Pildipostitus, ei jõua praegu rohkem kui paari sõnaga.
Täna lõunal jõudsime meie ühte põhikohta Pajesse. Iga päev kaob rannast mõneks ajaks tõusu ja mõõnaga vesi ära siit ida poolt. Natuke praegu siiski paistab. Vaade meie majakese verandalt:
Läksime teokarpe, merisiile ja meritähti otsima. Kõike nägime.
Meie magala:
Hommikuses kohas Zanzibar City lähedal sõime hommikust koos rääbukestega:
Karl magab lennusõitu välja. Ma tahaks juba kõike teha! 😀
Kuigi mu visioon Sansibari reisist oli selline suht odav romantiline ja maalähedane hütt, millest välja astudes laiutab meie ees ookean, siis lõpuks päris hütte ma siiski ei bookinud.
Plaan on öösel vastu hommikut saabuda ja magada end lennureisist välja kõige odavamas suvakas majutuses lennujaama lähedal. Broneerisin suht autentse kohaliku “peldiku”. Ma põhimõtteliselt ei taha maksta hommikul kell pool 5 sisse checkimise eest ja paari tunni magamise eest 100 euri, ega ka 50 euri, kui on võimalus ikkagi maksta vähem. Seega leidsin 26 euro eest väga heade arvustustega (bookingus 8,3 punkti) koha lennujaama kõrval. Puhas voodi, oma vets ja vannituba, tüüp tuleb vastu ka. Pärast Peruu reisi ma enam ei pelga ka sellistes “omapärastes” kohtades ööbimist 🙂
Magame ära ja hommikul sõidame 5 ööks saare idaosasse Paje’sse. Saar on väike ja saame sealt ka igale poole mujale minna, aga erinevaid kohti googeldades selgus, et Paje’s tuleb ära käia. Seal ootab meid Zanzibar Ocean Blue ja 41 m2 majake otse ookeani ees. Hotellil ongi vaid 8 majakest, seega kuigi pole õlgedest hütt, siis privaatsust tegelikult ikkagi peaks olema. Screenshotid booking.com’ist:
Foto: tripadvisor.comFoto: tripadvisor.com
Kuna saare idaosas on tõus ja mõõn ning päeva jooksul käib meri päris kaugel ära, siis tahtsime ikkagi põhja poole ka minna, kus meri ära ei kao ja natuke rohkem ka melu. Põhjas on võrreldes teiste piirkondadega hinnad hulga kallimad. Kui mujal saad põhimõtteliselt 50 eur/öö endale leida selle romantilise hüti ookeani kaldal, siis Nungwi piirkonnas vähegi okei koha eest tuli meil välja käia 410 eurot kokku 3 öö eest ehk üle 100 euro/öö (võrdluseks, et see Paje koht 5 ööd maksab kokku 480 eurot), aga kui juba, siis juba.
Nungwy lähedal leidsin sellise koha nagu Flame Tree Cottages. See koht ei ole tegelikult midagi väga fääntsit, kui neilt mini piltidelt paistab. Aga jälle otse ookeani kaldal! Hommikusöögid on igal pool hinna sees. Screenshotid booking.com’st:
Viimase päeva veedame Stone Townis ja ööbime seal ühes kesklinna hotellis (45 EUR/ öö) ja varahommikul tagasi lennuki peale. Lühike puhkus tegelikult.
Reisikindlustus on aga Sansibarile päris kallis – kõige odavama pakkumise, mis ma sain, oli 130 eurot (kaks inimest kokku).
Avastasin, et juba kuu pärast on suvi läbi ja kahe kuu pärast sõidan Tansaaniasse. See muidugi selline 10 päevane minipuhkus. Ausalt, ma ei tea, miks mulle 10 päeva Aafrikas minipuhkusena tundub, aga päris puhkus kuskil maakera teises otsas võiks ju olla ikkagi hoooooopis pikem. Ja no tegelikult ma teen veidi sohki, sest sõidan Tansaania saarekesele, mitte PÄRIS Tansaaniasse. Ja ega ma seal seekord väga seikle, lihtsalt olesklen ja kuulan ookeani häält. Mõnus on sellele puhkusele mõelda, aga ka natuke hirmutav – äkki hakkab seal laiseldes isegi veidi igav. Südant ja käsi selline reis enam värisema ei pane (kui siis ainult lennuhirmu mõttes!). 4 aastat tagasi oleks veel pannud.
