Browsed by
Category: Uncategorized

Ajurünnak

Ajurünnak

Ma pole eriti armukade inimene, aga see “ettevõtte ajurünnak spaas ja kingituseks privaatsauna kasutamine” reklaam tekitab isegi minus küsimuse, et kas see on ikka aju, mida seal ründama hakatakse.

Screen Shot 2018-02-19 at 12.04.13
Screenshot

Päise foto: pexels.com

 

Et eelmise postitusega mitte inimeste peotuju rikkuda…

Et eelmise postitusega mitte inimeste peotuju rikkuda…

Et eelmise postitusega mitte inimeste peotuju rikkuda, siis ma tahaks tuua välja ka mõned asjad, mis mulle eile Eesti sünnipäeva juures väga meeldisid.

  • Mart Laar. Lihtsalt nii armas ja südamlik moment, kui ta ise kätlema kõndis. Viimati nägin teda Anu saates ja mul olid samuti härduspisarad silmas.
  • Inimesed olid enamjaolt ikkagi väga ilusad ja maitsekad, ka meie president.
  • Karask.
  • Kiluleibade tegemine.
  • Laps oli nii hea laps.
  • Minule kallid inimesed.
  • Meeldis Ergma käepigistus ja hilisem grimassipilt kuskil portaalis. Südamest naersin.

Pildil on minu sini-must-valge Friskin. Eesti, juhhuu!

 

Filmisoovitus: “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri”

Filmisoovitus: “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri”

Vaatasin just “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” (2017). No nii minu vaibiga film! Must ja absurdikas huumor, mis tõesti ongi vaimukas! Natuke kahetsen, et “Ringvaates” filmist päris palju jupikesi ära nägin (näidati, kuna ennustati Oscareid), mõned üllatusmomendid kadusid, aga absoluutselt fantastiline film oli ikkagi.

Ei ole põnevik, kuigi alguses võib nii tunduda, et otsitakse lihtsalt mingit mõrvarit. Tegelikult pole see üldse põhiteema. Teemaks on lein, kättemaks, pereväärtused, raske haigus, nooremad naised, vägivald, kibestumine, aitamine, lohutuse otsimine, rassism, andestamine. Väga palju asju ühes filmis, aga moodustuvad täieliku terviku. Dialoogid on vaimukad ja sarkastilised. Naljakohad on seal, kus sa neid kõige vähem ootad. Karakterid on väga vingelt välja toodud, näitlejad, eriti Frances McDormand, mängivad suurepäraselt.

Lugu ise… Üks minu tuttav nägi treilerit ja teatas, et ahh mingi tüüpiline klišee film – väikelinna teema ja hakkavad mingit mõrvarit otsima. Oi ei! Just nimelt ei ole tüüpiline, täiesti ette ennustamatu lugu, mis koosneb pisikestest nüanssidest ja suurtest probleemidest, mitte tüüpiline põnevuslugu. Peale hinge minevate teemade teeb filmi heaks just see, millise kiiksuga see kõik tehtud on.

No aga ma ei saa ju rohkem ette ära rääkida!

Päises: Sam Rockwell ja Frances McDormand, foto Merrick Morton, AP.

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Roaldi saadet jäin praegu vaatama. Ma ei tea, on see kordus või mitte või üldse eelmine hooaeg, aga vahet pole.

8-liikmeline pere, elavad kuskil 3-toalises üürikorteris. Peale püsikulude ära maksmist jääb perele järele ca 400 eurot ja söögiraha napib. Jaa, saab hakkama, sest pereema on taibukas majandaja ning lausa tunneb uhkust, muie suul, et oskab nii väikse rahaga pere ära toita. Korra vilksas kaamera ees ka tulude Exceli tabel, kus oli kirjas peretoetus (emapalk, pluss lapsetoetus siis ilmselt) mingi 800 eurot. Ja vilksavad ka pereema pikad teravate tippudega maniküüritud kunstküüned. Sel samal ajal räägib ta, et väga raske on, ja kui pesumasin katki läheb, siis ei teagi, kust kulusid kokku hoida.

Klassika!

Muidugi on võimalus, et see pereema ise on õppinud neid kunstküüsi paigaldama ning ei maksa iga kuu kunstküüntehoolduse eest oma peretoetusest mitukümmend eurot. Võimalik, et parim sõbranna teeb soodsalt või lausa tasuta. Võimalik, et tal tegelikult on päris küüned, kuigi naisena ma vaatan neid küüsi ja see tundub vähe usutav.

Aga minu point on, et tehes saadet, mille pealkiri on “Vaesuse piir”, siis ei saa jätta sellist asja vaatajatele lahtiseks, see ikkagi paneb vaataja mõtlema, kas mitte pole valed inimesed saates või mida ikkagi tegelikult näidata tahetakse.

 

Foto: pixabay.com

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Ühtepidi on naljakas olukord, kui sulle makstakse töö eest tasu dressipükstes, ja selleks, et söögiraha saada ja arveid maksta, pead neid dressipükse kirbukatel maha ärima.

