Kus on kodu? Kus on süda?

Kus on kodu? Kus on süda?

Ma olen Itaalias see aasta neljas suvi järjest ja ma tõesti armastan siin reisimist ja ka siin puhkamist. Ma ei ole tulnud iga aasta samasse kohta ja hotelli, vaid tahan avastada koguaeg midagi uut – Cinque Terre, Rooma, Toscana piirkond, Milano, Bergamo, Garda järve äärne, nüüd Maggiore kaldad jne. Terve Lõuna-Itaalia on mul veel läbi käimata, aga samas tunnen ma siin end juba koduselt – nagu läheks Muhumaale või midagi selletaolist. Isegi veel kodusemalt, sest (ma olen sellest kirjutanud ka) mul pole Eestis nagu mingit “OMA kohta”. Oma juuri, kuhu alati heldimusega minna. Mul on sellest väga kahju. Ma tean, miks see nii on. Ma olen selle pärast õnnetu, aga ma ei saa jääda seda taga nutma ja põdema. Kui MINGI koha peaksin nimetama, mis minus midagi positiivset tekitab, siis on see Pärnu. Ei ole Ida-Virumaa, kus ma kasvasin. Ei ole Rakvere kant, kus ma noorena rebel olin. Ei ole Peipsi järv, kus ma lapsena suvilas puhkasin. Ei ole Lõuna-Eesti – selle kandiga puudub mul igasugune side.

Hea küll, Avinurmel oli minu maakodu ja seal olin ma kõik suved. Aga maale (imelik, vanasti oli kõigil kuskil “maa”) on praegu kuidagi nii imelik tunne minna. Esiteks see ei ole tegelikult MINU maa, vaid vanaema oma ja seal elas/elab minu tädi pere. Teiseks on seal palju muutunud ja see päriselt ka hirmutab. Pisikesed männid, mis “minu ajal” õues nagu nöpsikud istusid, on nüüd pikaks ja imelikuks välja veninud. Hiiglasliku saarepuu peal ei ole enam kiike. See saarepuu ei ole ise ka enam nii hiiglaslik, nagu ta varem oli. Siis, kui ma laps olin. Jõgi on ikka alles. Kalakesed ka. Tamm ka, mille kunagi ammu vanaisa ehitas. Silda ei ole enam, kus ma pool elu lihtsalt hängisin. Piimatädi pole ja tema loomi. Liivakaste pole. Kaevust ei võeta enam vett, nüüd on vannituba ja veega WC. Seda salapära ja müstikat ei ole enam. See jäi lapsepõlve ning see hirmutab.

Tallinn on kodu. Kalamaja. Ei ole Lasnamäe ega Mustamäe ega Nõmme männid ega Stroomi. Ei ole Pirita või kesklinn. Kalamaja! Samas ei ole ka Kalamaja nii kodu, et kohvikutepäeval oma uksed avaks või teiste juurde tutvust sobitama ja kooki maitsma läheks. Ma olen selleks liiga kinnine ja omaettehoidev.

Kusjuures naljakas on see, et kui ma kuulen, kuidas keegi räägib Eestist midagi negatiivselt ja elab ise mujal riigis, siis tekib  mul kurb tunne. Kahju on – kodu ju! Samas on mul endal hästi vastakad tunded Eestis elades. Osalt ma suudan vaadata poliitikat läbi irooniaprisma ning Savisaare lugu läbi mingi absurdiprisma (mingi prisma on igaks asjaks olemas, et mitte muutuda mingiks kibestunud küünikuks) ja ma ei tahaks kunagi kiruda, kuidas siin on kõik nii mõttetu ja Soomes on 5 korda parem elu, aga samas kliima on Eestis see, mida muuta ei saa. Ja ma ei arva, et kuskil võõras riigis puhates ja sooja ilma ning veidi uhkemaid vaateid nautides ma kuidagi reedan oma kodumaad.

Itaalias on kohe kindlasti võimalik luksuslikult uhketes linnahotellides või villades puhata ja kohe kindlasti saab siin ka odavalt seljakotiga ning kas või telgiga seigelda. Mulle aga meeldib siin käia just nagu tavaline maakas. Ei suurtes hotellides, aga mitte ka seljakotiga. Küll aga maa- ka külakohtades, kus on imelised väiksed tänavad ja mere- või järvevaated. Ei eruta mind absoluutselt mingi suur hotelliterritoorium, kus kõik on lakutud ja kasitud ning teenindajaid ning koristajaid on pea sama palju kui külalisi. Mõni sõidab Saaremaale või Käsmu randa ja loodusesse, mina Itaaliasse. Eks ma käin Eestis ka, aga minule on meie kliima külm ja ma ei naudi eluolu absoluutselt nii nagu siin. Praegu on kell pool 7 õhtul ja meil on siin 31 kraadi sooja. Vilus. Fantastiline soe õhtu, nagu siin iga teine õhtu 🙂

Täna tulime Cannero Rivierasse. Ma olin lugenud, et see on armas koht (seepärast ju siia tulla planeerisingi), aga see ületas mu ootused mitmekordselt. Ma ei oska kirjeldada, see on nii pisike ja nunnu kohake ning need majakesed mägede peal, nagu ikka…

01171C2B-548E-4AEC-AFB6-C5AD1447967A
Ujusime täna järves, see oli puhas, roheline, ent läbipaistev ja värske.

Ma ei tea, kas asi on selles, et me käime juunikuus ja mitte augustis, või selles, et käime sellistest kohtades, kus lihtsalt pole massiliselt turiste, aga mulle nii meeldib see, et siin saab täiesti rahus omaette olla – keegi ei tüüta, keegi ei trügi, keegi ei mölise. Põhiliselt on siin itaallased ise, mitte turistidehordid, ning tunne on, nagu oleksid kuskil itaallaste kodukohas, mitte spetsiaalselt turistide jaoks ehitatud linnas.

Meie apartment on siin ka imeline. Oma terrass, vaade, vaikus, linnulaul… 300m järv ja restoranid.

A9BAA2B6-DFD0-4196-8949-9D182E95B1A5  05EA29C5-F068-4177-AEFA-5648DD0BECB4Täna sõitsime mööda Maggiore kallast Cannero Rivierasse ja tee peal hakkasin mõtlema, et miks ma siia ikka ja jälle tagasi tulen? Miks ma end siin nii koduselt tunnen?  Ma kirjutan sellest punktide kaupa järgmises postituses. Tegelikult hakkasin neid punkte just siia kirja panema, aga sissejuhatus venis nii pikaks ja isegi väike pisarake tuli nostalgitsedes silma, seega las jääb praegu 🙂 Me lähme ilmselt varsti restorani sööma. Itaalia toit ja vein on nii head! Suht klišee eks 😀

Kas teil on Eestis kindel “oma koht”, kuhu minnes tunnete end kodus? Või ongi teie praegune kodu see, kus on kodu ja muu on kauge hägune minevik? Mis riik on teile südamelähedane?

12 thoughts on “Kus on kodu? Kus on süda?

  1. Itaalia on südamelähedane. Armusin eelmine aasta sellesse riiki ülepeakaela, kui oma lemmikartisti kontserdile läksin esimest korda. Cinque Terre ja Veneetsia kitsad tänavad meeldisid siis kõige enam, La Spezia osteriad mäe otsas vaatega lahele. Maastik ja arhitektuur üldiselt, teatud kaootilisus, inimesed. Muidugi kliima! Käisime põhihooaja väliselt juuni keskel, seega sobis turistide vähesus. Sel aastal tagasi ja veel ülespoole Liguuria kanti. Eestiga ongi täpselt nii, kuis kirjutasid. Minu süda kuulub täielikult Itaaliale.

  2. Ma polr kordagi Itaalias käinud aga see-eest paar korda Tenerifel, paar korda Barcelonas. Ja mul seetõttu sama tunne Hispaaniaga – lihsalt nii kodune ja mônus. Toit ja vein kanaaridel mulle meeldib ka väga! Ja see manjana-suhtumine on ka vahel värskendav ja vahelduseks mônus 😀 Igapäevaselt tegelt vist ajaks hulluks 😀

    1. Jaa, igapäevaselt ei taluks seda, aga puhkusel olles on see nagu meeldetuletus, et kuule, rahu, koguaeg ei pea kella peale jooksma!

  3. Mulle meeldib Eesti ja tegelikult ei ole Eesti elul viga midagi. Aga mina tundisin oma kodu ära kui tulin esimest korda Põhja-Inglismaale Lake Districti mägedesse puhkusele. See oli 5 või 6 aastat tagasi. Ma ei teagi, miks, aga niipea kui ma esimest korda Windermere’is rongilt maha astusin, miski tunne tekkis sügaval, et olen koju jõudnud.
    Tunne ei läinud aastatega ära ja tänaseks olen juba pea 3 aastat siin elanud. Mitte küll Windermere’is (mis täna on minu jaoks liigne turistilõks), vaid umbes 1.5 km kauguselt Lake Districti rahvuspargipiirist väikeses külakeses. Ideaalsest elust on asi kaugel, aga see kodutunne on endiselt siin. Ideaalses maailmas ei koliks ma iialgi kaugemale kui 15 kilomeetri raadiuses sellest paigast.
    Olen sellest kurjutanud siin: https://shirtandstuff.com/2017/10/10/home-is-like/
    (täna on mul oma väike majake, kus pesitseda…)

  4. Turiste on Itaalias vähe sellepärast, et Euroopas pole koolivaheajad veel alanud. Kusagil juuli teisest poolest on need kohad täis hollandlasi ja sakslasi jne. Olen ise Lõuna Eestist ja seal on ka nn oma. Kui muudest riikidest rääkida, siis kõige paremini olen tundnud end keset Rootsi ürgmetsa järve ääres väikeses suvilas. Mitte mingit välismüra sinna ei kostnud. Täiesti müstiline tunne.