Nüüd loen selliseid asju*:
“Hommikul lendame Boliivia lõunaosas asuvasse Uyunisse, kust stardime kolmepäevasele džiibisafarile mööda maailma suurimat soolajärve. See on see, mille pärast paljud Boliiviasse tulevadki. Maastikud on kordumatud ning ühel hetkel tõuseme ka üle 5000 meetri kõrgusele merepinnast. Päeva ja öö temperatuurivahe umbes sama, mis Kuu peal, aga eks see ongi nagu täiesti teine planeet – päeval on 30 kraadi sooja, kuid öösel langeb nii kõrgel asuvas soola- ja kivikõrbes temperatuur üle 10 miinuskraadini. Ööd veedame majades keset eikuskit, mis muu materjali puudumisel on peaaegu täielikult ehitatud vaid soolaplokkidest. ” (Boliivia).
Või siis:
“Läheb lahti meie müstiline rännak pilvemetsa. Matk üle mägedealgab bussisõiduga varahommikul, et jõuda võimalikult vara jalgsimatka alguspunkti, 3500 meetri kõrgusel asuvasse Pueblo de Santa Anasse. Santa Ana on juba täiesti isoleeritud koht, kuhu välismaalase jalg astub haruharva ja veel 10 aastat tagasi sai sinna ainult mööda jalgradu. Siit edasi aga matkame järjest allapoole. /—/ Osaliselt läbime teekonnal ka inkade rajatud “maanteevõrku” – 600 aastat vanu meetrilaiusi kiviradasid ja treppe, mis kunagi risti-rästi läbistas seda tohutut impeeriumi, mille lõunanurgas me viibime. Kuna kõrgus väheneb, muutub maastik pidevalt – kui Santa Anast tulema hakates näeb vaid kiviklibust väljaturritavaid rohututte, siis allapoole jõudes muutuvad rohututid tasapisi põõsasteks ning põõsad puudeks.” (Argentina).
Või:
“Mööda väikesi džungliteid sõidame seejärel Frontera Corozali linnakesse Guatemala piiril, kus istume paati ja kulgeme voolu suunas mööda riigipiiri tähistavat Usumacinta jõge vihmametsa peidetud Yaxchilani püramiidide poole, mis pärinevad maiade tsivilisatsiooni klassikalisest perioodist ning mille asukoht oli pikki aegu külastajatele pea ligipääsmatu.” (Mehhiko).
Loen neid reisiplaane/kirjeldusi ja süda hakkab sees värisema. Mida järgmiseks aastaks valida? Kas peaks juba midagi ära valima? Kas peaks Karlile ka ütlema, kuhu me järgmisena läheks? 😀 Äkki pulli pärast hoopis ÜKSI minna? Noh nagu võtta next level hirm (üksi reisimine!) ja hakata hoopis seda hirmu ületama? Üksi ma muidugi reisil ei ole, kui tegu on grupijuhi ja väikse grupiga, aga ikkagi kind of üksi 😀 See tundub ikka liiga hirmus! Pole nagu väga aru saanud sellistest hambad ristis asjade tegemisest ainult selle nimel, et pärast oleks hea. Kõnnin 800km palverännakut (või lihtsalt jooksen 100km), varbaküüned otsast ära ja suremise äärel, selle nimel, et pärast on eneseületuse joovastav tunne. Mina isiklikult leiaksin endale neid eneseületuse challenge‘id selliseid ka, mis oleks seda jõuproovi tehes ehk veidi nauditavamad kui 800km varbaküünteta kõndi.
Jaa, ma tean, ma olen reiside suhtes obsessivne. A mis teha. Igal ühel omad huvid. Seepärast küsingi – mis TEIL südame ja käed värisema paneb? Nagu pärisielt. Ja ikka postiivses mõttes.
Eile proovisin Rummus SUP‘i (stand up paddle), sest avanes ootamatult lihtsalt selline võimalus. Kuigi ma olen kõrvaltvaatajana varem arvanud, et issand, kui mõttetu aeruga ukerdamine, kuidas see saab lahe olla, siis ometi oli täitsa äge.
Ning siis lõi mul lambike peas põlema, et ma ju lähen sügisel Sansibarile ja võin end seal segaseks sup’ida 😀 Googeldasin koju jõudes, mis variandid on…
Foto: www.surfzanzibar.com
Peale selle, et ilmselt saad niisama lauaga kuskil helesinises vees proovida ja mässata, siis korraldatakse seal ka SUP matku, mis tunduvad põnevamad.
Kui ma esimest korda mainisin blogis, et lähen Sansibarile, siis mulle kirjutas päris mitu inimest, et nad on käinud ja kift. Äkki oskate soovitada ka mõnda konkreetset firmat, kelle kaudu olete käinud näiteks SUP matkal? Ilmselt ka paljud hotellid annavad selle kohta infot ja võibolla pakudvad ise seda võimalust, aga kui kellelgi on häid nõuandeid selle teema kohta, siis võiks küll igasugust infot jagada. Kas on ka mingi kindel piirkond, kus seda rohkem harrastatakse? Ja kas seal HAISID KA ON? 😀
PS: foto pixabay.com (ei ole Sansibari foto).
Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!
Külm on. Nii külm, et ma panin paksud püksid ja sokid jalga ja kaalun lausa endale tee tegemist. Ja ma ei joo teed! Õnneks on mul kaks küljesoojendajat asendi sisse võtnud.
Minu kaks küljesoojendajat
Ei, ma ei ole haige, ma olen lihtsalt Itaaliast tagasi. Lõdisen. Tööl istusin täna mantliga. Siinsed ütlesid, et täna on mega suveilm. “Oo, 18 kraadi, pole paha,” kostus mulle kõrvu. Nutta tahaks!
Kui aus olla, siis eile, kui pidime õhtul tagasi lendama, oli mul korraks tunne, et f*ck it all – ma lihtsalt ei tule tagasi! Jään Itaaliasse, võtan mingi mõnusa majakese, mõtlen elu üle järele, kirjutan raamatu valmis või lihtsalt panen kuhugi edasi. Jäägu minuga, kes jääb 😀 Peruus olin ma ära 17 päeva ja kuigi see oli täiesti ajutühjendav (ja samas -täitev) reis ning eelviimasel päeval mõtlesime, et paneks vabalt veel sama palju meie seltskonnaga otsa, siis Ethelike ootas mind kodus ja… Nüüd aga oli pere minuga ja polnud üldse sellist tunnet, et midagi või keegi mind väga ootaks. Okei, mu kassid, seda küll! Aga no äkki saate aru tundest, mida ma kirjeldada üritan.
Eks ma tegelt ju tean, et päris elu välismaal ei oleks iga päev restodes sotiseid arveid teha ja lihtsalt kulgeda. See tähendab… Mõnel ilmselt ka on nii… Aga minu jaoks ei oleks see jätkusuutlik. Mingi hetk saab raha otsa ja ilmselt tuleb kopp ka ette. Sellest, et raha sai otsa! 😀 Ja laps peab ka koolis käima ju. Tegelt, puhkus vast ongi seepärast nii hea, et teda on vähe 🙂 Oleks teda terve aasta, tüütaks lõpuks ära. Samas on minu bucket listis kindlasti mingi pikem periood, kus ma midagi ei tee. Ja ma ei mõtle pensioniaega 😀
Jagan mõned pildid veel reisi lõpuks, enamik olid ka Instagramis.
Bergamo vanalinnBergamo vanalinnBergamo vanalinn. Kes uurib arhitektuuri, kes PokemoneSõidame mägitrammikesega Bergamo ülevalt vanalinnast alla pooleBergamo vanalinn
Aga täna õhtul, soojad sokid jalas, tellisin ma lapsele Mychefiga süüa, kuna võitsin blogiauhindadel väikest viisi nendelt tsipa krediiti ja tasuta kojutoomist. Ethel sööb ainult kurgi makit. See keskel on tema ports. Ohh jah, elu on ju tegelt mõnus 🙂
Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.
Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku
Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.
Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.
Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud).Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀
Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀
Päeval 32, õhtul 28 kraadi on ikka nii minu kliima. Küüned hakkasid juba kolmandal päeval mühinal kasvama. Ja näonahk on Itaalia päikest saanuna siledam. Rääkimata sellest, et lihtsalt ongi nii mõnus ja soe. Ei pea mingeid jakke kaasa tassima. Lihtne on olla.
