Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Alguse sai see meie presidendist ja nüüd paljud vaidlevad ja arutavad.

Mingilt poolt on see nostalgitsemine ju “las ta olla” ning äkki isegi vajalik. Teisalt minu jaoks “Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?” küsida on umbes sama, nagu arutleda teemal, kas 10 aastat kestnud suhe, kus lõpuks selgub, et üks osapool on terve aja petnud, ning teine elanud roosad prillid ees, oli õnnelik?

Et noh, ühele oli. Tol ajal. Sest polnud kõik kaardid avatud.

 

 

11 thoughts on “Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

  1. Mina mäletan oma ülikooliloengutest, et mingis aines räägiti meile ka nö ajalootunnetusest ja nostalgiast. Ja et tõsiasi on see, et inimene harjub kõigega ja teiseks – noorus on suuremal jaol paljude inimeste jaoks siiski ilus aeg, isegi kui noorus veedeti raskuses (nt need, keda küüditati). Sest noorus… noh, siis on kehal jaksu ja võimu, inimesed näevad üldiselt ilusamad välja, ei olda veel muremõtetega ja igapäevase argieluga koormatud, ka tulevik ja vanadus tunduvad siis väga kauged asjad.

    Ja meile seletati seda just nii, et isegi raskel ajal elatud noorus tundub inimestel ilus ja paljud inimesed võivad seeläbi seostada mõtte, et “vanasti” oli parem, sest kõik oli parem – nad ei mõtle sellele, et äkki seostavad nad oma nostalgiat hoopis noorusega, sest nad mäletavad aega, mil nad ise suutsid teha palju rohkem, olla rohkem, jõuda rohkem.

    Ja olgem ausad –

  2. Minu vanaema ei ole nõukogude aega küll eriti kuidagi positiivses võtmes kuvanud ja ole ka seda ma ema teinud. Igasugused nõukogudeaegsed sünnituslood ajavad mul küll õudusjudinad peale, pluss veel igasugune moraalupolitsei ja elamine nö pimeduses ja kardinate taga. Mida seal nii hirmus ilusat oli. Praegusel ajal on omad miinused nagu see nutisõltuvus, aga no ma nüüd ei usu et see noorusaeg nõukaajal parim oli. Ma ei saa aru mis hala see nüüd lahti on selle nõukaja igatsusega. Tahab siis seda keegi tagasi issand hoia? :/(küsimuses oli pigem retooriline mitte otseselt sulle)

  3. Ma ei taha küll midagi tagasi aga 1982.aastal sündinud lapsena ma siis tundsin et mu lapsepõlv oli õnnelik. Millestki ma puudust küll tunda ei osanud ja meil nt laste kuuldes poliitikat ei arutatud. Ma alles praegu mõistan kui õudne see oli et lääne tuumapomm oli Tartu peale suunatud ja vastupidi ka.

    1. Aga just. Nii nagu 10a abielus olev naine on väga õnnelik, kui ta ei tea, et ta mehel on kogu see aeg olnud armuke 😀

  4. Kui küsimust sõna-sõnalt võtta (räägime vanusest sünnist teisme-eani, mitte laiemalt noorusest) ja sõja-, küüditamise-, nälja-ajad välja jätta (sest nõukogude aeg kestis ju pikalt, kaheksakümnendate lõpuni välja) siis minu vastus sinu esitatud küsimusele oleks, et nõuka-aja lapsepõlve õnnelikkus või mitte – õnnelikkus sõltus täpselt nagu praegugi konkreetsest perekonnast, kus laps kasvas. Oli kuldse lapsepõlvega lapsi, oli väga õnnetuid, ja kõik muud variandid sinna vahele. Minu lapsepõlv oli õnnelik.

    Lapse elus ei mängi riigikord erilist rolli mu meelest (juhul muidugi kui ülalpoolnimetet häda-ajad lapse igapäevaelu ei mõjuta). Alates teisme-east on aga juba teine lugu. Kuid see pole enam lapsepõlv, eks ole.

    1. ma olen väga nõus selle kommentaariga. lapsepõlve teevad reeglina ikkagi tema lähikondlased (ilmselgelt muidugi kui pole mingeid ekstreemsusi nagu siber vms).

      ja ma isegi ei võrdleks seda abielu ja armukesega, kuna minu mõistlikult õnnelik lapsepõlv oli ehe – nelja-aastasele minule ei oleks usutavasti väga vahet, milline see riigikord de jure on, minu lapsepõlve jaoks olulised asjad olid tõelised.

      1. Kusjuures ma isegi ei mõelnud riigikorda. Vaid seda, et närisid mingit tallanahkset kana ja arvasid, et see ongi okei. Kõik tunduski okei, sest lapsed ei teadnud, et teisiti võib ka. See oli mu mõte. Aga jah, see kommentaar meeldib mulle ka.

        1. No anna andeks, ei olnud sugugi ainult tallanahkne kana, konjakit ja kalamarja oli ka =)

          Tõsisemalt – kõik tundus nõuka aja lapsele OK, sest kõik oligi OK, juhul kui pere oli OK, nagu me tõdesime, ja polnud sõda ja nälga ja muud säärast. Kodu oli, söök oli, mänguasjad ja raamatud olid, sõbrad olid, reisitud sai ka. “Lapsed ei teadnud, et teisiti võib ka” – kui me “teisiti” all peame silmas värvilist välismaa värki, siis ma ei arva, Lääne lapsed radikaalselt õnnelikumad olid kui lapsed siinpool raudset eesriiet. Nii siin kui seal oli ju nn. standardist all- ja ülalpool olijaid, sealpool kõikumine isegi suurem, seetõttu vast rahulolematustki rohkem?

          Aga see point, et kas lapsepõlv oli õnnelik vaid seetõttu, et ei teatud, et teisiti võib ka, sellest saaks lausa pikema filosoofilise diskussiooni, ja mitte ainult lapsi puudutava. Siin ma saan sellest abieluga võrdlemisest aru küll. Hmm, jah, ja kumma siis valiks – kas teadmatuse (õnnelik olemise) või teadmise (õnnetu olemise)?

          1. Otseselt õnnelikkust ma ei kommenteerikski, aga minu meelest peaksime me – nõukaaja lapsed ja teismelised (ma muidugi ei tea, kui vana on blogija ehk et kuhu see nõukaaja kogemus ulatub, paar aastat mängib siin üsna suurt rolli) – olema õnnelikud selle üle, mida kõike me oma silmaga näha ja ise kogeda saime. Möödunud sajandi kaheksakümnendate keskpaik oli ju veel ikka üsna “nõuka”, vähemalt väliselt, aga sealt edasi, no puhas põnevus ja on ikka, mida lastele ja lastelastele rääkida 🙂 Et see viimane kaalub minu jaoks tegelikult üle ka selle, et oli periood, kus leivapätsi saamiseks kell 5 hommikul leivatehase juurde sappa sai mindud 😉

          2. Maailm muutub tegelikult ju koguaeg ja ma usun, et ka meie lastel, kes praegu lapsed, on tulevikus igasugu huvitavaid lugusid raakida 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *