Browsed by
Category: Uncategorized

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Roaldi saadet jäin praegu vaatama. Ma ei tea, on see kordus või mitte või üldse eelmine hooaeg, aga vahet pole.

8-liikmeline pere, elavad kuskil 3-toalises üürikorteris. Peale püsikulude ära maksmist jääb perele järele ca 400 eurot ja söögiraha napib. Jaa, saab hakkama, sest pereema on taibukas majandaja ning lausa tunneb uhkust, muie suul, et oskab nii väikse rahaga pere ära toita. Korra vilksas kaamera ees ka tulude Exceli tabel, kus oli kirjas peretoetus (emapalk, pluss lapsetoetus siis ilmselt) mingi 800 eurot. Ja vilksavad ka pereema pikad teravate tippudega maniküüritud kunstküüned. Sel samal ajal räägib ta, et väga raske on, ja kui pesumasin katki läheb, siis ei teagi, kust kulusid kokku hoida.

Klassika!

Muidugi on võimalus, et see pereema ise on õppinud neid kunstküüsi paigaldama ning ei maksa iga kuu kunstküüntehoolduse eest oma peretoetusest mitukümmend eurot. Võimalik, et parim sõbranna teeb soodsalt või lausa tasuta. Võimalik, et tal tegelikult on päris küüned, kuigi naisena ma vaatan neid küüsi ja see tundub vähe usutav.

Aga minu point on, et tehes saadet, mille pealkiri on “Vaesuse piir”, siis ei saa jätta sellist asja vaatajatele lahtiseks, see ikkagi paneb vaataja mõtlema, kas mitte pole valed inimesed saates või mida ikkagi tegelikult näidata tahetakse.

 

Foto: pixabay.com

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Ühtepidi on naljakas olukord, kui sulle makstakse töö eest tasu dressipükstes, ja selleks, et söögiraha saada ja arveid maksta, pead neid dressipükse kirbukatel maha ärima.

Teisalt on hambutu, et pole piisavalt mugavaid koostöövorme, mis siis omakorda sunnib inimest töö eest saadud tasu järelturul edasi müüma, et saaks lõpuks kätte ka veidi likviidsemat krõbisevat.

Ei, ei ole minu tsirkus, ei ole minu ahvid ega pole ise ahv, aga mul iseend piisavalt väärtustades oleks alandav oma tehtud töö ja raisatud aja eest iga kuu palka dressipükstes saada. Sekka ka mõni roosa toss.

Foto: pixabay.com

 

Pildipostitus – Sirmione

Pildipostitus – Sirmione

Selle postituse teen ma telefonist (esimest korda elus) ja mul pole aimu ka, kuidas need fotod arvutist paistavad, st kas normaalselt liigendatud ja pole nii suured, et terve arvuti korraga mu lõusta täis on.

Avastasin, et lasteosakonna päikseprillid sobivad vist mulle kõige paremini, kuigi hommikul märgade juuste, nende prillide ja oma päikesekaitse kaabuga nägin ma välja nagu Michael Jackson.

Kes tahab Michaeliga selfit teha? 😀 Taylor Swift tahtis!


Ühesõnaga me veetsime väga mõnusa päeva esimese poole Sirmiones.






Ropendamine

Ropendamine

Ethel ei ole mitte kunagi ropendanud ega roppe sõnu öelnud.

Välja arvata üks hiljutine kord, kui mina talle mänguliselt hõikasin, et Ethel, mine tutsi (ehk tudule ehk magama, meil on mõned nunnud sõnad jäänud väiksest peale, mida veel vahel kasutan, sest ei taha leppida teadmisega, et mul laps saab juba 8!) ja mille peale ta mulle kelmikalt vastu hõikas – mine p*tsi 😀 Sest noh, meil on ka selline omavaheline riimide mäng, mida tema enda meelest rakendas, ja tal polnud aimugi, et see sõna on ropp.

Aga kui see intsident välja jätta, siis ta pigem on üks väike ropenduspolitsei, kes minu “kurat” peale mulle loengu peab.

Aga ükspäev oli ta nii närvis, kui ma talle ebasobival ajal palusin teha jalavõlvi harjutusi. Ta lihtsalt keeldus ja läks nii endast välja.

Vaheajal?

Puhkuse ajal pean sellist asja tegema?

Mul on vaheaeg!!!!

Täiesti hingest ja südamest tuli tema üllatus, mis segunes tõesõna mingit sorti vihaga, sest ta ei saanud aru, miks ma teda suvevaheajal sellist asja tegema sunnin.

Lõpuks ütles ta rahulikult aga hästi kurjalt hambaid risti kinni hoides huulte vahelt: “Ma olen nii kuri, et ma tahaksin lausa ROPENDADA!”

See kõlas keset seda kurjust niiiiii kentsakalt.

“No ütle ära, mida sa öelda tahaksid!” lubasin ma seekord, sest mõtlesin, et äkki see leevendab tema olukorda.

“KURADI TRIIN!”

Kahjuks ei suutnud ma adekvaatseks jääda ja hakkasin lihtsalt naerma (väga mitte lapsevanemalik minust) ja tegin talle pai.

Vägivallatsemine ja vägivallatsemine

Vägivallatsemine ja vägivallatsemine

Täna vist pole ühtegi inimest, kes ei teaks seda (LINK):

NO99 teatrijuhi Tiit Ojasoo vägivald ööl vastu 14. jaanuari jäi teatri turvakaamera lindile, kust on näha, kuidas Ojasoo näitlejannale kallale läheb, toimub rüselus ja Ojasoo tõukab naist nii, et too kukub lumehange, misjärel jookseb Ojasoo sündmuspaigalt minema.

Kuna kõik jäi teatri kaameralindile, oli vägivallatsemine teatrile kindlasti teada, aga asi vaikiti maha ja kannatanu lahkus töölt. Teater NO99 juhtkond kordas veel eilegi, et teatrijuht Tiit Ojasoo kriminaalmenetluseni viinud vägivallatsemine noore naisnäitleja kallal on eraasi, millele nemad ei pea reageerima, kuid ei ole andnud selgitusi, kuidas kavatsetakse edaspidi selliseid ahistamisjuhtumeid vältida ning teha NO99 emotsionaalsest ja füüsilisest vägivallast vabaks töökeskkonnaks.

kizrgtt5.vm5

Kirjutama ajendas mind Terevisoonis juhtunu, kus Urmas Vaino astus Tiit Ojasoo kaitseks välja vaieldes vastu Lauri Hussarile. Vaino arvas, et Tiit Ojasoole tehakse ülekohut ja meedias läbi käivad kommentaarid stiilis “maskid lõpuks langevad” on väga ebaõiglane ning mitte nii must-valge. Kuigi ta möönis, et vägivalda ei õigusta miski, hakkas ta seda siiski õigustama, tuues välja selle, et inimesel (Tiidul) võib olla äkki mingi probleem ning äkki ta vajaks hoopis abi. Ta laiendas seda teemat üleüldiselt, et selliseid inimesi on tõenäoliselt palju, kes vajaks abi, suutmata siis oma vägivallatsemist kontrolli all hoida.

Mul vajus karp lahti! Urmas? Mida? Kui palju on viimaks ometi hakatud rääkima näiteks koduvägivallast, kus mehed naistele (räägin praegu just sedapidi olukorrast) kallale lähevad. Naised andestavad – “Oi, ega ta meelega”, “Ta oligi närvis”, “Ta pole ju tegelikult selline” ja “Muidu on ta täitsa tore mees”. WHAT THE F*CK?! Sellise juhtumi puhul soovitatakse naisel esimese nokaudi peale kott pakkida ja ÜKSKÕIK kuhu ära minna. ÜKSKÕIK KUHU! Ükski normaalne inimene ei hakka rääkima peksa saanud naisele, et proovige ikka veel ja meest tuleks aidata ja äkki ta muutub.

