Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Lugupeetud tulevased Aafrika turistid

Üks juhtum on mul kirjutamata. Reisist. Kuigi meil kulges kõik väga hästi ja ühtegi “paha maitset” millestki terve reisi vältel külge ei jäänud, siis enne äralendu oli ikkagi üks krdi intsident.

Sansibarile tulles ja lennujaama (lennujaamaks on seda palju nimetada, aga noh, lennukid seal kõrval ju tõesti maandusid ja õhku tõusid) jõudes täitsime paberid enda andmetega ja ostsime viisad. 2 inimest x 50 USA doltsi ja viisa koos kohapeal tehtud uduse fotokäki (ja ka kõikvõimalike sõrmejälgedega) passilehele kleebitud.

Ära sõites täitsime jälle sarnased paberid ja pidime läbima koos nende paberite ja passikontrolliga ametniku, et lennukile saada. Lehitseb Karli passi, paneb kinni, kõik ok. Võtab minu oma. Lehitseb. Muigab. Lehitseb kaheksa korda VÄGA püüdlikult. Lõpuks laiutab muiates käsi, ulatab selle mulle oma krdi piiluaugust ja ütleb, et siin pole ju viisat sees ja näidaku ma talle seda. Hästi sõbralikult. Naeratab.

Lehitsen moe pärast ise ka, aga tean juba, et seda seal ei ole, sest seda pagana ei kleebitud mulle ilmselgelt. MEELEGA! Pold ma nii tark ka, et seda tol hetkel kontrollida.

Onu muheleb ja laiutab käsi, et näed, ei ole ju viisat.

Mina, et peab olema.

Tema, et ei ole.

Mina, et PEAB ju olema, KUHU see siis sai.

Tema, et seda pole siin kunagi olnudki.

Mina, et mismõttes.

Tema laiutab käsi.

Mina (adumata, et iga vale noot mu hääletoonis võib mulle lõppeda… ma ei taha mõelda, kus): “AGA KUIDAS MA TEIE ARVATES SIIS SIIA SAIN, KUI MUL VIISAT POLE?”

Tema naeratab ja laiutab käsi.

Küsin siis, et mida ta sel juhul nagu soovitab, et ma tegema peaks.

Tema, et maksma. (Naeratus).

Mina, et me maksime juba KAKS KORDA VIISKÜMMEND!

Tema naeratades, et ei maksnud ikka küll.

Mina, et maksime ikka küll.

Tema, et ega te ikka ei maksnud küll.

Mina siis, et heaküll, palju ma siis NÜÜD maksma pean.

Tema hästi loogiliselt, et viiskümmend. Daa!

Karl võtab rahakotist sajase ja ulatab talle piiluauku. Kutil hakkab käsi värisema kergelt ja lükkab selle siiski õrnalt tagasi. Vaatab mulle silma ja ütleb, et okei. “Next time be careful!”

Ausalt, misasi see just oli?! Kaval skeem turiste tõmmata ja topelt pappi küsida! Aga vennal pold lihtsalt sotisest tagasi anda.

Vat kuidas sott võib su hädast päästa.

 

Tervitades

Triin, kes käis ilma viisata Tansaanias

IMG_6963
Väike tagasi-olemise-tõestus-selfar 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

PS: Päise fotol on Sansibari lennujaam. Taamal, nende putkade taga pole isegi aknaid, on vaid augud ja tuul. Ma ei mäleta, kas uks oli.

Mis sarnast p*ska teil reisil juhtunud on?

