Telia filmiriiulisse on tulnud “Another Round”, mida ma vaadata soovitan, juhul kui veel näinud ei ole. Oscarite jagamisel võitis see ka parima võõrkeelse filmi Oscari, aga tahtsin vaadata toda juba siis, kui see kinodesse tuli. Kinod on aga ma ei tea mitmendat korda kinni pandud ning sinna see jäi… Filmi teema tundus juba toona intrigeeriv – neli meest otsustavad teha katse, et kui iga päev juba hommikust alates väike drink teha ja päeva jooksul teatud alkoholitaset veres hoida, mis siis saab. Mingi teooria järgi (ma ei tea, kas ka päriselt) peaks see parandama inimeste sotsiaalseid oskusi, vähendama stressitaset ja muutma neid loovamaks. Põhimõtteliselt vana hea n-ö kapijoodiku praktika, kui nüüd tahta mitte nii peenelt väljendada.

Eks me, veinisõbrad, kõik ole seda mingil määral tundnud. Pärast töönädalat on ju mõnus, pokaal ees, lõõgastuda, veinipudeliga jookseb jutt seltskonnas palju ladusamalt ning mõndadelegi headele loovatele ideedele on väike mull kaasa aidanud. Rääkimata sellest, et mõni joobki iga päev oma kaaslast ilusamaks ja paremaks. Ma ei räägi sellest, kui kuskil pulmas või mõnel muul üritusel inimesed kokku tulevad, tähistavad, tantsivad ja lõpuks ka purju jäävad, vaid pigem sellisest tavapärasest tipsutamisest juba keskpäevast.

Ma isegi olen puhkusreisil restorani hommikusöögilauas oma päeva väikse vahukaga alustanud. Rannas kokteili või paar võtnud ning õhtusöögi kõrvale pudeli veini tellinud. Ikkagi ju puhkus! Ja kuigi reisimine ja puhkus on niigi äge, siis päevasel ookeanitripil jahis delfiine uudistada ja jahedat veini libistada… See teeb kõik kuidagi veelgi mõnusamaks. Jah, puhkusreisil olles iga päev ja ilma igasuguse häbita. Samas lähen ma tihti sõpradele külla autoga, sest veini joomine ei kaalu üles taksodega mässamist või kaugemale sõites auku rahakotis, ning sellest kuidagi vähem ägadamad meie kokku saamised ei ole. Aga kui asjaolud kokku langevad, siis naudin veini hea meelega. Ka üksi kodus filmi vaadates, netis surfates või lihtsalt seepärast, et tahan.

Lihtsalt kuskil on piir ja seda piiri teemat minu meelest ka filmis hästi lahatakse. See paneb mõtlema. USA filmides näeme tihti, kuidas Tähtsad Inimesed mingis firmas oma kabinetis baarikapi pealt (tavaliselt pruuni kanget) alkoholi klaasi kallavad ja see on Tähtsate Otsuste tegemisel või Tähtsate Juttude ajamisel normaalne. Eestis ma seda näinud ei ole, samas me ei tea täpselt, kui palju on meie ümber neid inimesi, kes salaja ka tööl akoholi tarbivad, et päeva üle elada või seda talutavamaks teha. Kui me ei sõidaks tööle autodega, oleks seda kommet võibolla veel rohkem.

Filmis selgub, et selline tipsutamine teatud määrani võibki kasu tuua ja päeva ning suhted päikselisemaks muuta, kuid kõigi jaoks ei pruugi see nii hästi lõppeda. Alkoholism, nagu ma aru saan, on haigus, ning paljudel on selleks ka mingi (geneetiline?) eelsoodumus. Me ei tea, kuidas meiega läheb, enne, kui on juba liiga hilja. Osad satuvadki tsüklisse, millega peab terve elu võitlema, teised tipsutavad puhkusereisil 2 nädalat järjest, tulevad koju ja tunnevad, et teistsuguses keskkonnas nagu ei isutagi sedasi ja iga päev. Ja üldsegi, kas inimene, kes meie riiklikust soovitusest rohkem joob, on siis kohe alkohoolik? Igal juhul filmi soovitan vaadata. Ilmselt pole see kõigi jaoks, aga mind kuidagi teema kõnetas.

Teine, mida soovitada tahan, on supermeelelahutuslik ja hästi tehtud “Nobody”. See lihtsalt oli nii hea vaibiga, humoorikas ja kiiksuga. Hakkasin vaatama ilma igasuguste ootusteta ja nautisin igat minutit. Kõrvale jõin kaks pokaali punast veini! Aga film oleks sama hea olnud ka ilma.

Häid filmielamusi!

PS: pildil istumine sõbrannadega, minu klaas oli virgin.