Kas vägivallal ja vägivallal on ikka nii suur vahe? Kas tuntud ja seni austatud inimese vägivallatsemisega naisterahva kallal on tõesti nii raske leppida, et muidu normaalne inimene hakkab televisoonis saatejuhina lihtsalt p*ska suust välja ajama?

Ma ei tea, kas asi on selles, et tööl on nii palju teha ja raiskan kogu enerksi päeva esimeses pooles ära või mis, aga ma tunnen tohutut tungi mitte midagi viitsida ja teha. Jah, ma kirjutasin sellest juba mõni aeg tagasi ka, aga siis oli mul sellest krdi talvest nii kopp ees, praegu on lõpuks ometi õues KEVAD!

Aga kui praegu oleks näiteks jaanuari algus, et nö jõulude lõpp, siis ma ei viitsiks koristada kuuske ära, sest issand, detsembri alguses tuleks see ju juba uuesti püsti panna! Vot selline viitsimatus on mul hetkel peal!

Mul on tekkinud mingi oma rutiin, millest väljumine nõuab tohutut tahtejõudu. Rutiin on selline, et hommikul äratus, Ethelile äratus, Ethelile söök ja riided valmis, kassidele söök (jumal tänatud, et neile ei pea riideid panema), ise dušši, siis Ethel kooli vaja ajada, samal ajal endale hommikusöök, Karl üles ajada, meik, riided, musi, minek.

Siis tuleb töö-töö-töö. Lõpuks pood, kodu. Esimese asjana kodus kiire kraamimine, sest ma ei suuda, kui asjad vedelevad. Siis söök, kassidele söök ja algab see koht, kus ma mitte midagi ei viitsi, peale lamamise ja näiteks lugemise, arvutist millegi vahtimise, blogimise.

Ma ei viitsiks elusees veel kuhugi välja minna või trenni minna või šoppama minna või JALUTAMA MINNA. Viimane on kõige õudsem ja piinarikkam asi üldse – sihitult ringi kõndimine. Välismaal puhkusel olles muidugi jalutan, aga ma käin välismaal ka ainult siis ja seal, kus on min 27 kraadi. Võibolla on see on minu piir, alates millest ma tegelt üldse õue kipun.

Okei, tegelt on alates sellest nädalavahetusest ilmad ilusad ja õue päikse kätte isegi kutsuks. Täna pikutasingi katusel ja lugesin ajakirja. Aga väga ei viitsinud isegi sinna minna, sest see eeldas ühe kassi kinni panemist tuppa, kuna muidu ta lihtsalt läheb terrassil katuseäärtpidi naaber Margele külla või siis näiteks kukub alla. Ja kuigi ma ei viitsi kassi kinni panna, ei viitsi ma ka, et ta alla kukub või Marget tüütab.

Ja mul pole masendus ega midagi. Tuju on jumala hea. Lihtsalt ma võin kodus pikaliasendis ka nalja teha, ma ei pea selleks püsti seisma ja samal ajal näiteks triikima või aknaid pesema.

Tuleval nädalavahetusel mõtlesin võtta KÕIK jõuvarud kokku ja minna kõik koos rabasse nendega, kes tulla tahavad. Perest ma mõtlen 😀 Ma ei ole iialgi rabas käinud. Kujutate ette?! Inimene plaanib matka Amazonasesse, aga pole elusees (va lapsena jõhvikaid korjamas) rabas käinud. Natuke irooniline eks. Ma isegi ei tea, millal rabas käiakse. Sügisel vist? Suva, ma lähen kevadel.

(Praegu tuli meelde, et lapsepõlvest alates on mul rabaga suur hirm. Räägiti, et raba on üks suur soo, kukud sisse ja hakkad aeglaselt vajuma ja upudki ära. Mõni koht vist selline on ka. Aga mul on meeles see müüt, et raba ongi üks suur neelav must paksu lägaga soo ja põhimõtteliselt pooled, kes sinna lähevad, enam tagasi ei tule. Mõni ime, et ma juba alateadlikult olen terve elu raba vältinud, kui olen arvanud, et seal on 50% tõenäosus ellu jääda).