10 thoughts on “Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

  1. Haha 😀
    Raha küsima on nad mihklid.
    Endal juhtus sarnane lugu, kui oli vaja Taist Laosesse minna ja seda mööda maad. Siis jäi sinna kahe piiripunkti vahele mingi totakas 3km, mille me algul juhuslikult kohatud rootslastega tuk-tukiga läbisime. Laose piiril selgus muidugi, et Tai pool oli oma luugist lihtsalt läbi lasknud jalutada ja ka kohe ise ei pööranud sellele tähelepanu. Ja samamoodi püüdsid, mis sa püüdsid seal Laose onu juures ennast tagasi hoida, aga ikka ajas jumala närvi, et miks mina pean süüdi olema, kui keegi teine oma tööd ei viitsi teha. Asi päädis sellega, et onu tuli mingi hetk oma kabiinist välja ja lõugas, et You don’t disrespect my country! ning seda mitu korda 😀
    Läksime siis jala, saba jalgevahel tagasi, korjasime oma templid, hääletasime tagasi ning lähenesime ühe teise piirikontrollionu putkast Laosesse 😀

  2. Igasugu asju on juhtunud, aga kõige eredamalt on meeles jaanuaris Filipiinidel käik. See on arengumaa, aga ilmselt veel hullem, kui Tansaania. Räpane kuid ilus suure potensiaaliga maa, aga mina enam tagasi ei lähe, see selleks. Ei soovita sinna “päikesepuhkusele” minna, pigem on tegemist omapärase mitte-miski-pole-iial-kindel seljakotiga seiklusreisiga, sest kohvrit lohistada nagunii pole.. Konkreetset piiril miskit minuga ei juhtunud, sest ma tegin mega kodutöö enne. Küll hoiatati rööveltaksode jms eest, ja oskasime reaalselt neile ka “Ei”öelda, aga nt lennujaamas, riigist väljumisel oli küll neil trikk. Selleks, et maalt väljuda pidi ostma kusagilt keset lennujaama saali vaheukselt mingi maalt väljumise pileti (maksis umbes 10 eurot vist), aga ega see suurelt väljas kusagil ei olnud, vaid seda pidi oskama otsida. Kui seda ei ostnud, siis said ilma selleta rõõmsalt check-ini, turvast läbi ja peaegu juba reisjate tsooni, kus siis seda piletit küsiti. Siis oli sul valida, kas tagasi minna ja kogu kadalipp uuesti läbi teha (see võttis palju aega) ja riskida lennult maha jäämisega või maksta trahv, mis oli veel 2-3 korda suurem. Aga sellised oasjad on reisifoorumites kirjas. Lisaks, ometi ma imestasin nende asjaajamise üle. Nt tahad bussiga kusagile sõita, siis bussiaegu ega platvorme kusagil tähistatud pole. Sa pead pimesi kelleltki küsima ja uskuma, et mingi tüüp, kes seal bussijaamas chillib sul väga hullult nahka üle kõrvade ei tõmbaks ja sind ikka õige asjani viiks, sest “bad english” ei ole väga levinud. Kooliharidus on ju tasuline. Igatahes buss väljub ainult siis, kui buss on täis. Ootad seal siis tunnike-paar. Kui buss täis ei saa, siis peavad ootajad kõik tühjad kohad ka kinni maksma, muidu jääd ööseks passima ülikriipisse bussijaama. WC oli selline, millel küll olid boksid ja mingi potilaadne asi, aga vett pidi kopsikuga väljast peale tooma. 😀 Ja reaalselt koristatud polnud seda WC-d selle ehitamisest alates…Me siis ostsime need tühad kohad ära. 😀 90 km läbisime 2,5 tundi. Veel avastasin, et filipinode ärimudel käib nii: tahad praamiga sõita teisele saarele, siis kõigepealt pead minema piletikassasse, mis asub sadama läheduses (aga mitte sadamas), kus siis eraldi järjekorra korraldaja suunab sind pikka järjekorda. Laevapileteid saab osta ventileeritud tsooni ja ventileerimata laevaossa. Sadamahoonesse sisenemiseks pead ostma eraldi järjekorras eraldi sadama kasutamise pileti. Siis on truvakontroll. Siis on eraldi saba pagasi piletite ostmiseks ja veel 1 eraldi saba koti ära andmiseks. Koti sabast saad kotile numbrikeebise, mis tuleb kotile kleepida ja kott sinnasamasse inimeste vahele leti ette maha jätta. Kõik, kes püüavad pagasipiletit osta ja ka kotti “ära anda” peavad nende kottide vahel ja otsas end letini murdma. See on massive, mis seal toimub. Mõnikord asub see koti-ära-andmise-saba eraldi ja õues, siis lohistad oma koti välja ja jätad koti õue, inimeste vahele, kust siis jooksupoisid su koti õlale võtavad ja sellega samast uksest, kust sa just välja tulid, kusagile läbi saali kaovad. Nii, kogu see protseduur võtab rohkem kui tund aega (ja see on kiire!) ja kui sa lõpuks oma laeva “väravani” (seal ka väravad nagu lennujaamas, kuigi võib tegemist olla väikese saaliga)jõuad, siis mitte keegi ei tea täpselt, millal ja kas laev väljub. Võid vabalt oodata seal 2-3 tundi. Süüa eriti miskit ei saa, kui siis karastusjooke ja mingeid kohalikke snäkke, mis ei hiilga tervislikkusega, pigem kõik õlis küpsetatud, et haiguseid nii lihtsalt ei saaks. Kui lõpuks laev tuleb, siis saad peale, aga kindel ei ole, kas maha saad, sest sadamatel ei ole alati muule ja lainemurdjaid, ehk siis laev hüpleb seal kai servas koos lainetega. Ma kukkusin oma jala laevatrepil niimoodi trepil siniseks, et siiamaani on sinine (jaanuarist, ja praegu on oktoober!). Maha saamiseks pidi ootama laine vahehetke, mil siis 4 meest hoidsid toore jõuga maabumissillakest kinni ja ükshaaval said reisijad maha. Okei, kui saad laevalt maha, siis pead kai peal (tuule ja vihma käes nt) ootama oma pagasit, mis visatakse jõhkralt kõikuva laeva lahtisest ahtrist kail seisva kuti kätte, kes sulle piletikontsu alusel sulle su koti eraldab. Kott tilgub, sest oli ju lahtises ahtris, pagasiruume ei ole ja kotte enda juures ka hoida ei või… Lisaks juurde veel, et iga pileti, loa ostmisel vms saad sa mingi lipiku, ja selle lipiku ärakorjamiseks on alati eraldi inimene, kes seal siis päev otsa seisab. Tihti on nii, et 1 käest ostad, astud 2 sammu edasi ja siis annad lipiku kohe ära. Turumajandus, ma ütlen. 😀 Igatahes seda asjaajamist on seal nii palju ja samas on tohutu korruptsioon, räpasus ja kaos. Rannad prügiga kaetud jne, sest prügimajandust selles riigis ei ole. Prügi kogub igaüks aianurka, kui viitsib, küll järjekordne taifuun ära viib selle, siis aed ok jälle. Majad on ka hallid ja räämas, sest taifuunid viivad bambusseinad või tugevamate majade seinalt värvi minema. Bambusseinte rulle müüakse igas külapoes, saab jälle uue panna, kui vaja, sest maja karkass jääb tormiga püsti. Aknaid ei ole ja kassid-koerad-sead-kanad-kuked-lehmad jalutavad vabalt igal pool ringi. 🙂 Sain igatahes kultuurishoki.

    1. Appi issand jumal ja ma olen täiega mõelnud, et tahaks minna!!! 😀 Nüüd küll mitte nii väga.
      Aga Sansibari soovitan küll väga päikese- ja ookeanipuhkuseks. Inglise keelt osatakse ja tegelt midagi hullu pole, ei jubedaid kaupmehi ega hullu petmist, mitte sellist, mis Sa kirjeldasid.

    2. Ja ma veel lisaks eelneva kommentaari juurde “pisiasja”, et laevad ei käi graafikujärgsetel päevadel/aegadel. Kapten otsustab, kas sõit toimub või mitte ja seda üsna loominguliselt, et kui pole, siis ei ole väljumist. 😀 Proovi siis oma reisigraafikut korraldada. Ma olen kuulnud, et mõni on ka 5 päeva praami oodanud. Nii meie, kui ka kuu aega hiljem samas kohas käinud eestlastest sõbrad sattusid samasse olukorda. Kedagi ei huvita su mure, õnneks saime eelmisse hotelli tagasi veel üheks ööks. Ehk siis maksime 2-l erineval saarel asuvate hotellide eest, sest seda, kuhu me pidime jõudma, tühistada ei saanud. Kusjuures kogu selle aja jooksul pileteid laevale sai osta, aga laeva ei olnud/tulnud. Kui pileti oled ära ostnud, aga laeva ei tule, siis raha tagasi ei saa. 😀 Kassas ja sadamas keegi midagi ei teadnud, loomulikult. Filipiinide eripära on see, et reaalsuses kujunevad kõik transfeerid 2 korda pikemaks, kui ajakavas/plaanis vms kohas kirjas. Näiteks mu eelmises kommentaaris kirjeldatud ajakava järgi väike 2t praamisõit muutus koos sadamasekeldustega lõpuks 5-6 tunniseks transfeeriks ehk siis poole päeva asemel läks sisuliselt terve põhiosa päevast. Pärast selliseid vintsutusi ei jaksa kohale jõudmisel miskit teha. Pole üldsegi haruldane, et kirjade järgi 6 t bussisõit võtab hoopis 10 tundi :). No ja kujutage end loksumas kitsas, vanas, akendeta bussis või selle katusel. 10 tundi. Igatahes, ma usun, et Filipiinidest on maailmas ilusamaid kohti, see pole kahjuks üldse nii eriline kui ma arvasin, sest kõik ilus loodus ja kaunid kohad on tegelikult ümber vormitud turistiatraktsioonideks, tähis ehitatud mingeid kummalisi putkasid ja paksult rahvast täis, pluss lisada sinna juurde prügi täis meri. Sukeldumisel oli näha igasugu sodi mere põhjas. Ja siis on oluline fakt, et sukeldumise eest (ka rannas) tuleb eraldi maks maksta, ja seda käiakse ka kontrollimas vms.
      Selliseid inimtühjasid kauneid randu ja rannal asuvaid majakesi, nagu Triin oma reisipiltides jagas, seal saadaval eriti nagu ei ole, see rohkem Maldiivide ja Tai teema. Ja seda peab lisama, et Filipiinifel on Aasia kohta ikka megakallis – noh ca 2 korda odavam kui Euroopas, aga siiski. Näiteks restos 2-3 euri õlle eest ei ole nagu odav, õhtusöök kahepeale 40 euri ei ole ka nagu megaodav jne. Võrreldes Vietnamiga on Filipiinid väga kallis, ja Vietnami toit on vähemalt hea. Filipiini rahvuslikud toidud on kas õlis tallanahaks küpsetatud siga ja õline küüslauguriis (ja ongi kõik, kõrvale ei ole midagi peale törtsu sweetchilli kastme) või mingid kummalised ülimagusad jäätise-piima-kummikommide segu magustoidud. Toorsalatiks nimetavad nad mõnda kapsalehte ja paari viilu tomatit ja seda peab oskama küsida :D. Ja ma rõhutan, et käisime eranditult ainult nö “kohalike” söögikohtades. Uurisime ja tegime eeltööd, et mitte turistikatesse sattuda. Ütleme nii, et Aasia köögi rikkalikkus on sealt ikka suuuure kaarega mööda läinud. Niiet, sukeldumiseks, snorgeldamiseks ja päikesepuhkuseks on nt Tai ja Vietnam paremad. Mul härra on sukelduja ja mitmel pool käinud, seega oskab võrrelda. Aga Seikluse saab sealt igal juhul. 😀

  3. Mul ei ole küll otseselt sarnane lugu, kuid ikkagi väga veider ja ütleks, et mõnes mõttes illustratiivne selles suhtes, kuidas ametnike mõte töötab. 2000ndate alguses sõitsin USAsse ja siis oli vaja selleks viisat, saatkonnas järjekorras seista ja puha. Kes on ka selle tee läbi teinud see teab millest ma räägin. Intervjuu saatkonnatöötajaga jne. Olin siis tudeng, sõitsin ameeriklasest sõbrale külla ja plaan oli niisama trippida. Mind küsitles selline 30ndates mees, kes oli alguses väga skeptiline ja ütleks, et lausa ebameeldiv. Pinnis mind igati, et kuhu ma ikka lähen, mis hotellides ja täpselt igas kohas ööbin (mu sõber oli õnneks täpse reisiplaani teinud) ja kas mu sõbral on girlfriend (valetasin, et ta on kihlatud). Siis tulid küsimused selle kohta, kes mu reisi eest maksab. Ütlesin, et vanemad, mis oli osaliselt tõsi. Olin ka ise suvel tööd teinud. Siis tahtis ta muidugi teada, millega mu vanemad tegelevad. Õnneks oli mul rahakoti vahel isa visiitkaart. Isa oli mul ülikooli õppejõud ja Phd, visiitkaart inglisekeelne. See mõjus niimoodi, et ema kohta enam tahetud teada ja ühtegi muud küsimust ei tulnud. Onu naeratas ja ütles pm, et head reisi. Oleks ta vaid teadnud, et ülikooli õppejõudude palgad Eestis ja USAs ei ole üldse võrreldavad. Eriti tollal. 😀

  4. Mind võttis kohe kirjutama Filipiinide kohta tehtud postitus 🙂 Ega kirjeldatatu faktipõhiselt vale polegi, küll aga riiki külastanud emotsioonid saavad olla inimesiti totaalselt erinevad. Olin ise seal 2013 a ja tervelt kuu aega, seega sain päris hea ülevaate Filipiinidest. Manilas elasid kultuurišoki üle ja ülejäänud aja nautisin ja lepisin riigi paratamatu paberimajandusega igas kohas, ka wc-ga harjusin. Loodus-ja keskonnamaksu kogumist tuli ka võtta osana riigist, neil on mille eest koguda, nende õigus ja kohus, et see kõik ka säiliks. Muuseas miks wc-s seal ämber veega on – sest filipiinlaste hügieen on selline, enamus neist ei kasutagi wc paberit, kuna see on ebasobiv ja isegi räpane 🙂 Ja kindlasti pole seal rannad räpased ja mustad. Me käisime u 20 rannas, nii avalikes kui rännates leitud väikestes randades, kõik olid puhtad. Sama näiteks Tais reisides, öelda ei saa. Võibolla mitte kõik aga usun, et enamus kes nii kaugele reisivad ikka tutvumad maaga, kuhu lähevad. Ja iga maa omapära tuleks võtta nii nagu see on, vastasel juhul rikud oma tuju iga kõrvale kaldega ära. Transpordi puhul läks meil ka esimene kord tuju ära aga kohale jõudes, seda ilu nähes, läks üle. Edaspidi arvestasimegi varuga. Bussi sõiduaeg 9h, okei liidame 3h juurde. Ja tegelikult sai alati vani tellida, väiksema 13-kohalise bussi. Me rändasime nii ringi ja tõesti üheski kohas ei hätta. Pigem on asi lahenduse leidmises 🙂 Kuid tõsi närvi ja aega oli vahel vaja varuda, aga teades mis ilu ees ootab, oli see minu meelest kõike väärt!
    Lisaks kohe ilusaid pilte, et see kõik oli väärt ja avastamine on tore. Alati saab valida ka rannaturismi kuurortis, kui seiklemine ei sobi.

