Kas maovähendusoperatsioon on kergema vastupanu teed minek?
Pealkirjas püstitatud küsimuse valguses ütleks ma, et väga ülekaalulisel inimesel on maovähendusoperatsioon natuke nagu alkohoolikul ampulli panek.
Raskema vastupanu teed minek see just ei ole.
Ja sama ei saa olla, sest see ei ole ju sama. Fakt.
Järelikult…
Pilt: pixabay.com
Pic à poc
Võib ikka haigus olla.
Diagnooside loendis on nii koos psüühika häirega (ehk söömishäirete all, nagu seda on ka anorexia ja bulimia) kui ka eraldi rasvumuse all.
Mis siis omakorda jaotub kah kas ravmitest tingitud, liigsetest kaloritest põhjustatud, mõnest teisest haigusest või seisundist tingitud, jne.
See, millise diagnoosiga need maoopitud on olnud, vot ei tea. Äkki 10000 käis soovi avaldamas ja ei saanud, aga see üks sai ja tema ongi haigusega. Mitte põrsas.
Võib olla haigus, ei pruugi olla haigus, võib muutuda haiguseks.
Ja noh, mis see “haigus” sinu jaoks on, mis see subjektiivselt patsiendi jaoks on, ja mis see riigi jaoks on.
“Ühest” diagnoosi saab ikka panna, aga oleneb mida sina selle ühese all mõtled. Või suure plaani all.
Suures plaanis võib paljude haiguste kohta küsida, kas seda peaks maksumaksja raha eest ravima. Ja kui palju on ok maht/summa. Ja kuidas me kindlaks teeme, et “see” vähidiagnoos pole elustiilist ja valikutest tingitud. Või kas “see” maksahaigus on see “päris” haigus, mis väärib ravi maksumaksja raha eest. Või “see” nahahaigus, aga mitte “too”. Ja kellel oleks õigus otsustada. Miks just temal/nendel. Jne jne jne.
NB! Postitust illustreeriv põrsas tundub olevat täitsa vinksvonks kaalus isend. Puhas , sõbralik ja rõõmus loom kah veel.
Samas sõna “põrsas” üleakaalulise kohta pole teab mis peen iroonia.
Ehhemm
“Aga millega ma nõus ei ole, on see, et üleüldiselt hakata rääkima, kuidas ülekaalulisus on sama nagu anoreksia või et see on suur mingi spetsiifiline psühholoogiline haigus. Jah, kui tahtejõuetus on psühholoogiline haigus, siis küll. Aga ei ole ju.”
Sa ei ole vist kunagi ülekaaluline olnud? Ülekaalulisus võib olla tingitud laiskusest, aplusest ja enese käest laskmisest. Või tegelikest füüsilistest haigustest. Aga ei pruugi ju. Täpselt samamoodi nagu anoreksia, buliimia ja muud toitumishäired ongi just spetsiifilised psühholoogilised haigused, võib ka ülekaalulisus olla põhjustatud just nimelt spetsiifilisest psühholoogilisest haigusest. Üleolevalt üldistada ja põhjusena vaid tahtejõuetust välja tuua on natuke…väiklane, on ju?
ebaparlikarp
Ja ma eeldan, et sina oled 150 kilo, sest SINA TEAD. Ja kõik teised, kes ei ole, ei tea. See on ju veel väiklasem.
Mina rääkisin näitest, et see 150-200 kilone suudab siis küll alla võtta 25 kilo, kui öeldakse, et vot pärast seda saame sulle teha alles opi. Aga muidu niisama ei suuda. Seleta mulle seda.
Liina
Kui vaadata, kuidas nt nendes paksude saadetes need 25kg alla saadakse siis see on nälgimine selle inimese jaoks (1000 kcal vedelikudieet) ja pikaajaliselt mitte jätkusuutlik.See ongi probleem, et nad ei suuda nö tavalise söömisega (keskmise inimese toitumine) alla võtta, sest insuliinitundlikkus jm hormoonid on metsas. Ehk siis sul võib tahtejõudu olla, aga kui ikka kaal tuleb alla grammikaupa ja juurde kilode kaupa, siis saab tahtejõud ka otsa ikkagi.
ebaparlikarp
Et siis polegi psühholoogiline probleem (nagu eelkõnelejad on kirjutanud), vaid söövad täiesti normaalselt, aga lihtsalt “hormoonid jm on metsas”?
Bullshit. Suures plaanis.
kylli
Platseebo teema jätkuna leidsin kiirelt ühe selleteemalise uuringu ka: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2575123/.
Mõistagi on platseebo kasutamise õigluse ja eetilisuse üle ka omajagu polemiseeritud, a’la kas sa ikka maksaksid arstile, kui TEAD, et välja kirjutatud tabletid koosnevad suhkrust ja jahust jne.
Kui teisest kandist mõelda, siis tänane digimaailm ilmselt teeb platseebo kasutamise (vähemalt meil siin) võrdlemisi tülikaks – kes see ikka tahaks digiloost lugeda, et tal ravimi asemel veeampull naha all on? 🙂
Liisa
Üldiselt püüan olla väga tolerantne ja mõistev jms, aga kuna on teada, et inimesed siiski suudavad ka väga tugeva ülekaaluga ise kaalu maha saada, siis mul on neid maovähendusopitajaid raske mõista. Tehku oma raha eest neid lõikusi, palju kulub, aga riik peaks seda rahastama vaid juhul, kui ülekaal on tingitud millestki muust kui heast isust (no vist on võimalik nt mingitest hormoonierroritest jmt asjadest kõvasti juurde võtta). Kui inimene on ise kõik endast oleneva teinud selleks, et suureks saada, siis tehku ka kõik endast olenev selleks, et see kaal maha saada.
Maovähendusoppide raha võiks koos kolmanda lapse toetusega minna sinna, kus seda kogu aeg puudu on, näiteks vähiravisse.
ebaparlikarp
Just sama mõte. Et mismõttes ise paksuks söönud inimese maooppi rahastab haigekassa, aga teatud vähivormide kohta öeldakse, et sry, kuigi ravi tegelikult on olemas.
Marite
Kui HK ei maksa maovähenduse eest, siis makstakse lähitulevikus nende inimeste diabeedi, südamehaiguste ja halvimal juhul töövõimetuse eest. HK katab ainult rasvunud(!) inimeste operatsioonid. See tähendab, et nende inimeste KMI on >40 või >35 kui esineb juba tervisehäire, mida kaalukaotus leevendaks.
“Lihtsalt heast isust” inimene end morbiidselt ülekaaluliseks enamasti ei söö, pigem on tegu psühholoogilise ja/või hormonaalse probleemiga.
Ma pole muidugi selles teemas päris objektiivne, sest mu enda ema on operatsiooni läbinud ja sellest väga palju abi saanud(kaal normis, tervis korras, ellusuhtumine muutunud). Ma leian siiski, et riigil on targem rahastada oppe, kui pidada üleval rasvunud ja seetõttu töövõimetuid inimesi.
S
Liigsöömine on samamoodi toitumishäire kui anoreksia, tegemist tõsisema probleemiga kui hea isu. See, et mõni inimene ilma kõrvalise abita sellest välja suudab tulla on imetlusväärne, kuid see ei tähenda, et ülejäänud abi ei vajaks. Muidugi on op kergem tee normaalse eluni, kuid see ei tähenda, et riik peaks need inimesed abita jätma. Opi tulemused on väga positiivsed (enamus terveneb jäädavalt) ning selle läbinud inimestest on hiljem riigile endale ka rohkem kasu. See sea pilt on ka antud hetkel natuke üle kohatu huumori piiri.
