Eile uinusin, suurem kass Friskin mu näo kõrval oma padjakesel nagu ikka, ja mu viimane mõte oli, et no nii minu kass (umbes sama nagu väljend “minu inimene”) ja et kui ta peaks kunagi ära surema, siis täitsa õudne mõelda, et me ei rääkinud omavahel ühtegi sõna 😀

Seoses sellega mõttega tuli meelde, et laps käis hiljuti kooliga Omnivas ekskursioonil. Postitasid seal ka eelnevalt koolis kirjutatud kirju. Minu laps kirjutas kirja oma vanaema Manale. Muu hulgas oli seal kirjas:

Mu loomad elavad hästi, peale selle, et üks suri ära.

Ühesõnaga jah, hamstrid. Elavad hästi. Välja arvatud see üks, kes ära suri. Kassid on elus.

Foto: pexels.com (sest meie hamster on nii väike, et ma peaks mingi uue makroobjektiivi ostma, et see normaalselt pildile jääks :D)