Browsed by
Category: Arvamus

ANNO, väga hubane kogemus

ANNO, väga hubane kogemus

Käisin eile sõbrannadega ANNO restoranis. Ma ei olnud sellest kuulnudki, aga sõbranna kutsus. Saan aru, et tegemist on pisikese pererestoraniga, millesse on panustatud kirg toidu vastu.

Ma ei taibanud kohapeal toitusid pildistada, aga peate mind uskuma (ja lingitud piltidega leppima) – tõesti olid väga maitsvad toidud. Sain lausa väikse toiduelamuse osaliseks. Võtsin baklažaaniroa. Kuidas on tavaline baklažaaniroog restoranides valmistatud? No üks enamlevinud variante, et lõigatakse pikuti pooleks, sätitakse sisse mingit manti ja küpsetatakse ahjus. Tulemus on siis vettinud baklažaan, all söödav “nahk”, peal eelnevalt sätitud mant ja kõige peale niristatud mõni hea (tavaliselt roheline :D) isetehtud kaste. Ega see halb ei ole, kui see variant on hästi tehtud, siis söön hea meelega. A vot seekord oli teistmoodi! Nimelt FILEE! Suitsune baklažaanifilee! Kitsejuustukreem jms hea asi lisaks, mis moodustasid tõesti väikse elamuse. Nägi välja SELLINE.

Teised võtsid krevetiroa (link) ja boef a la tartare (link). Olevat head ja nägid ka väga ilusad välja! Restoran oli väga hubane, pisike, nunnu, mõnus, armas… Kõik sedasorti sõnad. Ideaalne mingi tähtpäeva tähistamiseks, kus siis ilmselt saaks kogu (22 kohaga) restorani kinni panna ja vaid oma seltskonda nautida. Kui ma peaksin praegu mingi ürituse korraldama, siis uuriksin just seda varianti 🙂 ANNOs on piisavalt pidulikku hõngu, aga samas kuidagi kodune.

Menüüst veel… Hinnad ei ole ülemõistuse, aga odavad ka mitte. Eelroogade osa jättis palju vägevama mulje kui pearoogade valik. Pearoogade valikus ei olnud näiteks taimetoitu. Mitte et peaks, aga tavaliselt juba igal pool on. Mul oli jube koogi isu ja vaatasin kodus, et menüüs on ka šokolaadikook. Palusin lõpuks selle šokolaadikoogi, suu juba jooksis vett… Aga siis tuli pettumus – teenindaja teatas, et see menüüs olev šokolaadiKOOK ei ole tegelikult KOOK, see on dessert, kus on jäätist ja pralineed ja… Mis iganes vigureid. Mingi šokolaaditükk vist ka.  See hetk oli kurb. Palun ärge kirjutage menüüsse ŠOKOLAADIKOOK, kui tegelikult see on PEEDIJÄÄTIS feat. mingi ŽELEE ja PÄHKLIPRALINEE! 😀 (Reaalselt oligi nii!). Jumal tänatud, et meid hoiatati. Aga polnud midagi, võtsime siis astelpaju koogi, mis oli siiski koogi moodi (link). Maitses hästi, kuigi astelpaju marjad, mis olid taldrikule puistatud, olid jääs (ehk siis otse sügavkülmast võetud).

Tegelikult oli koht äge, toidud väga head, pidulikku üritust lähikondlastega või firmaüritust läheks sinna pidama iga kell, aga mõni asi jäi silma, mis mind kuidagi häiris. Ma ei tea, miks ma selliseid pisiasju märkan, aga märkan. Meie lauda ei teenindanud too omanik-naisterahvas, kes ka kodulehe pildil. Tema teenindas kõrvallaudu (pildi järgi tunnen ära, vast ikka oli tema), tuli köögist, askeldas midagi kõrvallaudades ning …suu oli toitu punnis täis ja mälus ja mälus ja mälus.. Sorry, see kõlab nii koledalt, inimesed ikka söövad ju, meil olid ka suud punnis toitu täis 😀 Aga kuidagi imelik oli vaadata, et teenindaja (olgu ta siis omanik või kes iganes) ei söö köögis suud tühjaks, vaid tuleb täissuuga külaliste ette laudu korrastama. Teine veider hetk oli, kui üks teenindaja ütles teisele (arvatavale omanikule siis), et VIITSID, too… (ma ei mäleta, mis asi see oli). Nagu VIITSID? 😀 Ta oleks võinud vastata, et ei viitsi, too ise 😀 Aga ei, kõik lahenes, ta viitsis. Läks ilusti tooma.

Novot, selline hubane kogemus siis. Õnneks olin koogi juba varem endale koju ostnud, sest mu ennustaja-pool aimas ilmselt juba midagi ette 😀

Päise foto: šokolaadikook, mida ma mitte kunagi ei saanud (pexels.com).

 

Kuulutus-kuulutus!

Kuulutus-kuulutus!

Varahommik. Laps on juba koolis, ma olen end juba tööle minekuks valmis sättinud, joon kohvi ja scrollin Facebooki.

Müüa toitlustuseks vms äriks sobiv – VAGUN KIOSK. 

Pikkus, laius, kõrgus blaa-blaa-blaa, foto siit ja sealt küljest, siseviimistlus tegemata, asukoht, telefon… Hinda ei ole!!! Ei, mul pole mingit huvi osta toitlustusvagun-kioski, aga KUI PALJU on selliseid kuulutusi, kus kõik info kirjas, va hind. Eriti üürikuulutustel Facebooki gruppides (ei, ma ei otsi ka üüripinda, lihtsalt jäävad sellised asjad silma). Ma ei kujuta ette, et sisenen Selverisse, võtan korvi, lähen näiteks kuivainete riiulite vahele ja HINDU EI OLE! Igal tootel on hoopis Selveri infotelefoninumber, kuhu pean siis helistama, et hinda uurida ja alles siis otsustada, kas olen huvitatud. See raiskab kõigi aega – nii minu kui ka Selveri töötajate.

No aga vagunimüüja või 30m2 üürija Kalamajas tahab max hinda saada. Seepärast on kaval ja jätab hinna kirjutamata. Kõik on ju kokkuleppel. Ootab, et keegi helistaks, küll siis saab juba müügijutuga ära rääkida. Tegelikult on tal ju hind teada, millega müüks ja millest alla ei lähe. Kalastab! Äkki ostja on valmis rohkem maksma… Äkki keegi helistab või kirjutab ja küsib, et palju maksab? Siis vagunimüüja saab rääkida, et niiiiii hea vagun on ja palju pakud. A praktika on see, et iga sellise hinnata asjade või üürikuulutuse alla tuleb tavaliselt mitu kommentaari: “HIND?” Nagu inimesi muu ei huvitakski. Tihti ei huvitagi!

Teiseks… Mis toimub raamatuturul?! Mingi aeg olin nii rõõmus, et näe Apollol mega aled. Siis vist üks kord olin veel rõõmus, et näe, ka Rahva Raamatul on suured aled. Ostsin vist mingi 2 raamatut kokku (ma ei ole aledega hulluks mineja). Aga nüüd on IGA JUMALA PÄEV Apollos ja Rahva Raamatus “KUNI -90% ALED!” Mingi võistlus käib ja see on juba jabur! Absoluutselt devalveerunud on need Apollo ja Rahva Raamatu allahindluste reklaamid.

Või nagu Loverte ja Mylook… Mulle tuleb iga nädal neilt e-mail, et “Tasuta transport” või “Lao tühjendus”. Ausalt, kui teil on üle nädala tasuta transport, siis ma ei kavatse mitte kunagi ostagi muul ajal. Ja no kas tõesti mõni ettevõte tühjendab oma poe ladu sama tihti, kui Mallukas teeb oma kodus kapitühjendust ja suurpuhastust? (Suht iga nädal! :D). Mingi piirini on igasugused kampaaniad okeid, aga kui hakkad muutuma juba Hansapostiks või Shoppa.ee’ks, siis võiks hoogu maha tõmmata!

Te süvenete allahindluseid lubavate (iga-nädalaste) reklaamide taha või kühveldate ostukorvi?

Foto: pexels.com

 

 

 

Dušikardinad ja kaarditrikid Mart Normeti moodi

Dušikardinad ja kaarditrikid Mart Normeti moodi

“Superstaari” saade algas. Mart Normet on ka platsis. Merilin alias Nöpsik laulis just Conchita Wursti eurolaulu. Naljakas oli see, kuidas Mart Normet üritas noort lauljatari veenda, et…

  • temas ei ole autoriteeti,
  • tal pole elukogemust,
  • ta pole isegi mitte NAINE, vaid tütarlaps,

…et tal pole põhimõtteliselt mitte midagi, millega minna lavale pikas kleidis nagu diiva (nagu Conchita seda tegi) ja laulda toda võidulugu. Mine suvakalt nahktagiga, nõudis ta.

A Merilin läks nagu tema tahtis – sädelevas mustas kleidis, juuksed nagu Lana Del Rey + Marilyn Monroe ning attitude nagu Christina Aguilera + 007 ning kandis absoluutselt kõik välja! Kukub ta välja või mitte (pigem ikka mitte!), oli ta ka kohtunike meelest fantastiline.

Nüüd mul assotseerus jälle kõik see, kuidas Normet on nii kõva spetsialist ja meie eurolaulikud kõik samamoodi suurele lavale saatnud. Sama professionaalselt soovitanud neile kaarditrikke ja dušikardinaid. Win!

Pildil vist nagu Elina oma kleidi taga, päris hästi ei saa aru ka (pexels.com).

 

Koostöö, mida mulle ei pakutudki. Uus Imedieet ÄÕPPNPJ

Koostöö, mida mulle ei pakutudki. Uus Imedieet ÄÕPPNPJ

Turule on tulnud täiesti uus imedieet ÄÕPPNPJ! See on küll väga keerulise nimega, kuid kogub järjest rohkem populaarsust! Nimi lahti seletatuna on Ära Õgi Päevast Päeva Nelikümmend Päeva Järjest. Kahjuks mulle seda koostööna isegi mitte ei pakutud, aga ometi ma teen sellest täiega kiitva reklaampostituse.

Reegleid on VAID kaks:

  1. Ära õgi päevast päeva!
  2. Dieet kestab nelikümmend päeva!

Tulemus, mida ÄÕPPNPJ lubada saab on üheselt mõistetav:

Mida vähem sa õgid, seda vähem sa neljakümne päeva pärast kaalud!

Kõik on Eesti Vabariigi seadustega kooskõlas ja see ei ole tõesti mingi monkey business. Kogu dieedi vältel ei pea isegi olema mingit konsultanti, kes sind 24/7 toetaks ja küsimustele vastaks, sest kõik on niigi lihtne – lihtsalt ÄRA ÕGI!

Julgen seda soovitada, sest mul sõbranna just hiljuti saatis enne ja pärast pildi endast ja ta oli 40 päevaga 15 kilo alla võtnud! Näiteks soovitavad seda dieeti ka sellised inimesed nagu Hlkaskg Lkjskj ja Daayuy Lölkslkj. Nende edulood on netis ka üleval.

Mis juhtub pärast neljakümnendat päeva ja mis on selle dieedi edu saladus?

Vastus on lihtne: Kui dieet lõppeb, ei tohi Sa uuesti õgima hakata! See on ka ühtlasi selle dieedi edu saladus.

Nii lihtne see ongi. Tulemused püsivad! Head katsetamist!

Päise pilt: tavaline õgija (pixabay.com)

Edit: Eriline iroonia on see, et selle postituse üleval vilgub mul ka ühe teise täieliku imedieedi (rõhutan – iroonia) reklaam 😀 Ma väga vabandan, aga kuna ma neid reklaambännereid ise ei kontrolli siin, seda teeb reklaamiagentuur, siis kahjuks ei ole mul võimalik seda siit ka kohe ära korjata.

 

 

 

Kapist välja

Kapist välja

Mis on teie pikim aeg, mis te olete SmartPosti pakiautomaadist mingit pakki välja kangutanud?

Aga mis on teie põhilised nipid ja aretatud tehnoloogiad, et SmartPosti pakiautomaadist pakki kätte saada?

Miks ma nii imelikke küsimusi küsin? Aga seepärast, et ma tellin aegajalt kassidele kassidkoerad.ee netipoest toitu ja kui ma lähen sellele kappi järele, siis vaatab mulle vastu selline olukord:

Ehk siis ca 4,5 kilone suur piklik pakk on surutud põhimõtteliselt postkastipilust sisse, kuhu näpud vahele ei mahu. Kuidas ma peaksin saama seda rasket 4,5 kilost pakki sealt välja? KUIDAS? Aajaolu raskendab ka see, et kasti väljumist takistab kapi ava ülemine äär. Nimelt oli pakk kuidagi äärest läbi pressituna kappi surutud, pärast mida jäi äär ju paki ette takistuseks.

Vastused postituses püstitatud küsimustele…  Minul on läinud sellise paki (mis ei ole tegelikult esimene kord) välja kangutamiseks viimati mingi 8 minutit. Vahepeal olin 3 korda meeleheitesse sattumas ja higisse kattumas, mõtlesin loobuda ja klienditelefoni numbrile helistada ning lihtsalt enese rahulduseks kedagi sõimata. Kuna ma aga üldiselt selliseid asju ei tee ja ma tean, et see ei oleks mind ka lahendusele (paki kohesele kätte saamisele) lähemale viinud, otsustasin aretada süsteemi.

Süsteem oli selline, et surusin võtmega kasti peale (ja üritasin seda võtit sinna paki ja ääre vahele kuidagi kinni jätta), et kasti natukene madalamaks vajutada ning siis külgedelt ühe ja teise näpuga sikutada. Et pakk siis üle ääre vupsaks. Sikutada 4,5 kilost pakki kahe nimetissõrmega – väljakutse! 3 korda kukkus mul see võti sealt vahelt ära, aga LÕPUKS kuidagi õnnestus.

Mis lahendusi veel oleks? Mis te pakuks? Karl arvas, et tema oleks paki sisse augu teinud ja siis näpu konksuna august sisse pannud ja tõmmanud. Samas ei lahendaks see aga probleemi kapi äärega, sest ka august karpi sikutades, ei muutu karp madalamaks, et üle ääre vupsatada.

Palun kohe ka Smart Posti, et ta seda pakki mulle enam uuesti selliselt ei saadaks. Kirjutan ka kassidkoerad.ee e-poele, et nad sellist pakkimist+kastikombinatsiooni ei kasutaks. Muidu olen ma nende mõlemaga, nii SmartPosti kui ka kassidkoerad.ee e-poega väga rahul 🙂

Natuke teisel teemal ka, kui juba kassitoidu peale jutt läks… Peale selle suure 4,5 kilose paki oli mul veel üks väiksem pakike SmartPostis – Loomalausuja oli saatnud mu kiisudele mõned huvitavad asjad proovimiseks.

DSC07523
Tegemist Loomalausuja poolt saadud kingitusega 🙂
DSC07531
Katzenliebe ja Biopur mahekonservid, Yarrah maiusepulgad ja kassivein 😀 (lõhe baasil, alkoholivaba :D). Uudistada saab www.loomalausuja.ee lehel, seal on ka e-pood. Ise lähen ka kohe uurima 🙂
Koerad on kõigile, aga kassid vanatüdrukutele?

Koerad on kõigile, aga kassid vanatüdrukutele?

Kassi või mistahes kodulooma võtmine on natuke nagu lapsendamine, eriti kui võtad juba suurema, mitte pisikese loomabeebi. Kas me hakkame omavahel klappima? Kas ta klapib juba olemasoleva looma (loomadega)? Kas ma jõuan tema eest hoolitseda? Jne. Naeruväärne võrdlus? Aga võibolla ma suhtun looma võtmisesse lihtsalt väga tõsiselt.

Ma olen vist varem ka kirjutanud, et ma tahan kunagi ka endale Maine Coon kassi. Punast! Pange Googlisse näiteks “maine coon red” ja saate aru, mis kassi ma mõtlen. SUURT! Isased kasvavad kuni 15 kg. Kõrvad tupsudega nagu ilvesel. Väga seltsiv, sõbralik ja leebe kaisukass. Pidavat heleda hääle “mjäu” tegema. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see “tiiger” heledalt mjäub, tundub pigem nagu ta möirgaks. Meie orientalid (suurem on 7,2 kilo ja väiksem emane kaalub poole vähem) on väga nõudliku ja valju häälega. Friskin teeb sellist mjäud, et ma arvan, kui inimene seda esmakordselt kuuleks, ehmuks ta päris tõsiselt ja arvaks, et kassil on midagi viga. Aga ei, nad ongi sellised. Ta lihtsalt soovib näiteks, et sa kraanist vee lahti teeks, sest ta tahab justnimelt voolavat vett juua. Jinxy häälitseb leebemat mjäud, aga kui talle miski ei meeldi, näiteks loomaarstile minek, siis röögib siukse madala häälega, et võõrad ei saaks aru, et see on kass.

Igatahes.. Kui ma midagi tahan, siis varem või hiljem ma selle saan. Lausa ohtlik midagi tahta. Viimasel ajal tahan jälle Maine Cooni kassi. Vahepeal ma rahunesin ja leppisin, et kunagi! Nüüd aga jälle tahan! Süda tahab, mõistus on teine asi. Tuleb seda tahtmist praegu ikkagi veel maha suruda. Sest isegi, kui ma vahel arvan, et mind absoluutselt ei huvita, mida teised mõtlevad, siis päris ühiskonnast ära lõiganud ma ennast ikkagi ju ei ole. Ja see, kui mind ei morjenda, mida inimesed (sugulased näiteks, võõrad on suva) mõtlevad, ei tähenda, et ma ei saa aru, mida nad mõtlevad.

KOLM kassi linnakorteris = HULL KASSIMUTT, NAPAKAS PEREKOND! Kindlasti on inimesi, kes nii ei arvaks, sest ilmselt ei oleks ma esimene inimene maamunal, kel kolm või rohkem kassi või koera, aga… Aga mis? Aga imelik on seda reaktsooni saada. Väsitav. Nagu peaks hakkama tõestama, et ei, ma ei ole napakas. Et ma ei ole see crazy cat lady. Aga ma olen ju. Praegugi olen. Mulle tegelikult meeldibki see olla. Ma ei kirjutaks ju siin oma kassidest, kui ma tegelikult neid häbeneks.

Tavaliselt järgneb osade inimeste poolt mu kassiarmastusele reaktsioon: “Issand, kuidas su mees nendesse kassidesse suhtub?!” või “Vaene mees, peab neid kasse sinu pärast taluma!”  Ma olen sellist reaktsiooni KORDUVALT tajunud. See on nii veider, et arvatakse justkui kassid ei saakski meestele meeldida. Koerad – jaa! Täiesti normaalne, et mees käib hommikul enne tööd ja õhtul pärast tööd oma kahe koeraga jalutamas (loe: situtamas), räägib nendega, et “Tule nüüd!” või “Ei, seda ei tohi!” Olgu need koerad kas või taksid. Ikkagi KOERAD! Koerad võivad ka naistel olla. Aga kassid on raudselt ainult naiste teema, mida mehed peavad lihtsalt ära kannatama. Naine + kass või naine + 2 kassi (üksi elamas) = VANATÜDRUK! Eksole?! Õnneks on hakanud see müüt ikkagi murduma. Suuresti sellepärast, et vanatüdruk on muutunud lihtsalt vallaliseks tüdrukuks. Ja vallaline tüdruk on ühiskonna silmis ju palju coolim kui vanatüdruk.

Ma tean mitut meest, kel on kass. Elavad üksi, aga võtsid kassi. Minu elukaaslane armastab meie kasse sama palju kui mina. Ta nunnutab neid sama palju kui mina. Ta räägib nendega sama palju kui mina. Ta toob neile liiva ja muretseb, kui vaja loomaarstile minna. Ta oli sama õhinas, kui oli vaja Jinxyle nime valida (Friskinil oli nimi juba passis kirjas). See ei ole minu hobi, mida mu mees taluma peab. Meie mõlema jaoks on kassikarvad, mida pidevalt riietelt maha rullida tuleb, väike asi võrreldes selle armastusega, mida me kasside vastu tunneme ja mida nad meile vastu annavad.

See, miks ma kohe praegu ei lähe vaatama mingit Maine Cooni pesakonda, ei ole seepärast, et issand, ma olen teiste silmis kolme kassiga friik. Ma tean, et ta tuleb. Kunagi. Õigel ajal. Ega ta tulemata ei jää.

A87D8B94-F74A-40B0-9FD3-1C36525DA3C6

49C51C47-10C5-40F7-9A3C-47167D473305

 

Creep

Creep

Just siis, kui ma arvan, et mul on juba kõik õuduk-trillerid ära vaadatud ja mitte midagi enam ei leia, siis avastan ma täielikke pärle. Tahaks soovitada kahte megaägedat filmi. “Creep” (2014) ja “Creep 2” (2017). Ma iseloomustaks neid sõnadega: geniaalne, lihtne, omapärane, eriline, põnev, üllatav, naljakas, uudne, super, absurdne…

Mulle ei meeldi absoluutselt found footage filmid. Teate küll, need, mis oleks justkui käsikaameraga üles võetud. ALATI jõuavad sellised filmid punkti, kus joostakse selle käsikaameraga öösel metsas – pime, mitte midagi ei näe, mis filmis toimub. Kaamera hüppab, pilt lendab sinna-tänna. Täielik kräpp! Teine asi, mis mulle peale ei lähe, on komöödia ja triller (või horror) ühes filmis koos. “Creep” ja “Creep 2” on täpselt sellised filmid 😀 ja need filmid on fantastilised! Ainult, et neis võib lausa ära unustada, et filmid on nö käsikaameraga filmitud (see ei häiri absoluutselt, vaid see ongi filmi võlu) ning neis on sedavõrd sürre huumorikohti, mis teevad neid filmidest just NEED filmid.

Mõlemas mängib peaaosa Mark Duplass. See näitleja on lihtsalt geenius, tohutult andekas. Need kaks filmi on täielikud karakterifilmid, mis on suuresti üles ehitatud selle näitleja meisterlikkusele. Kohati oleks tegemist justkui ühemeheshow’ga, mis naelutab vaatama, on samas kriipi, ettearvamatu, naljakas…

content_Mark-Duplass1
Mark Duplass. Foto: austinway.com

Ma ei hakka ära rääkima sisu, aga natuke juhatan sisse. Esimeses osas palkab Marki tegelaskuju endale maamajja kaameramehe, kes teeks temast ühepäevase väikse dokumentaalfilmi, saadaks tema päeva ja tegemisi. Film oleks mõeldud tema sündivale pojale, keda Marki tegelane ise ei näe, kuna tal on ravimatu vähk. Kõik oleks justkui okei, aga see Marki tegelane (Josef) on VÄGA kummaline. VÄGA! KRIIPI! Samas midagi nagu hullu ta ka ei tee, et tunduks ohtlik, lihtsalt siuke friik. Aga tegelikult… No te  peate seda vaatama!!!

Teine osa on veel omanäolisem, täiesti teistmoodi jätk. Alles seal hakkad Marki tegelaskujule päriselt pihta saama. Teises osas kutsub see sama tüüp oma koju naise, kes jällegi teeks temast ühe päeva jooksul dokumantaalfilmi. Ainult et tüüp ütleb kohe alguses, et see film oleks temast – sarimõrvarist. Naine peab seda väljamõeldiseks, aga kuna ta igatseb endale ägedat videomaterjali, siis võtab töö vastu.

Vaadale ära ja andke teada, kuidas meeldis. Ma paar äeva hiljem ka ikka veel mõtlen nendele filmidele, kuidagi hinge läksid 😀

Päise foto: pexels.com

Tervis ravispaahotell – suur üllataja!

Tervis ravispaahotell – suur üllataja!

Nädalavahetuseks põrutasime sõbrannadega Pärnusse Tervis ravispaahotelli. Ma polnud selles kunagi käinud, arvasin, et seal spaas pole suurt midagi teha ja toad on nõukaaegsed. Samas koduleht väitis, et sauna- ja veekeskuses on:

  • leilisaun
  • soolasaun
  • infrapunasaun
  • aroomisaun
  • aurusaun
  • Jaapani vann
  • mullivann
  • ujumisbassein
  • lastebassein
  • baar 🙂

Tundus nagu mõnulemist küllaga. Kuskilt mälusopist meenus ka, et nende spaa osa on vist suht hiljuti renoveeritud, äkki siis sellepärast on saunu jms juurde tekkinud. Ega me mingit luksust ei otsinud, tahtsime lihtsalt koos aega veeta, veidi lõõgastuda, Endla teatris käia ja niisama naistejutte ajada. Mõeldud-tehtud ja panin meile kinni standard sviidi. Hind kolmele kaheks ööks koos spaa sissepääsuga (üks siis peaks magama nö suure toa lahtikäival diivanil) oli 230 eurot midagi. Ca 77 eurot/ nägu kokku 2 ööd. Vaatasin hindu ka Hedonis ja uues Estonia Resortis, neis tuli maksumus kolmele suurusjärk ca 450 eurot kahes eraldi toas, sest ühte tuppa ei lubatud. See on pea kaks korda rohkem!!! Kuna ma olen hea hinna ja kvaliteedi suhte otsija ja ei taha ka üle maksta, siis jäime Tervis ravispaahotelli juurde. Sama strateegia sobis ka teistele 🙂

Ootused ei olnud suured. Seda suurem oli üllatus – sisse astudes ei hakanud silma küll midagi nõukaaegset, kõik oli uus ja värske. Maja ise on muidugi lahmakas, väljast vana ja ilmselt on ta ka kokkuvõttes arhitektuuriline katastroof, kuid seest oli korda tehtud. Vastuvõtt oli tänapäevaselt viisakas ja sõbralik, mitte nagu vanas pansionaadis. Nagu ma muidugi teaks, kuidas vanas pansionaadis inimesi vastu võetakse. Meie sviit oli sama kena nagu nende kodulehe fotodel SIIN. Kõik oli täiesti uus ja puhas. Ruumi palju. Ilus vannituba. Üüratu suur rõdu, mis suve ajal oleks ideaalne. Külmkapp. Šokk, sest me tõesti olime valmis sattuma 1960-70ndatesse aastatesse (või millal meie vanaemad sanatooriumites tantsu tegid?!), millest tänapäeva käekene vaid õrnalt üle käinud värvides ehk mõne seinakese. Jah, vanu inimesi oli. Aga oli ka väga palju noori peresid. Kõiki.

IMG_20180401_162658_911
#puhkaeestis

Tegelikult oli koridorides ekseldes natuke nostalgiahõngu alles, aga üldse mitte halvas mõttes. Kuskil näitas sildike tantsusaali poole, kuskil jälle raviarstide poole…  Korra eksisime mingil korrusel ära ning meid peatas üks nö protseduuritädi, kes oli täpselt sellise “A mis te siin teete? Siin ei ole mingeid tube. A mina ei tea, kus see teie tuba on…” suhtumisega ja korraks tuli mõru maik kurku, justkui me ei oleks teretulnud, aga see oli ka ainuke juhus.

Sauna-ja veekeskuses oli palju rahvast, aga samas mahtusime ikkagi igale poole ära ja oli ka hetki, kus olime vaid kolmekesi saunas või Jaapani vannis. Baaris pakuti ka alkoholi ja üks baari osa ulatus mullivanni, kus siis oleks saanud otse külma joogi võtta. Kõik see on mõnus, kui inimesed ei hakka alkoholi kuritarvitama ja piiruvadki väikse karastusega. Õnneks meie seal oldud aja jooksul midagi inetut me ei näinud, aga nii mõnigi spaa (näiteks Nordic Hotel Forum) alkoholi pakkumisest loobunud. Meie ise ka ei tellinud midagi. Spaa osa oli samuti uus. Lamamistoole oleks võinud rohkem olla, aga muud nagu ette heita ei oskagi. Mullivann oli soe ja Jaapani vann mõnusalt avar.

IMG_20180331_152436_140
Lollitasime

Hommikusöögi saal oli jällegi uus. Ei mingit sanatooriumituusiku tunnet. Söögivalik oli väga lai ja teisel päeval ka osad asjad vahetusid, mis on väga positiivne, kui pikemaks ajaks puhkama minna. Kohv oli hea, soojad traditsioonilised toidud olemas, salatid, igasugused võileivamaterjalid, isetehtud munavõie, kala valik, pannkoogid, puuviljad, jogurtid, krõbinad, mahlad, vahuvein… Poleks elus oodanud, et hommikusöögivalik teeb silmad ette ka paljudele kallimatele hotellidele-spaadele.

Ei ole kinni makstud ega tellitud postitus, aga mina lähen kindlasti kunagi tagasi ja soovitan teistele ka. Standardtubasid ma soovitada ei oska, aga usun, et kõik vastab fotodele, sest meie ei pidanud küll pettuma. Hoolitsusi me ei võtnud, nende koha pealt ma nõu ei anna, aga kaldun arvama, et seal ei ole rõhk väga atmosfääril ja kuninganna tunnet ka võibolla ei teki, aga see on puhas spekulatsioon.

Makstud hinna eest oli spaad ja puhkust küll ja veel!

Päise foto: pixabay.com

Triin
Puhanud inimene 🙂

 

 

 

Aga meie laps oskas juba “kohe alguses”…

Aga meie laps oskas juba “kohe alguses”…

Kui on üks valdkond, mis mind üldse ei tõmba, siis on need titekärud, mähkmekonteinerid, rinnapumbad, parimad vett hülgavad kombinesoonid, eriti kõigi nende asjade brändid ja edasi oskate seda loetelu juba ise jätkata. Oleks ka imelik, kui ma kõiki neid asju käsitlevaid teemasid kullipilgul jälgiks, sest mu enda laps on sündinud 2008 ning minu elus on praegu muud sihid ja mõtted. Õel on aga väike beebi ning vahel ikka juhtub, et ta küsib minult nõu või räägime niisama näiteks laste arenguetappidest. Paar päeva tagasi oli meil videokõne, see on mul ainuke võimalus näha õe last rohkem kui paar korda aastas. Lobisemise sees tuli jutuks näputoitumine ja õde küsis, kas ma sellest midagi tean ja kas ma pooldan. Täpselt nii, nagu ma ei ole kursis emmaljungadega, ei teadnud ma täpselt, misasi on näputoit. Jaa, ma saan aru, et laps sööb oma kätega, aga et mis vanusest või mis on selle plussid või miks üldse, sellesse ma süvenenud polnud. See tuli Eestisse vist veidi hiljem kui 2008, aga ma ei ole ka kindel.

Hakkasin uurima. Näputoitumine tähendab siis seda, et püreesid ja lusikaid üldse ei kasutata ja laps sööb oma kätega. Väidetavalt on nad valmis seda tegema juba kuuekuuselt, kui vaid võimalus antaks. Oma beebile andsin ma püreesid ja vahel terve suure porgandi igeme sügamiseks kummirõnga asemel. Kas ma seda just kuuekuusele andsin, seda ma ei mäleta, pigem natuke hiljem. (Üldse on nii imelik mõelda 9 aasta tagusele ajale, see on vist praeguse beebimajandusega võrreldes nagu paleoliitikum). Ilmselt paljud vanemad kasutavadki segiläbi nii püreede andmist kui ka näputoitu. Aga nagu selgub, on ka tulihingelisi näputoidu ja ainult näputoidu pooldajaid.

Loen siis neid näputoitumise plusse ja kasutegureid. Loen näiteks emmedeklubi.ee lehelt:

  • “Näputoitumine annab lastele võimaluse toiduga ise tutvuda. See tähendab, et ta oskab kohe algusest peale erinevate toidutekstuuridega toime tulla.”

Kohe algusest peale? Aga mis on selle “kohe algusest peale” kasutegur? Miks peaks laps “kohe algusest peale” toidutekstuuridega toime tulema? Muidugi võib ju küsida, et miks mitte, aga ma tõesti tahaks teada põhjust. Miks see parem on? Mingi põhjus peab ju olema, kui see on toodud näputoitumise plussiks. Miks peab laps “kohe algusest peale” potil käima? Miks peab laps “kohe algusest peale” midagi tegema? Kus see algus erinevate oskuste puhul üldse on? Ja üldsegi, kas erinevatel püreedel siis ei olegi tekstuuri???

  • “Enamasti on vanemad, kes on proovinud näputoitumist, selle suhtes kirglikud. Nad ütlevad, et nende laps sööb kõike ja see ei tekita hiljem tükilise toiduga harjutamisel lisamuresid.”

Mis vahet seal on, kas tükilise toiduga harjutamisel tekivad need mured hiljem (siis, kui tavaliselt on lapsed hakanud tükilist toitu proovima) või praegu (ehk “kohe alguses” näputoitu proovides)? Mure on ju ikka sama – äkki laps tõmbab toidu kurku – mis vahe seal on, on see mure alguses või hiljem. Lugesin veel mingite vanemate kogemust, kuidas nad on andnud oma lastele näputoitu ja tänu sellele on lapsed olnud hiljem nii suure isuga ja üldse ei pirtsuta toiduga. Ma ei saa aru, kust see seos tuleb? Täiesti vabalt võib olla, et nad oleks nii või naa suure isuga ja mitte pirtsutanud. Tundub nii vägivaldne seos näputoidu ja suure isu ning pirtsutamise vahel. See “mul oli nii” ja järelikult nii ongi, on kuidagi levinud viimasel ajal.

  •  “Näputoitumine säästab ka sinu aega. Sa ei pea eraldi püreesid tehes aega veetma.”

Ja siis miinuspoolele on kohe kirjutatud: “Isegi kõige tulisemad näputoitumise pooldajad nõustuvad, et see protsess on üsna räpane ja pärast tuleb osa sööki ära visata, sest suur osa sellest jõuab põrandale”. KUIDAS see siis lõppkokkuvõttes aega säästab? Siis kui inimene on üliaeglane toidu kahvliga puruks tegemisel (no teeb seda väikest kaussi mingi 3 tundi), aga väga kiire põrandate küürimises ja toidu ära viskamises? (Praegu mõtlen, et kahvliga millegi puruks tegemisega jääb ju ikka toidule tekstuur ja väiksed tükid, päris vedelaks seda ju niikuinii ei tee. Ja ka vedel olek on ju tekstuur, see tekstuur ongi vedel 😀 ).

Muudest allikatest kokkuvõtvalt veel:

  • Lisaks peetakse suureks plussiks seda, et näputoitumisel areneb beebi motoorika. See tundub mulle kõige silmakirjalikum ja manipuleerivam kasutegur üldse, sest kui sa oma beebiga tegeled ja talle erinevaid arendavaid mänguasju pakud, siis ta motoorika areneb täpselt nii kiiresti, nagu sa seda arendad ja nagu on konkreetse beebi võimed. Keegi kirjutas ühe blogi kommentaariumis midagi sellist, et “Hakkasime lapsega näputoitu viljelema ja motoorika hakkas arenema tohutu kiirusega!”  Nii vägivaldne seos. Lapse motoorika arenebki tohutu kiirusega ja sa saadki sellele kaasa aidata, olgu see siis jah näputoit või muud arendavad tegevused. Aga kui sa oma beebile ei oleks näputoitu andnud, kas ta siis oleks sul päevad läbi kuskil nurgas vedelenud ja lage vahtinud, et ta motoorika ei oleks arenenud selle sama tohutu kiirusega?
  • Väidetavalt lusikaga toitmisel ei tea vanem kunagi, kui kaugele kurku ta selle lusika beebile torkab ja kui suur suutäis parasjagu lapsele parim on. No andke andeks, nii nagu näputoitumine räägib, kuidas lapsel on okserefleks, kui ta võtab liiga suure tüki suhu, nii ajab see laps ka liiga suure portsu püreed ju suust välja. Ja ausalt, ma ei tea, milline lapsevanem lükkab 6 kuusele beebile lusika KURKU?!

Läheb liiga pikaks juba… Kogu see näputoitumise teema tundub mulle suures plaanis kõrvaltvaatajana ikkagi selline vaadake-MINU-lapsed-alustasid-tahke-toidu-söömist-palju-varem-kui-teie-omad.  Teate küll, see vaadake, minu laps oskas juba poole aastaselt potil käia. Vaadake, minu laps oskas juba 9 kuuselt kõndida. Vaadake, minu laps oskas juba aastaselt ise süüa. Vaadake, minu laps oskas juba 3 aastaselt lugeda. Vaadake, minu laps oskas juba … (pane siia mis iganes superlapse oskus või mingi oskus, mis kindlasti vanemate tubliduse puhul avaldub ja mis peab avalduma ikka kohe “algusest peale”, sest kui ei avaldu, siis on persses).

Et mind kõik uue nö põlvkonna emad vihkama ei hakkaks 😀 (ja tegelikult seepärast ka, et ma arvan nii), pean tunnistama, et mul pole vastutustundliku ja ettevaatliku näputoitumise proovimise vastu midagi, see on vanema enda võetud risk ja tema otsustada. Näputoitumine ka rõhutab, et iga vanem peab ka ise tunnetama oma lapse võimeid ja oskusi ja valmisolekut tahke toidu proovimisega alustada. Seal on kindlad reeglid, mida tuleb jälgida, et asi ohtlik poleks. Mis mind aga kummastab, ongi lihtsalt need KASUTEGURID, mis välja tuuakse, mis minu meelest polegi mingid kasutegurid. Kui keegi ütlekski, et annan oma lapsele näputoitu, sest miks mitte ja ega see kurja ei tee (ei teegi, kui õigesti teha!), siis oleks kõik väga tore, ma pole üldse selliste uuenduste vastane. Aga need väljamõeldud ja manipuleeritud plussid mind isiklikult ei veena.

Küll aga panevad mind mõtlema näputoidu puudused ja neid on enamjagu, võite ise Internetist lugeda. Igal pool kirjutatakse, mida jälgida, et oht oleks võimalikult väike. Loomulikult võib ka lennuk meile pähe kukkuda ja kõike võib juhtuda, aga kui rääkida konkreetselt näputoitumisest, siis… Kuidas kaaluvad need “plussid” üles selle väiksegi ohu, et laps toidutüki  kurku tõmbab? Kui sul on laps, siis on südamerahu, kui sa tunned elustamisvõtteid ja tead, mis teha beebiga või väikelapsega, kui tal tükk kurku läheb. Seda oskust omandada ka näputoidu andjad soovitavad. Aga kas te kasutaksite näiteks turvatoole, millel on juures suur silt: “Oht pole suur, aga igaks juhuks sõitke ekstra hoolikalt!” või ostaksite pigem tooli sildiga: “Kõik turvatestid läbinud!”?

Foto: pexels.com

 

 

Surve säästa

Surve säästa

Ma saan absoluutselt aru, et kõik säästunipid, kogumispäevikud ja rahapäevikud ning meediaartiklid ja blogipostitused säästmisest on rangelt vabatahtlikud ja väga-väga paljudel inimestel võib nendest kõvasti kasu olla. Kindlasti ongi. Ülemäära arutut raharaiskamist ei soosi ju ka mina. Kes ei taha, ei liitu kuhugi, ei ava neid lugusid, ei loe ja vaatab üleüldse suure kaarega mööda. Küll aga olen mina hakanud tundma mingit üleüldist ühiskondlikku survet lugematagi neid kõikvõimalikke säästunippe ja -soovitusi. Mitte et keegi just mind tahtlikult survestaks. Ei. Aga ilmselt on asi selles, et sirvin palju igasugust meediat ja sotsiaalmeediat ning seepärast ma olen hakanud vahel osteldes tundma mingit süümepiina taolist asja. Umbes, et:

  • Ostan poest karbi La Muu jäätist, mis maksab ca 6-8 eurot, söön arvutist filmi vaadates korraga üksi ära ja… tunnen süümekaid, et issand, see on ju kellegi terve nädala toiduraha.
  • Ostan poest paki külmutatud krevette (6-8 eurot), teen õhtul mingi krevetipajaroa, teeme sellele korraga otsa peale ja taban end jälle mõttelt, et issand see on ju kellegi nädala toiduraha.
  • Ostan poest näiteks mingit kallimat sorti vegan värki (kas või midagi valmistoidu taolist või snäkki) ja mõtlen, et issand, see on jälle mingi pere terve päeva toiduraha ja pealegi saaks ju odavamat osta ning üldse, miks ma mingi valmistoidu ostsin, saab ju ka ise teha.
  • Ostan paki erinevaid pähkleid ja mandleid rosinatega (ca 5 eurot) ja ahastan, et miks mulle suvalised eurosed maapähklid ei maitse ja kulutasin jälle kellegi terve päeva toiduraha.
  • Ei viitsi kodus süüa teha, ei viitsi poodi minna, tellin meile kolmele koju sushit (ca 30-35 eurot), sööme selle lõunaks ära, õhtuks on vaja ikkagi poodi minna… Ning tunnen justkui jälle kerget süümepiina, et see oli võibolla mingi pere nädala toiduraha.
  • Lähme pühapäeval näiteks Boheemi sööma (odav koht ja suured portsud, mu lapsele meeldib seal käia, kuna seal on pitsat ja pannkooke), paneme jälle 30 eurot hakkama ning mõtlen, et ma oleks ju võinud kodus ka pannkooke teha või midagi kokku keerata, jälle läks kellegi nädala toiduraha.

Ega ma nüüd iga päev selle kõige pärast jõge nuta, aga olen lihtsalt tabanud end tundmas selliseid emotsioone, nagu ma oleksin süüdi. Loomulikult ei telli ma ka iga päev endale õhtusööki koju ega käi restoranis, ei aja iga päev krevette, käsitöökomme, käsitööjäätist, käsitöö-ma-ei-tea-mis-asju endale sisse, aga ikkagi – “kõik ju säästavad!”, “issand, kui palju raha saaks säästa!”, “kulud kontrolli alla!” jne.

Lõpuks jõuan arusaamisele, et mul ei jää mitte midagi tegemata või kogemata sellepärast, et ma ei planeeri oma iganädalasi kulutusi toidu peale ega järgi igat säästunippi. Mul on hea ja mugav elada just nii, nagu ma elan (nii et toit ja sellele kuluv raha ei ole muutunud omaette kinnisideeks), ning jõuan ka selle juures raha kõrvale panna, seega… Kõik on ju ok, tehku teised, mis tahavad – säästku, sest päriselt on vaja, või mängige niisama “et oleme paar kuud vaesed”.

Foto: pexels.com