Ropendamine

Ropendamine

Ethel ei ole mitte kunagi ropendanud ega roppe sõnu öelnud.

Välja arvata üks hiljutine kord, kui mina talle mänguliselt hõikasin, et Ethel, mine tutsi (ehk tudule ehk magama, meil on mõned nunnud sõnad jäänud väiksest peale, mida veel vahel kasutan, sest ei taha leppida teadmisega, et mul laps saab juba 8!) ja mille peale ta mulle kelmikalt vastu hõikas – mine p*tsi 😀 Sest noh, meil on ka selline omavaheline riimide mäng, mida tema enda meelest rakendas, ja tal polnud aimugi, et see sõna on ropp.

Aga kui see intsident välja jätta, siis ta pigem on üks väike ropenduspolitsei, kes minu “kurat” peale mulle loengu peab.

Aga ükspäev oli ta nii närvis, kui ma talle ebasobival ajal palusin teha jalavõlvi harjutusi. Ta lihtsalt keeldus ja läks nii endast välja.

Vaheajal?

Puhkuse ajal pean sellist asja tegema?

Mul on vaheaeg!!!!

Täiesti hingest ja südamest tuli tema üllatus, mis segunes tõesõna mingit sorti vihaga, sest ta ei saanud aru, miks ma teda suvevaheajal sellist asja tegema sunnin.

Lõpuks ütles ta rahulikult aga hästi kurjalt hambaid risti kinni hoides huulte vahelt: “Ma olen nii kuri, et ma tahaksin lausa ROPENDADA!”

See kõlas keset seda kurjust niiiiii kentsakalt.

“No ütle ära, mida sa öelda tahaksid!” lubasin ma seekord, sest mõtlesin, et äkki see leevendab tema olukorda.

“KURADI TRIIN!”

Kahjuks ei suutnud ma adekvaatseks jääda ja hakkasin lihtsalt naerma (väga mitte lapsevanemalik minust) ja tegin talle pai.

0 thoughts on “Ropendamine

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *