Browsed by
Category: Toitumine ja taimetoit

Uus söögikoht Konteiner Telliskivis

Uus söögikoht Konteiner Telliskivis

Ilmad on ilusad ja õhtuti on tahtmine Telliskivisse jalutada ja lihtsalt kuskil välikohvikus päikse käes istuda, süüa ja nautida. Täna läksime Vietmani toidukohta Konteiner, mille kõrvale on tekkinud ka Peatus ja mingi Fish ja Chips putka… Õu on seal laudu toole täis ja mõnus sumin käib.

img_8903
Konteiner
img_8905
Konteineri kõrval olev veel mingi putka

Teenindus oli Konteineris ukse peal ja väga tore, võtsime mingid nuudlid. Karl võttis kana ja krevettidega, mina tofu ja köögiviljadega. Kui toit kohale toodi, sain ka aru, mis rõve hais see Konteineri ukse juures mingi koha peal oli ninna karanud (teate küll nagu siis kui teil on surnud hiir diivani all ja te ei saa aru, kust see hais tuleb). See oli toidus olev kaste, mis teenindaja sõnul pidi ülipopp olema. Kuigi hais oli tõesti selline, nagu midagi oleks veidi pahaks läinud, siis toidu maitse nii hull ei olnud.

Kas see oli midagi huvitavat nagu Vietnami köögist äkki arvata võiks? Ei!

Kas see oli midagi, mille järele spetsiaalselt minna? Ei!

Kas see oli midagi, mida teistele soovitada? Ei!

Kas see oli midagi, kus tofu maitses ilma igasuguse liialduseta nagu kallerdunud näokreem? Jah!

Kas oli söödav? No ma sõin, kõht oli tühi.

Sõin aga hetkeni, kui ma oma V tähistusega ilma lihata toidust suure kanalihatüki suhu haukasin ja sealsamas külmavärinad sain ja selle välja sülitasin. Ma mõistan, et poolte jaoks on see ilmselt pseudoprobleem, aga mina liha enam süüa ei suuda, nii nagu mõni ei suuda süüa maksa või seeni või pullimune. Ma ei tea, kuidas ma seda kana ei märganud, sest see oli põhimõtteliselt poole kilone 😀 Miks pagan minuga koguaeg nii juhtub? Kas teistega ja veganitega juhtub ka? Võtsin selle toidu ja astusin uuesti Konteineri uksest sisse ja näitasin värki. Vabandati väga viisakalt ja öeldi, et teevad kohe uue toidu. Mispeale hõikas teenindaja üle ukse õue: “Deniiiiiiiiis?!!!!!

Uus toit toodi kiiresti, püsivat traumat ma sellest ei saanud, võtsin pigem huumoriga. Suht kindla peale minek olekski olnud minna F-hoonesse või Lendavasse Taldrikusse, aga ma ju tahtsin meelega selle uue koha ära proovida.

Karl jäi ka pildile 🙂

Jalutasime ka kõrvalasuvatesse uutesse söögikohtadesse lihtsalt uudistama, sest oleme sealt alati vaid kaugelt mööda kõndinud.

img_8917
Ülevaloleval pildil olev vagunimoodi asi seest (haises nagu vana buss)

Selle vaguni kõrval oli ka laste mingi lauamäng (jalka vist) ja kaks meetrit hiljem on võimalik lastel lihtsalt sellest ehitatud kõrgest puust põrandast alla sadada. Pildil paistab nagu ei oleks see kõrge, aga tegelikult oli see kõrge ja tohutult ohtlik isegi täiskasvanule, kes ma ei tea…tagurdab ja tahab midagi pildistada vms…

img_8919
Laste lauamängu taga olev killer kukkumisvõimalus

Kui see lastele ohtlik koht välja arvata, siis tegelikult on olenemata sellest, et need uued kohad eriti toidu maitsele rõhku ei pane, ikkagi mõnusad tsillimiseks ja paistab, et äridel läheb siin ka hästi 🙂 Minule igatahes meeldib siin kõrval elada 🙂

Kuidas vabaneda sõltuvusest?

Kuidas vabaneda sõltuvusest?

Otsin sellele küsimusele vastust, sest juba mõnda aega vaevlen suures sõltuvuses. LaMuu rummi-rosina jäätise sõltuvuses. Ja “vaevlema” ei ole õige sõna, pigem, et “mõnulen” selles sõltuvuses. Kuna aga kõhupekk mulle ei meeldi ja karp maksab 8 eurtsi, siis ma ei viitsi seda tõesti iga päev näost sisse ajada. Seega kui kellelgi on häid nippe, kuidas sõltuvusest vabaneda, siis ärge hoidke infot kinni.

Aga kuidas kõik alguse sai? Ma pole varem mingi suur LaMuu sõber olnud. Jajaa, öko-möko blaa blaa. Hea, et super-food ei ole 😀 Turundus! Mulle läheb suvaline jäätis ka kurgust alla, kuigi mõned maitsed meeldivad rohkem kui teised. Ühesõnaga ei saanud ma LaMuu fenomenist väga aru. Kui Karl läks rattalaagrisse, ostis ta selle karbi meile külmikusse. Mingi päev mul siis tuli meelde ja avasin. Sõin kõik korraga ära ka. See on pigem valge jäätis rummist niretavate paksude rosinatega. Hea et täis ei jää, ausalt. Pakendil kirjas ka, et lastele ei sobi. Suurest hirmust, et Karl tuleb tagasi ja avastab, et sõin ta jätu ära (kuigi meil pole asjad jagatud nii :D), ostsin uue karbi. Mille sõin jälle ära!

img_8616
Mulle meeldib seda jäätist süüa otse karbist ja siis, kui see veel kivistunud on. Pehmena on ta justkui teistsugune (ka hea, aga teistmoodi noh).

Tahtsin ikkagi uue osta, aga kuna mingis poes seda rummi-rosina ei olnud, ostsin pistaatsia, et noh proovib seda ka siis. Aga selle sõi Karl niimoodi ära, et ma ampsu ka ei saanud 😀

Ükspäev ütlesin Karlile, et kle too siis poest midagi head ka. Mida? Noh, tead küll, seda rummi-rosina jäätist. Ja mida feili! Seda polnud ning ta tõi mulle mingi mangosorbeti. Jäle 😀 Kes siis sorbetti sööb? Ma ju ütlesin jäätis, mitte sorbett. Hea et šerbetti ei toonud.

Järgmine päev ta parandas oma vea ja tõi nii rummi-rosina kui ka pistaatsia, mida mul seekord isegi õnnestus maitsta. Soolakas. Tummine. Hea. A ei tekita sõltuvust!

Loomulikult olen ma selles ajavahemikus ostnud oma lemmikut veel. Aga see mangokas kükitab õnnetult külmikus. Peab ära proovima, äkki üllatab 🙂

img_8612
Mida võtta? 😛
Küüslaugune baklažaani-šampinjoni-kookose-pasta

Küüslaugune baklažaani-šampinjoni-kookose-pasta

Klopisisn just kokku megehea pasta.

Sisse läks:

  • 1 väike baklažaan
  • mõned allesjäänud kirsstomatid
  • 1 sibul
  • üliväike jupp paprikat
  • värsket basiilikut
  • väga palju küüslauku
  • sojakastet
  • penne pastat
  • 1 purk kookospiima (400g)
  • pool pakki šampinjone
  • oliiviõli
  • rohelist pestot
  • lusikatäis karripastat ja maitsejärgi (palju) karrpulbrit

Praadisin lühikest aega pannil oliiviõlis tükeldatud sibulat ja seeni, lisasin tükeldatud (ca 1 cm paks ja 2 cm pikad tükid) baklažaanid, paprika, purustatud küüslaugu, karripastat ja karripulbrit. Praadisin segades mingi vb 7 minutit, siis lisasin kookospiima ja sojakastet ja veel karrpulbrit. Lisasin ka poolitatud kirsstomatid ja segasin podisedes kuni baklažaan pehme.

Samal ajal keetsin penned ja kui need valmis, kurnasin ja segasin sinna sisse kastme, mis koosnes tükeldatud basiilikust, pestost ja purustatud küüslaugust.

Segasin pannil oleva asja ja makaronid kokku. Kallasin üle parmesaniga. Lahmisin kaks kausitäit sisse.

img_8456
Vedelik on suht vedel ja põhjas, ei paista välja, samas on see vedelik nii hea, et ma jõin seda pärast oma kausit 😀

PS: penned on justkui väiksed makaroni-ekleerid. See kaste läheb torust sisse ja siis on eriti mõnus neid torusid suus luristada 😀

Viimase aja suurim pettumus

Viimase aja suurim pettumus

Ma olen ja olen olnud selline inimene, kes sööb suht alati taldriku tühjaks. Kui seal taldrikul on SÖÖK. Kui mul pannkook põhja kõrbeb, suva, söön ära. Kui mul mingi toit eriti välja ei tule, suva, kallan sojakastmega üle ja söön ära. Kui ma tellin restos midagi, mis pole eriti hea, suva, söön ikkagi ära.

Vanasti ei söönud ma vaid maksa, see oli ja on ilmselt seni, kui vahepeal midagi muutunud pole, jäleda konsistentsiga. Ja täieliku p*sa maitsega. Sry, maksalembelised! Okei, haljast pekki ka ei söönud.

Olin ülipositiivselt meelestatud, kui valisime hiljuti välja ühe tuntud cateringi (pakkujaid on päris palju), kes meile kontorisse lõunat hakkab tooma. Märgid nädala söögisoovid ära ja terve nädal mureta. Ma olin veel eriti rõõmus, sest iga päev oli ka TAIMETOIDU pakkumine, mitte vegan, aga siiski ilma lihata soe toit.

Nimed olid muidugi märkimisväärsed. Näiteks kinoa röstitud köögiviljade ja kirsstomatitega. Mis osutus lihtsalt täiesti tooreks kinoaks, mille hulgas oli 1 poolitatud kirsstomat ja mingid läbi keedetud ja vettinud juurviljad. Kuna kinoa ei olnud pehme, siis tuli nokkida lihtsalt kõvasid teri. Eriti kahju, et paljudki annavad taimetoidule (või lihata toidule võimaluse), aga kui sellist asja proovivad, siis raudselt never again. Üks minu kolleeg, kes selle toidu võttis, ei olnud kunagi proovinud kinoad. Ilmselt teist korda ei proovi ka.

IMG_8327

See oli üks näide, aga põhimõtteliselt oli enamik päevi pettumus. Aedoad tomati-ingveri kastmes olid tegelikult aedoad lahjendatud ketšupis jne. Võibolla ma teen praegu ülekohut, sest ilmselt ei lahjendanud too kokk siiski ketšupit, kuid kui maitse on selline, siis ausalt öeldes täiesti ükskõik, kuidas seda valmistati. Üleküpsetud brokoli sinihallitusjuustuga oli tegelikult näiteks brokoli sinihallitsujuustulõhnaga. Ei juustu, ei üleküpsenut.

Järgnev on baklažaani-tomati guljašš. Tegelikkus oli suur kogus tärkist ja lisaks paar baklažaanitükki külmaks läinud tallerdavas-kallerdavas kastmes, mis maitses… hmm, sel lihtsalt polnudki erilist maitset. Kui teinekord oli ports isegi päris suur, et ei hakanud vähemalt rahast kahju, siis iga päev ei saanud ka sellele loota… Vaid üks päev kahe nädala jooksul tõesti oli tunne, et toit oli oma hinda väärt (seene-kartulivorm päises, mis tegelikult oli menüüs hoopis fääntsima nimega, nii fääntsi sõna oli, et ma isegi ei teadnud sellist). Natuke nadi tulemus 2 nädala kohta.

IMG_8239

Seega jõudsingi ma nüüd otsapidi pointini, et see pettumus oli nii suur. Ma meelega ei maini selle cateringi nime, sest olen endale lubanud, et tööga seotud asjadest ma siin blogis ei räägi. Pole küll otseselt tööga seotud, aga siiski… Anname mõnele teisele cateringile ka võimaluse. Lihtsalt kuna tegu oli tuntud firmaga, siis pettumus oli seda suurem.

 

 

 

 

Toitumise põhitõed – kas on ikka tõed? Pluss retsepti moodi asi :)

Toitumise põhitõed – kas on ikka tõed? Pluss retsepti moodi asi :)

Ühest allikast loed laias laastus seda, et kui sööd kiireid süsivesikuid, siis sinu veresuhkru tase tõuseb ja põhimõtteliselt lähed seeläbi paksuks. Selle põhjal on üles ehitatud terve teadus – näitajad glükeemiline indeks ja glükeemiline koormus, toiduained, mida võib südamerahus süüa ja mida mitte. Välja on mõeldud igasugused suhkruasendajad, aeglased suhkrud – agaavisiirup, erütritool, ksülitool, fruktoos jne. Leiutatakse igasugused tooted, näiteks Coca Zero, mis täis magustajat aspartaami, kuid milles ei ole süsivesikuid, mis sinu veresuhkrut tõstaks ning mida võib rahus tarbida.

Ja siis võtad teise allika ja loed, et võime leiutada kui palju tahes teooriaid ja tooteid, aga on olemas selline kift asi nagu inimese aju. Ja samal ajal, kui sa enda meelest seda “süütut” kokat liitrite kaupa kõrrest makku luristad ja elad õndsas teadmises, et see su pekile järgmist põlvkonda peale ei kasvata, veab su aju su keha alt. Nimelt su keel saab ikkagi selle magusaaistingu, seeläbi ka aju ning aju, vana kits, annab kehale ikkagi need samad signaalid, mis kiire süsivesiku puhul. Pekk kukub ikkagi vohama. Kui ma sellest kuulsin, siis mõtlesin, et krt, kes siis ütleb, mis on üldse tõsi ja mis mitte. Ma olin pettunud.

Täna sõin imemaitsvat õhtusööki, viimase aja lemmikut ja mõtlesin, et kui ma söön gluteenivabu makarone, kas siis mu aju teeb sama triki – arvab, et see on gluteen, sest maitse on ju sama 😀

Siinkohal jagan teiega minu viimase aja lemmiksööki – spagetid küüslaugu ja pestoga ning köögiviljakastmega. Spagetid keetsin ära ja segasin läbi lögaga, mis koosnes purustatud küüslaugust, hakitud basiilikust, pestost ja oliiviõlist. Ja köögiviljaosa koosnes pannile lõigatud suvikõrvitsast (lemmik!), paprikast, suhkruhernekauntest, seentest, tsillipastast, küüslaugust, oliiviõlist, sojakastmest ja suvakast tomatikastmest (mitte purustatud tomat, vaid mingi suvakas pastakaste purgis).

IMG_8046-0
Lemmik

 

 

 

 

 

Kas ma olen mõelnud veganiks hakkamisest?

Kas ma olen mõelnud veganiks hakkamisest?

Vegan elu tundub mulle väga sümpaatne, saan veganite toidupiltidest, teadlikkusest,  sihikindlusest palju inspiratsiooni. Ma ausalt mõtlen, et nad on väga tublid, et enesele kindlaks on jäänud ja peavad vastu ka selles noh-kuidas-seller-maitseb või näe-lihaaaaaa ilkuvas maailmas. Ei ole ilmselt veganit, kes seda üldse tundud ei oleks.

Ma ei näe ise enam ammu sama pilguga näiteks pilti, kus ülikonnas mees ja pulmakleidis naine lõikavad koos noaga lahti suitsutatud ja tervenisti varda otsa aetud siga. Jah, ma olen sellist pilti näinud ja mõelnud, et issand, on see päriselt? Mul on paar tuttavat, kes liha söövad, kuid on öelnud, et ei suuda süüa kala, kui tal on silmad pähe jäetud, või liha, mis on looma kujuga (nagu see sama siga). Ka osadele lisasööjatele on see liha anonüümsus oluline.

350x700px-LL-cfdcbfb8_1002587_10201614933720874_1468946203_n.jpg
Kas tahaksite pulmapilti, kus tordi asemel slahite seda surnud looma? On see kuskilt otsast romantiline või jäädvustamist väärt?

Ma ei suuda vaadata eriti ka kalapüügist fotosid, kus kalapüüdja seab oma ahvenad jääle ritta ja kidab saaki. Vaatan neid kalu seal ja tundub kurb. Ja ma ei taba kalli restorani stiili, kes serveerib tibupoja taldrikule, jalad ja ka varbad seal otsas püsti. Ma muidugi võiksin seda loetelu jätkata. Samas ei käi ma ise ühiskonnas ringi arvates, et mind peaks kõik kuidagi teistmoodi kohtlema ja erandeid tegema. Kuid kui ma näen polikliiniku sööklas pakutavat vegan praadi, siis ma olen õnnelik 🙂

Kas ma siis olen kaalunud hakata veganiks? Vastus on ei. Kaaluksin, kui meie ümber oleks igal pool saadaval vegan juustud, vegan kastmed, vegan koogid… Kõik vegan alternatiivid, nii poodides kui ka restoranides. Ja seepärast ma hindangi täiega veganite tahet ise pingutada – kõiki kastmeid, juuste ise teha. Samas on mul neist kahju, et nad ei saa astuda suvalisse restorani ja tellida lihtsalt toitu, kus pole liha. Et nad peavad pidevalt uurima ja kahtlstama, on see ikka vegan ja kas see kokk üldse teab, mis tähendab tegelikult veganlus.

Mulle tundub praegu kuidagi liiga äärmuslik näiteks MITTE süüa pestot, milles on 6% juustu. Ma ei ole vanur, aga ma mäletan liiga hästi, et poest ei olnud midagi saada ja tuli süüa seda, mida oli süüa. Samas  mõistan ma täiesti, et kes ON vegan, see on vegan nö lõpuni välja – ei söö mett ega kanna nahast riideid ega kasuta mingil muul moel loomi ega loomset ära. Neil on oma põhimõtted, mis on läbi mõeldud, ja igale trollijale on vastus olemas. Nii peabki.

Mõned huvitavad diskussioonid on mind samuti nö “maa peale” tagasi töönud. Näiteks see, kui üks inimene uuris umbes midagi sellist (täpselt ei mäleta), et kui ta tellib netist fotosid, kus pildistatud looma nahku, selleks et nende fotode pealt mingi kunsti jaoks naha tekstuuri (mustrit) näha, et kas see on vegan. Ma ise müün kleebisetikette. Ka lihatööstustele. Kas see on vegan? Sellised viimased aspektid ja diskussioonid on minu jaoks liiga diip.

Kuni juust ei hakka mulle vastu, seni ma söön juustu. Liha hakkab mulle vastu. Ma ei taha enda sisse surnud looma. Pole väga mõelnud mingitele auradele ja asjadele, aga surnud loomal ilmselt ikkagi on mingi surmahirm/ aura küljes. Võib ju naljatada, et ega ma taime ka koos juurega “elusalt” alla neela, kuid see on siiski naljatamisi öeldud 🙂

IMG_8053
Hommikuvõikud sulajuustuga, nii harva kui ma võileibu söön…

 

 

 

 

 

 

Mis seal restoranis keegi käib ka v?

Mis seal restoranis keegi käib ka v?

Nädalavahetusel väljas söömine on nii argiseks saanud. Kohad ka. Noh eks ikka siin kodu juures F-Hoone ja Lendav ja Boheem jne… Nädalavahetusel, kui olin 3 tunnise koristamise lõunaks lõpetanud andsin avalduse sisse, et mina ei viitsi hakata mingit sööki tegema ja lähme välja. Tellisiskivisse jõudes arvas Karl, et käiks seal Telliskivis ühes restoranis ära, milles me käinud EI OLE! Millises me käinud ei ole? Mina ei saanud aru, millest ta räägib, sest me oleme kõigis sada korda käinud.

Ja no tuleb välja, et selle punase maja taga on mingi restoran Trühvel, mida ma olen küll näinud, aga pole kunagi süvenenud, et mis seal reaalselt keegi käib ka v? Sammusime sinna poole… Vaatan läbi klaaside sisse ja minus võtab võimust minu sisemine friik. “Oota, ei lähe, ma vaatan enne, mis neil menüüs üldse on.” Ma ei tea, mis värk on, aga mul on tohutult imelik minna kuhugi sisse ja avastades, et see mulle ei meeldi, ei suuda ma välja minna 😀 No näiteks jalutan suures kaubanduskeskuses ja näen, et mingi uus pood. Ma ei suuda sisse astuda, sest et kui see on sisse minnes kohe NÕME, siis on sama nõme välja astuda 😀 Ja nii ma siis olen lugematu arv kordi lihtsalt ülinõmedas kohas nägu teinud, et oo, kui huvitav ja siis ringi peale tehes uksest PÕGENENUD! Ja kui ma kuskil restoranis istun ja näen kampa sisse tulemas ja siis tardumas ja otsa ringi keeramas, siis ma alati mõtlen, et aaaaa, sama olukord.

Aga vaadates menüüd – kõrvitsarisoto, musta riisi-seene-kotlet, sinihallitusjuustu jäätis… Tundus nagu sisse astumise mõõtu koht!

Hinnad olid tavalisest Telliskivi-stiilis söögikohast nats kõrgemad, aga mitte mingid julmad. Oligi veits pigem restorani värk, aga portsud arvestatavad. Kusjuures vets on puhas ja ilus. Ma alati vaatan, milline vets on! No mitte enne tellimist, et oodake, ma käin vaatan teie vetsu üle ja siis otsustan, mis tellin, aga no rõveda vetsuga kohta mina tagasi minna ei taha!

Minu ja Karli toit (ses suhtes, et sõime küll sama toitu, aga tellisime mõlemale oma portsu :D) vasakul ja Etheli magustoit paremal:

Kõige maitsvam oli kihiline küpsisemaius. Ma tavaliselt never mingit pudi ei söö. Kui söön magustoitu, siis kooki, aga see nägi nii hea välja ja maitses veel paremini. Ütleme nii, et see oli nii hea, et ma läheks sinna tagasi kas või lihtsalt seda magustoitu ja veini või kohvi nautima.

IMG_7862
Kihiline küpsisemaius

Ja lapsele tehti ka menüüväline makaronid juustuga 🙂

IMG_7856

PS: ikka enda kinniplekitud ürka!

 

Käisin ka lõpuks Burger Boxis ära…

Käisin ka lõpuks Burger Boxis ära…

Kõik, no tõesti KÕIK räägivad Burger Boxist (Balti jaamas). Paraku ei ole mina aga väga pikka aega kuhugi linna jommis peaga sattunud ja veel vähem Balti jaama, kus siis öösel neelud burgeri järgi käiks. Seega võtsin ma otsuse vastu, et lähen täiesti kaine peaga täna Balti jaama Burger Boxi ja toon sealt koju perele lõunasöögi.

Mõtlesin, et tsekkan nende menüü ka üle ja läksin nende Facabooki lehele. Sain kõhutäie naerda, sest juhtusin lugema hoopis inimeste hinnanguid. Naljakad ei olnud mitte inimeste kommentaarid vaid Burger Boxi enda ametlikud vastused.

A la keegi kurdab, kuidas teenindus oli kuri ja ükskõikne. Burger Box siis küsib, millal käisid. Inimene vastab, et hetk tagasi. Ning Burger Boxi vastus (tsiteerin): “Mida pekki! Mina olin täna tööl, mina küll ükskôikne polnud! Jumalast normaalne olin!!! Mida kuri! Nalja ted või!?” 

