Kui olukord oleks selline, et ma poleks oma blogisse aasta aega ühtegi rida kirjutanud, siis mõtleksin praegu, et millega oleks norm lagedale tulla ja mis see hea avalause oleks. Olukord ongi selline. Ja ma mõtlengi.

Midagi head ei tule pähe. Las olla.

Juuni keskel läksime kaheks nädalaks koos lastega Itaaliasse puhkama ja reisima. Nüüd olen jõudnud nädalakese puhkusest puhata ja otsustasin siia ka kirjutada. See oli mul viies kord Itaalias reisida ja kõik eelmised korrad olen blogisse jäädvustanud, kusjuures uuesti reisi planeerima hakates läkski mul oma mälestusi siit vaja. Äkki mõni saab natuke reisiinsipiratsiooni. Või kellelgi, kes pole ammu siit midagi leidnud, lihtsalt tore lugeda. Eelkõige pean oma isa silmas 🙂

Ryanairi lennupiletid Tallinnast Bergamosse ostsime juba ammu ära ning kõik ööbimised broneerisin samuti varakult Bookingust ette. Ma tean, mida ma tahan, ja ma tean, et vahetult enne reisi neid kohti pole lihtsalt enam saada. Auto võtsin kõige viimasena (seekord Budgetist), aga ikkagi mitte viimasel minutil.

Seekord oli plaan minna uuesti veidikeseks Garda järve äärde, kus ma olen juba kunagi käinud, ning kus lähedal on lastele kõige rohkem tegevusi. Siis tahtsin minna Iseo järve äärde. Seal ei olnud ma varem käinud, aga netist jäi mulje, et see on kindlasti väärt külastamist (ja omg, oli!). Lõpuks Maggiore järve äär. Pika otsimise peale bookisin ööbimise Maggiore järve ääres lausa samasse linnakesse, kus ma kunagi käisin – Cannero Rivierasse. Midagi selles kohas aastaid tagasi mind nii võlus, et otsustasin tagasi tulla. Etteruttavalt ütlen, et see oli 100% õige otsus ja veendusin selle linnakese maagias uuesti.

Tegin väikse joonistuse Google Mapsi ja tähistasin meie ööbimiskohad punaste mummudega. Kuigi vahemaad võivad tunduda pikad, siis tegelikult mitte. Kõige pikem ots (Iseo äärest Maggiore äärde) oli alla kolme tunni. Kohapeal siia-sinna seigelda on PALJU kiirem ja lihtsam kui Tallinna ühest äärelinnast läbi kesklinna teise proovida.

Garda järv

Garda järve ääres olime kokku 5 ööd. Seal valisin meile lihtsalt suhteliselt suvalises kohas mõnusa apartmentite kompleksi, mis oleks: 1) järve ääres ja basseiniga 2) piisavalt suur, kahe magamistoaga (sama nõue oli igas kohas), 3) mõnusa terrassiga, 4) mitte liiga kaugel kohtadest, kuhu tahtsime minna, 5) pigem looduses, mitte linnas (mu kaaslane ütles sinna esimest korda jõudes, et noh, selline “vembutembumaa”) 😀

Minu nägemus oligi Garda ääres võtta n-ö nagu oma n-ö staap kuhugi loodusse, kus oleks kohapeal mõnus ja üks meie lastest (kes on pmst KALA) saaks baasseinis iga päev ujuda, aga kust oleks hea ja kiire liikvele minna. Otsin alati head hinna ja kvaliteedi suhet ning jäin igati valitud kohaga (Residents Karina) rahule. 5 ööd oli 615 EUR kokku meile neljale (lapsed on 14a ja 12a ja said eraldi toa) ja see ei ole palju sellise suure korteri kohta, kus oma köök-elutuba, suur terrass ja kaks magamistuba, bassein ja mullivann õues.

Mis siis Garda ääres teha? Loomulikult on seal väga ägedaid linnu, mida külastada. Näiteks Sirmione või Limone sul Garda, kus me seekord käisime niisama hängimas. Aga näiteks on seal väga suur lõbustuspark – Gardaland, mis peaks rahuldama ka kõige hulljulgema vajadused. Võrreldes Pariisi Disneylandiga on seal selles suhtes isegi ägedam, et järjekorrad pole üldse pikad (juunis vähemalt mitte). Kes on Disneylandis käinud, teab, et poppide atraktsoonide ooteajad võivad vabalt 55 minutit olla. See on ebanormaalne. Gardalandis saad vabalt igale atraksioonile ilma pika ooteajata peale ja lustida terve päev, mitte järjekordades passida.

Seekord ma Gardalandi ei jõudnudki, aeg läks nii ruttu ja ma ise pole üldse lõbustuspargi fänn. Laste pärast oleks läinud, aga ka nemad polnud niivõrd huvitatud. Käisime hoopis Caneva veepargis (Caneva the Aquapark). 33 kraadiga (vilus!) pigem tundus kõigile veepark parem idee. Caneva veepargis olin ma varem käinud ka. Kuna ma ise pole eriti huvitatud ka veeatraktsioonidest, siis ma annan siinkohal edasi hoopis teiste arvamuse sellest pargist. Neile väga meeldis.

Peale veepargi on seal ka muid teemaparke ja tegevusi: Movieland, mingi akvaariumi “land”, erinevad looduslikud soojaveebasseinid (thermes), paaditripid, koopad jne. Vahemaad ei ole tegelikult suured ja autoga on mugav ringi sõita. Käisime ka vesijalgrattaga niisama sõitmas:

Iseo järv

Iseo järve ääres polnud ma käinud. Ka Como järve ääres pole käinud, aga otsides majutusi, tundus Como äärne mõttetult kallis. Mõtlesin, et saame sinna ju niisama ka päevatripi teha, aga ei jõudnudki ja polnudki üldse huvi. Iseo järveäärne oli lihtsalt fantastiline, ma ütleks, et see on ilusaim järveäärne, kus ma elus käinud olen. Väiksem järv, mida ümbritsevad igalt poolt suured rohelised mäed.

Viis järgmist ööd olime sellises kohas. 585 eur kokku. Miks ma hindasid kirjutan? Sest mul tekkis seal kohapeal ikka täielik ahastus – et mida saab suvel Eestis selle raha eest NELJALE?! Pärnus 2 ööd? Kui jätta välja ookeaniäärsed reisid, siis see Iseo järveäär oli kõige ilusama vaatega koht, kus ma peatunud olen. Seekord valisin jälle kahe magamistoaga suure apartmenti, kus oleks oma bassein ja pigem oli seal eesmärk lihtsalt puhata, mitte niiväga aktiivselt ringi sõita. Riva di Solto osutus imeliseks linnakeseks, ainuke “paha lugu” oli see, et alla järve äärde pidime autoga minema, kuna tee läks päris palju järsust mäest alla ja sellise kuumusega oleks olnud võimatu sealt pärast tagasi rassida.

Meie apartmendi terassivaade oli selline (see kunstmurulapike on tõesti seosetu, aga sellise vaatega kohas see kunstmuru kahvatub enivei :D):

Apartmentite peale ka üks mõnus bassein, mis tihti oligi tühi (ega seal väga palju rahvast saanudki tegelikult olla, sest kortereid polnud ka nii palju, nagu suurtes hotellikompleksides tube). Itaalias on muidu juuni küll hooaeg selles mõttes, et kõik on avatud ja supersoe jne, kuid turiste pole nii massiliselt. See oli juunis mul neljas kord Itaalias.

Tegime väikse paadiretke Iseo saarele Monte Isola. Pilet oli vist 2,5 EUR/ inimene (alla 3 euro igatahes) ja vaated imelised. Saar ise on väga pisike, seal palju teha polegi, kui lihtsalt veidi jalutada, kohvikus käia, istuda, ujuda ja tagasi sõita. Nii suurte lastega on ka selline väike retk super – keegi ei jonni enam, et igav või “ää, mis siin teha…”, kõik nautisid väga. Aga mis seal mitte nautida – 30 kraadi ja SUVI, ümberringi kõik nii ilus, armsad Itaalia tänavad, head pitsad, mõnus puhas järvevesi, kus ujuda, pardid… 😀

Sattusime seal saarel suvalisse kodukohvikusse, kus olid ka kassipojad ja minu lapsel oli igatahes päev kirjas :D. Ühesõnaga 2,5 euroga/inimene saab ka üliägedaid elamusi (mitte ainult hotellist lõõtsaga bussis linnasõidu elamust, nagu ühest tuntud reisibüroo Instast samal ajal nägin) ja ma soovitangi minna Itaalias järvele sõitma tavalise n-ö taxi paadiga, mitte maksma 60 EUR/inimene korraldatud paadituuri eest, mis on ju põhimõtteliselt sama asi.

Sõistime ka Riva di Solto lähedalasuvasse linna Loveresse (juba väike sõit sinna oli seda väärt, sest vaated olid nii kaunid). Poisid käisid supilauaga sõitmas.

Maggiore järv

Nagu kirjutasin, valisin Maggiore ääres sama linnakese, kus ma olin juba käinud – Cannero Riviera. Miski kutsus sinna tagasi ja kuigi ma natuke pelgasin, et äkki on nüüd teistmoodi, siis ei. Selles külakeses on mingi eriline vibe. Käisime korra ka kõrvalasuvas linnas (nime ei mäletagi). Muidugi oli seal ilus nagu Itaalias ikka, aga palju poode, rohkem turiste, mulle poleks seal meeldinud peatuda. Cannero Rivieras ei näinud peale pisikese toidupoe (mis oli täpselt meie majutuse kõrval) ühtegi poodi, ainult superilusad tänavad, sügavroheline vesi, mäed… Kogu reisi pealt otsingi vaid ühe asja. Okei kolm asja – kolm postkaarti. Sellest lähedalasuvast linnast, kus olid poetänavad. Rohkem me üheski mittetoidupoes ei käinud ka, see pole meie reiside eesmärk kohe üldse. Aga vahel olen reisidelt ostnud mõne kunstiku joonistatud printpostkaardi, mis kuidagi klikib, kodus ära raaminud ja talle koha leidnud. Nii ka seekord.

Cannero Rivieras oli meil mingi väga huvitav korter (3 ööd kokku 345 EUR), vanaaegse mööbliga, väikse aiakesega (kus leidsime kilpkonna suvalt ringi uitamas), lapsed olid seal korraks nagu muuseumis. Ja kui mulle tavaliselt “antiiksed” sellised kohad väga ei sümpa, siis see oli kuidagi nii autentne, et sellel pisikesel rõdul veini rüübates pidime lausa googeldama sealset kinnisvara. Noh, nalja pärast.

See valge Peugeot 208 oli meie rendiautoks ja kui imestate, et kuidas me sinna ära mahtusime ja kas ebamugav ei olnud, siis – mahtusime hästi ja oli väga hea. Mitte keegi ei kurtnud autos ruumi üle ja Itaalia tänavad on teatavasti väga kitsad 🙂 Mul tuli seal rõdukesel istudes täitsa selline meie Kalamaja koduhoovi tunne peale 🙂

Canneros olime me kokku kolm ööd. Seal oli ka reisi jooksul üks ainuke päev, kus sadas vihma ja ilm oli veidi hall ja tormine. Ülejäänud reis oli kõik päevad mõnus päike ja 30 kraadi. Kusjuures enne meie minekut olid järvede kandis ka suured vihmasajud iga päev ja kui ära tulime, läks ilm jälle heitlikuks. Seega ma vist manifesteerisin selle superilma sinna meie reisiks, nagu see praegu väga popp on 😀

Viimase öö olime Bergamos, pidime juba hommikul kell 6 väljuvale lennule saama ja ma ei riskiks nii kaugelt lennujaama sõita, pluss öösel veel ebamugav ka, seega ma alati viimane päev olnud Bergamos või Milanos, olenevalt, kust lennuk läheb.

Lennupiletid, majutus, rendiauto olid KAKS NÄDALAT kokku ca 3200 eurot. Prosecco pudel maksab poes 3 eurot, Itaalia Lidlites on toit odavam kui meil, restoranides on söök (natuke ka oleneb, mida valid, aga pmst) odavam kui meil, restos mulliga majaveini liiter on 10 eurot… 😀 Ma ei tea, kui kunagi räägiti, et Horvaatia (pole käinud!) on vaese mehe Itaalia, siis mulle tundub, et Eesti on lihtsalt rikastele 😀 Ma muidu seda rahaasja ei kirjutaks üldse, aga tõesti – perega üks nädal kuskil Kanaaride suures hotellikompleksis on kallim kui kaks nädalat Itaalias ringi reisida. Et kui kellelgi veel on jäänud mulje või hirm, et Itaalia on nii kallis koht puhkamiseks ja reisimiseks, siis no ma loodan, et veidi murran siin seda müüti ja julgustan minema 🙂 Igaljuhul saab suure elamuse!

Üks lamp asi seoses Ryanairiga ka, mis korraks käed täitsa rusikasse ajas. Mul muidu on selle lennufirmaga ainult head kogemused, mitte kunagi pole lend hilinenud ega midagi. Aga seekord oli selline “nali”, et kui piletid ostsin (korraga edasi-tagasi), siis sealsed piletid on n-ö astmetega: 1) children on 2-11a, 2) teen on 12-15a ja 3) täiskasvanu 16+. Meil oli minekul üks laps 11 (children) ja sai reisil 12 (teen). Süsteem ei lasknud minnes osta ühe vanusega piletit ja tagasi tulles teise vanusega piletit, seega otsin mõistagi mõlemad piletid need “kõvema” vanusega, et pärast mingit jama poleks.

Online check-ini tehes aga selgus, et süsteem lihtsalt ei lase lapsele minnes check-ini teha, sest vanus on vale! ÕNNEKS ma ei jätnud ka seda viimasele minutile ja asusin Ryanairi klienditoega chatis suhtlusse (oma peas muidugi juba paanitsesin, sest noh, Ryanair ja iga liigutus maksab ja äkki ütlevad üldse, et sry :D). Klienditoe tüüp kirjutas, et no problem, et ta tegi meile sellele inimesele süsteemis mingi märke ja saame enne lendu lennujaamas tasuta kohapeal check-ini teha lapsele. Loomulikult ma muretsesin, sest mis siis saab, kui kohapeal selgub 2h enne lendu, et ikkagi mingi jama. Ja no oligi jama, sest see tüüp oli selle märke teinud VALELE INIMESELE. Ärge küsige, kuidas! Me oleme 2h enne lendu lennujaamas ja laua taga tädi on VÄGA MURELIKU näoga, ohkab, püüab kuhugi helistada ja ma juba tunnen, et minestan. Lõpuks ta siiski sai selle kuidagi korda ja me saime lapse boarding passi füüsiliselt kätte (teised olid juba meil endil välja prinditud). Tagasi tulles, kui laps oli vahepeal 12 saanud, saime kenasti online‘s selle tehtud. Vot nii siis. Õppetund üldse kõigile – ärge jätke midagi viimasele minutile ja olge valmis, et ka viimasel minutil võib jamasid tulla 😀