Ja rohkem ma lihtsalt ei viitsi edasi kirjutada.

Ja pealkirja ei viitsinud ka postitusele mõelda.

Jumal tänatud, et praegu see jõulude lõpp ei ole…

 

Alks

Alks

Lugesin just raamatut “Minu Kreeka”. Laps, noh, tõi mulle kooliraamatukogust. Omaalgatuslikult. See oli temast nii armas – “Emme, Sa ju loed neid minu-raamatuid.” Raamatus räägib peale kõige muu ka sellest, kuidas kreeklane, õigemini Kreeka mees, ei joo end mitte kunagi täis. See oleks lausa alandav. Ometi juuakse seal liitrite kaupa alkoholi, aga raamatu autor väidab, et purju sellest never ei jääda.

Einoh, see ei ole mingi uudis, et teatud riikides käib alkohol, näiteks vein, söögi kõrvale ja et “osatakse” juua. “Osatakse” juua – see vist tähendabki seda, et eks sa jääd purju ikka (mis sest, et vb ka sööd palju), kuid su õhtu või hommik ei lõpe autoroolis bussipaviljoni rammides.

Ja kohe pärast “Minu Kreekat” lugesin ma raamatut “Julgus elada” (mis vääriks tegelikult lausa eraldi blogipostitust. Ei ole eneseabiõpik!), mis väidetavalt on tõestiündinud lugu Eesti naisest, kellel läksid kodus asjad kolossaalselt pekki ja ta tõmbas Kreekasse haavu lakkuma. Peale haavade lakkus ta seal igapäevaselt ka suurtes kogustes alkoholi. Just nagu kõik need kreeklasedki, kes “Minu Kreeka” raamatus küll kunagi lakku täis polnud. Lihtsalt mõttekoht. Väike tähelepanek. Üks asi on see, kuidas tegelikult asjad reaalselt on. Ja teine asi on see, kuidas erinevad inimesed neid näevad või näha tahavad või iseend ette kujutavad.

Käisin ka üle pika aja sõbrannaga väljas ja kuna valitud söögikoht suurem asi ei olnud, siis põikasime sisse Telliskivi uude kohta nimega Tiks. Sõbranna ütles, et peale veinide ja õllede pidavat seal ka Ristikheina kohviku kooke pakutama ja magustoit jäigi meil ju söömata. Kohapeal aga selgus, et koogid on otsas ja tegelt süüa põhimõtteliselt midagi ei ole. Noh a la soolapähklit ja oliivi on, kui seda saaks söögiks nimetada. Soolapähklit! See tundus nii… ma ei tea 90ndad? 😀

Mõtlesime, et joome ühe veini ja läheme minema, aga tegelikult juttu meil jätkus ja istusime täitsa hilisõhtuni välja… Võin ju ka öelda, et me nautisime veini söögi kõrvale ja natuke ka pärast sööki. Stiilselt. Koju jõudsime ka täitsa reipal sammul ja hommikul ei olnud halb olla. Nii oligi! Aga purju jäime me natuke ju ikka, ilustagu ma seda, kuidas suudan.

Tiks. Stiilselt purju.
Kohvik Sõbrad. Ja minu elu kõige kummalisem vestlus teenindajaga

Kohvik Sõbrad. Ja minu elu kõige kummalisem vestlus teenindajaga

Reedel külastasin minu jaoks täiesti uut kohvikut Sõbrad. Plaan oli minna sõbrannaga õhtust sööma ja veits ka veini jooma ning kuskilt naisteajakirjast (vist) jäi see kohvik silma. Hinnad tundusid normaalsed, menüü ahvatlev ja Facebookis levivad head sõnad julgustavad. Mõeldud tehtud. Minek.