Või siis keegi kiunub, kuidas sisustus räpane, seina peal tekst “Ants on pede” jne. Ning Burger Boxi seltskond vastu umbes, et tänan tagasiside eest, aga Ants ongi pede ja meie jaoks on see jumala okei.

Mingi naisterahvas oli kommenteerinud, kuidas teenindus oli ilgelt halb ja teenindaja mingi väsinud moega hipster. Selle peale oli tulnud vastus, et nende hipsteritega ongi alati üks jama.

Ühesõnaga natuke naglad vastused. Aga samas, kuna selle ülbuse taga oli tõesti päris hea huumor, ei tundunud asi nii hull. Eks nad ise teavad, ju kliente jagub ja pole vaja väga pingutada… Või ongi just see nende fenomen. Loomulikult oli ka hästi palju häid sõnu toidu kohta ja üldse selle koha kohta.

Ja täna ma siis tsekkasingi selle üle. Teenindus oli täpselt selline, et leti tädi ei naeratanud, aga samas ei sõimanud ka mul nägu täis, et mida ma üldse siia tellima tulin. 15 min oli ooteaeg ja umbes 18 min pärast sain ma oma toidu kätte, seega täitsa okei 🙂

18 EUR eest sain ma kaks suurt falafeli (taimse pihviga) burksi, kaks karpi friikaid kimchiga ja tavalised friikad, peale selle ka tohutu toidunaudingu ja natuke hiljem kõrvetised.

Söök tundus ulmeliselt hea. Eriti kimchiga friikad, mis olid muidugi väga hotid. Kuna mul põhimõtteliselt never kõrvetisi ei ole, siis ma tegelt ei tea, millest need ka tulid, vb ahmisin liiga tühja kõhu peale vürtsikat toitu, aga no oli seda väärt! Burks oli ka parim ilma lihata burks, mis saanud olen.

Süümekas oli siiski suur ja läksin kiirkõndima oma viit kiltsa.

Nüüd on juba mõnus. Joon teed. Kerge lahtistava toimega. 😀

PS: jätkuvalt ei tee ma ühegi toiduasutusega koostööd. Kui teen, siis ütlen.

Lillkapsa-maguskartuliga kookosene karrisupp

Lillkapsa-maguskartuliga kookosene karrisupp

Mul oli kodus maguskartulit, lillkapsast ja purk kikerherneid ning kuigi ei olnud mul ees mingit retsepti, siis ma teadsin, et neist saab oma suva järgi teha ühe mõnusa vürtsise ja kookosese karrisupi.

Vaja läheb:

  • keskmise suurusega bataat ehk maguskartul
  • pool keskmise suurusega lillkapsast
  • 1 purk kikerherneid
  • 1 sibul
  • 3 küünt küüslauku
  • pool purki (so 200ml) kookospiima
  • karripulbrit maitse järgi (ma panin vist üle poole Santa maria paki)
  • sojakastet soolasuse timmimiseks
  • törts karripastat
  • oliiviõli
  • vett

Kuidas teha?

  1.  Pane potti piisavalt oliiviõli ja haki sisse sibul ja purusta sinna ka küüslauguküüned. Prae natuke. Lisa karripasta.
  2. Lisa potti kuubikuteks tehtud bataat ja vajadusel ka õli juurde. Lisa karripulber ja sega ja prae veel natuke.
  3. Lisa ka lillkapsa õisikud ja keev vesi. Vett nii palju, et viljad oleks kaetud.
  4. Lisa kookospiim ja sojakastet maitse järgi ja keeda kuni viljad poolpehmed. Siis lisa veest läbi lastud ja nõrutatud kikerherned. Ning keeda kuni kõik pehme.

NB! Ära söö tulikuumalt, lase natuke jahtuda, nii on maitset paremini tunda. Jube hea asi! Kui oled riisisõber, võid selle ju riisile peale kallata. Mina eelistan ilma nagu suppi.