Browsed by
Category: Huumor

Pean saama positiivseid emotsioone, muidu suren!

Pean saama positiivseid emotsioone, muidu suren!

Oodake… Kas ma sain õigesti aru, et Savisaar käib lasteaia pidudel ja erakonna üritustel positiivseid emotsioone kogumas, sest muidu ta sureb?

Ja ta ei saa minna kohtusaali negatiivseid emotsioone koguma, sest muidu ta sureb?

Kumb on sürreaalsem – kas tõsiasi, et see isegi justkui on Eestis natuke võimalik, või see, et Lasnamäe on Savisaare väitel Eesti suuruselt teine linn pärast Tallinnat? (LINK).

PS: peab vist jumalat tänama, et ta ei ütle Märt Avandi ja Ott Sepa eestkujul “Pean saama Eurovisionile, muidu suren!”, sest krt ta ilmselt läheks ka!

 

 

 

 

 

Naise ja mehe erinevused

Naise ja mehe erinevused

Ma loobin kassi s*tta vetsupotti. Sinna läheb ka seda puust liiva, mida on lubatud potti visata. Vahel viskan liiga palju ja vett peale lastes läheb pott umbe. Siis mul on kolm varianti:

  1. Ootan natuke ja vahel tõmbab viie sekundi pärast ikkagi vetsupott selle s*itta ja vee enda sisse ära.
  2. Teine variant on veidi julmem. Võtan ühe peene kepikese ja surgin sellega veits. Vahel on vesi potis ikkagi nii kõrge, et käsi saab värgiga kokku.
  3. Kui punkt 2 ka ei aita, siis tuleb kõige haigem asi – torkan oma käelaba potti ja üritan peoga kühveldades s*tapunnist vabaneda. See töötab.

Loomulikult ei juhtu seda väga tihti.

Nüüd, kuidas lahendab olukorra mees? Okei, ta ei rookinud kassi s*tta vaid okset. Kui kassi vetsu koristamine on kujunenud kuidagi minu ülesandeks, siis okse koristamine käib meil kordamööda või kes parasjagu avastab. Avastas tema, hommikul üksi kodus. Võttis muidugi selle pabersalvrätiku, mida “ärge palun vetsupotti pange – tekitab ummistust” ja pani selle koos oksega potti.

Lasi vee peale. Vesi alla ei läinud.

Lasi uuesti vee peale. Ikka ei läinud survega alla.

Kolmas kord vesi peale, mis enam potti ära ei mahtunud ja voolas kõik vannitoapõrandale laiali. Ikka korralikult.

Kui mina (ma poleks muidugi juba eos üldse seda paberit potti visanud) oleks hakanud ummistust siis oma kolme variandiga eemaldama ning uputuse korral paaniliselt kuivatama, siis mida tegi mees?

Pani põrandasoojenduse sisse ja läks tööle.

 

Telia filmiriiulist soovitus: “Words and pictures”

Telia filmiriiulist soovitus: “Words and pictures”

Clive Owen on minu ammune (ja kahjuks unustatud) crush ja Juliette Binoche on hakanud just viimasel ajal meeldima. Eile avastasin Telia tasuta filmide riiulist minu jaoks täiesti tundmatu filmi “Words and pictures” 2013. Filmi iseloomustava pildikese kujundus on mingi täielik ila, meenutab Mehhiko seebi postrit, aga õnneks vaatasin ma trailerit. Ja olin müüdud – friik alkohoolikust inglise keele õpetaja (Owen), kes on omal alal tegelikult väga hea, ja sama kentsakas kunstnik ja kunstiõpetaja (Binoche), kelle tervis ei luba enam endiselt maalida. Karakterid! Film lubas dialoogi!