    1. Kommenteerijale mainin, et isiklikuks minna võib ju alati, iseasi kui viisakas see on. Ma ise küll kedagi kuidagi ei tembeldanud ja ei halvustanud. On päris imelik teha kellegi kommentaari järgi nii tõsiseid järeldusi. Kirjeldasin mitut erinevat olukorda, millega olen reisidel kokku puutunud ja just sellises valguses nagu Triin küsis. Ma võrdlesin oma reisikogemust sellega, mida Triin ise on jaganud ja sellest, mis tüüpi puhkused talle meeldivad. “Kontekst” on see märksõna. Ja ma ei ole üldse kuurortipuhkuse armastaja (kuigi olen 2 korda 10 aasta jooksul ka sinna juhtunud) ja eranditult reisin omal käel ja huvitavamates ja vähem turistikates kohtades, pigem ütleks, et sellistes kohtades, kus suvaturist reeglina ei satu, ma ei salli rahvarohkeid turistilõkse. Ja kindlasti valmistan ja uurin reiside kohta vähemalt pool aastat ette, tellin reisiraamatuid, koostan detailseid marsruute ja kammin kõikvõimalikke reisifoorumeid ja blogisid läbi. Ja mis puutub Filipiinidesse, siis loomulikult harjub kõigega, aga, kas kõigega ka peab harjuma, on iseasi. Seiklema ma sinna läksingi, see oli väga hoolega valitud reis ja sihtkoht. Aga valmis ma polnud tõesti selleks tõdemuseks, et kui lendad teise maailma otsa, soovid tutvuda vahva riigiga, aga siis satub ette seesugune asjaajamine- vot ajab ikka juhtme kokku küll. Ohutusnõuded on nende jaoks ka täielik “võõrsõna”. Ma pole elusees niimoodi oma elu eest kartnud, kui seal. Samuti ei arvestanud sellega, et 12-st päevast kulub nelja lähestikku asuva saare vahel sõitmiseks puhtalt transfeeris olemisele 3 täispikka päeva, kui kogu transpordiinfo lubas, et need tripid võtavad paar tundi ots. Ja mis puutub nendesse keskkonnamaksudesse, siis ma vabandan, aga riik neid küll endale ei saa. 😀 Need lähevad väga sirgelt otse nende kohalike asjapulkade ja orgunnijate taskusse. Mis tõsi, on ka omamoodi sotsiaaltoetus- äkki mõni saab oma lapse kooli saata sellepärast, mis on ju tore. Arvestades, et enamikul on 6-9 last peres, siis hea meelega püüdsime neid toetada. Kurvaks tegi see, et nad on kogu oma majanduse üles ehitanud turismile ja muu on nõrgavõitu. Suurest kultuurist seal kahjuks rääkida ei saa. Randade puhtuse kohta selgitan veel, et ma käisin 4 erineva saare 5-s väikesemas rannas jalutamas ja igaühes neist oli rämpsu. Ja ma ütlen, et 2 kohta ja randa neist olid pigem luksuslikumad butiikhotellid eraldatumates kohtades, kuid ujuma minna oli ikka rõve küll. Mulle lihtsalt ei sobi, kui prügi vees ujub või on kaldale uhutud pudelikorke, arvutijuppe, klaasikilde ja värvipurke ning jumal teab, mida veel. Kurb on lihtsalt. Ma ju nägin, miks see nii on: selles riigis nägin ainsana prügikaste hotellitoas ja lennujaamas, kuhu neid tühjendati, pole aimugi. Ja Taist veel niipalju, et ka seal ju oleneb, kuhu minna. Kui minna eraldatumasse kohta ja valida saari, kus kohalikud puhkavad, siis on seal ülim paradiis, ülipuhas, krabid möllavad rannas, kalad on inimeste vahel, pista snorklimask vette ja vaata vaid ringi ning milline teenindus ja luksus soodsa hinna eest. Toidust parem ei räägigi.

      1. Eks samu asju saavad inimesed kommenteerida väga erinevalt olenevalt oma elukogemusest ja ootustest. Minule su kirja pandud jutt meeldis 🙂 Tänks, et jagasid.

  5. tüüpiline, mul juhtus sama kui tütrega Egiptusest TAGASI tulime, mul kahjuks oli olemas vastav rahatäht ja kahjuks polnud jälle aega et seal vaielda, edasi oli “no problemo” ja vaata, et saadeti lausa lennukile

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *