Browsed by
Category: Arvamus

Depressioon kui enesekaitse

Depressioon kui enesekaitse

Eellugu

Mäletate seda, kui Taukar oli septembris ei joo (alkoholi siis) kampaania maskott, aga samal ajal “jäi vahele” õlle moodi asja joomisega. Vahele jäi nii, et keegi nägi, kirjutas Twitterisse, sealt tulid vihjed seltskonnaajakirjanikule ning nagu ma aru saan – enne asjaosaliselt üldse mingit kommentaari küsimata – tegi too seltskonnaajakirjanik juba klikipostituse, et kas Taukar joob õlut. (Samas hiljem väidab ajakirjanik, et ikkagi küsis kommentaari. Ma ei tea, kuidas täpselt oli).

Lahti läks mingi tramburai, kus Taukar kõigepealt tõestas, et see ei olnud alkohol ning siis hakati väitlema selle üle, kas septembris ei joo maskontina tohiks juua mingit vahuga asja, mis jätab mulje, et see VÕIB äkki ikkagi alkohol olla. Järgnes Krista Lensini “kulla laps”, kus ta muule kui vanusele rõhuda ei osanud, ja käitumise poolest oli pigem Taukar see, kes oleks võinud Kristale rahulikult ja isalikult seletada, et täna me kommi, jäätist JA šokolaadi poest sulle korraga ei osta, tõuse nüüd siit maast püsti ja ära siputa kõigi ees.

Tegelikult räägiti hoopis erinevatest asjadest – Taukar ajakirjanduse eetilisusest, Krista aga maskotina õlut meenutava joogi avalikust joomisest. Kaks täiesti erinevat teemat ja midagi sealt väga tulla ei saanudki…

Lugu

Täna loen selle sama seltskonnaajakirjaniku (mõnede jaoks ka sünonüümina kõmu- või sopaajakirjaniku) artiklit, kus ta räägib depressioonist ja oma enda depressioonist. Sellest, kuidas inimesed (ja ka tema) depressiooni varjavad ja pealtnäha õnnelikku elu elavad. Muuhulgas:

“Kui noorte seas armastatud laulja Karl-Erik Taukar mind avalikult ja alusetult sotsiaalvõrgustikus sõimas (küsimus oli arusaamas, kas maskott tohib tarvitada alkoholile viitavaid tooteid), läksin järgmisel päeval tööle naerulsui, viskasin kolleegidega juhtunu üle nalja ja viskan tänini. Ehkki tol ööl olin tunde EMO-s, sest paanikahoog ja rütmist väljas süda ei lubanud üksinda koduseinte vahel hulluda. Arvasin, et ma suren ära. Ma ei kartnud seda.”

Kurb lugu muidugi. Depressioon ja kõik see lugu. Tean! Aga ikkagi kergitasin kulmu, et millal see armastatud (igaks juhuks mainin, et mind jätab ta täiesti külmaks oma lauludega) laulja siis SÕIMAS?! Ja veel ALUSETULT?!

Googeldasin. Ei leinud sõimu. Leidsin seda sama pahameelt ajakirjanduse ja ajakirjaniku vastu, mida Taukar algusest peale väljendas. Aga mis ta tegi, oli see, et tõi tolle kõmuajakirjaniku nime välja (mis ei ole ei esimene ega viimane kord, kui sedasi võib juhtuda, kui kirjutad intrigeeriva artikli või jääd muud moodi silma), millele järgnesid Internetis igasugused kommentaarid (ei ole lugenud, aga kindlasti ka haiged ja arutud). Ega see nimi muidugi saladus polnud, aga sellele ei pidanud ajakirjanik ise vastu ja juhtus see, mida ma tema sulest tsiteerisin.

Ma loen tsitaadist välja, et Taukar on süüdi, sest noh – a) alusetult ja b) sõimas! See ei ole fakt, see on tolle noore naise tõlgendus. Hea küll, ta ju võis nii TUNDA. Aga inimesed tunnevad erinevalt ja samad sõnad võivad mõjuda ühele ühte moodi ja teisele teistmoodi. Eriti teistmoodi sellele, kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.

Hämmastas mind aga tolle kõmuajakirjaniku ja Taukari omavaheline dialoog. Eks lugege SIIT lingist ise. Täpsemalt see, et kõmuajakirjanik justkui õigustab oma tegu sellega, et SEE ON TA TÖÖ. Aga kas siis s*ta kaela kallamine on õigustatud, kui see on töö? Kui see jääb mingi koodeksi piiridesse? (S*tt kallati kaela kampaaniale, mitte Taukarile ja see oli muidu ka Taukari põhimure seoses artikliga). Et Taukar on avaliku elu tegelane, tema peab olema sellega arvestanud, et meil siin eksisteerivad klikipostitused ja “avalik huvi”!

Mina usun, et Taukar ongi tegelikult sellega arvestanud. Aga INIMLIKUST seisukohast küsin – kas inimene, kes ise töötab klikkide heaks ja organisatsioonis, mille eesmärk on saada klikke ja seeläbi teenida raha, on üldse õigust selles osas etteheiteid (ja veel kahtlase väärtusega ehk VÄGA subjektiivseid – “sõim” ja “alusetu”) teha. Veelkord – inimlikust seisukohast ja unustame ametid! Inimlikust seisukohast ja ametid tagaplaanile pannes, tundub MULLE see tohutult silmakirjalik – ise võin, aga teised mulle mitte.

Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.

*Siinkohal ei sea ma kahtluse alla, et inimesel ongi tegelikult depressioon.

Foto: pixabay.com

 

 

 

Filmid, filmid!

Filmid, filmid!

Vahepeal oli nädalavahetus ja vaatasin vedeledes paar filmi. Lisaks käisin reedel kinos “The Mountain Between Us” vaatamas. Kõigepealt siis sellest.

Trailerit ma ei vaadanud, muidu reedab liiga palju. Ma arvasin, et lähen vaatama ränka ja mehist ellujäämisfilmi, aga tegelikult oli tegemist “Titanic vol 2”-ga, ainult et seekord kukkus Kate jäisesse vette ja peaaegu suri. Või oli see ka juba “Titanicus” nii?!

Kas see film on hea? EI! Kas see film meeldib mulle? EI! Aga kas mulle meeldis seda film vaadata? Imelikul kombel – jaa, VAADATA meeldis! Pool filmist oli ju täitsa okei. Kukkusid lennukiga alla mägisesse tühermaale (kas mägine maa saab olla tühermaa?) ja hakkasid survaivima. Üks minu lemmikžanritest! Aga poole filmi pealt läks asi täielikuks imalaks klišeeks. Sõbranna, kellega ma seda vaatamas käisin, ütles filmi lõpus, et ta võib kõike uskuda – ka seda, et 3 nädalaga ei kasva naisele kaenlakarvu, kuid miks peaks mingites jahimeeste majas KLAVER olema, seda ta ei mõista.

Seda filmi saabki vaadata vaid läbi huumoriprisma, et pigistad palju silma kinni ja naudid hoopis keskkonda, vaateid, mägesid, lund. Mis ma tähele panin, oli see, et tegelased külmetasid koguaeg, sest noh – mäed, lumi, alajahtumine… Samas ma vaatasin neid kaadreid ja need olid nii cosy’d, hubased, soojust õhkuvad. Oleks tahtnud ise ka seal pikutada ja lõket vaadata 😀 Ehk et see külm, mis tegelastel kontide vahel olema oleks pidanud ja oli, minuni küll ei jõudnud.

Laupäeval vaatasin kodus ühte räiget ja toorest, aga samas head trillerit. Nüüd siis tuleb filmisoovitus. Ma ei tea, miks sel filmil imdb’s nii vähe punkte on (5,8), aga minu meelest võiks seal kohal vabalt 6,5 olla. Film on “Killing Ground”. Kui teile meeldis “Eden Lake”, meeldib see ka. Naine ja mees lähevad järve äärde matkama ja telkima ning siis hakkavad arenema sündmused. Pärast seda filmi te enam järve ääres telkida ei taha 😀 Film on jõhker, aga samas ei näita resižöör kõike otse välja, ometi sa tead, mis toimus. Ei, seal ei saeta kellelgi midagi ära ega kougita silmamune peast välja jne, aga ometi on väga brutaalne. Seal on mõndasid kaadreid, mis teevad selle filmi heaks ja eristuvaks teistest samalaadsetest. Samuti on filmi ülesehitus natsa ägedam, kui tavaline kronoloogiline jutustus. Kes fännab sellist sorti filme, vaadake ära!

Mitte küll see nädalavahetus, aga hiljuti vaatasin veel ühte džungli ellujäämisfilmi. “Jungle” 2017. See põhineb tõestisündinud lool ja peategelane on sama, kes mängis Harry Potteri tegelaskuju. Filmi ma iseenesest nautisin, sest – vihmametsad ja ellujäämisvõitlus. Aga mis häiris, oli see, et tegelased ei läinud hinge ja otseselt ei suutnud ma neile väga kaasa elada. Samas, kui teile meeldivad sedasorti filmid ning olete enda meelest juba kõike näinud, siis võtke see ette, kui seda pole.

"Jungle" 2017. Foto: www.rottentomatoes.com
“Jungle” 2017. Foto: www.rottentomatoes.com

Nii, nädalavahetusel vaatasin veel ühte trillerit. Ma ei vaata muidu never alla 5 punti filme, aga seekord vaatasin. “Preservation” 2014. Jõudsin selleni läbi “Killing Groundist” lugemise ja otsustasin ikkagi ära pilgu peale heita. Ja minu jaoks oli ikkagi täitsa põnev, kuigi klišeed oli ka. Väike seltskond läheb metsa jahile ja… see läheb muidugi valesti. Neid hakkab terroriseerima üks kamp haigeid inimesi, kes tegelikult on… No vaadake ise.

PS: Kui keegi mõtleb, miks ma nii s*ttasid filme vahin, siis ma lihtsalt olen NIIIII palju filme vaadanud ja kõik head on omas žanris juba otsa saanud, et ma pean levelit alla laskma 😀 Ometi need filmid on kõik sellised mõnusad ajaveetmisviisid. Kui teile meeldib aega viita vaadates tapmist, vägistamist, surma trotsimist 😀 Jah, ma olen friik!

Päise foto: “Killing Ground”, variety.com

 

Vanad ja uued

Vanad ja uued

Notsu kirjutas nats aega tagasi ühest huvitavast asjast. Vanadest ja uutest blogijatest ning vanast ja uuest blogikultuurist ning kuidas need põrkuda võivad. Vana aja blogikultuur olevat olnud tema sõnul midagi sellist:

“Mulle tundub, et siis oli päris tavaline, et blogijad väljendasid kirglikult oma seisukohti ja tundeid – aga teisalt oli kommentaatoritel kombeks sellele kommentaariumis üsna diplomaatiliselt reageerida, põhimõttel, et avalik blogi on nagu turistidele avatud elamu – uks on lahti, võib sisse astuda ja suhelda, isegi vaielda, aga pererahvaga riidlemine ei ole enam kosher, laias laastus kehtis põhimõte “ei pea lugema, kui ei meeldi”.

Praegune seis:

„Praegu on teine seis: populaarsemad blogijad (kelle hulka meiesugused “saurused” – jutumärkides, sest siis, kui me alustasime, ilmusime me juba olemasolevale blogimaastikule, kus olime algajad – enam ei kuulu) teenivad oma blogidega leivakõrvast, mõni ehk isegi leiba; ja nende kommentaatoritel paistab olevat ettekujutus, et neile osutatakse teenust ja kui teenus ei meeldi, võib teenusepakkujaga kurjustada.“

Hea tähelepanek tundus mulle see teenusepakkujaga kurjustamine. Olen minagi näinud mõnes tuntud blogis etteheiteid, et pole enam nii hea (siia võib ka mõne muu, spetsiifilisema sõna panna) kui varem. Hea on muidugi hästi suhteline. “Pole enam nii hea” võib ühelt poolt lugejaid kaotada, aga samas võita juurde hoopis teistsuguseid lugejaid. See lugejate juurde võitmine, see väljend, käib sellesse konteksti, kus blogiga üritatakse ka teenida. Siis see võitmine-kaotamine on teema. Ma usun, et väga paljudel pole sellest sooja ega külma.

Marca kirjutab oma blogis:

“Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta “õigele teele tagasi juhatatakse”, sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.”

Sarnane mõte Notsuga ja ma olen ka nõus, välja arvatud see osa, et blogija, kel on ka kommenteerimisvõimaus blogis, kirjutab ainult endale. Seda ma ei usu. Ma usun, et on inimesi, kes ei saa olla ilma kirjutamata, sest.. ei saa noh. Aga enda jaoks kirjutaja kirjutaks siis ikkagi endale, mitte sadadele või tuhandetele silmapaaridele. Ja vast Marca tahtis öelda, mitte “popile blogijale” vaid blogiga raha teenivale blogijale? Sest, mu meelest, popp ei tähenda küll automaatselt, et teenib (või tahab teenida). Aa ja siis see ka, et ängistavalt vast ikka ei mõju loomingulisele blogijale need sedalaadi märkused, teda ei peaks need üldse liigutama. Ta ju blogib nö endale 😀 Aga muidu olen ma Marca mõttega nõus 😀

Vahemärkusena… Ma teenin iga kuu oma blogiga ca 2,5% oma muust sissetulekust. See on kommiraha, aga ma panin need reklaamid blogisse peale, sest.. miks mitte – ma kirjutan niikuinii ja las see kommiraha siis tuleb, ma ei pea selleks ekstra enam mitte midagi tegema. Laps saaks piltlikult öeldes tasuta trennis käia. Mul ei ole majanduslikult oluline, kas siin käib päevas 1500 või 3000 inimest. Ning mingi 10 000 inimest iga päev muudaks mind juba närviliseks ja piiraks mu väljendusviisi.

Mul pole aimu ka, kas ma olen olen popp või mitte. Mõne jaoks olen. Mõne jaoks mitte. Mu lugejanumbrid on võrreldes Mallukaga ilmselt see 2,5% 😀 Okei, okei, vb on 10%? Võibolla on 5%? Ma isegi ei tea. Tal on Facebookis ca 45 000 jälgijat, mul on ca 900 😀 See muidugi ei näita otseselt postituste LUGEJATE arvu. Ja kui ta nii palju loose ei teeks, äkki tal oleks neid jälgijaid poole vähem. Või äkki hoopis poole rohkem?! See on täpselt see “hea on suhteline” ja millegagi sa võidad ja millegagi kaotad. Kas blogijad on üldse nii külmad kalkuleerijad? Ei tea. Ma ise ei viitsi selle numbri kasvatamiseks ka midagi teha, see võitmine-kaotamine pole minu jaoks teema. Kvantiteet kui selline pole, sest mul ei sõltu sellest midagi ja mul pole turunduslikku eesmärki. Võibolla, kui keegi lähedane inimene ütleks, et kuule, su blogi on viimasel ajal täispask, siis küsiks küll, et ou, miks.

Mis ma tähele panin ja kummaliseks pean, on see, et ka Marca blogipostituse kommentaaridest selgus, et saurusblogijad (ehk varasema definitsiooni (?) järgi väga ammu alustanud blogijad) peavad näiteks Mallukat selleks uueks popiks blogijaks. Ometi minu teada alustas ta juba ca 12 aastat tagasi (paranda mind, kui ma eksin) ja see, kui tolle aja blogijad, nüüdsed saurused, teda siis ei teadnud, ei tee see ju tema ammust blogi ja blogimist olematuks. Aga ometi peavad saurused teda Meie-Nemad maailmas selleks “Nemad”. Uus. Sest? Ta ei kuulunud sinna homogeensesse gruppi? Aga mis see saurus siis ikkagi tähendab? Kas saurused on need, kes on “sada aastat” bloginud, või on see ikkagi mingi kindel tolle aja vennaskond, kuhu kõik ei kuulunud, mis sest, et blogisid?

Marca: “Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui “teistsuguse orientatsiooniga” blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile.

See on siis see uus versus vana blogikultuur. Blogimaastik on praegu hästi kirju – on vanu (jah, lausa vanuselt, aga ka blogimise mõttes iidseid) blogijaid ja on noori, on anonüümseid, on karaktereid, aga ka oma nimega kirjutajaid, on neid, kes arutlevad maailma üle ja ka neid, kes jagavad retsepte, on neid, kes teevad reklaami ning neid, kes seda tulihingeliselt väldivad, on neid, kes alustavad „Tere. Hakkasin blogijaks, millest ma kirjutada Teile võiks?“ kui ka neid, kes ei suuda ilma kirjutamata elada, on erineva iseloomu ja mõttemaailmaga inimesi. Kas tingimata põrkuvad blogikultuurid või hoopis inimesed? Ma arvan, et pigem inimesed. Tõenäosus põrkuda on suurem, sest blogijaid ja ka lugejaid on hulga rohkem kui varem ja erinevaid kui varem. Ilmselt põrkume, kui meie maailmavaated ei ühti, ning see, kui järsk, otsekohene või dimplomaatiline keegi selle juures on, on inimeses kinni, samamoodi nagu see, kui tundlik vastuvõtja on. Aga seda meelt olen ma küll, et kui end ikka hästi uutes oludes ei tunne, aga tahad tunda, siis tuleb kohaneda. Ka elus üldse.

Pilt: pixabay.com

Surm

Surm

Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mul on sellega veidi kana kitkuda. Ma natuke arvan, et neile TEGELIKULT ei ole kohale jõudnud, et nad PÄRISELT ka ikkagi surevad. Kunagi. Aga ikkagi nad teevad seda. Salamisi arvan, et isegi kui nad ütlevad, et nad on selle enda jaoks lahti mõelnud ja aru saanud, siis ma mõtlen, et tegelikult ei ole.

Või äkki me räägime natuke erinevatest asjadest? Surm, aga siis on ka suremine. Äkki nad tõesti ei karda surma. Aga suremist? Ma äkki ise ka ei karda surma, sest see on lihtsalt… ilmselt ikkagi üks suur mitte midagi tunne. Kui ma veel sündinud ei olnud, siis polnud ju hull olla. Kui hull see surnud olemine olla saab siis?

Aga surmale eelneb suremine. Ja vot see on ebameeldiv. Seda, rsk, ma üle ei ela! Ja suremist ma kardan küll! On keegi, kes seda protsessi naudiks? Või vähemalt ei kardaks? Et noh, teen lebolt ära!

Mul on surmaga selline teema, et ma võin jumala ära flippida, kui sellele PÄRISELT mõtlen. Nagu päriselt (vt esimest lõiku)! Seepärast ma ei taha sellele päriselt mõelda. Ometi mõtlen iga päev. Iga päev mitte päriselt, aga sellises light versioonis küll. Ma ei mõtle nuttes, pigem isegi keeran naljaks. Vaatan palju igasuguseid filme, kus inimesed surevad või on surmasuus ning fantaseerin tahtmatult oma peas igasuguseid asju. Mis tunne oleks lennukiga alla kukkudes surra? Mis tunne oleks uppuda? (Rets!) Mis tunne oleks kõrgelt kukkuda? Kuidas oleks kõige valutum surra? Kuidas kõige rõvedam? Vahel loen mingit surma uudist, mis viib teisele surma uudisele, siis kolmandale ja lõpuks ma avastan, et ma olen lugenud s*tta kanti erinevate surmahaigustega inimeste lugusid ja arvutanud, kui kaua nad elasid pärast seda, kui said oma diagnoosi ja mõelnud, mis nad mõtlesid või võisid mõelda ja tunda. Need lood ei aja mind endast välja. Kõige häiritum, mis ma KUNAGI oma elus lugenud olen, oli mingi haigla kodulehekülg, kus oli punktide kaupa kirjas, mis juhtub inimese kehaga, kui ta sureb. Koolnukangestus jne. Ma ei saa seda peast. Ja seda ma tõesõna kahetsen, et lugesin. Kui on elus midagi, mille ma tagasi võtaks, siis on see too lugemine. Ei hakka linki panema. Nii palju ma teist hoolin.

Ma ei räägi sellest teistega. Olen rääkinud paar korda erinevate sõpradega ja avanud oma mõttemaailma selles osas, aga üldiselt ma sellest ei räägi. Üks sõbranna on öelnud, et kle võta mu mehega tuba ja arutage seal oma surmamõtteid. See sõbranna ei karda ka midagi. Ütleb, et see kõik on (loodetavasti, kui kõik hästi läheb) kaugel ka. Nõus, see on veel kaugel küll, aga mul vahet pole. Sest kauge, ei tähenda, et see ei tule mitte kunagi. Ning nii palju suudan ma ette kujutada ja fantaseerida küll. Kauge tähendab, et see kunagi ikka tuleb. Umbes, et kui keegi saab teada, et tal on vaid üks aasta elada, siis võib see olla päris jahmatav, šokk, võitlus, leppimine, alla andmine, võitlus jne… No igaljuhul ei tahaks meist keegi sellist uudist saada, sest keegi üldiselt ei taha surra. Aga minu jaoks see polegi uudis. Ma tean ammu, et ma suren. Et me sureme. Kui sul on aasta elada, siis sa mõtled, ou fakk, ma suren. Ma mõtlen seda sama, mis sest, et ideaalis on mul veel 50-60 aastat elada. Ja minu tunne, et ole nõrgem. Mu tunne seoses surmaga on tihti lihtsalt sama intensiivne. PS: Ei, ma pole haige. Enda teada mitte.

On olnud paar olukorda, kus mind tahtmatult naeruvääristatakse, kui olen seda rääkinud. Kuidas? No küsitud näiteks: “MIS KASU sa sellest saad, kui sa sellele mõtled?” Või: “Ma ei mõtle sellistele asjadele, sest need ei too mulle mingit KASU!” Nagu halloo! Kas te muidu alati mõtlete mingeid mõtteid, mis teile kasu toovad? Päriselt? PÄRISELT?! Mõtteid saab natuke suunata ja kontrollida, kui sellega palju tegeleda. Aga no “Ma mõtlen ainult neid mõtteid, mis mulle KASU toovad” – jaa, kindlasti, superwoman/man! Teine klassika – “Pff, mis sul päris probleeme ei ole, et sa sellistele asjadele mõtled?!” Nagu sellised mõtted oleks üldse päris probleemidega seotud. Kõige hullem on see, et neid asju ei ütle mingid ajuimbetsillid, vaid intelligentsed ja muidu toredad inimesed. Aga reaktsioon on mõtlemisvõimest korraks ees ja nad EI SAA sel hetkel aru, sest neil endil ei ole seda asja. Andestame!

Paar nädalat tagasi rääkisin ühele lähedasele inimesele, et krt küll – mult ei küsinud keegi, kas ma tahan sündida. Ometi ma sündisin ja nüüd pean sellepärast ka SUREMA! Ma ei taha surra. Ma ei mõtle surnud olla. Vaid surra. Aga ma pean kunagi. Ja see on ebaaus – minult ei küsitud ja nüüd ma PEAN. Elus on miljon võimalust oma elu elada ja asju teha, aga surm on surm. On tegelikult võimalus oma surma valida, aga ei ole võimalust, kas surra või mitte. Too inimene ütles mulle seepeale, aga KUST sa tead, et sult ei küsitud. Äkki sult küsiti, kas sa soovid sündida, ja sa vastasid, et “Jaa, täiega!”?! Miks ma oleks pidanud vastama “Jaa!”? Ahh? Sest mitte sündinud olla on veel s*tem olla kui elada äkki? Aga siis me jõuame selle juurde, et ma ei taha ei surra ega ka surnud olla, aga ikkagi pean.

Ja siis täna hommikul ma loen uudist mingist Eesti selgeltnägijast. Sealt saatest. Ma olen teda kaks korda telekast näinud. Kui see saade ei ole kokkumämäng, siis tekib mul küsimus, miks näiteks Evelin Võigemast vms ei suuda nii hästi näidelda, aga see suva tsikk vene aktsendiga, mustade pikkade juustega suudab. Ja kui see ei ole kokkumäng, siis on küll p*rses, sest see kõik on liiga kriipi.

See noor naine olevat teinud saate ajal enesetapukatse. Tsiteerin kuuldud intervjuu põhjal pooltäpselt:

Ma väga kardan surma ja sellepärast ma kardan elu. Mul on väga palju pretensoone sellele demiurgile, sellele, mis lõi mind siia, küsimata, kas ma tahan üldse sündida ja kas ma tahan surra. Ma üldse ei tea, mida ma pean siin elus tegema… Ma kardan surma, aga kuna see niikuinii tuleb, siis ma tahan sellest hirmust kiiremini lahti saada.

Ma olin nagu MIDA! Niigi mul olid selle naisega judinad. Ja nüüd ta ütleb täpselt seda, mida ma ise ühele inimesele paar nädalat tagasi ütlesin. Sõna sõnalt.

Ma ei ole üldse nii kaugel kui tema, aga ma mõtlen sellele iga k*radi päev!

PS: Pilti ei pannud. Mis pilt panna surmale?!

 

 

 

 

Tubli Kaia?

Tubli Kaia?

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!” kirjutab tuntud meestearst Margus Punab Kaia Kanepi kaitseks oma Facebooki lehel, mida vahendab ka omakorda Postimees.

Ma natuke muigan. See lause ning sellele järgnev “TUBLI KAIA!” ei saa üksteisele järgneda.

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!”

See kukub totralt välja! Mis sest, et eelnes veel “Kui vaadata, kui palju lootustandvaid noori naisportlasi oma sportlastee hilispuberteedis lõpetab, siis usun et üheks oluliseks osaks on ka just selles sfääris tekkinud ja lahendama probleemid”. (LINK)

Margus Punab kiidab Kaiat tegelikult vist hoopis selle eest, et too oma loo avalikustas, mitte selle eest, et ta oma süütuse just noorpõlve treenerile kaotas. Justkui selle loo avalikustamine aitaks teisi samas olukorras olevaid noori hilispuberteedis olevaid naissportlasi, kes äkki on samas olukorras.

Kas ikka aitab? Mul on jäänud mulje, et isegi täiskasvanud inimesed ei suuda teiste vigadest ja lugudest õppida, kui nad on just armunud ja või arvavad, et armastavad ja vajavad. Mis siis veel hilispuberteetidest või noortest rääkida. Kedagi naljalt ei kuulata, sest “Aga mul läheb hoopis teistmoodi” ja “Minu olukord on hoopis teine!” ja “Sa ei saa aru!”.

Ma ei ole raamaut lugenud, see just ilmus, aga lugesin mõnda katkendit. Raamat isiklikult jätab mind täiesti külmaks, aga nähtus, kui selline, kus paiskame avalikkuse ette aastaid hiljem (aga mitte piisavalt hilja, et see oleks juba ajalugu ja nostalgia!) paljastava raamatu sellest, kes kelle voodisse ronis, ning siis laseme kõikvõimalikel “suhtespetsialistidel” kommenteerida, kas see oli ok või ei, tundub mulle lihtsalt ja ainult RAHALÕHNALINE!

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Bussid, turvavöö ja lapsed

Bussid, turvavöö ja lapsed

Saatsin lapse klassijuhatajale just ühe kirja. Vabandasin juba ette, kui küsimus on rumal, aga uurisin, kas neil bussidel, mis lastele linnast väljasõiduks tellitakse, on ette nähtud turvavööd. Laps läheb järgmine nädal väljasõidule ja ma nimelt olen täielik foobik, mis puutub sellesse, et keegi teine minu last kuhugi transpordib. Mul hakkab füüsiliselt valus seest, kui sellele mõtlen. See on minu enda probleem, sest ma ei saa oma last kodus nelja seina vahel hoida kartuses, et midagi juhtub.

Samas saan ma teha kõik endast oleneva, et igasugune juhtumise tõenäosus oleks väiksem. Helkur lapse mantli külge! Pidev meeldetuletamine, et üle tee ei tohi tähelepanematult joosta, isegi kui on kiire või hästi ei näe, kas auto tuleb. Talvel vaata räästadesse, et ei kõnniks kooli ja tagasi jääpurikate all. Telefon alati kaasa. Turvavöö peale jne jne. Need on sellised elementaarsed asjad, aga lisaks sellele kõigele tahaks ma veel südamele panna, et õpetajad veenduks, et bussijuht pole näiteks juua täis. Seda ma siiski kirjutama ei hakanud. Aga tahaks. Foobik, ma tean.

Ma ei ole ise ammu bussiga sõitnud ja ma ei tea, kas ja kuidas seadus praegu ette näeb, aga olen aru saanud, et mõnedes pikamaa bussides vist on turvavööd ja mõnedes ei ole. Mulle ei mahu ajju, et lapsevanemad autoga sõites kanaemalikult ostavad kõige kallimad ja sertifitseeritumad turvahällid- ja toolid, ning vaidlevad omavahel tuliselt selle üle, et kas laps on ikka autos nõuetekohaselt kinnitatud, kuid bussiga sõites on neil täiesti suva. Lapsed lastakse bussi vahekäiku ringi jooksma ja lollitama, sest “neil on muidu ju igav”.

Olen ise kunagi ammu kordi ja kordi niimoodi lapsed vahekäigus lällamas bussiga sõitnud ning tean, et seda tehakse ka praegu. MIKS? Kas päriselt ka riskitakse laste eludega, sest ei viitsita nende jonni kahetunnisel bussisõidul kuulata? Või kardetakse, et teistel reisijatel on seeläbi ebameeldiv? Aga see pidev keelamine, et nad vahekäigus LIIGA kõvasti ei möllaks, on kuidagi teistele reisijatele vähem ebameeldivam? Ma ütleks, et palju ebameeldivam on see, kui buss vastu puud sõidab ja see kolmeaastane vahekäigus nagu kuul lendama hakkab. Oleks ma bussijuht, ma never ei lubaks lapsi sõidu ajal vahekäiku mängima. Mitte kunagi!

Buss sõidab maanteel samamoodi nagu auto, ca 100km/h, ja pauk on pauk. Millest see vahe? Lihtsalt toetutakse mingile statistikale, et bussidega juhtub vähem õnnetusi? On olemas üldse selline statistika? Busse on vähem ka, ilmselt juhtubki vähem. Aga miks siis autosõidul nii pedantsed ollakse? Sest seadus? Keegi seletaks?

Kas te ka muretsete? Mille üle ja kuidas toime tulete?

Foto: pixabay.com

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Ühtepidi on naljakas olukord, kui sulle makstakse töö eest tasu dressipükstes, ja selleks, et söögiraha saada ja arveid maksta, pead neid dressipükse kirbukatel maha ärima.

Teisalt on hambutu, et pole piisavalt mugavaid koostöövorme, mis siis omakorda sunnib inimest töö eest saadud tasu järelturul edasi müüma, et saaks lõpuks kätte ka veidi likviidsemat krõbisevat.

Ei, ei ole minu tsirkus, ei ole minu ahvid ega pole ise ahv, aga mul iseend piisavalt väärtustades oleks alandav oma tehtud töö ja raisatud aja eest iga kuu palka dressipükstes saada. Sekka ka mõni roosa toss.

Foto: pixabay.com

 

Vibe trennis: mees versus naine

Vibe trennis: mees versus naine

Kolmapäeval jõudsin pärast reisi ja messil käigu nädalat lõpuks ometi trenni. Tagasi rutiini. Ühtepidi mõnus, teistpidi… Rutiin!

End trenni bronnides panin tähele, et tavapärast treenerit, MEEST, asendab seekord NAINE! Mul on muidu on nii, et arstid, nii pere- kui ka hambaarstid ja günekoloogid ja kõik muud, ning ka treenerid – palun mulle naised. Aga vot selles trennis olin juba harjunud mehega. Harjunud, et tuleb üks pikk Hollywoodi filmistaari välimusega mees, haarab kangi ja karjub 45 naisele (ok, mõni mees on ka): “Tule minuga lõpuniiiii!” ja “KOMBOOO!”

Nüüd siis mingi naisenimi vaatab tunniplaanis vastu.

Muidugi on neid treenereid igasuguseid, aga mul oli eile küll nii jõhker stereotüüpne äratundmine. Kui mees meie treeningulaval on tšill, naeratav, positiivne ja viskab mõne vile, siis naisterahvaga trenni (kava oli sama!) vibe oli näägutav, kaagutav, sundiv, palju nõudlikum ja vihane 😀

Ma ei ütle, et too treener oli halb või ta päriselt kaagutas, aga see trenni vibe oli selline võrreldes meestreeneriga. Raudselt ta on hea ja nõudlik treener ja kellele mis eks, aga palun andke meie filmistaar tagasi! 😀 Palun!

Kuidas teil – pigem mees või naistreener? Aga günekoloog? 😀

 

 

 

Joomine. Solvumine. ID-kaart. Riided. Kehakoorija

Joomine. Solvumine. ID-kaart. Riided. Kehakoorija

See nädal osalesin toidumessil ja kiire on olnud. Ma ei hakka messist rääkima, sest noh, tööteema. Aga pagan, kus on imelikke inimesi olemas. Selliseid, kes arvavad, et jumala okei on oma läbinäritud ja pooleks murtud hambatikk torgata teiste pähkli- ja rosinakaussi peitu. Või et on täiesti lahe end kell 13.00 päeval täis juua ning olles seeläbi ka veidi oravat alla surunud ja endas karu leidnud, tulla lõpuks naistele alkoholi pakkuma, niisama ringi lällama ja üle messi ropendama. Õnneks lätlased, mitte päris rahvuskaaslased.

See tähelepanek ka veel… Et kui naisterahvas viisakalt poolest teeklaasi suurusest anumast kangest alkoholist (kell 1 päeval!) keeldub, siis loomulikult teevad sellised vennad solvunud ja ärapõlatud nägu. Palju ei puudu, et sellised veel lohutamist vajaks, sest nende karuseid tundeid on ju riivatud. Ma jälle leian, et ma ei pea kell 1 päeval umbes 20cl kangest alkoholist keeldudes end isegi mitte põhjendama, veel vähem pakkujat nagu last hiljem lohutama.

Nädalavahetusel pidin linna minema, et mobiili ID teha. Laps oli vaja läbi tallinn.ee portaali sporditoetuse kinnitamiseks ära registreerida ja NELJAS arvutis andis ID kaardiga see kõik mulle nii ühte kui ka teistpidi proovides errorit. Mobiilioperaatori juures selgus, et mul juba on kunagi mobiili ID tehtud ning isegi koodikaart olemas. Midagi see teenindaja surkis ja aktiveeris ning ütles, et ma politsei- ja piirivalveameti kaudu siis lõplikult ära registreeriks ning saan kohe kasutama hakata. Kodus logisin end sisse ja mis te arvate, kas õnnestus. EI! Muidugi mitte! Politsei- ja piirivalve lehelt vaatas mulle vastu suur teade, et põhimõtteliselt mul pole mingit mobiili ID seemet ka kuskil idanemas ja mingu ma tagasi operaatori juurde. Aaarrgghh!

Sel hetkel, kus mul NELJAS arvutis ID kaardiga tallinn.ee lehel registreerimine ebaõnnestus neljal eri viisil ning viimane õlekõrs mobiili ID feilis, olin ma jõudnud staadiumisse, kus ma olin valmis (siiski rahulikult ja kaalutletult) ükskõik, millise tehnikavidina lihtsalt kirvega pooleks raiuma. Karl soovitas lapse arvutit, kui just midagi pean. Mina hingasin sisse-välja. Tuli meelde, et ÜKS läpakas on meil veel (peale kodus proovitud kahe läpaka ja ühe arvuti ning töö arvuti). VIIES seade siis, mida mõtlesin pulli pärast (kuigi meeleolu enam selline ei olnud) proovida. Ja arvake ära. See toimis! Nagu MIKS?! Miks SEE toimis?

Põhimõtteliselt ongi nii, et ma olen tehnikas idioot. Proovin suvalt kõike, googeldan, mässan ja lõpuks kuidagi alati saan. Aga lihtsalt see tüüpiline teema, et pagana esimese korraga ei õnnestu kunagi midagi. Kui on mingi ID kaardi ja -lugeja teema, siis alati on oht, et error. Seega ärge jätke selliseid asju ka kunagi viimasele minutile. Ja noh, mobiilioperaatori juurde pean uuesti minema mobiili ID pärast ikkagi. Ma vihkan sellist asja, et ma olen raisanud oma aega kuhugi KOHALE minemisele ja siis juhtub, et mingil põhjusel tuleb UUESTI minna. Kõige rohkem ma tõesti vihkan kuhugi kohale minemist. Ma ei tea miks. Auto on. Jalad liiguvad. Aga lihtsalt ei meeldi oma isiklikust vabast ajast oma isiklikke asju teha 😀

Mobiili ID tegemisega Virus mõtlesin ühendada ka väikse shopingu, et vahetada välja mõned kulunud ja topilised sügisriided. Kriteeriumeid ei olnud paigas, mõtlesin, et ostan ükskõik, mida, mis silma hakkab. Silma ei hakanud mitte midagi. Nagu mitte midagi. Kui midagi oligi ilusat (oli üks kollane kleit :)), siis oli materjal 100% polüester. Mul tulevad sellest judinad peale. Jällegi üks rõvedamaid asju on see, kui kodus on palav, aga kiirustad tööle, mantel juba seljas, siis tuleb meelde, et midagi unustasid veel kuhugi, otsid toas, palav… Lõpuks jõuad autosse, seal jälle korra külm, hiljem palav. Lõpuks jõuad kontorisse ja võtad mantli ära, keha leemendab kõigest sellest ning kui siis oleks ihu vastas üleni rõve polüesterkiud – higine ja veel elektrit täis! Võigas! Ning teretulemast elektrihooaeg! Juustes! Riietes! Kleidi all! Igal pool.

Kehakoorijat otsisin ka. Mul koorus reisist käte ja jalgade pealt nahka, mõtlesin koorijaga veidi protsessi kiirendad. Ma tavaliselt koorijaid ei kasuta, pole ka mingeid lemmikuid. Kaubamajast valisin, 3-4 riiulit kehaasju. No mille alusel üldse valida? Hinna? Pakendi? Tootja? Testri? Koostisosade? Lubatud toime (hahaa!)? Mul oli oluline, et totsik mahuks mulle käekotti ära, seega väga suurt mannergut ma ei tahtnud kaasa haarata. Vaatasin neid erinevaid pakendeid ja valisin täiesti suvaliselt lõpuks. Natuke testri järgi vaatasin, et oleks suureteraline, ning lihtsalt veits teistmoodi kujunduse pärast. Pilt seal päises. Määrid peale ja koorid maha. Lihtne. Ühe koorija tagant aga lugesin, et tee keha niiskeks, määri terve keha koorijaga sisse ja oota 5 minutit, siis pese maha. Ma saan aru, et jätan juuksemaski juustesse 5 minutiks, teen muid asju vahepeal. Aga palun kujutage end ette paljalt ÜLENI teralisena 5 minutit kuskil mingeid muidu asju tegemas 😀

Jätkub…

 

Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Alguse sai see meie presidendist ja nüüd paljud vaidlevad ja arutavad.

Mingilt poolt on see nostalgitsemine ju “las ta olla” ning äkki isegi vajalik. Teisalt minu jaoks “Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?” küsida on umbes sama, nagu arutleda teemal, kas 10 aastat kestnud suhe, kus lõpuks selgub, et üks osapool on terve aja petnud, ning teine elanud roosad prillid ees, oli õnnelik?

Et noh, ühele oli. Tol ajal. Sest polnud kõik kaardid avatud.