Pärast filmi lõppu (mida ma silmade ja kõrvadega lihtsalt neelasin!) adusin, et olen vist nüüd lõplikult välja kasvanud kõikidest toredatest romantilistest komöödiatest nagu näiteks “Friends with benefits” või “The ugly truth” ja sarnased. Selline romantiline komöödia ei ole olnud kunagi mul mingi lemmikžanr, aga vahelduse mõttes on ka selliseid filme vaadatud. Teate küll need lihtsakoelised romantilised filmid, kus sa tead absoluutselt ette iga järgmist sammu, aga ikka vaatad, sest äkki on mõni hea nali (vahel ongi) või sulle meeldibki filmiromantika (mis võib ju vahel tekitada üpris sooja tunde) või naudid lihtsalt ilusaid Hollywoodi näitlejaid ja laminaatidega naeratusi.

“Words and pictures” on teisest puust. Näitlejatele ette kirjutatud rollid on põnevad, näitlejad sobivad sinna perfektselt, dialoogid on humoorikad, romantika on kohmetu ja irooniline, inimeste probleemid on tegelikult suured. Kogu film on nauding. Ma ei võrdle seda mingite väärtfilmidega, tegu on ikka tavalise Hollywoodi filmiga, aga kes on tahab küpsemat romantilist komöödiat, millel on ka sisu, siis ma soovitan just seda.

words-pictures-rig
Juliette Binoche

Kummad on tähtsamad – kas sõnad või pildid? Ehk siis “sõda” kahe karakteri vahel – inglise keele õpetaja ja kunstiõpetaja vahel.

 

Tumedamad varjundid

Tumedamad varjundid

Käisin eile sõbrannaga kinos, vaatasime need tumedamad varjundid ära. Rahvast oli väga vähe, saalis oli hingamisruumi ja polnud kindlasti nii kiimane nagu esilinastusel. Ma tegelikult ei tea, kui kiimane esilinastusel oli, sest kaks korda ma tõesti seda seebiooperit ei vaataks, aga kuna ma olen aru saanud, et seda käivad vaatamas enamjaolt “koduperenaised, kellele isegi meesnäitleja üldse ei meeldi, aga samas ikka täiega nagu meeldib, ja saab vähemalt kaheks tunniks ilalappide rutiinist välja”, siis ilmselt ikka oli. (Vabandan siin koduste emade ees, see pole minu enda sõnastus, vaid see, mis siit-sealt kõrvu jäänud).

Ma ei hakka seda filmi tõsimeeli arvustama, sest kui puudub igasugune sisu ja vorm, siis pole nagu midagi öelda… Aga dialoogid on ikka eraldi tase. Mul tuli kohe meelde film “Before Midnight” (2013). On keegi näinud seda? Võrrelge filmide dialooge. Umbes sama hea, kui võrrelda mind Jaan Krossiga. Mismõttes?! No just!

Aa, Kim Basingeri osa filmis oli nii lamp, et ma naersin mitu korda üle saali ja ilmselt rikkusin nii mõnegi romantiku heldimusmomente.

Üks hea lugu oli ka. Või noh, mis hea. Sama lamp kui Kim Basinger. Mul on tunne, et mu telefon vibreerib, kui ma seda laulu kuulan. Tekitab veits parakat.

Siiski üks hea asi… Kuna Ana näris oma alahuult juba tunduvalt vähem ja värki, siis sellist “olen nii möku, aga ei saa midagi selles suhtes ette võtta” teemat oli vähem ning tegelased vähemalt ei teinud neid kõige tüüpilisemaid seebikate tegevusi.

  • Keegi ei kukkunud treppist alla ega kaotanud last.
  • Keegi ei jäänud pimedaks.
  • Keegi ei juhtunud valel ajal kuhugi peale ega saanud kõigest valesti aru ega jooksnud minema, pärast mida muidugi elatakse kolm aastat õnnetult lahus kuni ühel päeval tuleb päike välja ja mõistetakse, et see oli kõik arusaamatus.
  • Mehe vanemad ei vihkagi miniat ega soovi neid lahku ajada.

