Ma ei tea, miks ma end sedasi alandan ja süldiks kutsuma hakkasin. Tegelikult olen ma ju eluaeg olnud (ja olen ka praegu) sire tüdruk. Aga sire tüdruk võib ringtreeningus ikkagi sült olla.
Eile käisime sõbrannaga jõusaalis toimuvas ringtreeningus, mida viis läbi sama treener, kelle me personaaltreeneriks valisime. Polnud aimugi, misasi see ringtreening täpselt on. Oleks teadnud, poleks ilmselt läinud 😀 Keset jõusaali oli 12 atribuutikat ringi pandud, igaüks sai ühe asja. Minuti vihtusid teha ja siis astusid edasi kõrvalolevale atribuutikale ja nii 12 korda, kuni ring sai täis. Ja neid ringe tegime KOLM. Eelnes ka soojendus ja pärast muidugi venitus. Need ei olnud trenažöörid, vaid see harjutuste ring oli tehtud umbes mingitest sellistest asjadest:
- Minut planki. Need, kes ei olnud süldid (suht kõik peale minu), said endale seljale asetada raskuse, valides kolme erineva vahel.
- Minut TRX harjutust. Mingite paeladega ja oma keharaskusega möllamine treenides näiteks biitsepsit. Mul pole aimugi, kas ma seda sõna “biitseps” õigesti kirjutan, sest ma olen NII spordikauge inimene. Ok, kontrollisin. Kirjutan. Poleks ma nii spordikauge, kirjutaks ma hoopis “õlavarre-kakspealihas”. Aga see kõlab juba nagu ma oleks põhimõtteliselt arst. Või vähemalt füsioterapeut.
- Minut raske topispalliga küki tegemine ja siis pall üles peakohale. Süldid pidid ka palli võtma. Valida oli kolme raskuse vahel.
- Sangpommidega trepile astumine ja kükkide tegemine. Valida kolme erineva sangpommi vahel.
Jaa nii edasi.
Juba teisel harjutusel nikastasin näpu ära. Kolmandal käsivarre. Aga polnud aega põdeda, tuli edasi teha. Okei, esimene 12 korda ehk üks ring polnud nii hull. Või noh, oli hull, kui ma oleks tehniliselt kõike 100% õigesti teinud. Aga puhkepause ei olnud ja mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas mu sõbrannal on silmad pingutusest verd täis valgunud või on minu enda silmad verd täis valgunud ning seeläbi ma näen, nagu tema silmad on verd täis valgunud.
Mingi hetk oli oksemaik suus. Mingi hetk tõmbasin õlavarre (? või õla?) liigesest välja, nii et silmad, mis enne verd täis olid, purskasid korraks tuld. Aga jällegi, polnud aega nutta – mõttejõu (või oli see toores füüsiline, tagant järgi ei saa isegi aru…) keerasin oma õla paika ja liikusin järgmise harjutuse juurde.
Ärge saage valesti aru, see trenn ei ole mingi piinamine. “Asi pole sinus. Asi on minus!” Lihtsalt minu ja tegelikult ka mu trennikaaslase jaoks oli see praegu veidi tappev. Aga me jäime ellu ning praegu on jube hea tunne, et ära tegime. Räägitakse, et veri väljas ei peaks trenni tegema, aga… Ok, füüsiliselt oli raske, aga muidu oli meil lõbus ja seni, kuni ikkagi on lõbus, siis mulle pakub asi pinget. Eesmärkidest on ka plaanis kirjutada, aga natuke hiljem – inspiratsiooni sain SELLEST postitusest.
Järgmisena proovime body pumpi. Miskipärast arvan, et seal ei lähe mul sujuvamalt 😀
Foto: pixabay.com
