Mul kripeldab juba mõnda aega üks teema, millest pole lihtsalt olnud tahtmist kirjutada, sest see on negatiivne emotsioon. Aga kuna kripeldab, siis tuleb ära rääkida.

Kevadest alates olen käinud Annely Sootsi tervisekoolis (LINK) õppimas toitumisnõustamist. Ma ei ole mõelnud sellel alal kunagi tööle hakata (otseselt sellest ametist ei elaks Eestis ka ära), aga mind lihtsalt hakkas üks hetk see huvitama…

Tänase seisuga olen selle kooliga lõpparve teinud, nii nagu pool minuga alustanud gruppi. Kuigi sain sealt osadel koolituspäevadel uut ja põnevat teada, siis enamik tunde ja “õppejõude” oli lihtsalt üks suur ja kurb pettumus. Loobumise põhjuseid on palju, aga peamine põhjus oli loengu pidajad.

Jah, oli paar inimest, kes olid tõesti tasemel ja tundsid teemat (näiteks Erle Jõema, kelle loenguid kuulates oli tõesti tunne, et olen õiges kohas). Aga minu jaoks said otsustavaks need paar “õppejõudu”, kelle tunnis istumisel tekkis suur küsimus, miks ma siin olen ja mille eest ma maksan. Kui teil on harrastusspordi loeng, siis mida eeldada inimeselt, kes tuleb seda loengut andma? Et ta tegeleks (harrastus)spordiga ja teaks midagi toitumisest eks. Tänapäeval vist juba iga tasemel treener teab ka toitumise poolt. Aga kes meile loengut andma tuli?

Naine, kes:

  • EI tegele spordiga, vaid oskab sellest lihtsalt midagi slaididega rääkida,
  • on ise ülekaaluline,
  • tunnistab, et tema ei hakka küll tervislikult toituma, sest tema elutempo ei võimalda seda,
  • uhkusega toob näiteks, et ta sõi täna lõunasöögiks jäätist ja kui ta just SELLISEKS ei muutu (näidates kätega kui paksuks ta VÕIKS muutuda), siis ta oma ülekilode pärast ei põe,
  • jutu sees kasutas ta sõnu “kurat” ja “kuradi”.

Teine “tipptasemel loengupidaja” oli naine, kes mitte lihtsalt ei lugenud oma konspekte meile maha, vaid üllatas täiesti uue loengupidamisstiiliga. See käib nii, et kõigepealt loed mõttes 3 minutit enda ette pobisedes oma konspekti ja siis üritad seda 2 lausega õpilastele refereerida. Siis jälle loed mõttes 3 minutit enda ette pobisedes oma konspekti ja siis üritad seda 2 lausega õpilastele refereerida JA NII EDASI! Üks meie loengul käiv õpilane filmis seda nö laua alt, sest see oli täielik WTF tunne. Kooli juhatajale siiski avaldan selles osas tunnustust, et pärast minu pikka tagasisidet selle õppejõu kohta, ütles kooli juhataja, et ta on probleemist teadlik ja võttis selle staar-lektori siiski õppekavast maha (osaliselt maha!) ja asendas kellegi teisega.

Nii et pärast seda poolt aastat õppimist lahkus meie grupist umbes pool. Ja ma ei imesta…

Kui ma maksan 2 loengupäeva eest kokku iga kuu 100 EUR, siis ma eeldan, et seda loengupäevaks mõeldud aega kasutatakse ka maksimaalselt ära. Tegelikult venisid ka lõunatunnid vahel 1,5 tunniseks (lisaks veel ca 20 min pausid vahele) ja päev lõppes varem, sest “õpetajal oli juhe koos” või “õues on nii ilus ilm, lähme seda vähest suve nautima” või “tahaks bussile jõuda” (need olid õpetajate vabandused). Iga kord me lubatud praktilisele poolele ei jõudnudki ja see jäi koduseks ülesandeks. Ühele “kodusele ülesandele” ei olnud ma kuni koolist ära tulemiseni tagasisidet saanud.

Peale selle lisanduvad nendele ülal toodud põhilistele põhjustele ka minu enda isiklik error, mis mul koolis teatud teemadega tekkis – igasuguste talumatuste jms testid, nende vahendamine, soovitamine, toidulisandite müük (jah, mitte agressiivne, aga siiski). Iga keharakuga tunnetasin, et keegi (kooli asutajad) on leidnud nüüd oma niši (tervisekool) ja üritab nüüd sinna külge pookida kõike, mis veel raha sisse tooks. Tunnetasin, et see ei ole selleks, et õpilastele midagi anda, vaid ainult KOOLI enda huvides. See on MINU ISIKLIK ARVAMUS ja TUNNETUS. Kui keegi teine on seal koolis käinud ja ei ole nii tundnud, siis okei.

Toitumise teema on jätkuvalt põnev, selles ei ole midagi muutunud. Kahjuks on purunenud minu unistus, et Annely Sootsi tervisekoolis seda tasemel õppida saaks. Ning kohati on mul tunne, et need, kes sinna jäänud, need a) käivad näiteks läbi Töötukassa tasuta, b) naiivsed lillelapsed, kes arvavadki, et tund võiks koosneda sellest, et näitame nüüd kõigile ette, kuidas õigesti kükke teha, c) mõned kohusetundlikud ja arukad inimesed, kes lihtsalt eiravad kõike, mis jama, ja võtavad sealt, mis võtta annab. Tükk aega mõtlesin, kas tasuks ära see viimane olla… Siiski rääkisin kooli juhatajale Annely Sootsile oma loo ära ja katkestasin.

Kõige isiklikum katkestamise põhjus on see, et eetiliselt ei pidanud ma enam õigeks liha söömise soovitust. Kuigi tervisekoolis räägiti pidevalt sellest, kuidas eestlased tarbivad piima ja liha üle ja peaksid seda palju vähem tarbima, siis mina tunnen järjest enam, et lihatööstused ja tapamajad tuleks üldse kinni panna. Seega minu maailmavaade kisub pigem sinna veganite poole (tervisekool muide täitsa aktsepteerib taimetoitlust, lihtsalt see ei ole taimetoidu-tervisekool :)).

Kooli ajakirju (Toitumisteraapia) ma siiski soovitan –  LINK. Kuigi ega seal kõik artiklid ei ole alati õnnestunud, siis pärast sellist kogemust mingit Tervis Plussi lugeda on selle kõrval naljanumber.

Vot nii, nüüd rääkisin ära – olen kurb ja pettunud, et Eestis see asi alles sellisel amatöör-tasemel on, ja minu väike unistus luhtus.

Asparagus Couscous with Chickpeas and Almonds