Liina
Täiesti nõus. Seda on viimasel ajal ka rohkem käsitletud, et kui teisi sõltuvusi juba mõistetakse ja leitakse, et seal on kõrvaline abi ok (alkoholism, uimastisõltuvus, suitsetamine) siis ülekaalulisuse puhul leitakse siiani, et asi on ikka inimese enda kätes, lihtsalt ära söö. Kunagi ühes saates üks paks ütles väga hästi- sa ei pea jooma (alkoholi), sa ei pea suitsetama, aga sa pead sööma, et elus püsida. Ehk siis sa ei saa vältida söömist. Minu tutvusringkonnas on pea kõik naised pidanud ühel või teisel hetkel oma elus dieeti (et 1-2kg) alla võtta või rohkem. Aga isegi see ei käi kiirelt ja lihtsalt. Mis siis oodata inimeselt, kes on 20-30kg või rohkemgi ülekaalus. Muidugi võib öelda, et miks sa varem sellega ei tegelenud, aga ma ei tea, miks mõni 5 kilo ülekaalus inimene sellega kohe ei tegele? Elu pole mustvalge ja paksude puhul pole ka asi alati laiskuses. Arvestades seda suhtumist, et oled paks, oled laisk ja loll, pole imestada, et isegi spordiklubis ei näe enamasti eriti ülekaalulisemaid inimesi. Miks nad ei käi? Sest kardavad teiste pilkeid. Olen ise selles olukorras olnud. Olles alati olnud oma kaaluga kimpus (tervislikel põhjustel), julgen öelda, et enamus paksusid on oma kaalu pärast masenduses. Usu mind, kõige suurem enesekriitik on paks inimene ise. Tänaval ei huvita kedagi, et sul on tervise pärast kaal suur või et kaalulangetamine on võrreldes tavalise ainevahetusega inimesega tunduvalt keerulisem. Kui vaadata nt TLC pealt maovähendusopi saateid siis väga paljud osalised on kunagi kogenud seksuaalset vm väärkohtlemist ja söömine on olnud viis kuidas sellega toime tulla. Kunagi Oprah saates üks paks teismeline ütles, et food is the only thing that has not let me down in life. Bariaatrilise kirurgia arstid ütlevad ka, et väga ülekaaluline inimene enam lihtsalt ei võta alla niisama. Nii et rohkem mõistmist teiste kaaskodanike poolt oleks tore küll.
H.
Väga mõistlik ja mõistev kommentaar, aitäh selle poole välja toomise eest!
Ps. Mul ei ole ülekaaluga probleeme endal olnud, aga püüan alati mõista ka neid inimesi, kellel see on tekkinud ja tõesti alati ei ole asi nii must-valge, et ära siis lihtsalt söö. Buliimikule ei lähe vist tänapäeval enam keegi nina peale viskama, et aga ära siis lihtsalt enam oksenda.
Ebapärlikarp
Sorry, et nii hilja vastan. Kiire on olnud.
Ma mõistan, et asi ei ole päris nii lihtne, et “sööb paksusk” ja nii ongi, saan aru, et seal taga võivad olla igasugused muud probleemid. See on kõik selge. Aga millega ma nõus ei ole, on see, et üleüldiselt hakata rääkima, kuidas ülekaalulisus on sama nagu anoreksia või et see on suur mingi spetsiifiline psühholoogiline haigus. Jah, kui tahtejõuetus on psühholoogiline haigus, siis küll. Aga ei ole ju. sasamoodi võin öelda erinevaid “paksusaateid” vaadanuna, et kui see paks panna fakti ette, et pead 25 kilo alla võtma ja ALLES SIIS saame sulle teha selle maoopi, siis võtavad nad ise alla küll. Jah, ilmselt mitte kõik, on ka ülekaalu ära surdud, sest paljudel ei olegis eda tahtejõudu. Aga võetakse tahtejõuga (ja ilsmelt ka nõuannetega, mis ja kuidas süüa) alla küll, siis tehakse see opp ja jätkatakse opi abiga. Ma ei ütle, et oppe ei tohiks teha ja võtke ise alla. Need opid on väga hea nö meditsiiniline leitutis ja ilsmelt ikka väga paljusid aidanud. Küsimus tekkis siin kommentaariumis lihtsalt selles, et haigekassa rahakott ei ole kummist ja keda eelistada. Olen ka samuti nõus, et hiljem nende ülekaaluliste südamehaigsueid kinni maksta on ilmselt suurem kulu.