Mõtlesin üle saja aasta tellida sinimerekarbid. Liha ega kala ma ei söö, mereande tegelikult ka mitte, aga sinimerekarpe olen (valdavalt) taimetoitlasena korra söönud. Korra elus ka ise teinud (ja enne taimetoitlase elu kümneid ja kümneid kordi söönud). Need niimoodi vastu ei hakka ja kord aastas tuleb isu. Oli see viga või mitte, aga see otsus neid seekord süüa tekitas sellise absurdse dialoogi, et alles nüüd jõuab kohale, kui jabur see oli.

Igatahes serveeriti mulle sinimerekarbid taldrikus, kus oli põhjas 2mm vedelikku (mis oli täielik lurr, aga see ei ole hetkel teema) ja kõik karbid olid täiesti kuival. Nad olidki täiesti KUIVAD. Umbes nagu kuskil mikros soojaks lastud ja siis lihtsalt selle 2 millimeetrise vedeliku peale kuhjatud. Nii kuivad, et lausa pudedad, ma isegi ei oska seletada…

Sõbranna ütles, et ta ei ole neid mitte kunagi söönud. Ning mina ütlesin, et tead, ära siis minu omasid ka praegu proovi, sest sulle jääb nendest lihtsalt totaalselt vale mulje. Muide, sai serveeriti mulle siis, kui olin oma toidu lõpetanud.

Aga see kuldaväärt dialoog oli järgmine.

“Kuidas maitses?” küsib väga sõbralik ja tore teenindaja.

Mõtlesin, kas ütlen ja otsustasin siiski ütelda.”Teate, ma olen sinimerekarpe söönud nii Eestis, Itaalias, Prantsusmaal kui ka Belgias ja mitte kuskil ei ole neid taldrikul niimoodi kuivana serveeritud. Need peaksid olema üleni oma leeme sees ja niiöelda mahlased.”

Teenindaja väga üllatunult ja kaasa mõtlevalt: “Aa, aga siis nad peaksid ju olema KAUSIS!”

Mina: “Jah, neid serveeritaksegi KAUSIS. Tegelikult tihti isegi tavalises sangadega potis, kus vähenalt 2/3 nendest karpidest on oma leeme sees.”

Ja kui te oleksite selle teenindaja imestunud ja huvitunud nägu näinud (ma ei iroonitse, vaid tegelikult ka, ta oli sellist nagu nagu ma räägiks praegu maailma põnevamat kaltši): “Aaaaa, ma lähen räägin kohe kokale ka!”.

Nagu misasi just toimus? Kuidas saab kokk panna midagi menüüsse, kui ta ei tea, kuidas seda pakutakse. Sama hea, kui teen oma sushiresto ja panen juurde teelusika. Korraks mõtlesin, et äkki olen ise loll ja kõik need korrad oma elus, kus ma olen musseleid söönud (noh ma arvan, et mingi 30 korda vähemalt ja väga erinevates kohtades ja riikides) on mul lihtsalt endal juhtunud, et saan need potiga leeme sees ja et äkki nad tegelikult peavad olema täiesti kuivad käsnad.

Küsisin oma õelt, kes elab Belgias… Ja noh, belglased ju arvavad, et nemad leiutasidki sinimerekarbid. Nende rahvustoit või nii… Õde purskas naerma ja ütles, et kuigi ka tema ei ole otseselt sinimerekarbi-teadlane, siis jah, neid serveeritakse ikkagi tõesti mahlaselt leemes, mis on potis või kausis.

Väike serveerimise stiilinäide internetist:

Väike serveerimise stiilinäide Prantsusmaalt, kus ma tegin pildi Cannes’is restoranis (isegi kui karbid ei ole kõrges kausis, on need üleni leemesed):

IMG_6665

 

Ebapärlikarp läks sinimerekarpe sööma… No tõesti hea nali noh…

 

 

 

 

“Klassikokkutulek”

“Klassikokkutulek”

 

“Noh, kuidas oli?”

