Kui on üks valdkond, mis mind üldse ei tõmba, siis on need titekärud, mähkmekonteinerid, rinnapumbad, parimad vett hülgavad kombinesoonid, eriti kõigi nende asjade brändid ja edasi oskate seda loetelu juba ise jätkata. Oleks ka imelik, kui ma kõiki neid asju käsitlevaid teemasid kullipilgul jälgiks, sest mu enda laps on sündinud 2008 ning minu elus on praegu muud sihid ja mõtted. Õel on aga väike beebi ning vahel ikka juhtub, et ta küsib minult nõu või räägime niisama näiteks laste arenguetappidest. Paar päeva tagasi oli meil videokõne, see on mul ainuke võimalus näha õe last rohkem kui paar korda aastas. Lobisemise sees tuli jutuks näputoitumine ja õde küsis, kas ma sellest midagi tean ja kas ma pooldan. Täpselt nii, nagu ma ei ole kursis emmaljungadega, ei teadnud ma täpselt, misasi on näputoit. Jaa, ma saan aru, et laps sööb oma kätega, aga et mis vanusest või mis on selle plussid või miks üldse, sellesse ma süvenenud polnud. See tuli Eestisse vist veidi hiljem kui 2008, aga ma ei ole ka kindel.
Hakkasin uurima. Näputoitumine tähendab siis seda, et püreesid ja lusikaid üldse ei kasutata ja laps sööb oma kätega. Väidetavalt on nad valmis seda tegema juba kuuekuuselt, kui vaid võimalus antaks. Oma beebile andsin ma püreesid ja vahel terve suure porgandi igeme sügamiseks kummirõnga asemel. Kas ma seda just kuuekuusele andsin, seda ma ei mäleta, pigem natuke hiljem. (Üldse on nii imelik mõelda 9 aasta tagusele ajale, see on vist praeguse beebimajandusega võrreldes nagu paleoliitikum). Ilmselt paljud vanemad kasutavadki segiläbi nii püreede andmist kui ka näputoitu. Aga nagu selgub, on ka tulihingelisi näputoidu ja ainult näputoidu pooldajaid.
Loen siis neid näputoitumise plusse ja kasutegureid. Loen näiteks emmedeklubi.ee lehelt:
- “Näputoitumine annab lastele võimaluse toiduga ise tutvuda. See tähendab, et ta oskab kohe algusest peale erinevate toidutekstuuridega toime tulla.”
Kohe algusest peale? Aga mis on selle “kohe algusest peale” kasutegur? Miks peaks laps “kohe algusest peale” toidutekstuuridega toime tulema? Muidugi võib ju küsida, et miks mitte, aga ma tõesti tahaks teada põhjust. Miks see parem on? Mingi põhjus peab ju olema, kui see on toodud näputoitumise plussiks. Miks peab laps “kohe algusest peale” potil käima? Miks peab laps “kohe algusest peale” midagi tegema? Kus see algus erinevate oskuste puhul üldse on? Ja üldsegi, kas erinevatel püreedel siis ei olegi tekstuuri???
- “Enamasti on vanemad, kes on proovinud näputoitumist, selle suhtes kirglikud. Nad ütlevad, et nende laps sööb kõike ja see ei tekita hiljem tükilise toiduga harjutamisel lisamuresid.”
Mis vahet seal on, kas tükilise toiduga harjutamisel tekivad need mured hiljem (siis, kui tavaliselt on lapsed hakanud tükilist toitu proovima) või praegu (ehk “kohe alguses” näputoitu proovides)? Mure on ju ikka sama – äkki laps tõmbab toidu kurku – mis vahe seal on, on see mure alguses või hiljem. Lugesin veel mingite vanemate kogemust, kuidas nad on andnud oma lastele näputoitu ja tänu sellele on lapsed olnud hiljem nii suure isuga ja üldse ei pirtsuta toiduga. Ma ei saa aru, kust see seos tuleb? Täiesti vabalt võib olla, et nad oleks nii või naa suure isuga ja mitte pirtsutanud. Tundub nii vägivaldne seos näputoidu ja suure isu ning pirtsutamise vahel. See “mul oli nii” ja järelikult nii ongi, on kuidagi levinud viimasel ajal.
- “Näputoitumine säästab ka sinu aega. Sa ei pea eraldi püreesid tehes aega veetma.”
Ja siis miinuspoolele on kohe kirjutatud: “Isegi kõige tulisemad näputoitumise pooldajad nõustuvad, et see protsess on üsna räpane ja pärast tuleb osa sööki ära visata, sest suur osa sellest jõuab põrandale”. KUIDAS see siis lõppkokkuvõttes aega säästab? Siis kui inimene on üliaeglane toidu kahvliga puruks tegemisel (no teeb seda väikest kaussi mingi 3 tundi), aga väga kiire põrandate küürimises ja toidu ära viskamises? (Praegu mõtlen, et kahvliga millegi puruks tegemisega jääb ju ikka toidule tekstuur ja väiksed tükid, päris vedelaks seda ju niikuinii ei tee. Ja ka vedel olek on ju tekstuur, see tekstuur ongi vedel 😀 ).
Muudest allikatest kokkuvõtvalt veel:
- Lisaks peetakse suureks plussiks seda, et näputoitumisel areneb beebi motoorika. See tundub mulle kõige silmakirjalikum ja manipuleerivam kasutegur üldse, sest kui sa oma beebiga tegeled ja talle erinevaid arendavaid mänguasju pakud, siis ta motoorika areneb täpselt nii kiiresti, nagu sa seda arendad ja nagu on konkreetse beebi võimed. Keegi kirjutas ühe blogi kommentaariumis midagi sellist, et “Hakkasime lapsega näputoitu viljelema ja motoorika hakkas arenema tohutu kiirusega!” Nii vägivaldne seos. Lapse motoorika arenebki tohutu kiirusega ja sa saadki sellele kaasa aidata, olgu see siis jah näputoit või muud arendavad tegevused. Aga kui sa oma beebile ei oleks näputoitu andnud, kas ta siis oleks sul päevad läbi kuskil nurgas vedelenud ja lage vahtinud, et ta motoorika ei oleks arenenud selle sama tohutu kiirusega?
- Väidetavalt lusikaga toitmisel ei tea vanem kunagi, kui kaugele kurku ta selle lusika beebile torkab ja kui suur suutäis parasjagu lapsele parim on. No andke andeks, nii nagu näputoitumine räägib, kuidas lapsel on okserefleks, kui ta võtab liiga suure tüki suhu, nii ajab see laps ka liiga suure portsu püreed ju suust välja. Ja ausalt, ma ei tea, milline lapsevanem lükkab 6 kuusele beebile lusika KURKU?!
Läheb liiga pikaks juba… Kogu see näputoitumise teema tundub mulle suures plaanis kõrvaltvaatajana ikkagi selline vaadake-MINU-lapsed-alustasid-tahke-toidu-söömist-palju-varem-kui-teie-omad. Teate küll, see vaadake, minu laps oskas juba poole aastaselt potil käia. Vaadake, minu laps oskas juba 9 kuuselt kõndida. Vaadake, minu laps oskas juba aastaselt ise süüa. Vaadake, minu laps oskas juba 3 aastaselt lugeda. Vaadake, minu laps oskas juba … (pane siia mis iganes superlapse oskus või mingi oskus, mis kindlasti vanemate tubliduse puhul avaldub ja mis peab avalduma ikka kohe “algusest peale”, sest kui ei avaldu, siis on persses).
Et mind kõik uue nö põlvkonna emad vihkama ei hakkaks 😀 (ja tegelikult seepärast ka, et ma arvan nii), pean tunnistama, et mul pole vastutustundliku ja ettevaatliku näputoitumise proovimise vastu midagi, see on vanema enda võetud risk ja tema otsustada. Näputoitumine ka rõhutab, et iga vanem peab ka ise tunnetama oma lapse võimeid ja oskusi ja valmisolekut tahke toidu proovimisega alustada. Seal on kindlad reeglid, mida tuleb jälgida, et asi ohtlik poleks. Mis mind aga kummastab, ongi lihtsalt need KASUTEGURID, mis välja tuuakse, mis minu meelest polegi mingid kasutegurid. Kui keegi ütlekski, et annan oma lapsele näputoitu, sest miks mitte ja ega see kurja ei tee (ei teegi, kui õigesti teha!), siis oleks kõik väga tore, ma pole üldse selliste uuenduste vastane. Aga need väljamõeldud ja manipuleeritud plussid mind isiklikult ei veena.
Küll aga panevad mind mõtlema näputoidu puudused ja neid on enamjagu, võite ise Internetist lugeda. Igal pool kirjutatakse, mida jälgida, et oht oleks võimalikult väike. Loomulikult võib ka lennuk meile pähe kukkuda ja kõike võib juhtuda, aga kui rääkida konkreetselt näputoitumisest, siis… Kuidas kaaluvad need “plussid” üles selle väiksegi ohu, et laps toidutüki kurku tõmbab? Kui sul on laps, siis on südamerahu, kui sa tunned elustamisvõtteid ja tead, mis teha beebiga või väikelapsega, kui tal tükk kurku läheb. Seda oskust omandada ka näputoidu andjad soovitavad. Aga kas te kasutaksite näiteks turvatoole, millel on juures suur silt: “Oht pole suur, aga igaks juhuks sõitke ekstra hoolikalt!” või ostaksite pigem tooli sildiga: “Kõik turvatestid läbinud!”?
Foto: pexels.com
