Ebapärlikarp

Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!

 

 

Stown Town on Sansibari linn. Kunagine orjakaubanduse, aga ka vürtsikaubanduse sõlmpunkt. Mingeid tuure me siin ei võtnud, jalutame omapea ringi. Kõle on. Nagu kummituslinn. Kuidagi kurva vaibiga. Ega neil orjadel hea elu just polnud. Samas elavad siin inimesed nüüd tavapärast elu ja siblivad nagu sipelgad ringi.

Just siis, kui hakkan päriselt tabama vaibi, hakkan inimestega suheldes lahti saama tüüpilisest põhjamaisest ja kahtlustavast mornist silmavaatest ning tekivad esimesed päris mõtted, mis ei ole seaotud selle “vauuuu, kui ilus see ookean ikka on” vaimustusega, tuleb hakata kohvrite pakkimiseks valmistuma. Juba homme sõidame Stown Towni, oleme päevakse seal ja lähemegi lennuki peale, et tagasi koju sõita.

Siin Nungwis on tunne, et tahaks kauem olla. Kauemaks siia jääda. Asi polegi vist otseselt Nungwi piirkonnas endas, võib-olla sattusin lihtsalt sellisesse hotelli, mis lihtsalt kutsub jääma. Nii umbes kuuks ajaks mõtteid puhastama näiteks. Kirjutama. Lihtsalt olema ja jälgima iseennast ja mõtteid, mis tulevad siis, kui rutiinist välja astuda. Lapsel tuleb aga koolis käia. Ise ei tahaks ka oma töökohta mingi kuu ajase egoistliku kõrvalhüppe pärast kaotada.

Meie hotell koosneb pisikestest majakestest, mis on ranna ääres ja laotatud rohelisele ilusale maalapikesele. Bassein. Vaikne koht.  Meil on majake mere vaatega ja igal hommikul tuleb onu ja katab siia verandale laua. Kohv, värske mahl, värsked puuviljad, saiad, omlett, pannkoogid… Sul jääb tulla vaid uksest välja, naeratada ja öelda “Hello!” Hiljem “Thank you!”

Samal ajal, kui hommikust sööme, algab meie ees katusega platsikesel joogatund. Nii 6-7 inimest kogunevad sinna joogatundi ja võimlevad samal ajal, kui me hommikust sööme. Tahaks ka siin elada ja iga hommik India ookeani ees võimelda, mitte spordiklubi küttega põrandal. Kuigi pean olema väga õnnelik, et seda luksust on mul kodumaal võimalik teha.

Täna sõin rannas lõunat ja mõtlesin, et kuidagi jube mõnus on olla. Mõnus niikuinii, aga selline puhas tunne. Ja siis sain aru. Siin ei ole mingeid BRÄNDE! On puust ja mõnest muust käepärasest vahendist ise ehitatud tool. Puust ise ehitatud laud. Suva asjadest tehtud lamp. Puust paat. Paljajalu inimesed. Okei, on näiteks Kilimanjaro õlu ja mingi üks sort veel. Ja KÕIK. Pole vaja miljonit käsitööõlu marki, mille hulgast valida. Ei ole vaja igasuguseid ÖKO sildiga sadu erinevaid konkureerivaid smuutisid, jood lihtsalt vedelikku, mis on just puuviljast välja pigistatud. Pole ergonoomilisi kõhukotte ega kandelinasid, pisikesed tumedanahalised üliarmsad beebsud (kelle suhtes ka kõige kalgimal Põhjamaa inimesel tekib imelik ja kohene adopteerimissoov) on emadel oma Aafrika mustris linade vahel selga tõmmatud ja that is it. Ei ole BabyBjörn Limited Edition või mõni muu, hulga parem, õigem ja ergonoomilisem! Pole poode. Pole Smart Posti kappe. Pole mitte midagi. Täiesti brändivaba! Silm puhkab. Meel puhkab. Aju puhkab.