“Nilbe!”

“Nojah, ma arvasingi…”

“Aga noh, Eesti film pidi olema nagu iseenda s*tt – ikka ju vaatad,” ütles sõbranna.

Selline dialoog oli mul mõned päevad tagasi. Ja noh, nii ongi!

Ma ei saa väga aru inimesest, kes ütleb, et ta ei ole kohutavamat filmi kui “Klassikokkutulek” näinud. Mis sa ei ole siis “Kormorane” näinud või?  Loomulikult pole siin sellist peent kunsti, absurdi ja huumorit nagu oli “Seenelkäik”. Aga inimesed, mida te siis ühelt selliselt filmilt, mille pealkiri on KLASSIKOKKUTULEK, üldse ootate?

Võtad ette ja loed sisututvustust:

Et ennast argirattast korraks välja tõmmata otsustavad semud üritusele eelneval nädalavahetusel linna peale minna ja tunda end taas 18-aastastena. Ometi on nii maailm kui meeste füüsis pikkade aastatega kõvasti muutunud. Pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad, kui kere kannatab.

Igaüks vist teab, et see “pole midagi naljakamat keskealistest meestest, kes püüavad meeleheitlikult olla nooremad” on tegelikult hoopis – pole midagi HALEDAMAT! Vaadake ringi – selliseid mehi on meie ümber tegelikult palju. Ja noh… Ega ei ajagi naerma! Nad üritavad päriselt ka klubis 30 aastat nooremaid naisi saada, riietuvad naeruväärselt (muide vanem meesterahvas võib vabalt nooruslikult riides olla, aga kuskil jookseb minu silmis ka mingi piir) ja usuvad, et uhke auto võtab neilt endilt koha 20 aastat turjalt maha. (Mõne naise silmis võtabki see uhke auto mehe turjalt maha nii 20 aastat kui ka 20 kilo, vahet pole). Ok, see polnud tegelikult otseselt teema praegu…

KLASSIKOKKUTULEK_12
Foto: Forum Cinemas

Arvestades selle filmi stenaariumi ja teemat suutsid need Eesti kaks parimat näitlejat, Mait Malmsten ja Ago Anderson, selle filmi siiski välja mängida. Ma ei ole kindel, et saunaintsidendi oleks mingid suvalised näitlejad ära teinud nii, et ma ise sinna kinopinkide vahele poleks vajunud. Ei olnud väga naljakas, aga ometi tänu nendele näitlejatele ei olnud ka väga piinlik. Ago Andersoni näoilmed on eraldi vaatamist väärt! Ja tegelikult oli Genka ka äge! Filmi lõpust meeldis mulle Kadri Adamsoni nägu ja pilk, kui ta vaatas, kuidas Ago Anderson kõne pidas, see oli väga ehe.

Ainuke möödalask oli Maarja Jakobson. Eriti see telefonikõne stseen, see oli ainuke kord, kus ma tahtsin karjuda: “Misasi see on?” Nii professionaalne näitleja ja nii ebausutav, et lihtsalt piinlik. 

Esimene pool filmist mulle täitsa meeldis. Lõbus oli. Eriti valgusfoori stseen. See OLI naljakas! Ja muidugi mind lummas SUVEAEG, mis seal parasjagu oli! (Arvestades seda, millised on olnud minu viimasemad postitused…). Filmi lõpp oli muidugi läbu. Aga jummel – see oli ju teada. Kas te tõesti pole kunagi näinud sarnaseid filme nagu “American Reunion”. Ma ütleks, et meie enda näitlejatega on sarnast asja siiski palju vahvam vaadata!

No ei ole ma ka jalaga perse naljade fänn. No ei ole! Ja ei naernud ma seal kinos nii nagu minu paremal käel olev mees (Karl istus minust vasakul :D), kelle pärast terve toolirida rappus. Aga no lõbus ja muhe oli ikka. Polnudki nii onuheinolik, nagu ma kartsin 🙂