Browsed by
Category: Arvamus

Palve

Palve

Juhtusin täna nägama Roaldi saadet dementsetest vanainimestest. Ma pole varem väga juhtunud neid saateid nägema ja ei tea, kas see oli mingi sajandi tagune kordus või mitte, aga vahet ei olegi.

Need vanainimesed olid ju tegelikult täitsa armsad, kes rohkem, kes vähem armsad. Ja kes rohkem või vähem Alzhaimerit põdevad, aga ühte ma palun (mu tütar, et Sa siis tead eks!):

KUI MINA PEAKS KUNAGI SENIILSEKS MUUTUMA (OLGU NOORENA VÕI VANANA), SIIS PALUN ÄRGE NÄIDAKE MIND TERVELE EESTILE TELESAATES, KUS MA VÄRVIN IMELIKU NÄOGA VÄRVIRAAMATUID, LAULAN POOLSEGASELT KAASA MINGEID LUGUSID, EI OSKA VASTATA, KUI VANA MA OLEN, NING EI TUNNE OMA KODU ÄRA!

PS: Pilt pixabay.com

 

Vspa ja ERM

Vspa ja ERM

Vspas käidud. Kust alustada? Ütlen siis otse – minu uus lemmik spaa! Laulasmaa langes nüüd teisele kohale.

Mis meeldis?

  • Hotell ja spaa on kesklinnas, väga hästi sobib näiteks bussiga liiklejatele.
  • Hotell on Eesti mõistes ikkagi päris luksuslik. Kuigi toad ei ole otseselt minu stiil, siis tegelikult oli kõik väga uhke ja mugav.
  • Hommikusöök – üks parimaid valikuid, mis mina Eestis näinud olen. Vahuveini pakutakse ka. Miskipärast seda alati mainitakse.
  • Spaa kohta… See ei ole nii luksuslik või ilus, kui hotelli majutuse poolt arvestades eeldada võiks, AGA… see on lihtsalt PARIM spaa, kus ma käinud olen. Mullivanne on igal pool ja jätkub kõigile (üks on ka õues), suures basseinis on vesi küllaltki soe, mitmed veejoad ja veemassaaži kohad, vooluga jõgi, jaapani vann, saunad (ka hamam!), pisikestele lastele sooja veega bassein ja kummipartidega mänguojakene, suurematele lastele pallimängu bassein, hästi palju lebokohti, ka soojasid plaaditud toole (ma ei tea, kuidas neid nimetatakse), baar… Ja kõik kuidagi ühes kohas, mitte et pead mingeid treppe jooksma või mööda koridore lippama ja külmetama.
  • Spaa tundub lahe nii pisikeste lastega tulles kui ka suurematega või hoopis sõpradega või ka romantiliseks nädalalõpuks. Rahvast oli normaalselt ja ei pidanud külg-külje kõrval kuskil oma ruumi eest võitlema!
  • Lisavoodil magaja ei pea magama kiitsukesel krigiseval lahtikäival välivoodil, vaid lahtikäivast diivanist hüppab välja korraliku madratsiga lai voodi.
  • Klienditeenindus väga viisakas.
IMG_5113
Lubasin sõbrannadele beibepilte teha. Eriti hästi kukkus see pildikupaberi koht sel pildil välja 😀

IMG_5154Miinused:

  • Kesklinna asukoht on ühteviisi pluss, aga teistpidi miinus, sest autoga liiklejale (mina seekord) on küll parkimine hotelli aluses parklas mugavaks tehtud, aga see maksab lisa – 10 EUR/ 24h.
  • Pisikesed nüansid – tõmbasin uhkest salvrätikuhoidjast esimese ja viimase salfaka, kuid päevane koristus sinna uusi salfakaid ei pannud. Ka vetsupaberi suhtes pidin hinge kinni hoidma, et kas veab välja meie lahkumiseni. Õnneks vedas 😀 Need on muidugi pisiasjad, mida saab ise alati juurde küsida, aga ma ise eeldaks, et koristus siiski jälgib ise selliseid asju. Aga ausalt, need sellised pisiasjad ja võisid lihtsalt juhtuda.
  • Check in on kell 16.00 ja sellest olen ma juba ka kirjutanud, et mis pagana tempos peab inimene jõudma spaatada, hoolitsustesse, õhtusöögile jms, kui see vastuvõtt alles õhtul on. Aga kaheks ööks tulles, nagu meie, see nii ei häirinud.
  • Küllaltki kallis 😀 Tegelikult on minu meelest hinna ja kvaliteedi suhe paigas! Maksin 2 öö eest kokku 221 EUR + parkimine 2 ööd kokku 20 EUR + lisavoodi (1 öö) 35 EUR.

PS: Hoolitsusi ma seekord ei võtnud ja hotelli restoranis õhtustamas ka ei käinud, seega seda taset ei oska ma kommenteerida.

ERM’ist ka…

Mulle väga meeldis. Lapsele (9a) meeldis ka. Oleks tegelikult ise kauemgi väljapanekuid uurinud, aga panime lapse tempos. Kunagi võiks täitsa ise seal omaette veel ühe tiiru teha ja rohkem süveneda. Arvasin miskipärast, et see on palju suurem. Ilmselt seepärast, et mu isa ütles, et see on VÄGA SUUR 😀

Igatahes Vspasse tulen veel. Kindlasti!

