll. Kell oli 21.30 ja restoran rahvast täis, ei olnud kinnipanemise aeg vms. See on tagant järgi nii kummaline, et ei saanudki aru, mis siis nagu juhtus. Palusime siis arved ja maksime ära.

Treppide peal haises nii rõvedalt vetsude järgi… See oli pehmelt öeldes ebameeldiv.

Loen restorani kodulehelt:

Tõelised sõbrad, kirg toidu vastu ja sekka mõned naljad – vastavatud restorani Mehed Köögis peakokad Martin Ludvig ja Robert Piho on enda punti haaranud head sõbrad, kellega koos täidetakse köök maskuliinsuse, huumori ja leidlikkusega ning külastajate kõhud tõeliselt üllatuslike roogadega Põhjamaa köögikunstist!

Meieni see Mehed Köögis kontseptsioon ei jõudnud. Ega ka huumor ega mitte midagi üllatuslikku (kuigi see kook oli tõesti huumor). Sisekujundus oli maskuliinsuse vastand, pigem Pipi Pikksukalik (foto SIIN). Ju see kõik jäigi sinna kööki, kus need mehed leidlikult (?) toimetavad. Ühtegi meest ma sinna sööma ei saadaks, kõht jääb lihtsalt tühjaks.

Kokkuvõttes – pikka iga ei ennusta. Toidul tuleb hinnale kõvasti järgi tulla! On nii mõndagi konkurentidelt õppida.

Käisin “Kolmeraudse” publikus

Käisin “Kolmeraudse” publikus

Käisin “Kolmeraudse” publikus. Kuhugi kaugele saatepublikuks ei viitsiks ronida, aga see restoran on meil siin kodu juures ja no miks mitte seal oma õhtusöök süüa ja kohapeal asi üle vaadata.

Uskumatu, aga polnudki mitte midagi nõmedat (va Sõõrumaa). Vastuvõtt oli hästi viisakas, saatetegijad tundusid väga professionaalsed, teenindus suurepärane, toidud maitsvad, bänd (keda ma seni ei fännanud) oli lahe (nüüd vist hakkasin fännama), inimesed ümberringi mõnusad ja koht mitte üldse üle rahvastatud, kogu korraldus hästi tehtud. Mitte millegi kallal polegi iroonitseda. Jäta või postitus kirjutamata 😀

Ainuke loll asi on see, et neid poliitikuid (kuigi Sõõrumaa väitis, et ta ei ole poliitik) on nö näost näkku veel piinlikum vaadata kui teleekraanil. Küsitakse teravaid küsimusi, ühtegi vastust küsimusele ei tule. Teadagi. Ning siis on keeratud kõik meelelahutuslikuks ärapanemiseks, kus saatekülaline räägib tähtsa näoga üldist mulli ja publikule pakub see lõbu, kõik naeravad ja muigavad. Ma ise ka. Tegelikult ei ole korruptsioonis Tallinnas ju midagi naljakat.

Teinekordki võib minna.

IMG_5657
Curly Strings harjutamas

 

 

 

Get over it!

Get over it!

Ma ei saa aru, mis toimub.

Kui meie terviseminister Jevgeni Ossinovski (kelle fänn ma muidu isiklikult ei ole) ütleb, et Eesti ühiskonnal on suur probleem täita töökohti kvaliteetsete oskustega inimestega ning et ka Eesti mees on suur probleem, sest keskmine Eesti mees loeb vähe, joob palju, suhtub võõrtöölistesse halvasti jms, siis kukub teatud seltskond karsklasi ja muidu eeskujulikke kodanikke mingite arvamuslugude ja sotsiaalmeedia postitustega tõestama ja rinnale taguma, et MUL küll nii ei ole. Kui aga Eesti Televisiooni saates ütleb oma ala spetsialist, et Eestis on suur probleem laste seksuaalne väärkohtlemine, ei karju ükski koomik ega eeskujulik pereisa ajaleheveergudel, et MEIE küll oma peres lapsi ei vägista.

Ossinovski ei ole mulle isiklikult kunagi meeldinud, välja arvatud see, kui ta saatis seoses Tervise Arengu Instituudi tehtud plakatitega mõni aeg tagasi ühiskonnale Facebookis humoorika ent selge sõnumi: Some people are gay. Get over it! Seega minu postitus ei ole seotud sellega, nagu ma oleks Jevgenisse salaarmunud.

