Nägin telekast juhuslikult saadet, kus down ja asperger läksid kohtingule. Naine oli downi sündroomiga ja mees asperger. Naine oli üllatavalt asjalik oma sündroomi kohta. Aspergeri mehel, kel polnud emotsionaalse intelligentsusega just hiilata, oli nö juhendi saanud, kuidas kohtingul käituda. Umbes midagi sellist:

1. Naist tuleb tähelepanu keskpuntis hoida.
2. Naisele tuleb kompliment(e) teha.
3. Vestlust tuleb üleval hoida.
4. Tuleb naiselt tagasisidet küsida, tema arvamust küsida.
5. Naisele tuleb ust avada, vihmavarju varju pakkuda…

Kuigi nende kohting nägi välja selline väga “õpitud”, oli see siiski armas, kui mees küsis, kas võib naiselt käest kinni võtta või siis lõpuks – talle musi teha.

Ja mis ma siis mõtlema hakkasin? Sellist juhendit ei ole vaja mitte ainult mingi sündroomiga mehel vaid ka jumala tavalisel mehel. No muidugi on neid romantilisi ja liiga romantilisi mehi ka olemas, kes viivad naise päikesetõusu vaatama või valmistavad ette vahuvanni ning sinna äärele maasikad ja šokolaadifondüü… Kellele, mis romantiline tundub. Aga need on sellised mingid konkreetsed ettevõtmised, millest mina praegu ei räägi. Ma räägin sellistest sisemistest teadmistest, milleks ei pea poest midagi ostma ega kuhugi sõitma…

Ma ei mõtle juhendi all ka seda, et mees teeb endale kava, kuidas kohtingul ja üldse suheldes käituda ja tegevused järjestada. Ega see ei ole lõputöö ettekanne ülikoolis või mõni muu loeng. Pealegi, kui sul on liiga täpne plaan, siis võib see kergesti p***e minna.

Aga tuleks meeles midada need lihtsad asjad, mida naised vajavad. Pead endale selgeks tegema, kuidas naine töötab, ja siis seda “rauda ka selliselt taguma”. Sest puhtast teadmisest ei ole kasu.

Ja see juhend ei kehti ainult esimesel kuni kolmandal kohtingul. Vaid terve elu.