Samas olid paljud muud elemendid jälle olemas:

  • Tige vanem naine, kes tahab paari lahutada.
  • Tige mees, kes tahab paari lahutada.
  • Tige noorem naine, kes tahab paari lahutada.
  • Mitte autoõnnetus, aga kopteriõnnetus (aga vahet väga ei ole) ja sellest tulenev teadmatus, mis edasi saab…

Sõnaga… Ikkagi need dialoogid… Need olid nii halvad, et tummfilm oleks ilmselt paremini töötanud. Okei tummfilm + soundtrack.

ae94c71ad0929265244fcc48adf4cd0b

 

Tunnistage ausalt üles, kes loeb WC poti peal?

Tunnistage ausalt üles, kes loeb WC poti peal?

Minu meelest Mihkel Raud kirjutas oma viiamases raamatus kriitika ja kommentaaride peatükis sellest, et pole väga mõtet delfi vms anonüümsetest nilbetest kommentaaridest heituda, sest see kõik on peldikulektüür. Kuna ma laenasin raamatut just sõbrannale, siis ma ei saa täpset sõnastust kontrollida, aga sedasi mulle meelde jäi ning raamatut lugedes jäin selle vetsulugemise peale mõtlema. Ma olen WC lektüürist kuulnud küll. Ma olen isegi kuskil näinud, et inimestel on raamaturiiul tualetis, ajakirjahoidja… Aga…

Kas päriselt ka loetakse WC potil istudes raamatut? Kas on mingi stereotüüp, kes seda peldikulektüüri poti peal loeb? Minu vaimusilmas mingi kogukas mees, kes kodus trussikute väel ringi käib, kindlasti magades norskab ja end tihti kanni vahelt sügab? Või käivad peldikus tahvli või lausa juturaamatuga ka see nö õrnem sugupool – hoolsad pereemad, noored ja vormis fitnessmodellid, poliitikud, juristid ja meie tuntud lauljad?

Mõtlesin, et teen kiire ja spontaanse reality checki ja kirjutasin sõbrannale Facebooki:

“Kuule, kas sina loed peldikus?”

“Ei. Pole mahti old.”

“Aga mis sa arvad peldikus lugemisest?”

“Kui see s*ttumisele kaasa aitab, siis lugegu.”

Absoluutselt nõus! Ma ei kritiseeri kedagi, ega ütle, et peldikus lugemine kuidagi vale või häbiasi on. Ma tahaks lihtsalt teada, mis asjaoludel ja miks seda tehakse? 😀 Kas see tõesti aitab kaasa? Või kui pikalt siis mõned inimesed seda number kahte teevad, et nii igav hakkab, et peab haarama lektüüri järele? Ma ei kujuta ette, mitme aastaga ma jõuaks näiteks Lohetüdruku saamatusarja läbi lugeda, kui ma selle oma peldikulektüüriks võtaks. Või Harry Potteri. Lihtsuse ja labasuse osas sobiksid hallid varjundid paremini, aga see oleks natuke perversne number kahte tehes Cristian Greyst fantaseerida… Või tehakse asi ära ja siis mõnuletakse raamatuga edasi? On see lihtsalt moodsa maailma multitasking?

Tulge andke end üles! Kes loevad vetsus peldikulektüüri?

PS: Vabandan, kui kellelegi s*ttumise jutud peale ei lähe. Aga samas, äkki see peldikulugemine on meie kultuuri osa? 😀

 

 

 

Epic fail!

Epic fail!

Mul on üks hästi halb komme/harjumus/kiiks/iseloomuomadus/vaimuhaigus (nimetagem, kuidas tahes!) minna närvi teatud asja peale. See teatud asi on see, kui keegi hakib mu plaani vahele. Isegi kõige mõttetumasse plaani, mis isegi ei ole plaan.

Näiteks on mul selline elukorraldus, et nädala sees ärkan ma vara, käin tööl ja sebin tööasju, viin last trenni jne, aga nädalavahetusel ma äratuskella peale ei ärka. Punkt! Ma ei pane endale mitte iialgi mingit asja laupäeva või pühapäeva hommikuks. Isegi, kui sõbrannad on teinud ettepaneku minna nädalavahetusel koos hommikust sööma, siis mina olen öelnud, et väga lahe mõte, aga see hommikusöök alaku siis kõige varemalt kell 12. Kusjuures ma ei maga p*rse püsti kella 11.30ni, aga mul peaks olema see võimalus, kui ma tahan kann taeva poole (mu ema väljend) magada. Seega lähen ma täiesti sisemiselt endast välja, kui mul laps saab sünnipäevakutse ja see sünnipäev algab nädalavahetusel kell 10 HOMMIKUL ja teises linna otsas.

Ma suudan alateadlikult endal terve ööune selle tõttu ära rikkuda. Täna hommikuks panin ma endale äratuskella igaks juhuks kella 9ks, et mitte sisse magada, ning terve öö ma kuidagi magasin hirmus, et f*kk küll, ma pean kella peale ärkama. Vastu hommikut hakkasin iga natukese aja tagant ehmatusega ärkama, et mis see kell juba on…

Hommikul siis kiirelt hommikukohv sisse, laps riidesse, kink kaasa. Mõtlesin, et pärast tulen tagasi, käin mõnusalt dušis ja joon veel kohvi… Arvake ära, mis kohapeal täna selgus. Peokoht oli kinni! Ma olin krdi kuupäevaga mööda pannud. Pidu on hoopis HOMME hommikul kell 10! Okei, homme siis kõik uuesti! 😀 Win-win! Bingo! Jackpot! Nurgad!

Laps ohkas vihaselt, et tal on nii piinlik, et tal niiiiiii rumal ema on. Mina olin veel rohkem närvis, sest NEVER ma ei aja selliseid asju sassi ja mul on kõik punktuaalselt alati korraldatud, ja et homme tuleb see pull siis kõik uuesti läbi teha. Kobisime koju. Käisin pesus, aga sellist tsilli tunnet ei olnud. Karl rääkis, et noh, kõigil juhtub, et ta läks kunagi Oscariga, kui too lastaialaps oli, ka sünnipäevale sünnipäevalapse koju. Päev varem. Kogemata. Kutsuti siis sisse lolli näoga ja aeti juttu, kuni Karl sai aru, et ta tuli valel päeval. Epic fail! 

Mul oli aga terve päevakava täna kuidagi selles möödapanekust rikutud. Pidin sõbrannaga õhtu poole restorani minema ja enne plaanisin veel ikkagi välja magada, aga ei saanud end kuidagi õigeks ajaks diivanile kerra ning kui lõpuks sain, siis pidin pagana TEIST korda päeva jooksul kella peale ärkama, et sõbranna auto peale võtta ja Piritale Sardiinidesse sõita.

Nüüd olen kodus ja mõtlen, et Eesti Laul (Karl esineb ju seal Antsudega :P) algab varsti, aga ega ma enam magada vist ei jõua, sest krt, kolmandat korda ei kavatse ma küll endale äratuskella panna ühes päevas.

Positiivne on see, et ma käisin täna Paavlis ja sain endale täitsa kobeda kleidi. Kuigi ma lillemotiive eriti ei fänna, siis see kleit kuidagi rääkis minuga. Ahjaa, mõned päevad tagasi sain oma kõrvarõngad ka TALIst tagasi. Teise korraga oli ehtekunstnik esialgsed kõrvarõngad ikkagi taastada suutnud. Pildil kõrvas. Laps tegi pildid.

 

“Kurja võõrasema” sündroom

“Kurja võõrasema” sündroom

Mulle hüppas täna Facebookis ette mingi foto, sõprade sõbrad, teate küll neid seoseid… Sellise meigi, kunstripsmete ja kulmudega naisterahvad, et ma ehmusin silmad vigaseks. Loomulikult fotode all laigid ja südamed ja “issand kui nunnud te olete” ja muud kohustuslikud komplimendid.

Jaa, maitseid on erinevaid ja inimesi on erinevaid ja mis see minu asi on jne jne, aga kui need kulunud tõekspidamised korra kõrvale jätta, siis minul tekkis hetkeks küll küsimus, et millal minu suguõed (oi kui nõme väljend see on, ma tegelikult ei tunne võõraste suvaliste naistega absoluutselt ühte hoidmise vajadust), ehk siis naised selliste nägude, ilmete ja kulmudega väljas pool Halloweeni ööd järsku ka koolis, poes, tänaval, Solarises, kodus, vanaema juures, koeraga jalutamas jne käima hakkasid. Täna avastasin, keda nad mulle kõik meenutavad.

download-14ncdea

eyesmaleficent1

Dalmatians-2-disneyscreencaps.com-4658.jpg

7b589e1e978cd70e2679710262aa70cf

article-2607057-1D280AB100000578-981_306x461

Noori naisi on tabanud “kurja võõrasema” sündroom. Või on nad kõik Disney kurjad kulmikud?

bad-eyebrow-tattoos-disaster_160809_135446

Piir “kurja võõrasema” meigi ja hariliku klouni vahel on muutunud õhkõrnaks.

 

 

See ei olegi logo? See on raam! Ehk kus eestlasel tuli mõte lamp lakke panna?

See ei olegi logo? See on raam! Ehk kus eestlasel tuli mõte lamp lakke panna?

Ajakirjanduses on häid ja sisukaid artikleid ilmunud ning mul ei ole rohkem midagi muud süvaanalüütilist lisada, kuid enne, kui Eesti uue brändi teema ammendub ja loodud tööriistakast garaaži ära viiakse (kulutatud summat arvestades loodetavasti mitte tolmu koguma), tahaks veel mõnda asja öelda.

Jah, Eesti uue brändi esitluses tehti suuri vigu. Inimesed ei saanud esiotsa aru, misasi see roheline lärakas on. Enamik inimesi arvasid, et see ongi Eesti uus logo. Oksendav siil. Mina isiklikult ei tea, milline siil selline välja näeb, minule meenutab see kuju pigem pilve, näiteks nagu I cloudi logo (või tavaline pilv), aga see selleks.

Presenteerimise päeva edenedes hakkas ka üldsus aru saama, et tegemist ei olegi logoga ja et selle MITTE-logo trükkimine kotinartsudele (mis lisaks veel olid Indias toodetud) oli vast suurim idiootsus kogu selles loos üldse. AGA… Siis hakkas tulema siit-sealt tulema üleolvaid ja hukkamõistvaid reageeringuid stiilis, lollid olete või, et aru ei saa, et see POLE logo.

Okei, see on tööriist. RAAM. Selle pilve või loodud kivirahnude KUJUTISTE (piirjoonte/ šablooni) sisse saab midagi panna. Ohhoo, näiteks FOTO! Hästi palju fotosid. Igasuguseid fotosid. Ja neid pilve/siili ja kivikujuga hästi paljusid fotosid siis igal pool kasutada. Olgu see ühine joon ja tööriist siis kellele iganes, kes tahab Eesti uue näoga midagi esitleda või kuskil pildil olla.

Palju õnne – eestlane leiutas 200 000 eurot maksva projekti käigus raami, mis EI OLEGI ENAM KANDILINE.

Ma hakkasin reedel kohe mõtlema, kus seda täiesti uhiuut mittekandilist raami saaks hakata kasutama. Facebooki profiilipildiks oli mu esimene mõte. Mõtle – kõikidel eestlastel ühine kivirahnu või pilve/siilikujuga mittekandiline profiilikas. VINGE! 10 aasta pikkune disainihüpe tulevikku! (See on iroonia, juhul, kui on keegi, kes ei saa aru). Vaatan, et Helen Sildna on oma Facebooki profiilipildi juba uue unikaalse mittekandilise raami sisse toppinud. Aga natuke pooliku missioonina, sest Facebooki enda kandiline raam on ikkagi kogu üritust raamistamas.

Mõned ikka äkki ilmutavad ka veel fotosid. Kandilised fotod – minevik. Palun mulle uusi oksendava siili/pilve või kivi kujulisi. Küll tulevad ilusad ja tõesti uutmoodi perealbumid.

Või näiteks telekad (me ise küll ei tooda neid) – aga miks needki peaks kandilised olema? Igav!

Ja no sealt edasi… Mida iganes noh, tööriistakasti võimalused on PIIRITUD!

PS: Foto: Andres Putting (delfi.ee)

 

Ma leidsin ILUSAD retuusid! Ei ole võimalik?!

Ma leidsin ILUSAD retuusid! Ei ole võimalik?!

Mäletate, kui Mariann endale TUUB‘i retuusid näkku tõmbas tõestamaks, et need on läbipaistvad? (Sel ajal oli mu aju sellises arengustaadiumis, et ma ei oleks retuuse ei näkku ega isegi mitte tagumiku ümber tõmmanud). Kõigil oli nagu natuke naljakas, aga samas oleks minul olnud ka kurb, kui ma oleks ostnud 59 eurot (!) maksvad retuusid (!) ja avastanud, et tegelikult on need “värvilised 20 dennised sukkpüksid”.

Täna on selline ajalooline päev, kus ma avastasin, et retuusid võivad olla ikka päris vinged ja ma… ISEGI KANNAKSIN NEID! Kuidas see juhtus? Nägin täna TALI poe mitut stiilipilti ja avastasin, et sellise kombona (aga just sellise vinge kombona!) ja nii ägedad (ja just nii ägedad!) retuusid ju täitsa töötavad.

15894931_1486680884683238_8143048850977490194_n
Foto on võetud TALI Facebooki lehelt, ma olen selle lehe jälgija 🙂
screen-shot-2017-01-04-at-20-32-30
Foto on võetud TALI instagrami lehelt, ma olen selle lehe jälgija 🙂

Tegemist on Due brändi retuusidega (ei ole reklaampostitus!) ja minu ainuke küsimus on – KAS NEIL PAISTAB TAGUMIK LÄBI VÕI MITTE? Tegelikult võiksin ma üks õhtu lihtsalt 3 sammu sinna poodi jalutada, sest ma elan põhimõtteliselt ju siin kõrval, ja need endale jalga või pähe (päris hea test eksole)  tõmmata. Või siis saata TALI poodi lühike ja lakooniline e-mail: “Tere. Mul on küsimus Due retuuside kohta. Kui ma need jalga või pähe tõmban, kas need paistavad läbi?”

Alumine pilt (va müts ja mingi karvatutt) meeldib mulle isegi rohkem. Retuuside* peale tekib mul aga kohe üks teatud error. See error, et never-ever ei pane ma korraga selga retuuse ja TUUNIKAT, see on hullim kombo üldse. Aga ma ei saa ju käia ka retuusidega nii, et tagumikku üldse midagi ei kata. Isegi kui retuusid pole läbipaistvad, pole see nagu… ee… VIISAKAS?! 😀 Ja ma ei mõtle sellises ulakas mõttes, nagu liiga avar ja seksikas dekoltee kirikus vms. Vaid selles mõttes ei ole viisakas, nagu poleks viisakas meesterahval spaahotelli restorani tulemine “speedodes” tagumikuga.

aqux-ultra-low-waist-men-s-swimwear-speedo-men-swimming-pant-5620087-gallay

Keegi mõistab v? 😀 Nii ongi mul error… Et kui retuusides tagumiku katmine on mutilik ja mitte katmine on sama, mis speedotagumik restoranis, siis KUIDAS retuusidega käia? 😀

Viimane pilt mantliga on ilus ja nutikas, tagumik on kaetud, samas ees ei laperda mingi põlle moodi tuunikamoodustis. Aga mis saab siis, kui mantli ära võtta? Kas näiteks tööl kontoris oleks niimoodi viisakas käia? Ma loomulikult ei mõtle kohas, kus mingi teatud range etikett ette kirjutatud. Igatahes olen ma veits armunud nendesse retuusidesse ja loodan, et kui need isegi läbi ei paista, siis et need oleksid mõnusast materjalist.

* Igaks juhuks maninin, et ma ei räägi siin postituses:

  1. spordiretuusidest.
  2. tibide mustadest nahadetailidega “kaunistatud” retuusidest, mida nad kontsadega kannavad.

PS: Päise foto on TALI Facebooki lehelt ja need on imeilusad Due retuusid.