Nii nagu lause “Eestis on suur probleem laste seksuaalne väärkohtlemine” ei tähenda ega näita näpuga, et see suur probleem oleks just SINU peres, niisamuti ei tähenda, et Ossinovski välja toodud “Eesti mees” oled SINA. See “Eesti mees” on keskmine Eesti mees. Me kõik teame, et kui võtame ühiskonnas mingit keskmist, ei saa me ei Tõnist ega Siimu, ei Heidit ega Mallet. Kui võtame meeste keskmise palga, ei pruugi me saada ei Kalle ega Jüri palka. Ometi neid keskmiseid võetakse ja kuigi see ei pruugi kirjeldada sinu elu, siis ometi on nende taga statistika ja muud numbrid. Kui Niinemets on 4 aastat karsklane olnud, ei tähenda see, et Eesti meestel alkoholiga probleeme ei ole.

Mis ma öelda tahan on see, et rahunege maha! Ei pea kõike nii isiklikult võtma. See on juba patoloogiline.

 

 

 

 

 

 

Iga-aastane kaanetamismaraton – kas tõesti mõni ema kustub enne finišit?

Iga-aastane kaanetamismaraton – kas tõesti mõni ema kustub enne finišit?

Seoses 1.septembriga taasavaldas Eesti Ekspress Kirsti Vainküla 2015.aasta artikli sellest, kuidas õpikute ja töövihikute kilekaanetamine Eestis nõuab iga aasta enne kooli tugevaid närve.

Eelmise kolmapäeva õhtuks oli asi selge – 45 kilekaant! Koolilapse töövihikutele ja õpikutele oli neid vaja osta 45 tükki. Eri mõõdus. Suureformaadilisi. Kuna kilekaaned maksavad palju – keskmiselt 1.20 –, siis huupi ette ostmine on mõttetu ja see töö tuleb ära teha hiljemalt 1. septembril. (LINK)

Ma ei tea, kas antud artikli autoril on umbes viis last ja kõik algkassides või siis paar vanemat, kel küll rohkem õpikuid, kuid kes ise oma õpikute kaanetamisega hakkama ei saa, aga minu laps läheb esmaspäeval kolmandasse klassi ja talle antud töövihikuid ja õpikuid, mis kaanetamist nõudsid, oli kaheksa. Jah, erinevas mõõdus, kuid miks ma peaksin hakkama neid õpikuid millimeetri täpsusega mõõtma ja päev enne päris kooli minemist täpseid kilesid poodidest taga ajama, kui võin osta juba ette ära rulli või kaks spetsiaalset kilejat ja vastupidavat õpikute kaanetamise jaoks mõeldud paberit (selle maksumus oli natuke üle 3 euro rull) ja teipi ning teha lapsega koostöös üks mõnus käsitööpooltund. (Meie 8 õpikut võtsid tegelikult aega hulga vähem). Meil oli lapsega koos täitsa vahva, mina lõikasin-voltisin pabereid ja tema valmistas mulle ette teibijuppe. Oma kooliajast on hästi meeles, kuidas see paberite panemine käis. Viuh-viuh ja valmis. Kuskilt ei loetanda 2cm midagi üle.

Artiklis on välja toodud, et ükski muu meetod ei ole õpikute katmiseks tõhusam kui need erinevas mõõdus kallid kilekaaned, samas on terve artikkel ju sellest, kui keeruline, aegnõudev ja ülejõukäiv see kõik on. Miks siis ikkagi mõelda 4 korda lihtsamale alternatiivile? Ma ei saa absoluutselt aru, milles probleem – praegused spetsiaalsed rullis õpikupaberid on vastupidavad ning ISEGI, kui nad ei pea tervet aastat vastu (muide, paljud töövihikud ja õpikud ongi vaid pooleks aastaks ja siis saab uued), siis on ju lihtne oma lapse kott õppeaasta käigus jooksvalt üle käia ning paari õpiku kaaned välja vahetada, kui tõesti vaja peaks olema. Miks nende kilekaantega tõmmelda, kui need on kallimad ning nõuavad rohkem aega ning pühendumist? Miks?

Mäletan oma kooliaajast, et kuigi kevade lõpuks oli koolist kopp ees, siis suve lõpuks oli jälle mõnus ootusärevus sees. Nautisin väga uute kooliasjade ostmist ja koolikoti sisu ettevalmistamist. Sama on ka nüüd, kui pean seda kõike tegema mitte iseenda jaoks, vaid oma lapse jaoks. Ning kui mul oleks kolm last ja õpikuid sellevõrra rohkem, ei tuleks mul mõttessegi halada selle pärast, et kolme lapsega läheb rohkem raha ja aega.

Lähevad kellelgi lapsed kooli? On see õpikute kaanetamine siis nii kontimurdev töö?