Browsed by
Category: Huumor

Innovaatiline võimalus nautida veini otse pudelist!

Innovaatiline võimalus nautida veini otse pudelist!

Olete te näinud/ kuulnud/ lugenud mõnda reklaami, mis tundub nii jabur ja totakas, et tahaksite seda lausa mõttes parodeerida. Umbes nii, nagu Märt Avandi ja Ott Sepp raadioreklaamidega tegid Eesti Laulu vaheklipis… Te ei pea seda parodeerima, aga teate seda tunnet eks.

Ma nägin ja lugesin täna midagi täpselt sellist ja mõtlesin, et parodeerin siia selle loetud reklaamteksti kuidagi oma sõnadega. Ja siis lugesin ma seda korra uuesti ja mõistsin, et see on nii totakas, et seda ei pea parodeerimagi :D, kopin selle lihtsalt sõna-sõnalt.

Tammepuidust veinipokaal – F.L.A.S, reklaamtekst nende kodulehelt:

F.L.A.S pokaal sobib ideaalselt igale veinisõbrale, kogemaks tänapäeva uut innovatiivset võimalust nautida veini otse pudelist. Pokaali vastupidav materjal on mõeldud püsimaks Teile pikkadeks aastateks, jäämaks meenutama koos veedetud emotsioone ning hetki. On kergesti kaasaskantav ning alati valmis uueks kasutuseks, igal hetkel, igas olukorras.

See on siis puidust pokaal, mille saab keerata OTSE veinipudeli külge, ning siis tänapäeva innovaatlist võimalust kasutades nautida veini OTSE PUDELIST. Igal hetkel. Igas olukorras!

Kiirustage, praegu on soodukas, ainult 99 eur midagi…

Kes nii palju kulutada ei raatsi, siis põhimõtteliselt võite ju ka 4liitrise pakiveini osta ja seda endale otsa kraanist kurku kallata. Juba päris ammune innovaatiline lahendus. Igal hetkel. Igas olukorras.

NB! Tähelepanu, tegemist on alkoholiga ja selline kogus alkoholi võib kahjustada Sinu tervist!

PS: Foto pixabay.com

 

Oleks vaja lollikindlamat nippi

Oleks vaja lollikindlamat nippi

Teate seda kavalat nõuannet, et ärge tõstke taldrikule liiga palju, tõstke vaid sobilik ports.

See peaks aitama vältida ülesöömist.

Ma praktiseerin seda kindlameelselt – söön selle mõistliku taldrikutäie ära ja…

… edasi söön otse pannilt 😀

 

PS: pilt pixabay.com

 

Väikse inimese suur šokk

Väikse inimese suur šokk

Ethel tuli õuest ja läks koos pannkookidega, mis ma talle just tegin, oma tuppa multikaid vaatama.

Järsku jookseb nuttes minu juurde suurde tuppa.

“Issand, mis juhtus?”

Ethel ahastades: “Mu telekast on multikad kadunud!!!”

Lähen rahustades temaga ta tuppa, ise mõtlen, et jumal küll, ma mõtlesin, et keegi suri ära vms. Klõpsime neid kanaleid siis otsast peale, et äkki on kanalid teiste numbrite peale “hüpanud”, ja leiamegi multikad nr 50 pealt.

Ethel ohkab tõsimeeli ja kergendunult sügavalt südamepõhjast ja pomiseb omaette natuke nagu end õigustades:

“Issand, ma sain šoki, kui ma neid sealt 27-me pealt ei leidnud!”

87NE0_s-200x150

Pagana Elion või misiganes müstilised jõud, ärge tehke palun enam nii 😀 Laps võib šoki saada!

PS: Päise pilt pixabay.com

Sokisööja ja co

Sokisööja ja co

Ma olen kuulnud, et paljudel elab kodus mingi sokisööja, kes armastab kõigist paarist ära süüa või lihtsalt oma salajasse koopasse vedada just ühe soki. Ma olen ka seda natuke omal nahal kogenud, aga minu kogemus ütleb, et selle vastu aitab sokikoguse vähendamine. Ärge küsige miks. Äkki seepärast, et sokisööjal hakkab teist kahju, kui teil vaid 3 paari sokke on.

Aktiivsem kui sokisööja on minu kodus:

Teelusikasööja. Ükskõik, kui palju neid teelusikaid kodus on, siis hetkel, kui aega vähe ja tahaks teha kiirelt ühe kohvi, siis mida sahtlis ei ole, on teelusikas.