Mul on üks kauge tuttav, kes käis hiljuti paketireisil Türgis. Jagas sotsiaalmeedias pilte – iga foto oli nende uhkest hotellikompleksi ühest, teisest ja kolmandast nurgast, lisaks fotod igaõhtustest animatsioonist ja… oma outfittidest ja… kõik. Oligi kogu reis. See pole etteheide, lihtsalt mitte minu ettekujutus reisist, igaüks reisib ikka nii, kuidas talle meeldib, mugav ja mõnus tundub. Käisin isegi vanasti paketikatel, aga võtsin alati võimalikult palju ekskursioone, et natukegi ümbrust näha. Praegu ei kujuta enam väga mingit paketikat ettegi. Isegi kui tahan lihtsalt ujuda ja päikest, siis… praegu naudin seda Itaalias ja sügisel ootab meid Zanzibar. Ei saa salata, et hulga enam naudin ma Itaalia vaibi ja itaallasi kui Türgi ja Egiptuse kultuuri.
Meie kämpingu veranda esine.
Potisinine.
Cavallino Matto lõbustuspark, atraktsioone on igale vanusele, kuid järjekordi pole. Lapsed said lõpmatuseni atraktsioonidel terve päev hullata ootamata 15-50 minutit iga atraktsiooni järjekorras nagu Disneylandis.
Ethel oli nii julge ja läks väga hulludele sõitudele, mida ma ei suutnud isegi pealt vaadata, aga see roosa oli Laura lemmik. Selle jättis Ethel siiski vahele.
Vaade meie kämpingu verandalt.
Uudistame ümbrust.
Virsikud 🙂
Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda? Minul on Itaalia!
Eveliis küsis täna sotsiaalmeedias “Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda?”. Vastan ausalt. Järjest enam hakkab mulle tunduma, et see on Itaalia. Jaanipäev ei ole küll veel käes, aga meie traditsiooniks on saanud jaanipäeva ajal teha midagi sellist, mis pole tavalise eestlase jaoks traditsiooniline. Ei, mitte nimme! Lihtsalt nii on juhtunud.
Me oleme jälle Itaalias, seekord Toscana piirkonnas. Ma täna ei hakka pikalt lobisema, aga tahtsin endast märku anda, et kõik on nii väga tsill. Maandusime lennukiga Bergamos nüüd juba mingid päevad tagasi ja siis sõitsime siia Castagneto Carducci lähedale. Mitte et see koht peaks midagi ütlema, aga no Pisast 40 mintsa autoga alla poole. Juhul kui, sa ei keera 268 korda valest kiirteeotsast ära ja geps ei teata sulle emotsioonitult: “Ümberarvestamine… 11 km pärast keera…!” (Sest kiirteel teatavasti ei ole võimalik kohe ringi keerata). Ja sa mõtled f********************k!
Toscana vaated
Googeldamine andis info, et Bergamost sihtkohta on ajaliselt ca 4 tunni sõit. Elab üle eks. Vahepeal Pisa torni vaatlus, et kui viltu see ikka on, ja siis see 40 mintsa kämpani. Tegelikkus kujunes selliseks, et kui olime suht kõrgmäestikes ja suurest sinkavonkatamisest hakkas Ethelil halb ning ta palus peatust ja seepeale Oscar lihtsalt ropsis, avastasime, et Karlil oli pandud gepsi seadistusteks:
Väldi kiirteid (mida mööda saaks eks otse ja kiiresti).
Väldi tasulisi teid, mis on ka kõige otsemad ja kiiremad (ja mis pole teabmis hingematvalt kallid, nii 60 senti kuni 8 eur paar korda teekonnal).
Et mitte näida koonerperena, siis see oli jäänud sinna gepsi kuidagi kogemata. Iseenesest on ju Itaalia ilus ja mulle see road trip tegelikult meeldis. Pisa tornini jõudsime ka.
Täiesti turistico, aga samas tagant järgi mõtlen, et lahe, et ikka ära käisime, vau efekt oli ikka täitsa olemas.