Teisalt on hambutu, et pole piisavalt mugavaid koostöövorme, mis siis omakorda sunnib inimest töö eest saadud tasu järelturul edasi müüma, et saaks lõpuks kätte ka veidi likviidsemat krõbisevat.

Ei, ei ole minu tsirkus, ei ole minu ahvid ega pole ise ahv, aga mul iseend piisavalt väärtustades oleks alandav oma tehtud töö ja raisatud aja eest iga kuu palka dressipükstes saada. Sekka ka mõni roosa toss.

Foto: pixabay.com

 

Pildipostitus – Sirmione

Pildipostitus – Sirmione

Selle postituse teen ma telefonist (esimest korda elus) ja mul pole aimu ka, kuidas need fotod arvutist paistavad, st kas normaalselt liigendatud ja pole nii suured, et terve arvuti korraga mu lõusta täis on.

Avastasin, et lasteosakonna päikseprillid sobivad vist mulle kõige paremini, kuigi hommikul märgade juuste, nende prillide ja oma päikesekaitse kaabuga nägin ma välja nagu Michael Jackson.

Kes tahab Michaeliga selfit teha? 😀 Taylor Swift tahtis!


Ühesõnaga me veetsime väga mõnusa päeva esimese poole Sirmiones.






Ropendamine

Ropendamine

Ethel ei ole mitte kunagi ropendanud ega roppe sõnu öelnud.

Välja arvata üks hiljutine kord, kui mina talle mänguliselt hõikasin, et Ethel, mine tutsi (ehk tudule ehk magama, meil on mõned nunnud sõnad jäänud väiksest peale, mida veel vahel kasutan, sest ei taha leppida teadmisega, et mul laps saab juba 8!) ja mille peale ta mulle kelmikalt vastu hõikas – mine p*tsi 😀 Sest noh, meil on ka selline omavaheline riimide mäng, mida tema enda meelest rakendas, ja tal polnud aimugi, et see sõna on ropp.

Aga kui see intsident välja jätta, siis ta pigem on üks väike ropenduspolitsei, kes minu “kurat” peale mulle loengu peab.

Aga ükspäev oli ta nii närvis, kui ma talle ebasobival ajal palusin teha jalavõlvi harjutusi. Ta lihtsalt keeldus ja läks nii endast välja.

Vaheajal?

Puhkuse ajal pean sellist asja tegema?

Mul on vaheaeg!!!!

Täiesti hingest ja südamest tuli tema üllatus, mis segunes tõesõna mingit sorti vihaga, sest ta ei saanud aru, miks ma teda suvevaheajal sellist asja tegema sunnin.

Lõpuks ütles ta rahulikult aga hästi kurjalt hambaid risti kinni hoides huulte vahelt: “Ma olen nii kuri, et ma tahaksin lausa ROPENDADA!”

See kõlas keset seda kurjust niiiiii kentsakalt.

“No ütle ära, mida sa öelda tahaksid!” lubasin ma seekord, sest mõtlesin, et äkki see leevendab tema olukorda.

“KURADI TRIIN!”

Kahjuks ei suutnud ma adekvaatseks jääda ja hakkasin lihtsalt naerma (väga mitte lapsevanemalik minust) ja tegin talle pai.

Vägivallatsemine ja vägivallatsemine

Vägivallatsemine ja vägivallatsemine

Täna vist pole ühtegi inimest, kes ei teaks seda (LINK):

NO99 teatrijuhi Tiit Ojasoo vägivald ööl vastu 14. jaanuari jäi teatri turvakaamera lindile, kust on näha, kuidas Ojasoo näitlejannale kallale läheb, toimub rüselus ja Ojasoo tõukab naist nii, et too kukub lumehange, misjärel jookseb Ojasoo sündmuspaigalt minema.

Kuna kõik jäi teatri kaameralindile, oli vägivallatsemine teatrile kindlasti teada, aga asi vaikiti maha ja kannatanu lahkus töölt. Teater NO99 juhtkond kordas veel eilegi, et teatrijuht Tiit Ojasoo kriminaalmenetluseni viinud vägivallatsemine noore naisnäitleja kallal on eraasi, millele nemad ei pea reageerima, kuid ei ole andnud selgitusi, kuidas kavatsetakse edaspidi selliseid ahistamisjuhtumeid vältida ning teha NO99 emotsionaalsest ja füüsilisest vägivallast vabaks töökeskkonnaks.

kizrgtt5.vm5

Kirjutama ajendas mind Terevisoonis juhtunu, kus Urmas Vaino astus Tiit Ojasoo kaitseks välja vaieldes vastu Lauri Hussarile. Vaino arvas, et Tiit Ojasoole tehakse ülekohut ja meedias läbi käivad kommentaarid stiilis “maskid lõpuks langevad” on väga ebaõiglane ning mitte nii must-valge. Kuigi ta möönis, et vägivalda ei õigusta miski, hakkas ta seda siiski õigustama, tuues välja selle, et inimesel (Tiidul) võib olla äkki mingi probleem ning äkki ta vajaks hoopis abi. Ta laiendas seda teemat üleüldiselt, et selliseid inimesi on tõenäoliselt palju, kes vajaks abi, suutmata siis oma vägivallatsemist kontrolli all hoida.

Mul vajus karp lahti! Urmas? Mida? Kui palju on viimaks ometi hakatud rääkima näiteks koduvägivallast, kus mehed naistele (räägin praegu just sedapidi olukorrast) kallale lähevad. Naised andestavad – “Oi, ega ta meelega”, “Ta oligi närvis”, “Ta pole ju tegelikult selline” ja “Muidu on ta täitsa tore mees”. WHAT THE F*CK?! Sellise juhtumi puhul soovitatakse naisel esimese nokaudi peale kott pakkida ja ÜKSKÕIK kuhu ära minna. ÜKSKÕIK KUHU! Ükski normaalne inimene ei hakka rääkima peksa saanud naisele, et proovige ikka veel ja meest tuleks aidata ja äkki ta muutub.

Kas vägivallal ja vägivallal on ikka nii suur vahe? Kas tuntud ja seni austatud inimese vägivallatsemisega naisterahva kallal on tõesti nii raske leppida, et muidu normaalne inimene hakkab televisoonis saatejuhina lihtsalt p*ska suust välja ajama?

Ma ei tea, kas asi on selles, et tööl on nii palju teha ja raiskan kogu enerksi päeva esimeses pooles ära või mis, aga ma tunnen tohutut tungi mitte midagi viitsida ja teha. Jah, ma kirjutasin sellest juba mõni aeg tagasi ka, aga siis oli mul sellest krdi talvest nii kopp ees, praegu on lõpuks ometi õues KEVAD!

Aga kui praegu oleks näiteks jaanuari algus, et nö jõulude lõpp, siis ma ei viitsiks koristada kuuske ära, sest issand, detsembri alguses tuleks see ju juba uuesti püsti panna! Vot selline viitsimatus on mul hetkel peal!

Mul on tekkinud mingi oma rutiin, millest väljumine nõuab tohutut tahtejõudu. Rutiin on selline, et hommikul äratus, Ethelile äratus, Ethelile söök ja riided valmis, kassidele söök (jumal tänatud, et neile ei pea riideid panema), ise dušši, siis Ethel kooli vaja ajada, samal ajal endale hommikusöök, Karl üles ajada, meik, riided, musi, minek.

Siis tuleb töö-töö-töö. Lõpuks pood, kodu. Esimese asjana kodus kiire kraamimine, sest ma ei suuda, kui asjad vedelevad. Siis söök, kassidele söök ja algab see koht, kus ma mitte midagi ei viitsi, peale lamamise ja näiteks lugemise, arvutist millegi vahtimise, blogimise.

Ma ei viitsiks elusees veel kuhugi välja minna või trenni minna või šoppama minna või JALUTAMA MINNA. Viimane on kõige õudsem ja piinarikkam asi üldse – sihitult ringi kõndimine. Välismaal puhkusel olles muidugi jalutan, aga ma käin välismaal ka ainult siis ja seal, kus on min 27 kraadi. Võibolla on see on minu piir, alates millest ma tegelt üldse õue kipun.

Okei, tegelt on alates sellest nädalavahetusest ilmad ilusad ja õue päikse kätte isegi kutsuks. Täna pikutasingi katusel ja lugesin ajakirja. Aga väga ei viitsinud isegi sinna minna, sest see eeldas ühe kassi kinni panemist tuppa, kuna muidu ta lihtsalt läheb terrassil katuseäärtpidi naaber Margele külla või siis näiteks kukub alla. Ja kuigi ma ei viitsi kassi kinni panna, ei viitsi ma ka, et ta alla kukub või Marget tüütab.

Ja mul pole masendus ega midagi. Tuju on jumala hea. Lihtsalt ma võin kodus pikaliasendis ka nalja teha, ma ei pea selleks püsti seisma ja samal ajal näiteks triikima või aknaid pesema.

Tuleval nädalavahetusel mõtlesin võtta KÕIK jõuvarud kokku ja minna kõik koos rabasse nendega, kes tulla tahavad. Perest ma mõtlen 😀 Ma ei ole iialgi rabas käinud. Kujutate ette?! Inimene plaanib matka Amazonasesse, aga pole elusees (va lapsena jõhvikaid korjamas) rabas käinud. Natuke irooniline eks. Ma isegi ei tea, millal rabas käiakse. Sügisel vist? Suva, ma lähen kevadel.

(Praegu tuli meelde, et lapsepõlvest alates on mul rabaga suur hirm. Räägiti, et raba on üks suur soo, kukud sisse ja hakkad aeglaselt vajuma ja upudki ära. Mõni koht vist selline on ka. Aga mul on meeles see müüt, et raba ongi üks suur neelav must paksu lägaga soo ja põhimõtteliselt pooled, kes sinna lähevad, enam tagasi ei tule. Mõni ime, et ma juba alateadlikult olen terve elu raba vältinud, kui olen arvanud, et seal on 50% tõenäosus ellu jääda).

Ja rohkem ma lihtsalt ei viitsi edasi kirjutada.

Ja pealkirja ei viitsinud ka postitusele mõelda.

Jumal tänatud, et praegu see jõulude lõpp ei ole…