Kingalusikasööja. Küll on mul koridori koristades kingalusikad ette jäänud ja küll on mulle neid isegi jõuluks kingitud, aga kui mul reaalselt ühte vaja on, siis seda lihtsalt ei ole.

Kraadiklaasisööja. Mul on küll kodus ravimisahtel, aga seal vedelevad alati siis, kui vaja on, vaid kraadiklaasi kestad. Ükskord leidsin kraadiklaasi otsides selle saunast. Ma ei tea, miks ma üldse otsustasin digitaalset kraadiklaasi saunast otsida, aga näed, oligi seal mingil müstilisel põhjusel. Mõnikord veab ka.

Küüneviilisööja. Ma ostan vist iga kuu uue küüneviili. Mul ei ole aimugi, kuhu need kaovad. Küüneviili odavamat multipacki on olemas?

Juuksekummisööja. Ok, seda ma kahtlustan, et need on kassid. Ükskõik, kui hästi ma juuksekummi kuhugi meigikotti või korvi asjade alla ära ei peida, siis õhtul, kui tahaks nägu pestes korra juuksed kokku panna, siis seda ei ole. Ma ei jaksa ise väga diivanit tõsta, aga ma tean, et kõik juuksekummid lõpetavad oma elupäevad suure toa diivani all. Kassid mängivad nendega põrandal hokit, kõik lendavad diivani alla pilusse. 4 korda üritavad nad käpaga seda kummi kätte saada, loobuvad ja lähevad uue jahile. Kuskil ikka on. Lihtsalt mina ei tea, kus.

Ninarohusööja. Üks on öökapi peal. Paar tükki ravimisahtlis. Suure toa riiulis. Lapse kapi peal. Aga ainult siis, kui kunagi vaja ei lähe.

Pastakasööja. Mul on kodus miljon pastakat. Riiulis. Käekotis. Lapse kirjutuslaual. Sahtlis. Suva kohas. Aga kui on vaja kiirelt kellegi telefoninumber üles kirjutada või poenimekiri teha, siis on muutunud need lihtsalt nähtamatuks.

On teil ka mingeid sööjad kodus?

PS: Pilt pixabay.com

 

 

 

 

 

 

 

 

Tunnistage üles!

Tunnistage üles!

Ethel tahtis vaadata natuke ühte saadet, enne kui magama läheb.

Mina: “Aga mine siis pese palun hambad juba ära ja siis võid natuke vaadata.”

Ethel läheb ilma vastuvaidlemata, aga tuleb siis 1 minuti pärast tagasi suurde tuppa minu juurde.

“Emme! Muideks! Sa koguaeg kasutad mind ära!” ütleb ta süüdistavalt.

Mina: “Jah? Mismoodi siis?”

Ethel: “Sa koguaeg käsid mul midagi teha, selleks, et mina saaksin midagi teha. Koguaeg teed samamoodi!”

Mina:

4ac146afb5239a43d5aafb2254268fb51371766190_full

Kas teie kasutate ka oma lapsi juuuulmalt ära? 😀

 

100% pühendunud hammustatud burgereid müüma!

100% pühendunud hammustatud burgereid müüma!

Oi, kuidas mulle “meeldivad” need firmade standardvastused klientidele, kui on mingi s*taga hakkama saadud.

“Tegu on esimese taolise juhtumiga enam kui 20 tegevusaasta jooksul ning see on väga ebameeldiv üllatus kogu meie meeskonnale, kes on 100 protsenti pühendunud sellele, et kõiki meie külastajaid koheldaks ülima lugupidamisega,” avaldas Janevski kahetsust. (LINK)

Lasnamäe McDonald’s müüs kliendile hammustatud burgeri ja siis ütleb ettevõte selle peale, et nemad on kõik 100% pühendunud. Ma ei tahaks nüüd selle Janevski illusiooni oma meeskonnast purustada, aga teate, Teil on vähemalt üks inimene, kes ei ole 100% pühendunud!

Ühelt poolt saan ma aru, mis neil ikka öelda. Või äkki siiski… Ütle kõike muud, aga ära ütle, et te olete 100% pühendunud, kui te müüte hammustatud toitu.

Ükskõik kus…

Saad hallitanud juustu. Vastus – oi, kuidas see sai küll juhtuda, meil on kõik 100% kontrollitud.

Saad hallitatud tomateid. Vastus – oi, kuidas nüüd siis see juhtuda sai, meil on 100% kvaliteedikontroll.

Saad parim enne kuupäeva ületanud toitu. Vastus – oi, kuidas see küll juhtuda sai, meil käib müügiletis pidev kaupade üle vaatamine.

Saad ükskõik, mis paska, ikkagi on vastus, et oi, kuidas see küll sai juhtuda, meil on nii 100%… Kõik on nii 100% pühendunud hea näo tegemisele! Jumala värskendav oleks ühte ausat vastust ka kuulata vahelduseks, me saame ju aru, kõik on inimesed.

Pildil on minu enda tehtud burger. Kui olen jõudnud juba nii kaugele, et need asjad seal burgeri vahel, ei hallitagi karbist/purgist välja võttes, siis vähemalt võin ma seda burgerit enne endale serveerimist hammustada!

Pean saama positiivseid emotsioone, muidu suren!

Pean saama positiivseid emotsioone, muidu suren!

Oodake… Kas ma sain õigesti aru, et Savisaar käib lasteaia pidudel ja erakonna üritustel positiivseid emotsioone kogumas, sest muidu ta sureb?

Ja ta ei saa minna kohtusaali negatiivseid emotsioone koguma, sest muidu ta sureb?

Kumb on sürreaalsem – kas tõsiasi, et see isegi justkui on Eestis natuke võimalik, või see, et Lasnamäe on Savisaare väitel Eesti suuruselt teine linn pärast Tallinnat? (LINK).

PS: peab vist jumalat tänama, et ta ei ütle Märt Avandi ja Ott Sepa eestkujul “Pean saama Eurovisionile, muidu suren!”, sest krt ta ilmselt läheks ka!

 

 

 

 

 

Naise ja mehe erinevused

Naise ja mehe erinevused

Ma loobin kassi s*tta vetsupotti. Sinna läheb ka seda puust liiva, mida on lubatud potti visata. Vahel viskan liiga palju ja vett peale lastes läheb pott umbe. Siis mul on kolm varianti:

  1. Ootan natuke ja vahel tõmbab viie sekundi pärast ikkagi vetsupott selle s*itta ja vee enda sisse ära.
  2. Teine variant on veidi julmem. Võtan ühe peene kepikese ja surgin sellega veits. Vahel on vesi potis ikkagi nii kõrge, et käsi saab värgiga kokku.
  3. Kui punkt 2 ka ei aita, siis tuleb kõige haigem asi – torkan oma käelaba potti ja üritan peoga kühveldades s*tapunnist vabaneda. See töötab.

Loomulikult ei juhtu seda väga tihti.

Nüüd, kuidas lahendab olukorra mees? Okei, ta ei rookinud kassi s*tta vaid okset. Kui kassi vetsu koristamine on kujunenud kuidagi minu ülesandeks, siis okse koristamine käib meil kordamööda või kes parasjagu avastab. Avastas tema, hommikul üksi kodus. Võttis muidugi selle pabersalvrätiku, mida “ärge palun vetsupotti pange – tekitab ummistust” ja pani selle koos oksega potti.

Lasi vee peale. Vesi alla ei läinud.

Lasi uuesti vee peale. Ikka ei läinud survega alla.

Kolmas kord vesi peale, mis enam potti ära ei mahtunud ja voolas kõik vannitoapõrandale laiali. Ikka korralikult.

Kui mina (ma poleks muidugi juba eos üldse seda paberit potti visanud) oleks hakanud ummistust siis oma kolme variandiga eemaldama ning uputuse korral paaniliselt kuivatama, siis mida tegi mees?

Pani põrandasoojenduse sisse ja läks tööle.

 

Telia filmiriiulist soovitus: “Words and pictures”

Telia filmiriiulist soovitus: “Words and pictures”

Clive Owen on minu ammune (ja kahjuks unustatud) crush ja Juliette Binoche on hakanud just viimasel ajal meeldima. Eile avastasin Telia tasuta filmide riiulist minu jaoks täiesti tundmatu filmi “Words and pictures” 2013. Filmi iseloomustava pildikese kujundus on mingi täielik ila, meenutab Mehhiko seebi postrit, aga õnneks vaatasin ma trailerit. Ja olin müüdud – friik alkohoolikust inglise keele õpetaja (Owen), kes on omal alal tegelikult väga hea, ja sama kentsakas kunstnik ja kunstiõpetaja (Binoche), kelle tervis ei luba enam endiselt maalida. Karakterid! Film lubas dialoogi!

Pärast filmi lõppu (mida ma silmade ja kõrvadega lihtsalt neelasin!) adusin, et olen vist nüüd lõplikult välja kasvanud kõikidest toredatest romantilistest komöödiatest nagu näiteks “Friends with benefits” või “The ugly truth” ja sarnased. Selline romantiline komöödia ei ole olnud kunagi mul mingi lemmikžanr, aga vahelduse mõttes on ka selliseid filme vaadatud. Teate küll need lihtsakoelised romantilised filmid, kus sa tead absoluutselt ette iga järgmist sammu, aga ikka vaatad, sest äkki on mõni hea nali (vahel ongi) või sulle meeldibki filmiromantika (mis võib ju vahel tekitada üpris sooja tunde) või naudid lihtsalt ilusaid Hollywoodi näitlejaid ja laminaatidega naeratusi.

“Words and pictures” on teisest puust. Näitlejatele ette kirjutatud rollid on põnevad, näitlejad sobivad sinna perfektselt, dialoogid on humoorikad, romantika on kohmetu ja irooniline, inimeste probleemid on tegelikult suured. Kogu film on nauding. Ma ei võrdle seda mingite väärtfilmidega, tegu on ikka tavalise Hollywoodi filmiga, aga kes on tahab küpsemat romantilist komöödiat, millel on ka sisu, siis ma soovitan just seda.

words-pictures-rig
Juliette Binoche

Kummad on tähtsamad – kas sõnad või pildid? Ehk siis “sõda” kahe karakteri vahel – inglise keele õpetaja ja kunstiõpetaja vahel.

 

Tumedamad varjundid

Tumedamad varjundid

Käisin eile sõbrannaga kinos, vaatasime need tumedamad varjundid ära. Rahvast oli väga vähe, saalis oli hingamisruumi ja polnud kindlasti nii kiimane nagu esilinastusel. Ma tegelikult ei tea, kui kiimane esilinastusel oli, sest kaks korda ma tõesti seda seebiooperit ei vaataks, aga kuna ma olen aru saanud, et seda käivad vaatamas enamjaolt “koduperenaised, kellele isegi meesnäitleja üldse ei meeldi, aga samas ikka täiega nagu meeldib, ja saab vähemalt kaheks tunniks ilalappide rutiinist välja”, siis ilmselt ikka oli. (Vabandan siin koduste emade ees, see pole minu enda sõnastus, vaid see, mis siit-sealt kõrvu jäänud).

Ma ei hakka seda filmi tõsimeeli arvustama, sest kui puudub igasugune sisu ja vorm, siis pole nagu midagi öelda… Aga dialoogid on ikka eraldi tase. Mul tuli kohe meelde film “Before Midnight” (2013). On keegi näinud seda? Võrrelge filmide dialooge. Umbes sama hea, kui võrrelda mind Jaan Krossiga. Mismõttes?! No just!

Aa, Kim Basingeri osa filmis oli nii lamp, et ma naersin mitu korda üle saali ja ilmselt rikkusin nii mõnegi romantiku heldimusmomente.

Üks hea lugu oli ka. Või noh, mis hea. Sama lamp kui Kim Basinger. Mul on tunne, et mu telefon vibreerib, kui ma seda laulu kuulan. Tekitab veits parakat.

Siiski üks hea asi… Kuna Ana näris oma alahuult juba tunduvalt vähem ja värki, siis sellist “olen nii möku, aga ei saa midagi selles suhtes ette võtta” teemat oli vähem ning tegelased vähemalt ei teinud neid kõige tüüpilisemaid seebikate tegevusi.

  • Keegi ei kukkunud treppist alla ega kaotanud last.
  • Keegi ei jäänud pimedaks.
  • Keegi ei juhtunud valel ajal kuhugi peale ega saanud kõigest valesti aru ega jooksnud minema, pärast mida muidugi elatakse kolm aastat õnnetult lahus kuni ühel päeval tuleb päike välja ja mõistetakse, et see oli kõik arusaamatus.
  • Mehe vanemad ei vihkagi miniat ega soovi neid lahku ajada.

Samas olid paljud muud elemendid jälle olemas:

  • Tige vanem naine, kes tahab paari lahutada.
  • Tige mees, kes tahab paari lahutada.
  • Tige noorem naine, kes tahab paari lahutada.
  • Mitte autoõnnetus, aga kopteriõnnetus (aga vahet väga ei ole) ja sellest tulenev teadmatus, mis edasi saab…

Sõnaga… Ikkagi need dialoogid… Need olid nii halvad, et tummfilm oleks ilmselt paremini töötanud. Okei tummfilm + soundtrack.

ae94c71ad0929265244fcc48adf4cd0b