Ja Pisast keerutasime nagu lollakad sada korda kiirteedelt valesti ja korra jõudsime juba närvi minna, aga kuna kämpa ütles, et suva, mis kell jõuate, siis tegelikult kiiret polnud. Pärast Pisa seadistasime oma gepsi ringi, et ikka kiirteed mööda saada ja lõpuks maksime neid summasid topelt, sest keerlesime nagu arvutimängus. Level 1 – kas saame õigest kohast keeratud. Kui level 1 tehtud, tuli level 2. Level 2 feilides sattusime tagasi level 1 ja saime uuesti teha level 2. Lastel oli äge sümboliseerida ja kilgata, mina üritasin tsill olla ja karl ütles üks kord ropu sõna.
Kohale jõudsime tegelt mingi tunnise hilinemisega lõppkokkuvõttes, mis oli täiesti savi, aga oma lollus ajab ikka vihale. Kämpa maja ära uuritud (mis see aasta on veel mõnusam, kui eelmine), läksime restosse, kus Karl end lõpuks pärast pikka päeva lõdvaks lasi ja teatas kelnerile “Two serveza’s please”, mille peale teenindaja kutt vastas: “Ee, two beers?”. 😀 Peruus, kus me viimati möllasime (ning Karl veel pärast seda Mallorcal rattalaagris sõitis) , ja kus Karl põhilause oma servezadega ära õppis, räägitakse HISPAANIA KEELT! A me olime Itaalias! 😀 Mingi päev on tal uus võimalus “Due birre“-ga (mitte mütsiga) lööma minna!
Suva pilte…
Esimene õhtu. Lapsed on toas omas mullis Pokemoni kaartide ja joonistusvihikutega, vanemad avasid verandal veini.Magasime ära ja bassudesse 🙂 Laura ja Ethel ja OscarParaku olen ma valge ja ei saa panna värvilist pilti. Gravitatsioon teeb oma töö ja lamades olen vabalt 5 kilo kergem 😀
Õhtu poole 6-7 ajal läksime Vada beachile. Kus vesi ei ole küll mürgine ujumiseks, aga siiski on see tehislikult helesiniseks muutunud. Kell oli 7 õhtul ja õues oli 30 kraadi sooja. Vot see on minu suvi.
Kontrastid. Helesine meri taamatl vasakul ja … Rummu?Vabandan, minu Zara kleit on eelmise-eelmise hooaja oma 😀 Mark eks 😀Ethel ja OscarTäiesti lambi päfka putka
Sel nädalal on elu niimoodi peale tulnud, et blogida ka enam ei jõua. Vabandan. Assistenti siiski võtma ei hakka, sest blogi olen ikka mina ise ning kui ma purjetan parasjagu korraks mingis teises tuules, siis nii on.
Aga… Ma ei saa salata, aga mind tõmbavad viimasel ajal inspireerivad inimesed. Mind, kes tegelikult inimkontakte eraelus pigem väldib. Seoses juba kuid väldanud fotokooliga minu elus on mul aga mingid meeled avanema hakanud ja salamisi lausa otsin inspiratsiooni. Inimestest. Seega käisin täna terve pika päeva vädalnud Reisifoto konverentsil. Mul polnud aimu ka, mis selle konverentsi point võiks olla, kuid… REISIMINE + FOTOD = tuleb minna!
Hommikul kell 10 olin juba Viru hotelli konverentsisaalis ja polnud kordagi sellist tunnet, et appi, täna lubas ju “kuumalainet” (20 kraadi, hahaa!) ja mina passin terve päeva siin. Hoopis vastupidi! Paar tuttavat nägu siin-seal, lisaks läbiviija minu enda fotokooli õpetaja Aivar Pihelgas, üks esinejatest Ivo, kes meid eelmine aasta Peruusse viis, ning väga palju ägedaid inimesi, igaüks rääkimas oma reisikogemustest ja pildistamisest.
Fotograafid Kersti Niglas ja Karem Härms olid ehtne näide selles, et kui unistada ja ka esimesed sammud astuda ei ole miski võimatu. Neil on oma fotostuudio juba aastaid, kus ma kunagi käisin oma elu esimesel fotoshoodil sõbrannadega, sellest ajast ma Kerstit mäletan. Aga mul polnud aimugi, et ta oma sõbrannaga üle maailma suurtel festivalidel pildistab või näiteks Kilimanjarole matkamist pildistama kutsuti. Mulle väga meeldis, kuidas Kersti kirjeldas läbi suurte takistuste ja raskuste mäkke jõudmist ning kuidas talle siis järsku meenus, et ta on ju fotograaf – tegi kolm klõpsu ja kukkus seal pikali ning magas 😀
Uku Randmaa kirjeldas, kuidas ta üksi maailmas ringi purjetab ja igas sadamas sõbrustab vanemate paaridega, kes teda alati lahkesti oma paati kutsuvad, sest neil paaridel endil on kõik jutud juba saja aastase abielu vältel räägitud. Venelaste paadis on ta justkui Venemaal, prantslaste paadis justkui Prantsusmaal ja niimoodi need kultuurid üksi läbi rändab. Hoopis omamoodi seiklus. Lõpuks küsis üks arglik hääl üle saali, et aga kas ta ei tahaks oma naisega sedasi reisida ja purjetada. Uku naeris ja ütles, et aga see ei oleks ju siis SEE reis. Siis oleks TEMA oma naisega see vana paar, kel on kõik jutud abielu vältel räägitud ja kes meeleheitlikult mõnda maailmarändirit oma paati ootaks, et elu huvitavaks teha 😀 Ühesõnaga see jutt näitas väga ilmekalt kõike seda, kui erinevad on inimesed ja nende nägemused ja unistused seoses reisimisega.
Uku tekstist jäi kõlama mingid sellised mõtted… (Kõike ei pea üks-ühele võtma).
Purjetamine on teistmoodi reisimine. See, mida kõik tarbivad, on emotsionaalses mõttes odav. Emotsioonid teevad meid rikkamaks. Teatud oskuste omamisel on võimalik oma emotsioone ja reisi ja teistega hiljem jagada.
Ivo Tšetõrkinil oli väga lahedalt oma etteaste üles ehitatud, jutt voolas nii intensiivselt, et isegi mina, kes ma temaga seal reisil, millest ta rääkis, olen käinud, oli ikkagi nii mõnus kuulata. Kel vähegi reisihuvi ja raha, minge Ivoga reisile! Laske end näiteks Peruusse või Kuubale viia ja kogeda kõike seda ehedat, mida Ivoga reisidel kogeda saab. Tohutult positiivne ja lahe inimene! Ma olen juba isegi hakanud mõtlema, et kuigi mul selleks aastaks on reisiplaanid tehtud, siis 2018 laseks end heameelega Ivol jälle kuhugi vedada, suva kuhu, äkki isegi Kuubale 😀 Eelistaks pigem Brasiiliat või mõnda muud Ladina-Ameerika riiki, nii et ootan 2018 reisikalendrit.
Hendrik Relve rääkis nii ägedatest ekspeditsioonidest. Nii omapärane oli kuulata, kuidas inimene räägib täie tõsidusega, kuidas teda tõmbab jää – suured jääkaljud ja jääkamakad. Kuidas suur mees õhkab üle saali: “Kui erinevad need jäemäed ikka olla saavad…” Ja annab kõik, et pildistada jäämägesid 😀 Nii lahe fetiš mu meelest. Minu helesinine meri on nii klišee selle kõrval, et lihtsalt piinlik 😀
Lisaks Hendrik Relve jutt hõimudest ja Aivar Pihelgase kogemused erinevate Aafrika hõimudega. Kui erinevad nad võivad kõik olla. Nii välimuselt kui ka suhtumiselt. Millised on ohud selliseid hõime külastades, mida peaks teadma ja millise jalajälje meie neile jätame. Kes tegelikult keda vaatama läheb? Meie neid hõime? Või vaatavad hoopis nemad meid? Mis siis saab, kui pärismaalastest hõimud turistide andamitega aastatega ära harjuvad, riigis mingid pöörded tulevad ja turiste enam ei tule? Mis saab hõimudest siis, kui nad on tänu turistide rahale unustanud, kuidas küttida ja ellu jääda…
Kõik mõtlemapanevad küsimused.