 

 

Kopp ees juba sellest tervisliku toitumise jutust ja seemnete söömisest!

Kopp ees juba sellest tervisliku toitumise jutust ja seemnete söömisest!

Kopp on ees sellest õigesti ja valesti söömise jutust. Ausalt. Ortoreksiast olen ma päris pikalt ja põhjalikult ilma liigsete emotsioonideta juba kirjutanud SIIN. Aga nüüd panen emotsiooni ka takka järgi kirja.

Tervislikult söömise juttu tuleb igalt poolt selle sama söögi alla ja söögi peale. Küll ei tohi saia süüa, SEST SEE EI OLE TERVISLIK! Küll ei tohi leiba süüa, SEST SEE EI OLE TERVISLIK! Sööma peaks ainul tatra- ja riisigalette! Samas riisi ei tohi süüa, SEST SEE EI OLE TERVISLIK! Ja jumala eest, kui keegi näeb, et sa sööd makarone, sind häbistatakse seepärast terve su ülejäänud elu! Seal pole ju toiteaineidki! Rääkimata tükikesest tordist või pitsast. Kui tahakski pitsast rääkida, siis lillkapsapõhjalisest, ning tort peab olema “kõigevaba”.

MITTE MIDAGI EI TOHI SÜÜA, MILLE SEES ON SUHKRUT! Lisatud suhkrut! Samas ei tohi üle 1 banaani ka korraga süüa! Glükeemiline indeks. Ei, glükeemiline koormus. Kaks eri asja täiesti! Sa ikka tead, kumba jälgima pead? Ühed räägivad, et rasvaseid asju ei tohi süüa, teised räägivad, et joovad hommikuti kohvi veerand paki VÕIGA (jah, kohvi sisse veerand pakki taluvõid!) ning kõik madala rasvasisaldusega asjad on pask, sest madal rasvasisaldus kompenseeritakse jälle – oh üllatust – suhkruga! Soola ei tohi süüa! Poolfabrikaate ei tohi süüa. Säilitusaineid ei tohi süüa. Värvaineid ei tohi süüa. Süüa ei tohi neid toiduaineid, mille pakil on peal sõnad, mille tähendust sa a) ei tea ja b) ei suuda välja hääldada, kusjuures vahet ei ole, kas sa ei tea neid tähendusi oma lollusest või äkki oled sa hoopis keemik.

Süüa tohib, nagu ma ütlesin varemgi, riisi- ja tatragalette, täisteratooteid, muna, piima (aga selle kohta on samuti vastukäivat infot), juurvilju, pähkleid ja SEEMNEID (sitta kanti seemneid! Osade toitumisnõustajate soovitustest jääb mulje, nagu 21. sajandi inimene on seemnetoiduline!), superfoode (ikka neid kõige eksootilisemaid!), KEEDETUD kana, ube, puuvilju (aga mitte banaani ja viimamarju!), lehti, kuusevõrseid ja vett. KÕIK. Ahjaa – maitsestamata asju ka. Maistestamata kodujuustu, maitsestamata jogurtit… Ja kui sa tahad maitsestada maitsestamata asju, siis maitsesta neid ikka seemnetega või muude maitsetute asjadega.

Maitsetu elu, kahesõnaga.  Jaa, loomulikult saab inimene oma maitsemeelt harjutada. Olen näinud mitmeid ja mitmeid veganblogisid, kus veganid toovad välja suure galerii oma toidupiltidest tõestamaks mitte-veganitele, et nende toit on NIIIII MAITSEV ja millestki heast loobuma ei pea. Mina täitsa usun ja ka tean, et veganite toit on maitsev. Aga miskipärast need fotod, mis seda väidet illustreerivad on spagettidest rooskapsaga. Mina isiklikult võin spagette rooskapsaga süüa küll, aga kas see veenab grillribi lembi inimest, et veganid ei pea millestki loobuma ja nende toidud on ikka fantastiliselt maitsvad? Okei, läksin veidi teemast kõrvale, kuid minu point oli see, et maitsemeelt saab harjutada küll. Kui väga tahta. Kui oled pool aasta vaid juurvilju ja keedetud kana (ilma soolata!) söönud, siis tundub see kõigevaba muffinike tõesti nagu kõrbes eksinule purskkaev.

Ei, ma ei taha oma jutuga jõuda teise äärmusse, kus me peaksime igaks hommikuks toiduvärvides vormitud kummikarusid sööma ja kohvi asemel cocat jooma! Coca ja chiaseemnete vahele jääb ka päris suur hall ala, kus saaks toimetada. Ükski äärmus ei ole hea. Aga arvestades seda, kuidas praeguse tervisliku toitumise maaniaga üks mõnus ja VÄRSKE croissant tembeldatakse põhimõtteliselt sama kahjulikuks nagu sigaretid või hullemaks veel…

Jajah, head rasvad ja halvad rasvad ning head suhkrud ja halvad suhkrud jne. Loomulikult on mõistlik mingeid toitumise PÕHITÕDESID teada. Ja eriti, kui tõesti on suur ülekaal või muud konkreetsed terviseprobleemid, kus arst teatud toiduained keelab. Kuid kui jumal taevas ütleks mulle, et nii, sul on kaks valikut:

  1. Sööd terve elu AINULT TERVISLIKULT (kõik need maitsetud kodujuustud ja keedetud juurviljad, ainult ja iga päev) ja ma garanteerin sulle, et elad 90. aastaseks.
  2. Söö, kuidas ise heaks arvad ja sealhulgas saad toitu nautida, kuid ma ei saa sulle midagi garanteerida…

SIIS MA VALIN SELLE VIIMASE! Sest see teine variant ja toitumine ei välista mitte kuidagi seda, et ma kõigele vaatamata 90seni välja ei paneks! Tervislik toitumine ei anna garantiid ei vähki mitte haigestumisele ega auto alla mitte jäämisele. Parem siis juba elu mõistlikkuse piirides nautida.

PS: Foto pixabay.com

 

 

 

 

Saame kokku ja räägime

Saame kokku ja räägime

Otsisin endale koduabilist, sest minu eelmine superabiline kolis Eestist ära ja tema asendaja päris töö kõrvalt enam ei jaksanud… Sellise abilise otsimine eeldab tavaliselt ikka kuulutuse üles panemist. Eks ma ole elu jooksul veel mõne teisegi kuulutuse üles pannud ning nii mõnegi inimtüübiga elus kokku puutunud.

Aga millest ma kirjutada tahtsin, on see, et… Kes need inimesed on, kes kuulutuse all kandideerivad a la “Olen huvitatud, saame kokku ja räägime”? Ma küll olen kergelt sotsiofoobne ja iga suva inimesega ei taha paugust kokku saada, aga ma arvan, et isegi kui ma ei oleks kergelt sotsifoobne, siis mõtleks ikka, et kes kurat viitsib mingi kümne inimesega pimesi kokku saada ja alles siis esimesi tähtsaid küsimusi küsida?

Võibolla selle inimese küsitud palganumber on koheselt nii ulmeline, et ma välistaks ta momendilt. Võibolla ta ütleb, et tal tegelikult ei olegi mingit kogemust, tahab lihtsalt proovida. Võibolla ta ütleb, et aaaaaa, teil on kassid, a ma olen allergiline. Võibolla ta tundub lihtsalt kohe juba pärast paari lause vahetamist nõme inimene.

Kui ma peaks endale Tinderisse konto tegema, siis ei läheks ma ka iga suva tüübiga, kes mulle laik paneb ( või kuidas see käibki seal) ja “on huvitatud, saame kokku ja räägime”, kohe kokku saama. Ikka puhuks enne netis juttu ja vaataks, kas üldse klapiks.

Üleüldse… Palun tulge mulle tööle kontorisse ja räägime. Tööasju siis. Aga kuidagi oma vabast eraajast ma küll järjest kümmet intekat võõra inimesega pidama ei hakka. Ja eeldan ka, et inimene saadab ikkagi endast mingigi väikse lühitutvustuse, enne kui ta oma telefoninumbri “Olen huvitatud” teksti alla viskab. Kui kõik 10 inimest lihtsalt numbri viskaks, siis…

Oh jah… Õnneks ma vist selle abilise nüüd leidsin. Mõned on ikka minu mõistes mõistlikud ka 🙂

PS: Foto pixabay.com

 

Mis teil käed ja südame värisema paneb?

Mis teil käed ja südame värisema paneb?

Avastasin, et juba kuu pärast on suvi läbi ja kahe kuu pärast sõidan Tansaaniasse. See muidugi selline 10 päevane minipuhkus. Ausalt, ma ei tea, miks mulle 10 päeva Aafrikas minipuhkusena tundub, aga päris puhkus kuskil maakera teises otsas võiks ju olla ikkagi hoooooopis pikem. Ja no tegelikult ma teen veidi sohki, sest sõidan Tansaania saarekesele, mitte PÄRIS Tansaaniasse. Ja ega ma seal seekord väga seikle, lihtsalt olesklen ja kuulan ookeani häält. Mõnus on sellele puhkusele mõelda, aga ka natuke hirmutav – äkki hakkab seal laiseldes isegi veidi igav. Südant ja käsi selline reis enam värisema ei pane (kui siis ainult lennuhirmu mõttes!). 4 aastat tagasi oleks veel pannud.

Nüüd loen selliseid asju*:

“Hommikul lendame Boliivia lõunaosas asuvasse Uyunisse, kust stardime kolmepäevasele džiibisafarile mööda maailma suurimat soolajärve. See on see, mille pärast paljud Boliiviasse tulevadki. Maastikud on kordumatud ning ühel hetkel tõuseme ka üle 5000 meetri kõrgusele merepinnast. Päeva ja öö temperatuurivahe umbes sama, mis Kuu peal, aga eks see ongi nagu täiesti teine planeet – päeval on 30 kraadi sooja, kuid öösel langeb nii kõrgel asuvas soola- ja kivikõrbes temperatuur üle 10 miinuskraadini. Ööd veedame majades keset eikuskit, mis muu materjali puudumisel on peaaegu täielikult ehitatud vaid soolaplokkidest. ” (Boliivia).

Või siis:

“Läheb lahti meie müstiline rännak pilvemetsa. Matk üle mägedealgab bussisõiduga varahommikul, et jõuda võimalikult vara jalgsimatka alguspunkti, 3500 meetri kõrgusel asuvasse Pueblo de Santa Anasse. Santa Ana on juba täiesti isoleeritud koht, kuhu välismaalase jalg astub haruharva ja veel 10 aastat tagasi sai sinna ainult mööda jalgradu. Siit edasi aga matkame järjest allapoole. /—/ Osaliselt läbime teekonnal ka inkade rajatud “maanteevõrku” – 600 aastat vanu meetrilaiusi kiviradasid ja treppe, mis kunagi risti-rästi läbistas seda tohutut impeeriumi, mille lõunanurgas me viibime. Kuna kõrgus väheneb, muutub maastik pidevalt – kui Santa Anast tulema hakates näeb vaid kiviklibust väljaturritavaid rohututte, siis allapoole jõudes muutuvad rohututid tasapisi põõsasteks ning põõsad puudeks.” (Argentina).

Või:

“Mööda väikesi džungliteid sõidame seejärel Frontera Corozali linnakesse Guatemala piiril, kus istume paati ja kulgeme voolu suunas mööda riigipiiri tähistavat Usumacinta jõge vihmametsa peidetud Yaxchilani püramiidide poole, mis pärinevad maiade tsivilisatsiooni klassikalisest perioodist ning mille asukoht oli pikki aegu külastajatele pea ligipääsmatu.” (Mehhiko).

Loen neid reisiplaane/kirjeldusi ja süda hakkab sees värisema. Mida järgmiseks aastaks valida? Kas peaks juba midagi ära valima? Kas peaks Karlile ka ütlema, kuhu me järgmisena läheks? 😀 Äkki pulli pärast hoopis ÜKSI minna? Noh nagu võtta next level hirm (üksi reisimine!) ja hakata hoopis seda hirmu ületama? Üksi ma muidugi reisil ei ole, kui tegu on grupijuhi ja väikse grupiga, aga ikkagi kind of üksi 😀 See tundub ikka liiga hirmus! Pole nagu väga aru saanud sellistest hambad ristis asjade tegemisest ainult selle nimel, et pärast oleks hea. Kõnnin 800km palverännakut (või lihtsalt jooksen 100km), varbaküüned otsast ära ja suremise äärel, selle nimel, et pärast on eneseületuse joovastav tunne. Mina isiklikult leiaksin endale neid eneseületuse challenge‘id selliseid ka, mis oleks seda jõuproovi tehes ehk veidi nauditavamad kui 800km varbaküünteta kõndi.

Jaa, ma tean, ma olen reiside suhtes obsessivne. A mis teha. Igal ühel omad huvid. Seepärast küsingi – mis TEIL südame ja käed värisema paneb? Nagu pärisielt. Ja ikka postiivses mõttes.

*Reisikirjeldused on kopitud SIIT.

PS: Foto pixabay.com (Boliivia)

 

 

Mees ja naine voodipervel üksteisele maasikaid suhu toppimas

Mees ja naine voodipervel üksteisele maasikaid suhu toppimas

Jätkan hotellide ja majutuse lainetel… Nagu ma eelmises postituses mainisin, meeldib mulle surfata igasuguste majutusasutuste lehtedel, vaagida ja võrrelda, lõpuks midagi välja valida. Ma olen tähele pannud, et osad hotellid/spaad armastavad oma kodulehel/bookingu lehel näidata reklaamfotosid oma hotellitoast koos modellidega mingit visuaali ja inspiratsiooni üritada luues. Minule tundub see alati veidi naljakas vaadata.

  • Mees ja naine voodipervel lustakalt padjasõda mängimas.
  • Mees ja naine voodipervel üksteisele maasikaid suhu toppimas.
  • Mees ja naine voodipervel vahuveini pokaale kokku löömas.
  • Mees ja naine voodipervel vahuveini pokaale kokku löömas ja maasikaid suhu toppimas.
  • Mees ja naine vannis üksteisele maasikaid suhu toppimas.
  • Mees ja naine vannis vahuveini pokaale kokku löömas.
  • Mees ja naine vannis vahveini pokaale kokku löömas ja maasikaid suhu toppimas, kusjuures küünlad põlevad (kusjuures vann on mingi kõige tavalisem äbarik, kuhu vaevalt kaks inimest koos sisse mahuvad, aga peaasi, et saaks VÕÕRASSE vanni).

Okei, okei, ma tean, et olen küüniline – mul endal on kodus keskmisest suurem vann ning pole nelja väikest last, kes kõik korraga tähelepanu nõuavad, ning vanniskäigu ja omaetteolemise võimatuks teeks. Samas kohati jääb mulje nagu hotell arvabki, et külastajad seal muud ei tee, kui vaid topivad üksteisele marju kurku, ja seega tuleb seda kujutluspilti sajaga online’i kütta, sest see müüb. Nagu hotelli bookides see olekski põhiargument ja hilisem tegevus, mille tõttu tuba valida. Kas mingid paarid/ inimesed lähevad tõesti hotelli lihtsalt tuppa toa pärast – voodisse, tugitooli istuma, vanni, vetsu? Sel juhul, võiks ju pildid olla ka lihtsalt magamisest, vetsus istumisest, dushi all pesemisest…

Loomulikult tahaks mugavust, puhtust… Võibolla isegi tiba luksust. Aga piisakski ju lihtsalt võimalikult realistlikest fotodest toast endast. Mulle need reklaamfotod maasikapugijatest või näiteks täismeigiga modellidest leili- või aurusaunas eriti realistlikku kujutluspilti ei tekita ega mingit visiooni ei loo. Või käiakse hotellides tõesti lihtsalt toas passimas ja maasikaid söömas ning vannis ligunemas?

PS: Foto pixabay.com

 

Majutuse valimine ja rahulolu. Hind ja kvaliteet

Majutuse valimine ja rahulolu. Hind ja kvaliteet

Ees on tulemas paar päeva Etheliga Tartus, läheme Vspaasse ja ERM’i jms. Spaahotell saatis mulle juba eeltervituse e-mailiga ja teatas muuhulgas, et mul on võimalus omale tellida tuppa saabumisel 20 euro eest seitse roosi. Jätsin võimaluse siiski kasutamata.

Mulle meeldib hullupööra hotellides käia. See tunne, kuidas põnevusega avad ukse ja asud oma tuba üle vaatama…  Veel rohkem meeldib mulle välismaa reiside eel, aga ka Eestis, majutust otsida ja võrrelda. Leida see parim hinna ja kvaliteedi suhe ning koht, mis vastaks just tolle reisi nõudmistele.

Näiteks käisin sõbrannaga paar päeva Viljandis. Kriteeriumid olid:

  • mitte väga kallis
  • loomulikult mõnus puhas voodi ja oma pesemisvõimalus
  • mitte väga kaugel kesklinnast (jala käidav)
  • rõdu või terrass, et saaks ühe õhtukese ka hotellis ilusa ilmaga rõdul sushit süüa ja veini/siidrit nautida.

(Ilmselgelt oleksid minu kriteeriumid olnud midagi muud, kui ma oleks tahtnud hoopis romantilist nädalalõppu veeta või midagi luksuslikku).

Kuigi nii väga tahtsin Grand Hotel Viljandisse (hind oli 74 eur/ öö kahele), mis on 4 tärni hotell, seega kindlasti ka standardile vastava hommikusöögiga ning kesklinnas, siis rõdusid neil ei ole. Rõdust me siiski loobuda ei suutnud ja valik langed Peetrimõisa villale, mis on Viljandi rannast 2 km (ilusa ilmaga jala täiesti käidav). Öö oli 62 eur/ kahele. Oleksime saanud võtta samas hinnaklassis Peetrimõisaga ka juba rõduga või terrassiga suure apartmendi, aga kuna Peetrimõisas oli hommikusöök hinna sees ja kes ei tahaks ärgata nii, et kühvelda ainult sisse, siis valisime Peetrimõisa.

Kohale jõudes… Tegelikult ütlen kohe ära, et meie nädalavahetus täiesti kümnesse ja rõduga koha valik super mõte. Me ei kahetse oma valikut, polnud ka sadu või tuhandeid eurosid mängus eks. Aga nagu ma alguses ütlesin, minu jaoks on üldiselt oluline üles leida see koht, kus (minu jaoks) õige hinna ja kvaliteedi suhe. Tagant järgi mõtlen, et vist selle hotelliga jäi see leidmata.

Kuigi meil oli tuju hea ja ei lasknud endid tegelikult üldse millestki häirida, siis praegu mõtlen, et mis pagana kohas me käisime?! Teenindajatüdruk oli vastuvõtulauas lotakas T-särgis ja lühikestes pidžaamalaadsetes pükstes… Ja kuigi ta oli tore ja rõõmsameelne, siis küsides näiteks, kas ma pean ka oma auto numbri kuhugi märkima (sest parkisime maja ees parklas), ütles ta, et ei pea, sest neid ausalt öeldes EI HUVITA see. Täpselt selline sõnakasutus – EI HUVITA 😀 Okei, ei huvita, siis ei huvita.

Saime võtmed kätte ja mina eeldan (arvestades seda, kui palju olen oma elus erinevates kohtades käinud), et siis küsitakse, kas olete meie juures esimest kord ning näidatakse suund kätte, kuhu minema peab, ja seletakse, kust ja mis kellaaegadel hommikusööki saab jne. Meile anti lihtsalt võti kätte ja naeratati. Ee… No küsisin siis ise, et kuhu ma minema pean 😀 Seepale saime sõbralikult kõik viidad ja ka hommikusöögiinfo, aga… No kummaline.

Kui veidi kulunud toaga (aga siiski mõnusa voodi ja puhaste linadega) võib rahule jääda, siis hommikusöök oligi kõige suurem pettumus. Nii suur, et panigi kahtlema selles hinna ja kvaliteedi suhtes. Kuidas on võimalik, et Grand Hotel Viljandi**** ja Peetrimõisa hinnavahe on vaid ca kümmekas.

Hommikusöögiks oli leiba, saia, juustu, vorsti, kõige odavamaid hommikuhelbeid, odavad sprotid (tavaliselt on hotellides heeringas või räim sinepi, tomati vms kastmes), keedumuna, kurk, mingi jogurtitops, mahl, kohv, moos ja oad. Nüüd ma räägin nagu mingi hõbekandikul kuldmune hommikul sisse ahmiv snoob… Ei, kõhu sai ju täis küll. Tegime võiku ja jõime kohvi. Norm. Samas oli see kõige vaesem ja kuidagi rääbakam serveering, mida mina olen ühes majutusasutuses näinud. Näiteks Muhu veinitalus algusajal käies, oli seal vast valik veel väiksem, aga hommikuks olid küpsetatud soojad vorstikesed, isetehtud soojad ülepannkoogid, toormoos… Mõistate – nagu südamega oli tehtud. Ning see tekitab sooja ja mõnusa tunde, pärast on lootust, et lähen booking.com lehele ja kirjutan “nii nunnu koht” ja panen hindeks 10st 10.

See ju ammu tuntud ja teada asi, et ka hea maitse ja väikeste vahenditega saab midagi armsat ära teha, nii sisustuse kui ka näiteks hommikusöögi pakkumisega. Tolles hotellis viibides aga tundus kõik lihtsalt nii random – et tore, et tulite ja suva, kui te enam ei tule. Samas ma sirvisin kohviaparaadi kõrval olevat külalisteraamatut, kus olid hoopis vastupidised, joovastavad tänuavaldused. Et nii stiilne ja hommikusöök super… Ju siis inimestel on erinevad standardid ja ootused ja kogemused.

Tegelikult näitavad booking.com lehel hotellide arvustused ja keskmised kokkuvõtvad punktid väga hästi, mis ees võib oodata. Mingil kallil 4-5 tärni hotellil võib olla hindeks 7,1 punkti, samas kui mingil väiksel kodumajutusel võib olla 9,2. Kas see suva kodumajutus on siis parem kui see kallis tärnidega hotell? Ei pruugi olla, aga selle kalli tärnidega hotelli külastaja ei leia järelikult, et tema räigelt makstud summa oli seda pakutud väärt. Oma klassis ta ei ole hea. Ehk et hinna ja kvaliteedi suhe on see, mis loeb ja mille põhjal inimene kas jääb rahule või ei jää. Peetrimõisal on 7,9 punkti. Üldjuhul ma alla 8 punkti kunagi ei vali. Ma tean, et sel juhul on ikkagi see koht siuke… Et kui kohale jõuad, siis tekib see “Näed, seepärast siis ongi alla 8 punkti…”.

Ja üks mõttetera veel. Kui ma külastaks seitset hotelli, mille eest ma ise maksma ei pea ja ma isegi ei tea, palju need maksavad, siis ma paneks nad lihtsalt paremusjärjestuses ritta. Pole probleemi. Kui ma peaksin aga nende eest ise maksma, siis oleks see paremusjärjestus hoopis teistsugune.

 

 

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Ma olen otsinud endale mingit uut sarja, mida õhtul vaadata, no nii 30 või 40 minutiliste osadega, sest vahel jõuan õhtul filmivalmis siis, kui kell on juba nii palju, et täispikka asja ei jaksa enam ette võtta.

No ei leia midagi põnevat. Ükspäev panin peale seriaali “Limitless” . Mängufilm mulle väga meeldis. Sarja esimene osa oli lõbus ja paljutõtav…Ning siis teine osa – muutus täiesti keskpäraseks mul-on-erilised-võimed-ja-aitan-politsei-tööd-teha detektiivisarjaks, mis mulle absoluutselt huvi ei paku. Proovisin vaadata “Vikings”. Vaatasin 15 minutit ja panin kinni. Mitte et see halb oleks, aga ei ole minu teema vaadata noori poisse meheks saamas või seda, kuidas hambutud kalkaritest matsid naist vägistama lähevad. Tänan, ei! Olen proovinud vaadata “Orange is the New Black”… Umbes neljanda-viienda osa peal hakkas mul arvuti hakkima ning nii põnev ja naljakas see ka polnud, et nüüd uuesti üritada. Keegi soovitas “Handmade’s Tale”, aga ma olen raamatut lugenud ja tean sisu, seega ei viitsi.

Aga päris filmide juurde. Vaadake “Gifted” (2017). See väike tüdruk on seal lihtsalt hullupööra lahe. Ta mängib väikest geeniusest matemaatikut ja film on sellest, kuidas tema onu tema eest võitleb. Põnev, südamlik, südantmurdev, samas positiivne.

Emotsionaalselt eelmisele filmile vastanduv on “Room” (2015). Kujuta ette, et sa oled sündinud ühes toas ja pole sealt kunagi välja saanud ning oled juba 5 aastane. Su ema on sulle rääkinud, et see ongi maailm. Sa ei tea, et on ka teine maailm. Kujutad sa üldse sellist asja ette? Ja järsku sa saad teada, mis sellest ühest toast väljas pool olla võib. Saad sa üldse aru sellest? See on lihtsalt nii pagana hea film, et ole valmis, et see film sööb su hinge. Veel päevi pärast vaatamist.

Nüüd aga mittesoovituse juurde. Käisin vaatamas “Spider-Man: Homecoming” (2017). Ärge küsige, miks 😀 Last pole linnas ja igav oli ja no vahel olen mõnda Marveli filmi ikka vaadanud. Aga… MISASI SEE OLI? Film kestis 2 tundi ja 13 minutit ning ma vaatasin kella – täpselt TUND aega pärast algust hakkas nagu midagi toimuma ehk et film läks käima. Ja no see ei olnud Ämblikmehe film, see oli Ämblikmehe filmi PAROODIA. Reaalselt poole filmi peal hakkasin mõtlema, et äkki see ongi paroodia, mitte päris film, ja et ma sain ise valesti aru. Ämblikmees ise oli koba 15a poiss ning pool filmi oli elust koolis ehk teistest lastest. Karakter oli maha viksitud teisest Marveli filmist “Deadpool” (2016). Ainult, et kui Deadpool oli tuus, siis Ämblikmees oli nagu Deadpooli käpardist noorem vend. Täiesti mõttetu film ühe naljaka kohaga. Müstika!

Filmi lõpus oli ka üks blogijaid puudutav lause. Raudmees nimelt ütles Ämblikmehele, et teda ootavad ukse taha 50 ajakirjanikku. Päris ajakirjanikku, mitte blogijat 😀

PS: Päise pilt: www.spidermanhomecoming.com

 

 

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Mõned päevad tagasi tabati endine vormelisõitja Marko Asmer roolist kriminaalse joobega. Selle uudise valguses ilmus mingi väike ülevaade purjus peaga roolist tabatud Eesti staaridest. See on tegelikult purjus peaga sõitjate jäämäe tipp ning käputäis näiteid:

Kirjanik Kerttu Rakke tabati aastal 2011 2,3-promillise joobega autoroolist ning talle mõisteti selle eest tingimisi vangistus.

Tuntud näitleja ja koomik Henrik Normann tabati roolist kriminaalses joobes eelmise aasta veebruaris. Mees mõisteti kolmeks kuuks ja 29 päevaks tingimisi vangi.

Poliitik Kalev Kallo on lausa rekordimees! Aastal 1999 juhtis mees 3,43-promillises joobes autot ning mõlkis ära neli autot.

Kuna on inimesi, kes sõidavadki joobes peaga, siis kindlasti ongi inimesi, keda need uudised külmaks jätavad, nagu see oleks normaalsus. Ikka juhtub vms. Mind ei jäta. Tihti räägime, kuidas elu ei ole must-valge. Purjus peaga (teeme siis nii, et räägime praegu kriminaalsest joobest) sõitmine on minu jaoks absoluutselt must-valge. Selline asi ei saa niisama asjade käigus/ peo käigus juhtuda. See on fundamentaalne otsus, mis a) kas on inimese peas sündinud täiskasvanuks saades või b) ei ole sündinud ega sünni ka. Kui sünnib, siis võibolla vaid kellegi teise elu hinnaga.

Kui suhtes inimene petab (olgu kaine või purjus peaga) räägitakse tihti, et suhe on ikka kahepoolne, ju siis oli midagi viltu ning üks asi viis teiseni, petja otsis lähedust kuskilt mujalt. Purjus peaga autoga sõites ei ole see suhe mitte kuidagi kahepoolne. Oled ainult sina. Sinu otsus. “Tundsin end nii üksikuna” või “Aga see auto oli nii väljakutsuv” või “Ahh, see oli ju täispeaga”… Need ei ole vabandused. “Naljamehe” Hendrik Normanni “nali” “Kui ma oleksin kaine olnud, siis ei oleks ma purjus peaga rooli istunud” tundub selles kontekstis minu meelest veel eriti võigas. Ei mõju kuidagi eneseirooniliselt, vaid jätab pigem inimesest täiesti süüdimatu mulje.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Hendrik Norman on üle 40a vana ja kui selle elukogemuse põhjal ei ole inimene suutnud teha oma peas otsust, et joobes sõitmine ei ole ok, siis ükski tagantjärgi tarkus seda ei muuda. Kalev Kallo oli 1999. aastal 51aastane. 51aastane ja roolis 3,43 promilli! Kerttu Rakke – 41aastane. 41 ja 2,3 promilli. Carmen Mikiver – KAKS KORDA viiekümnendates eluaastates. Vaid üksikud näited.

Nutma ajab lihtsalt!

Kui need noored “nolkidele”, kes tõesti suudavad oma teost õppida ning juhuslikult kedagi surnuks ei sõitnud, võivad veel “inimeseks saada”, siis 30-40ndates eluaastates mehele või naisele, kes on kriminaalse joobega roolis vahele jäänud, ei ole mitte mingit õigustust.

Öeldakse, et ära ütle iial mitte iial, aga ma usun, et ma võin 100% väita, et ma mitte kunagi ei istu purjus peaga rooli. Mitte kunagi! MITTE KUNAGI! Isegi täispeaga ei istu joobes rooli! See on otsus! Ja kui ma peaks seda kunagi tegema, siis olen ma absoluutselt väärt, et keegi seda postitust mulle nina alla hõõrub. See oleks veel väike karistus.

PS: foto pixabay.com

 

 

 

 

 

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Hoiatus! Siin tuleb juttu natuke jälle blogimise teemal (aga natuke ka üldse arvamustest), keda see ei huvita, siis palun ärge edasi lugege eks.

Kuulasin täna katusel päevitades jälle “Olukorrast riigis”, kus Karnau ja Lobjakas analüüsivad, argumeneerivad ja avaldavad arvamust. Lobjakas ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem vastupidi, kuid ometi on huvitav kuulata, kuidas nad vaidlevad ja suures osas ka nõustuvad. Vahel kuulad ühte, mõtled, et jaa, tal on pointi, siis kuulad teist, ja mõtled, et tal on ka nagu õigus. Tihti niiviisi elus ongi.

Aga mis ma kirjutada tahtsin. Ega seal (ja ka muudes sarnastest saadetes) ei arutleta selle üle, kui ilus täna ilm on, või mitu kraadi homme tulla võiks. Nad ikka ütlevad asju välja! Näiteks täna ütles Lobjakas konkreetselt (täpset sõnade järjekorda ei mäleta): “Eesti lihtsalt ei saa endale lubada ministrit, kes ei suuda BBC-le intervjuud anda, sorry!” Kuigi ma olen Lobjakaga umbes miljonis kahesaja tuhandes asjas eri meelt, siis selles on tal täiesti õigus. Mis ta siis sellega ütles? Ütles tegelikult otse välja, et Toomas Tõniste ei ole rahandusministina pädev. (Ma formuleerisin selle praegu viisakalt, aga tegelikult võib seda tõlgendada ka veidi krehvtisemalt). Täiesti normaalne on nii arvata ja kui mõni arvab teistmoodi, on täiesti okei talle vastu argumenteerida (kuigi ilmselt tänaseks päevaks ei suuda ka Helir-Valdor Seeder ühtegi vett pidavat argumenti leida).

Kui ühes raadiosaates on see täiesti normaalne arvamuse avaldus poliitikute kohta, siis sama asi nö blogimaailma üle viies tähendaks osade blogijate, kommenteerijate kui ilmselt ka lihtsalt lugejate hulgas:

RÄIGET SOLVANGUT!

ÕELUST!

KADEDUST!

(KOOLI)KIUSAMIST!

Miks ma JÄLLE blogiteemal kirjutan, kedagi ei huvita… Alati on võimalus see teema üle lasta, keda ei koti, hoiatus oli esimeses lauses. Aga need, kes siiamaani jõudnud lihtsalt seletuseks, et kuna ka minu enda isiklikus blogikommentaariumis selline nähtus  (õnneks harva ja teatud teemadel) esineb, siis see puudutab vahel ka mind. JA MA EI MÕISTA SEDA! Kas need inimesed, kes asja niimoodi näevad, ei kuula tänapäeva analüüsivaid saateid, ei loe näiteks Postimehest arvamusartikleid? Kas nad elavad mingil imelisel taimede aasal, kus mesilased tolmeldavad neile silmipimestavaid ja kõrvulukustuvaid aineid? Elatakse eituses? Esoteerikas? Kuidas?

Räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast. Ma olen kohanud selle paari aasta jooksul ka mitut vanemat inimest, kes justkui õeluse-solvangu-kadeduse-vandenõuteoreetikud. “Miks peab teisi niimoodi mustama?” on nende põhilause. “Laimama” on ka popp väljend. Miks on sõnal “mustamine” inimeste hulgas nii erinev tähendus, ma küsiks. Või kuulavad need inimesed neid raadiosaateid ja loevad lehti ning ohivad samamoodi nagu kuskil blogikommentaariumis vahel kohtab? Mõtlevad, et miks kõik kõiki juba kohtusse ei kaeba selliste räigete solvangute peale? Mis nad siis veel PÄRIS solvangutest ja sõimust arvavad?

Ja siis see nähtus, kuidas näiteks mina avaldan oma blogis oma arvamust. Siis tuleb keegi kommenteerija X ja kommenteerib oma teistsugust arvamust (mis on täiesti ok). Aga siis ma kommenteerin veel midagi vastu, vastu tema arvamusele (sest ma ju ei olnud samal arvamusel eks). Ning siis tuleb see X tagasi ja ütleb, et kui mina olen varem rõhutanud, et võib olla erinevaid arvamusi, siis miks ma justkui tema arvamuse alla veel omakorda oma arvamuse julgen panna. Aga sellepärast, et ju sa siiski ei suutnud mind vastupidises veenda ja mul oli järelikult midagi veel lisada. Saad aru, mul võib olla oma arvamus ka sinu arvamuse kohta. Mul võib olla kõige kohta oma arvamus! Sul ka! Aga ära siis hakka jaurama, kuidas keegi peab justkui pärast sinu kommentaari lihtsalt vait olema. Ei pea. Ma võin edasi oma blogis argumenteerida, kui ma tahan. Või keegi teine, kui ta vajalikuks peab.

Natuke segane postitus sai. Aga see ongi lihtsalt nii loll teema.

PS: pilt pixabay.com