Liina
Hmm… aga vot siin ma ei saagi aru, et miks anoreksia on mõistetavalt justkui haigus, aga ülekaalulisus on tahtejõu küsimus. Anoreksia ei teki ka üleöö ja võiks küsida, et miks siis keegi varem ei märganud ja abi ei pakkunud jne? Ma ei jõua hetkel uuringuid vaadata sel teemal, aga ise arvaks, et sageli on põhjused ikka suhteliselt sarnased ehk et enesehinnanguprobleemid, mille tõttu end näljutama hakatakse, paksuks süüakse või käest lastakse ( viimased kaks on ka erinevad asjad). Ma arvan (põhinedes oma teadmistele, ei väida, et see on absoluutne tõde), et enamus paksusid on nö emotsionaalsed söödikud ja see on küll psühholoogiline probleem nagu anoreksia. Kui ma mõtlen oma tutvusringkonnale, siis pole inimest vist (sh normaalkaalus), kes mingi tugeva negatiivse emotsiooni peale pigem trenni jookseks kui šokolaadi vms head ostaks. Aga üldiselt, kogu selle teema üle võib arutlema jäädagi 🙂
ebaparlikarp
Aga miks on siis anoreksia tunnistatud kui haigus, aga 150 kilosele naisele mingit sellist ühest diagnoosi panna ei saa? Vastus ilmselt peitub mu esialgses kommentaaris.
kylli
Sama ei ole see kindlasti, sest maovähendusop on reaalne füüsiline protseduur, disulfiraami ampulli toime on eeskätt psühholoogiline (ja pole kindlasti kergema vastupanu teed minek, iga samm, mille sõltlane oma sõltuvushäirest vabanemiseks ette võtab, nõuab enamasti väga suurt vaimujõudu).
ebaparlikarp
Ma ütlesin “pealkirja valguses”. Olgu sõltuvus toidust või alkoholist, nii maovähendusopp kui ka ampull on väline abi.
kylli
Ja mina ütlesin, et sa võrdled võrreldamatuid asju – üks on reaalne kirurgiline sekkumine, teine platseebo. Üks füüsiliselt ei võimalda sul “üle” süüa, teine ei takista füüsiliselt mitte milleski, mõju on ainult psühholoogiline. Ehk minu jaoks ei ole need sama kategooria võrdlused.
Mis rahalisse poolde puutub, siis puht pragmaatiliselt on saledaks saanud paks riigile tõenäoliselt kasulikum inimühik kui võib-olla tervenev vähihaige (kolmandast lapsest rääkimata). Need, kes selliseid otsuseid teevad, ilmselt nii küünilise mõtteviisiga ei ole olnud (vähemalt mitte avalikult), aga mõte jääb samaks 😉
ebaparlikarp
Teine on platseebo???
Esiteks on postituse esimene lause ikkagi läbi sarkasmiprisma.
Teiseks ma ei võrdle ju füüsilist tegevust – ampulli saamine/panek ja maoopp, vaid seda, et mõlema probleemi puhul on see KÕRVALINE ABI, mis takistab inimesel vanaviisi jätkata.
Aga jah, seda, et ampull on joodikule platseebo, kuulen küll esimest korda.
kylli
Jah, see on platseebo selles mõttes, et üldjuhul ei juhtu joodikuga midagi, kui ta ampulli kandes alkoholi tarbib – efekt on peamiselt psühholoogiline.
ebaparlikarp
Platseebo on ikka väga vale sõna. Ja efekt on puht füüsilised nähud, mis takistavad juua.
L.
Ta päris platseebo vist ikka ei ole, võib-olla on erinevaid variante muidugi aga üldiselt peaks ta ikka aineid sisaldama, mis alkoholiga reageerides halva enesetunde tekitavad. Aga ma olen kuulnud (õnneks mitte ise katsetanud), et sellest halvast enesetundes on võimalik end nö. välja treenida. Treening on vale sõna selle kohta aga saate vast aru küll – nagu joodikukarjääri alguses, kui paar lonksu siidrit öökima ajas, mõne aasta pärast ei pilguta inimene aga pudeli viina peale silmagi. Tolerantsi kasvatada ehk?
M.
Minu jaoks kõlab see naljakalt, et see pole ju kergema vastupanu teed minek…no aga miks sa siis selle tee valid? Vali kergem 😆
ebaparlikarp
😀 hea point!
Laura
Väga hea illustreeriv materjal. 😀