Ahjaa, mulle tundus nii irooniline see teema, kuidas Aafrika erinevate hõimude naised end ehivad. Teate küll näiteks neid, kes oma huule välja venitavad ja sinna järjest suuremaid taldrikuid sisse topivad. No ikka et meestele meeldida. Me vaatame, et imelik eks?! Miks nad seda teevad?! On see siis ilus?! Ja mida me (no ma ei mõtle sina või mina, aga saate aru küll eks) ise oma huultega siin teeme 😉
Aivar Pihelgase foto tema reisilt, pildistasin siin lihtsalt hetke tema esitlusest, et anda edasi seda kohta, kus mul huulemõtted (ja mõtted muudest iluprotseduuridest) tekkisid.
Juuni läheneb ja seoses sellega ka meie selle aastane suvepuhkus Itaaliasse. Kui ma varem mõtlesin, et mis värk selle Itaaliaga siis nii väga on, et kõik sellest vaimustuvad :D, siis pärast seda, kui ma 3 aastat tagasi Itaalias (Milano-Cinque Terre-Rooma) ära käisin, tundub mulle, et see maa on neetud. Tõmbab tagasi. Pärast esimest reisi saatsin õele telefoni tonnide viisi pilte… Näe, kui vapustavad vaated! Näe, kui armsad külad! Näe, ma tsillin eluvaatega rõdul, varbad üle ääre. Näe – mis fiiling! Õnneks on mu õde Itaalias nii elanud kui ka töötanud, reisinud ja puhanud, ta mõistis mind ja muigas: “Jajaa, ma ju tean!” 🙂
Eelmine aasta viisime Itaaliasse ka lapsed. Hoopis teise kohta ja jälle olin ma nii lummatud kõigest. Ka see aasta läheme koos lastega just Itaaliasse. Itaalia on perepuhkuseks super koht. Peale imeilusa looduse (ükskõik kuhu vaatad!), ägedate külakeste ja ajalooga linnade ning hea söögi on seal ka tohutult palju kämpinguid nii järvede kui ka mere ääres, kus saad võtta näiteks ca 35 ruutmeetrise majakese oma patioga, lisaks on kämpakompleksides basseinid, veeliumäed, rattalaenutused, laste mänguväljakud, lastega tegelejad ning seda kõike küllaltki odavalt. Ja sellele lisaks on seal ka päris palju ka igasuguseid teemaparke, veeparke, lõbustusparke. No ikka päris hulljulgeid!
Kui eelmine aasta käisime Garda järve ääres, siis seekord läheme hoopis Toscanasse mere äärde. Umbkaudsest reisikavast kirjutasin ma mõni aeg tagasi SIIN.
Põhipeatusmipaigaks valisin ikkagi Camping Le Pianacce. 7 ööd seal maksab kokku viiele 596 EUR. Loomulikult lisanduvad sellele ka ööbimised mujal, rendiauto, lennupiletid jne. Pole säästukas, aga siiski Itaalia hotellid ja apartmendid viiele on palju kallimad ja ega nii suurele seltskonnale väga hotellis ühte elamist ei pakuta ka. Mulle väga meeldib see maalähedus selles reisis. Seal on ka palju tegevusi, mis meie lastele, isegi Ethelile juba titekad on, aga samas on ka jalgpalliplats ja Oscar ei lähe juba üle aasta mitte kuhugi ilma jalgpallita. See reisis meiega eelmine suvi Itaaliasse kaasa ja tuleb ka seekord. Mis ühel 12-aastasel poisil täielikuks õnnestunud reisiks vaja on? Jalgpall ja värav! Ja isa, kellega seda iga päev tund aega vähemalt taguda. Või mõned võõrad poisid. Hädaga kõlbab ka Ethel!
Screenshot google maps
Maandume Bergamos, sõidame ilmselt Pisast läbi ja võibolla peatume ühe öö ka Pisas sarnases kämpas ja siis edasi allapoole. Avastame seal nädalakese ümbrust, randa, loodust, ülasid, lõbustusparke (kindlasti Cavallino Matto) ja soojaveeterme ning siis paariks päevaks Bergamo vanalinna avastama. Eelmine aasta peatusime Milanos, sest Laurat huvitasid moodsad inimesed. Nägi ära, et pole seal midagi suurt tänavaglämmi, ja nii me saame seekord Bergamos ringi jalutada, see pidi ka ilus linnake olema.
Oo, oleks juba suvi!!! Samas siis on ka kohe suvi läbi ja jälle hakkab otsast pihta! Ja hamstrid viin ma reisi ajaks ju tööjuurde 😀