Eile sõime rannas meie “kodu” lähedal restoranis, kui järsku tõusis kõvallauast püsti üks mees, sammus meie poole ja sirutas käe: “Tere! Ma pidin tulema teid tervitama, sest ma elan siin juba mitmeid aastaid ja eesti keelt ei ole veel kuulnud!” Ta lausus seda siis eesti keeles. Eestlane. See oli väga tore, kuid samal ajal hakkasin ketrama, et ega ma midagi idiootset valjus eesti keeles minuteid enne ei jauranud arvates, et keegi meie jutust niikuinii aru ei saanud. Vist mitte. Kuid mine sa tea. See tüüp käib siin oma pruudi juures. Magab onnis madratsil. Vahepeal ehitab Prantsusmaal laevu.

Mul on siin kaasas peale raamatu ka üks moeajakiri. Imelik on seda siin lahti võtta. See on pilte täis asjadest, mis siia konteksti absoluutselt ei sobi. Piinlik on seda lugeda. Iseenda ees.

 

 

 

Täna käisime Mnemba saare juures. Just juures, sest saare PEALE minna ei saa. See on eraomandis ja seal maksab öö ca 1500 doltsi INIMENE. Jätsime vahele. Tegelikult seal midagi erilist polnudki, lihtsalt saad privaatsust nautida, ju mingid inimesed seda siis teevad. Samas, mis privaatsus see on, kui külitad oma üksikul saarel ja rannast lubatud 200 meetri (samas võin vanduda, et olime lähemal) kaugusel tulevad inimesed väikeste paatidega tsillima ja snorgeldama. Saar oli suvakas, ühtegi palmi ei old 😀 seega minu jaoks mõttetu, aga sealne vesi ja teekond sinna oli IMELINEEEEE!

Noh, näiteks delfiinid!!!! (SÜDA!). Jepp, horisont on viltu, aga paat kõikus ja suva see hetk!

Väike selfar. Prill on ikka pähe päevitunud!

Lemmikvesi!!! See värvide mäng ja valgus. Mul on helesinise ookeani fetiš. Sry, seepärast nii palju pilte.

Siin möllan niisama. Trussikud on kanni vahel ilmselt 😀

Karl tegi vee all pilti.

Dory otsib Nemot?

Memba saar:

Kodu lähedal tagasi

Hakuna matata!

Ma olen enne ka kuulnud, et räägitakse, et ega seal Sansibaril suurt midagi teha ei ole.  Tegelikult oleneb kõik sellest, mida sa ise fännad ja mis su reisieesmärk on. Ma fännan soojust, troopilist loodust, eksootikat, laguunsinist vett… Ja seda kõike siin on! Ning pea iga päev oleme midagi teinud.

Meie paadireisist jagasin pilte eelmises postituses. See oli lihtsalt väga vinge elamus! Päev pärast seda läksime Jozani metsa. See on ainuke national park siin saarel ja see oli väga kift.

Esimene pool tuurist oli metsas, mis on täis ahve (Red Colobus Monkey), uitamine. Mulle ei meeldi loomaaiad ega loomade showd, aga vabas looduses loomi näha midagi väga erilist. Ja neid ahve oli PALJU. Hea, et mõni pähe ei kukkunud.

Reeglid olid lihtsad. 1) Ahvi ei tohi katsuda. 2) Ahviga ei tasu silmsidet luua. 3) Kui ahv sulle lähenema hakkab, siis hoia distantsi. Umbes samad reeglid kehtivad kaupmeestega :D, keda on siin õnneks väga vähe.

Teine osa oli justkui rabamatk. Soo peale oli ehitatud laudistee. Ja terve see soo oli süsimust ja mingid väiksed müstilised juurikad (nagu pokumaa) turritasid igalt poolt soost välja. Terve see soo pind oli täis krabisid, kes midagi toimetasid või lihtsalt vahtisid. Väga müstiline koht.

 

Päev pärast Jozani metsa läksime SUP tuurile mangrove puude (ma ei tea, kuidas need eesti keeles on) vahele. Suppisime tegelikult ikkagi nagu ookeani vees, aga kõik kaldad ei ole liivarannad, seal kasvasid hoopis need mangrove  puud ning nende puude vahel heljus helesinine soe laguun, mis lookles nagu jõgi. Seal me sõitsimegi. Ma polegi vist oma elus midagi nii ilusat näinud. Kui mu laps välja arvata 🙂 Sealt edasi sõitsime ka ookeani poole, natuke viskas laineid, äge oli. Vaatasin mitu korda selja taha seda mangrove puudega kallast ja ma ei tee nalja, see oli nii ilus kõik, et mul tulid pisarad silma! Vot nii paju fännan ma sellist loodust!

Ülejäänud aja oleme lihtsalt tsillinud. Siin on väga vähe turiste, hotellid ranna ääres on tillukesed ja rannas on nii vähe inimesi, et oleme nagu üksikul saarel, selle vahega ainult, et rannas on ümberringi ka restoranid ja baarid ning tahad, istud maha ja naudid vaadet ja toitu ja cocat või veini või misiganes. Külakeses liikusime ka ringi. Keegi ei ahistanud ja igal pool on nö päris Aafrika elu, valgeid inimesi väga vähe. Turistidele pole isegi poode ja jumala eest, ma ei tunne nendest üldse puudust. Seda ei saanud Karli kohta öelda, sest ta lõhkus kogemata oma päikseprillid. Täna rannas jalutades nägime ÜHTE putkat, mis nägi poe moodi välja. Poe ees istus tüüp. Jambo! Astusime ligi. Karl küsis, kas tüüp päikseprille müüb. Tüüp ütles, et kahjuks mitte. Mõtles kaks sekundit, võttis oma peast prillid ja pakkus neid. Viie doltsiga olid Karlil uued prillid ja täpselt sama stiil nagu ta muidu kannab.

Kui me Dominikaanis käisime, siis seal oli suuuuur hotell, lõbustused ja rand kõriauguni melu ja rahvast täis. Aga seda puhkust siin naudin ma rohkem. Siin on ainult ookeani hääl ja kuskilt baarist tulevad vahel mõned rütmid, mõned surfarid lendavad tuulelohedega ringi…

Ei saa elukese üle kurta! Välja arvatud see: 

Homme sõidame saare põhjatippu Nungwisse.

 

Hommik algas nii:

Seega võib hommiku päris õnnestunuks nimetada.

Ülejäänud päev ei olnud halvem, sest meil oli kavas minna Blue Safarile ehk merele. Kutsuge mind turistiks, aga kui turist olemine tähendab seilata kohaliku purjekaga mööda helesinist ookeani koos delfiinidega, teha ujumispeatusi laguunides, snorgeldada ja juua kookosvett otse kookosest, siis ma võin turist olla mõni aeg küll!

 

Eile proovisin Rummus SUP‘i (stand up paddle), sest avanes ootamatult lihtsalt selline võimalus. Kuigi ma olen kõrvaltvaatajana varem arvanud, et issand, kui mõttetu aeruga ukerdamine, kuidas see saab lahe olla, siis ometi oli täitsa äge.

Ning siis lõi mul lambike peas põlema, et ma ju lähen sügisel Sansibarile ja võin end seal segaseks sup’ida 😀 Googeldasin koju jõudes, mis variandid on…

Peale selle, et ilmselt saad niisama lauaga kuskil helesinises vees proovida ja mässata, siis korraldatakse seal ka SUP matku, mis tunduvad põnevamad.

Kui ma esimest korda mainisin blogis, et lähen Sansibarile, siis mulle kirjutas päris mitu inimest, et nad on käinud ja kift. Äkki oskate soovitada ka mõnda konkreetset firmat, kelle kaudu olete käinud näiteks SUP matkal? Ilmselt ka paljud hotellid annavad selle kohta infot ja võibolla pakudvad ise seda võimalust, aga kui kellelgi on häid nõuandeid selle teema kohta, siis võiks küll igasugust infot jagada. Kas on ka mingi kindel piirkond, kus seda rohkem harrastatakse? Ja kas seal HAISID KA ON? 😀

PS: foto pixabay.com (ei ole Sansibari foto).