Ma olen väga ammu tahtnud kirjutada ortoreksiast. No ikka väga ammu. Sellest ajast saati, kui käisin Annely Sootsi Tervisekoolis ja ajasime ühiku täpsusega mingeid vitamiine ja mineraale menüüst taga ning mulle tundus, et ümberringi hakkavad piirid tervisliku toitumise ja ortoreksia vahel minu jaoks hägustuma.
Kirjutada ei ole tahtnud mitte sellepärast, et mul on mingeid tšahh-pabahh arvamusavaldusi teema kohta, vaid pigem seda teemat lihtsalt avada – edasi anda seda, mida mina (iseseisvalt ja kooliväliselt ehk sellest meile ei räägitud) teada sain, sest mulle tundub, et paljud ei tea ortoreksiast midagi ja seetõttu ei oska end ka selle eest ka kaitsta.
Päästik minu postituse sünnile oli MYYIU kirjutatu:
ma olen sellele juba mõnda aega mõelnud. kõik kohad on täis toitumisnõustajaid, kelle soovitused võivad olla erinevad, aga jutu mõte on laias laastus sama – me kõik sööme täiesti valesti. me sööme jumala valesid asju ja neid suudame me ka igatpidi valesti süüa. /—/
ja… ma ei oska justkui seisukohta võtta. neid teooriaid on praeguseks juba nii palju ja nii erinevaid, et ei tundu füüsiliselt võimalik, et üks normaalne inimene suudaks toituda nii, et kõik toitumisnõustajad ja muidu targad rahule jääks. see on nagu juba eos kaotatud lahing. kellegi meelest oled ikka loll ja teed valesti.
Ortoreksia on toitumishäire, kus inimesel tekib kinnisidee süüa vaid bioloogiliselt puhast toitu ning fookuses on toidu kvaliteet, mitte kaalu langetamine ja toidu kogused. Ortoreksia ei tähenda ainult seda, et inimesel on kinnisidee süüa tervislikult, vaid tal on ka teatud spetsiifiline suhtumine toidusse – ta valmistab toitu kindlal viisil ja väldib teatud toidugruppide tarbimist, kuna peab neid oma kehale kahjulikuks.
Kas pole tuttav? Palju on “tekkinud” inimesi, kes kujutavad ette, et neil on gluteenitalumatus (ma ei räägi inimestest, kel ongi diagnoositud gluteenitalumatus) või näiteks toortoitujaid, kes arvavad, et ainuõige on süüa vaid taimset toitu, mis on kuni 43 kraadini kuumutatud. Need inimesed ei ole automaatselt veel ortoreksia all kannatavad, aga ma kardan, et paljudele võivad sellised äärmused olla stardiplatvorm. Ortoreksia on suhteliselt uus mõiste ja me ei tea, kuhu need moodsad dieedid ja erinevate toitumisnõustajate ning treenerite erinevad õpetused aastatega välja viivad.
Tervisliku toidu söömine iseenesest ei ole haigus. Haigus on mõõdukuse puudumine, tasakaalu kaotamine ja liigne toidust elu mõtte otsimine, kus sundmõte kaalub üles vaba valiku ning inimene hakkab hindama teisi dieedi põhjal, selle asemel, et hinnata iseloomu ja personaalsust. See on juba häire. Lõpuks jõuabki ortoreksia käes kannatav inimene välja punkti, kus ta kulutab suure osa oma elust söögikordade ja eine planeerimisele, toidu ostmisele, valmistamisele ja söömisele. Ma olen sotsiaalmeedias näinud pilte, kus inimene on ette terve nädala hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid ning ooted pakkinud karbikestesse (kusjuures iga päev samal ajal on sama toit nädal aega järjest). Kuna ma olen selliseid pilte näinud, siis järelikult on neid pilte keegi ka pildistanud ning niimoodi söönud ja… obsessinud. Mulle tundub see loetud materjalide põhjal juba normaalsuse ja terve mõistuse hülgamine ja häire.
Üks põhilisi ortoreksia tundemärke on inimese arusaam, et ta on oma dieedi tõttu teistest parem. Ortoreksia all kannatajal tekib tunne, nagu ta ei saakski koos teistega süüa, sest teised ei jälgi tervisliku toitumise reegleid. Inimene võib hakata toidu abil looma piltlikult seina iseenda ja välismaailma vahel, selline isolatsioon aga kahjustab inimest nii emotsionaalselt ja psüühiliselt. Teaduslikult on tõestatud, et meie sotsiaalsetel suhetel on märkimisväärne mõju meie võimele elus paremini hakkama saada ja ka haigusi vältida. Lahutades end välismaailmast inimene pigem teeb oma tervisele kahju kui kasu.
Miks ortoreksia üldse tekib? 2000. aastate alguses hakati arvama, et ortoreksia võib välja areneda suhteliselt süütust plaanist parandada oma üldist tervist, proovides võtta kaalust alla või mõndadel juhtudel võideldes kroonilise haigusega. Mina olen Tervisekooliski loengu pidajateltki kuulnud, kuidas nad said mingi lambihaigusele (kas ei olnud mingi krooniline silmapõletik äkki… no igatahes mingi asi, mis pole otseselt seedimisega seotud, a la kõhukinnisus) abi lõpuks läbi mingi kindla toitumise, sest ükski ravim ei aidanud. Annely Soots ise on rääkinud toitumise ja autismi seostest… Ma ei väida, et neil loengu läbiviijatel on ortoreksia. Ei. Nagu ma alguses ütlesin, minu jaoks hakkasid seal koolis piirid lihtsalt hägustuma. Infot tundus ülemäära palju, samas kõike ei suudetud tõestada.
Ortoreksial on ka terve rida nö peidetud tekkepõhjuseid, nagu näiteks:
1.Turvalisuse illusioon, mis laseb meil arvata, et me saame vältida haigusi. Me ei suuda vältida saastatud õhku, mida hingame, mõrgiseid ühendeid, mis meile kehasse läbi naha imbuvad, me ei suuda kontrollida geene, millega me sündinud oleme, ei suuda kontrollida purjus autojuhte ja kõige hullem – me ei suuda vältida vananemist. Aga me saame kontrollida ühte asja, mis võibolla hoiab meid tervena, ja see on söömine. Osa sellest on tõsi. Kui kõik sööks tervislikult ja liiguks piisavalt, siis oleks inimestel potentsiaalne võimalus pikendada keskmist eluiga ja vähendada teatud haiguste riski. Aga võtmesõna on siin “keskmist”. Me ei ela oma elusid statistiliselt, vaid igaüks on eraldi isiksus. Ning ükskõik, mida me ja ei teeks, inimene ikkagi vananeb.
Mis selles halba on, kui inimene teeskleb, et ta võib lõpmatuseni elada? Nimelt seda teeseldes kaotame me võimaluse nendele riskidele ja hirmudele vastu astudes areneda. See aga aitaks meil panna paika prioriteete elus ja koondada tähelepanu sinna, mis päriselt elus tähtis on.
2. Täieliku kontrolli ihalus – väljendub selles, et toidu abil üritatakse üle saada kõigest ettearvamatust oma elus. Kuid sellest hoolimata on elu täis ettearvamatuid asju. Ortoreksia puhul üritatakse teha elu turvaliseks ja fokusseeritakse oma tähelepanu vaid ühele lihtsasti kontrollitavale asjale – toidule.
3. Teatud grupi inimeste nö seljataha peitumine – see on üks väga levinud peidetud põhjus, eriti naiste hulgas. See annab naistele võimaluse vastata ühiskonnas aktsepteeritud ilunormidele, seda iseendale üldse tunnistamata. Kuidas? Näiteks veganid või toortoitujad on üldiselt väga saledad, see on selle toitumise nö kõrvalmõju. Ning sarnast dieeti järgides ja gruppi kuuludes on naistel võimalik “kogemata” püüelda Barbie’liku iluideaali poole, seda endale tunnistamata.
4. Spirituaalsuse otsimine köögist – see on eelnevatest hoops teistsugune ortoreksia varjatud põhjus. Inimesed on aastaid otsinud jumalat kirikutest, mošeedest, templitest, mägedest, kõrbetest. Selle kõrval ei peakski me üllatuma, kui inimesed otsivad jumalat ka toidust.
5. Food puritanism – “toidu puritaanlane” võib teist inimest halvustada näiteks siis, kui ta joob kohvi või sööb šokolaadi, sest see on tema meelest kahjulik. Ta arvab, et toit ei ole nautimiseks. Samas ei suuda ta alati ka ise oma reeglitest, mida tohib süüa ja mida mitte, kinni pidada ja “patustavad” vahel, mis viib omakorda süütundele ja siis jälle karmidele reeglite järgimisele.
Neid peidetud põhjuseid on veel… Aga järeldus on, et ortoreksia ei ole kindlasti mingi lihtne haigus, mis üleöö tekib. See hiilib ligi pikka aega ning on tihedalt seotud inimeste enda ebakindlusega. Lugege nüüd seda MYYIU tsitaati uuesti, mis ma välja tõin. Ma ei ole üldse kindel, et kõik need kümned ja kümned (isegi sajad) erinevad toitumisnõustajad meil ortoreksia ohule ja levikule hagu juurde ei anna. Söö rasva. Jäta rasv välja. Gluteen tuleb sõnast glue – see tähendab liimi, see paneb teil soolikad kinni. Gluteen ei tee kellelelgi liiga, kui just pole diagnoositud talumatust. Süsivesikuid ei tohi süüa. Süsivesikuid võib süüa, trenni tuleb hoopis teha. Jne jne.
Tervet mõistust soovin ja soovitan kõigile 🙂
PS: Minu teada ortoreksiat otsese diagnoosina veel ei tunnistata (parandage, kui eksin!), kuna ühest küljest on ortoreksia seotud anoreksia ja buliimiga ning teisest küljest kuulub obsessiiv-kompulsiivse käitumise alla. Siiski on kasutusele võetud termin ortoreksia, et paremini võrrelda seda teiste toitumishäiretega.
PS2: Minu kirjutatu pärineb enamjaolt loetud raamatul “Orthorexia nervosa: Overcoming the obsession with healthful eating. Health food junkies” (Steven Bratman ja David Knight) ja seminarimaterjalidel “Orthorexia. When healthy eating becomes an obsession” (Gary Elliot).