    1. Jah, juuni keskpaik on ideaalne siin seiklemiseks. Rahvast vähe, samas kõik kohad on lahti, super soe ja mõnus.

  5. Oleme lastega koolivaheaegadel kogu Euroopa läbi käinud, aga Itaalia on sinna sisse sattunud 7x. Ongi ideaalne sihtkoht. Kultuur, kliima, toit, inimesed – kõik on oma ja kodune. Keelt sealjuures oskamata. On tõesti hea. Maakodu on ka, aga minu jaoks on puhkus võõras keeleruum. See kui teiste jutt arusaamatuks jääb.

    1. Appi, Sa ütlesid nii hästi – võõras keeleruum! Ma pole kunagi nii mõelnud, aga see on vist täiesti tõsi!

  6. Keeruline küsimus. Eestis on selliseks oma kohaks muidugi lapsepõlvekodu ja Tallinna vanalinnas Taani kuninga aed. Rahvusraamatukogu on ka eriti südamelähedane ja sinna lähen hea meelega ka aega surnuks lööma.

    Välismaalt tahaks välja tuua Austria. Kui ma nüüd maikuus sõpradel külas käisin, tuli peaaegu et pisar silma, sest nii ilus oli ja nii hea tunne oli seal jälle olla. Kui elu mujale ei viiks, siis täitsa võimalik, et koliksingi hoopis Austriasse.

    Korralik kodu hetkel puudub. Kodu on see, kus kohver lahti pakitud ehk siis Uus-Meremaa, USA või Eesti.

  7. Olen väga vähe reisinud, et ma võiksin midagi nii kindlalt öelda, aga hetkel on mu südame võitnud Gruusia ja sealt linnadest Batumi. Käisin Gruusia 3 nädalasel ringreisil ja selline turistikaks tehtud linn mind siiski köitma jäi. Seda just seetõttu, et seal oli nagu mujalgi Gruusias ülisõbralik rahvas ja minu suur nõrkus- kalaturg, millest ostetud kala sulle kõrval restoranis valmistati. Ka meeldis, et erinevalt muust Gruusia linnadest oli see linn puhas ja korras (ikkagi turistikas). Mulle ei meeldi käia ligases ja mustas linnas, mida paraku teised linnad olid. Ja see loodus ja need mäed! Võrratu.
    Samuti olen käinud kuu ajasel Itaalia reisil- Rooma, Veneetsia, Sitsiilia. Oli ka ilus ja tore, aga süda tuli koju kaasa.
    Hispaanias käisin Barcelonas ja Madridis. Soomet ja Rootsi kruiisikat reisidena ei võtagi.
    Kindlasti kavatsen käia veel kuskil ja tahan kunagi proovida mingit all included Türgi või Egiptuse reisi (huvi pärast), aga rohkem olen huvitatud ise organiseerimisest ja vaatamisväärsuste vaatamistest ja seiklemisest.
    Aga jah, seni, kui veel rohkemaid kohti pole näinud, siis Gruusia 🙂
    Hea odav on seal kah. Naljaga pooleks olen mõelnud, et kui kunagi vanaks saan, siis pensipõlve võiks seal just veeta 😀 Ilmad soojad ja nende “talv” on kah seal nulli kraadi ringis.

  8. Mul Itaaliaga täpselt samad tunded. Otsast lõpuni ideaalne riik. Mäed, vaated, meri, kultuur, armastus toidu vastu, kihvtid linnad, idüllikad maakohad… igale reisijatüübile leidub midagi erinevat, samas sarnases võtmes. Ise tegin just suvetripi Dolomiitidesse, mis oli mega – turiste ei kohanud pea üldse, vaateid, vaikust ja päikest oli täie rauga ja majutust leiab luksushotellidest kuni mägionnideni. Soovitan!

    Kodu teema on keeruline. Hing ja süda on Londonis, sõbrad üle maailma, pere Eestis. Eestit tutvustan kõigile suure õhinaga, aga elamiseks pole minu (veel?). Kodu ja juured on palju muutlikumad kui nad kunagi olid ja vaikselt jõuan järeldusele, et see on ka vist ka ok 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *