Ebapärlikarp

Käisin eile sõbrannaga kinos, vaatasime need tumedamad varjundid ära. Rahvast oli väga vähe, saalis oli hingamisruumi ja polnud kindlasti nii kiimane nagu esilinastusel. Ma tegelikult ei tea, kui kiimane esilinastusel oli, sest kaks korda ma tõesti seda seebiooperit ei vaataks, aga kuna ma olen aru saanud, et seda käivad vaatamas enamjaolt “koduperenaised, kellele isegi meesnäitleja üldse ei meeldi, aga samas ikka täiega nagu meeldib, ja saab vähemalt kaheks tunniks ilalappide rutiinist välja”, siis ilmselt ikka oli. (Vabandan siin koduste emade ees, see pole minu enda sõnastus, vaid see, mis siit-sealt kõrvu jäänud).

Ma ei hakka seda filmi tõsimeeli arvustama, sest kui puudub igasugune sisu ja vorm, siis pole nagu midagi öelda… Aga dialoogid on ikka eraldi tase. Mul tuli kohe meelde film “Before Midnight” (2013). On keegi näinud seda? Võrrelge filmide dialooge. Umbes sama hea, kui võrrelda mind Jaan Krossiga. Mismõttes?! No just!

Aa, Kim Basingeri osa filmis oli nii lamp, et ma naersin mitu korda üle saali ja ilmselt rikkusin nii mõnegi romantiku heldimusmomente.

Üks hea lugu oli ka. Või noh, mis hea. Sama lamp kui Kim Basinger. Mul on tunne, et mu telefon vibreerib, kui ma seda laulu kuulan. Tekitab veits parakat.

Siiski üks hea asi… Kuna Ana näris oma alahuult juba tunduvalt vähem ja värki, siis sellist “olen nii möku, aga ei saa midagi selles suhtes ette võtta” teemat oli vähem ning tegelased vähemalt ei teinud neid kõige tüüpilisemaid seebikate tegevusi.

• Keegi ei kukkunud treppist alla ega kaotanud last.
• Keegi ei jäänud pimedaks.
• Keegi ei juhtunud valel ajal kuhugi peale ega saanud kõigest valesti aru ega jooksnud minema, pärast mida muidugi elatakse kolm aastat õnnetult lahus kuni ühel päeval tuleb päike välja ja mõistetakse, et see oli kõik arusaamatus.
• Mehe vanemad ei vihkagi miniat ega soovi neid lahku ajada.

Samas olid paljud muud elemendid jälle olemas:

• Tige vanem naine, kes tahab paari lahutada.
• Tige mees, kes tahab paari lahutada.
• Tige noorem naine, kes tahab paari lahutada.
• Mitte autoõnnetus, aga kopteriõnnetus (aga vahet väga ei ole) ja sellest tulenev teadmatus, mis edasi saab…

Sõnaga… Ikkagi need dialoogid… Need olid nii halvad, et tummfilm oleks ilmselt paremini töötanud. Okei tummfilm + soundtrack.

 

Minu meelest Mihkel Raud kirjutas oma viiamases raamatus kriitika ja kommentaaride peatükis sellest, et pole väga mõtet delfi vms anonüümsetest nilbetest kommentaaridest heituda, sest see kõik on peldikulektüür. Kuna ma laenasin raamatut just sõbrannale, siis ma ei saa täpset sõnastust kontrollida, aga sedasi mulle meelde jäi ning raamatut lugedes jäin selle vetsulugemise peale mõtlema. Ma olen WC lektüürist kuulnud küll. Ma olen isegi kuskil näinud, et inimestel on raamaturiiul tualetis, ajakirjahoidja… Aga…

Kas päriselt ka loetakse WC potil istudes raamatut? Kas on mingi stereotüüp, kes seda peldikulektüüri poti peal loeb? Minu vaimusilmas mingi kogukas mees, kes kodus trussikute väel ringi käib, kindlasti magades norskab ja end tihti kanni vahelt sügab? Või käivad peldikus tahvli või lausa juturaamatuga ka see nö õrnem sugupool – hoolsad pereemad, noored ja vormis fitnessmodellid, poliitikud, juristid ja meie tuntud lauljad?

Mõtlesin, et teen kiire ja spontaanse reality checki ja kirjutasin sõbrannale Facebooki:

“Kuule, kas sina loed peldikus?”

“Ei. Pole mahti old.”

“Aga mis sa arvad peldikus lugemisest?”

“Kui see s*ttumisele kaasa aitab, siis lugegu.”

Absoluutselt nõus! Ma ei kritiseeri kedagi, ega ütle, et peldikus lugemine kuidagi vale või häbiasi on. Ma tahaks lihtsalt teada, mis asjaoludel ja miks seda tehakse? 😀 Kas see tõesti aitab kaasa? Või kui pikalt siis mõned inimesed seda number kahte teevad, et nii igav hakkab, et peab haarama lektüüri järele? Ma ei kujuta ette, mitme aastaga ma jõuaks näiteks Lohetüdruku saamatusarja läbi lugeda, kui ma selle oma peldikulektüüriks võtaks. Või Harry Potteri. Lihtsuse ja labasuse osas sobiksid hallid varjundid paremini, aga see oleks natuke perversne number kahte tehes Cristian Greyst fantaseerida… Või tehakse asi ära ja siis mõnuletakse raamatuga edasi? On see lihtsalt moodsa maailma multitasking?

Tulge andke end üles! Kes loevad vetsus peldikulektüüri?

PS: Vabandan, kui kellelegi s*ttumise jutud peale ei lähe. Aga samas, äkki see peldikulugemine on meie kultuuri osa? 😀

 

 

 

Mulle hüppas täna Facebookis ette mingi foto, sõprade sõbrad, teate küll neid seoseid… Sellise meigi, kunstripsmete ja kulmudega naisterahvad, et ma ehmusin silmad vigaseks. Loomulikult fotode all laigid ja südamed ja “issand kui nunnud te olete” ja muud kohustuslikud komplimendid.

Jaa, maitseid on erinevaid ja inimesi on erinevaid ja mis see minu asi on jne jne, aga kui need kulunud tõekspidamised korra kõrvale jätta, siis minul tekkis hetkeks küll küsimus, et millal minu suguõed (oi kui nõme väljend see on, ma tegelikult ei tunne võõraste suvaliste naistega absoluutselt ühte hoidmise vajadust), ehk siis naised selliste nägude, ilmete ja kulmudega väljas pool Halloweeni ööd järsku ka koolis, poes, tänaval, Solarises, kodus, vanaema juures, koeraga jalutamas jne käima hakkasid. Täna avastasin, keda nad mulle kõik meenutavad.

Noori naisi on tabanud “kurja võõrasema” sündroom. Või on nad kõik Disney kurjad kulmikud?

Piir “kurja võõrasema” meigi ja hariliku klouni vahel on muutunud õhkõrnaks.

 

 

Ajakirjanduses on häid ja sisukaid artikleid ilmunud ning mul ei ole rohkem midagi muud süvaanalüütilist lisada, kuid enne, kui Eesti uue brändi teema ammendub ja loodud tööriistakast garaaži ära viiakse (kulutatud summat arvestades loodetavasti mitte tolmu koguma), tahaks veel mõnda asja öelda.

Jah, Eesti uue brändi esitluses tehti suuri vigu. Inimesed ei saanud esiotsa aru, misasi see roheline lärakas on. Enamik inimesi arvasid, et see ongi Eesti uus logo. Oksendav siil. Mina isiklikult ei tea, milline siil selline välja näeb, minule meenutab see kuju pigem pilve, näiteks nagu I cloudi logo (või tavaline pilv), aga see selleks.

Presenteerimise päeva edenedes hakkas ka üldsus aru saama, et tegemist ei olegi logoga ja et selle MITTE-logo trükkimine kotinartsudele (mis lisaks veel olid Indias toodetud) oli vast suurim idiootsus kogu selles loos üldse. AGA… Siis hakkas tulema siit-sealt tulema üleolvaid ja hukkamõistvaid reageeringuid stiilis, lollid olete või, et aru ei saa, et see POLE logo.

Okei, see on tööriist. RAAM. Selle pilve või loodud kivirahnude KUJUTISTE (piirjoonte/ šablooni) sisse saab midagi panna. Ohhoo, näiteks FOTO! Hästi palju fotosid. Igasuguseid fotosid. Ja neid pilve/siili ja kivikujuga hästi paljusid fotosid siis igal pool kasutada. Olgu see ühine joon ja tööriist siis kellele iganes, kes tahab Eesti uue näoga midagi esitleda või kuskil pildil olla.

Palju õnne – eestlane leiutas 200 000 eurot maksva projekti käigus raami, mis EI OLEGI ENAM KANDILINE.

Ma hakkasin reedel kohe mõtlema, kus seda täiesti uhiuut mittekandilist raami saaks hakata kasutama. Facebooki profiilipildiks oli mu esimene mõte. Mõtle – kõikidel eestlastel ühine kivirahnu või pilve/siilikujuga mittekandiline profiilikas. VINGE! 10 aasta pikkune disainihüpe tulevikku! (See on iroonia, juhul, kui on keegi, kes ei saa aru). Vaatan, et Helen Sildna on oma Facebooki profiilipildi juba uue unikaalse mittekandilise raami sisse toppinud. Aga natuke pooliku missioonina, sest Facebooki enda kandiline raam on ikkagi kogu üritust raamistamas.

Mõned ikka äkki ilmutavad ka veel fotosid. Kandilised fotod – minevik. Palun mulle uusi oksendava siili/pilve või kivi kujulisi. Küll tulevad ilusad ja tõesti uutmoodi perealbumid.

Või näiteks telekad (me ise küll ei tooda neid) – aga miks needki peaks kandilised olema? Igav!

Ja no sealt edasi… Mida iganes noh, tööriistakasti võimalused on PIIRITUD!

PS: Foto: Andres Putting (delfi.ee)

 

Mäletate, kui Mariann endale TUUB‘i retuusid näkku tõmbas tõestamaks, et need on läbipaistvad? (Sel ajal oli mu aju sellises arengustaadiumis, et ma ei oleks retuuse ei näkku ega isegi mitte tagumiku ümber tõmmanud). Kõigil oli nagu natuke naljakas, aga samas oleks minul olnud ka kurb, kui ma oleks ostnud 59 eurot (!) maksvad retuusid (!) ja avastanud, et tegelikult on need “värvilised 20 dennised sukkpüksid”.

Täna on selline ajalooline päev, kus ma avastasin, et retuusid võivad olla ikka päris vinged ja ma… ISEGI KANNAKSIN NEID! Kuidas see juhtus? Nägin täna TALI poe mitut stiilipilti ja avastasin, et sellise kombona (aga just sellise vinge kombona!) ja nii ägedad (ja just nii ägedad!) retuusid ju täitsa töötavad.

Tegemist on Due brändi retuusidega (ei ole reklaampostitus!) ja minu ainuke küsimus on – KAS NEIL PAISTAB TAGUMIK LÄBI VÕI MITTE? Tegelikult võiksin ma üks õhtu lihtsalt 3 sammu sinna poodi jalutada, sest ma elan põhimõtteliselt ju siin kõrval, ja need endale jalga või pähe (päris hea test eksole)  tõmmata. Või siis saata TALI poodi lühike ja lakooniline e-mail: “Tere. Mul on küsimus Due retuuside kohta. Kui ma need jalga või pähe tõmban, kas need paistavad läbi?”

Alumine pilt (va müts ja mingi karvatutt) meeldib mulle isegi rohkem. Retuuside* peale tekib mul aga kohe üks teatud error. See error, et never-ever ei pane ma korraga selga retuuse ja TUUNIKAT, see on hullim kombo üldse. Aga ma ei saa ju käia ka retuusidega nii, et tagumikku üldse midagi ei kata. Isegi kui retuusid pole läbipaistvad, pole see nagu… ee… VIISAKAS?! 😀 Ja ma ei mõtle sellises ulakas mõttes, nagu liiga avar ja seksikas dekoltee kirikus vms. Vaid selles mõttes ei ole viisakas, nagu poleks viisakas meesterahval spaahotelli restorani tulemine “speedodes” tagumikuga.

Keegi mõistab v? 😀 Nii ongi mul error… Et kui retuusides tagumiku katmine on mutilik ja mitte katmine on sama, mis speedotagumik restoranis, siis KUIDAS retuusidega käia? 😀

Viimane pilt mantliga on ilus ja nutikas, tagumik on kaetud, samas ees ei laperda mingi põlle moodi tuunikamoodustis. Aga mis saab siis, kui mantli ära võtta? Kas näiteks tööl kontoris oleks niimoodi viisakas käia? Ma loomulikult ei mõtle kohas, kus mingi teatud range etikett ette kirjutatud. Igatahes olen ma veits armunud nendesse retuusidesse ja loodan, et kui need isegi läbi ei paista, siis et need oleksid mõnusast materjalist.

* Igaks juhuks maninin, et ma ei räägi siin postituses:

1. spordiretuusidest.
2. tibide mustadest nahadetailidega “kaunistatud” retuusidest, mida nad kontsadega kannavad.

PS: Päise foto on TALI Facebooki lehelt ja need on imeilusad Due retuusid.