See on selge, et emadus muudab inimest. Kui ei meeldi sõna “muudab”, siis võib ju ka kasutada sõnu “õpetab” või “kasvatab”. Sisu jääb samaks. Üleöö võid küll formaalselt emaks saada, aga see on alles algus… Ma ei räägi tunnetest. Ma armastan oma last täpselt sama palju, kui sel hetkel, kui ta sündis – piiritult! (Väiksest peale on meil Etheliga väljend: “Ma armastan sind tuhat-miljon!”).

Väiksed lapsed, väiksed mured. Suured lapsed, suured… Üldiselt ma väldin selliseid klišeelikke väljendeid, aga seda on raske paremini sõnastada. Nüüd, pärast seda, kui minu lapseke 7. aastaseks on saanud, hakkan ma alles aru saama, mida see lause TEGELIKULT tähendab. Ma ei ole mingi kehva analüüsivõimega inimene, ma sain sellest nagu enne ka aru. Aga TEGELIKULT ikkagi ei saanud.

Ethel sai 2 aastaseks

Ma arvan, et värsked emad mõtlevad laias laastus nii: “Ohh hakkaks see laps ometi rääkima, siis ta ütleks, mis ta tahaks, mis tal vaja on, mitte ei karjuks lihtsalt tund aega järjest!” Mina küll mõtlesin midagi sarnast. Nii otseselt (pagan, õpi ometi rääkima, säästaksid meid mõlemaid mõttetust ulgumisest) kui ka laiemalt (üleüldiselt, et laps suudaks oma vajadusi väljendada, et ta saaks aru, kui ma ütlen, MIKS mingit asja ei tohi jne). Nüüd ma saan aru, et see kõik oli alles protsessi esimene faas, kus asjad ei ole kõik võibolla lihtsad, aga need PÄRIS mured, ei olnud veel minuni jõudnudki.

1. NÄIDE: Su laps s*tub ennast täis ja kõik, mida sa tegema pead, on lihtsalt hingata sisse seda s*taauru ja panema talle uued mähkmed. VERSUS: Su laps s*tub ennast täis (või noh, okei, leebem variant – pissib öösel voodisse), aga kuna ta on juba nii vana, et saab aru, et s*ttus end täis (jah see on võimalik!), siis on ta õnnetu, tal on piinlik, ta on segaduses. Ja sina pead hingama sisse seda s*taauru – mis on asja kõige leebem pool – ja SELETAMA talle kõikvõimalikku juttu sinna juurde, et leevendada lapse piinlikkust, õnnetu olemist jne.
2. NÄIDE: Sul on vaja nädalavahetusel minna asutuse peole/ sõbrannaga kohtuma/ mehega romantikat tegema (mida iganes eks) ja sa viid oma lapse seniks oma vanemate juurde. Su 1-2 aastane laps võibolla nutab natuke, kui sa ära lähed. Aga võibolla ta ei saa arugi, et sa ära lähed, veel vähem saab ta aru, MILLAL sa siis täpselt tagasi tuled. (Täiesti okei käia vahel asutuse peol/ sõbrannaga kohamas/ mehega romantikat tegemas ja jätta laps vanemate juurde…). VERSUS: Sul on vaja nädalavahetusel minna asutuse peole/ sõbrannaga kohtuma/ mehega romantikat tegema ja sa viid oma lapse seniks oma vanemate juurde. Ja kui sa ära minema hakkad, siis tuleb laps pisarsilmil ja kallistab sind ja küsib oma lapsesuuga nuttes: “Emme, miks sa JÄLLE minema pead?”. See muide, et tähenda üldse, et sa JÄLLE lähed või igal võimalikult hetkel lapse üle ukse kellelegi viskad. Aga katsu sa õnnetule lapsele seda seletada.
3. NÄIDE: Su laps röögib, et ta ei taha minna näiteks vanni. Mida sa teed? Tõstad oma 10-15 kilo kaaluva lapse ja pistad ta lihtsalt sooja vette, tõmbad ta lastešampooniga üle, kallad dushi peale ja valmis ta ongi. jah, see on närvesööv vannitada röökivat last, aga sa suudad seda! VERSUS: Su 26 kilo kaaluv laps lihtsalt teatab, et tema vanni EI LÄHE JA KÕIK. Mida sa teed? Tead, proovi see laps üle vanni ääre saada ja väevõimuga puhtaks saada! Nii et seni, kuni sa JAKSAD oma last riidesse panna, pesta, tõsta elad sa ühes maailmas… ja hiljem sa astud täiesti teise maailma.
4. NÄIDE. Sa “viskad” iga päev oma lapse lasteaeda. Siis tuled sa õhtul samasse kohta ja “korjad” oma lapse (keda on vahepeal kenasti haritud, kasitud, söödetud) peale ja sõidad koju ära. VERSUS: Su laps käib koolis ja sina oled tööl ja vahetult enne lapse trenni ta helistab sulle, kuidas ta täna ei taha minna, sest tal kõht valutab või ta on väsinud või ta kukkus täna ja jalg valutab ja MIDA IGANES. Ja sa oled nagu loll seal telefoni otsast 10 km eemal ja mida sa teed? Motiveerid? Ähvardad? Usud teda? Sõidad koju? Karjud ja viskad toru ära? Lähed närvi? Üritad rahulikuks jääda? Üritad välja selgiatada, MIS probleem lapsel tegelikult on, et ta järsku enam trenni ei taha minna…. Seda kõike sealsamas tööl ja telefoni teel väikse inimesega, kes ei vasta sulle telefonis nagu üks 30 aastane sinuga võrdne inimene. Aga sinul on vaja olukord lahendada.

Seda, kas emaduseks on võimalik end nö valmis mõelda, on küsitav. Ühest küljest, kui sa tunned, et sa ei ole lapse saamiseks valmis, siis sa tõenäoliselt ei ole. Samas, kui sa tunned, et oled, ei tähenda, et sa saad kõigega mängleva kergusega hakkama. Mõni üritab enne lapse saamist end kuidagi majanduslikult paremale järjele saada, mõnele on aga laps motivatsiooniks end üles töötada ja paremale järjele saada. Nii et sellesse tulisesse vaidlusesse ma ei laskuks. Inimesi on erinevaid. On 30. aastaseid, kes ei saa hakkama, ja on 18. aastaseid, kes saavad. Thats it!  

Aga kui mult püssi ähvardusel küsida, kas lapsi saada pigem siis, kui oled vaimselt küps või selleks, et pidutsemisega hoogu maha tõmmata, siis minu vastus oleks, et vaimselt küps. Välistamaks näiteks sellised olukorrad: LINK, kus üks selgelt ebaküps naisterahvas (PETTUNUD EMA!!!) kurdab: “Enne rasedaks jäämist ja ka raseduse ajal olin väga sotsiaalne. Mul oli palju sõbrannasid ja igal õhtul oli nii palju tegemist, sest alati oli keegi, kes kuhugi välja, trenni või külla kutsus. /—/ Praegu on mu laps neljakuune ja olen oma vanu sõbrannasid näinud ainult paar korda. Käidi ära, vaadati beebi üle ja joosti kiiresti edasi järgmisele üritusele. /—/ Keegi ei heliste  et küsida, kuidas läheb või mis ma teen, keegi ei taha teada, kuidas tita kasvab ega tunne piltide vastu huvi. Uskumatu, aga isegi Skypes või Facebookis ei viitsita enam lobiseda minuga.”  Artikli pealkiri on “Noor pettunud ema…”. KUIDAS SAAB EMADUSES PETTUDA? Vist ainult tõesti siis, kui sa ise lihtsalt idioot oled. Andke mulle palun andeks mu väljend.

Olen nüüd ise omal nahal tundnud, et kui füüsiliselt läks emaks olemine ikka palju kergemaks, kui laps sai ca 6 aastaseks (ta muutub palju iseseisvamaks ja sa ei pea tead enam igal pool kullipilguga valvama ja saad lõpuks ise ka end vabaks lasta), siis emaduse vaimne pool hakkab alles nüüd end proovile panema. Ja selleks EI SAA OLLA VALMIS enne emaks saamist. Sest sa lihtsalt ei suuda ette kujutada, mis hiljem saama hakkab. Ma ei mõtle, et see oleks midagi kohutavat 😀 See on maailma parim asi, kahtlemata!

Mis mind ajendas kirjutama? See sama pettnud ema artikkel ja üks kommentaar, mis sisaldas mingit sellist mõtet – see lapse kisa ja mähkmete vahetamine ja magamata ööd on ikka nii närvesööv aeg, et seepärast ma praegu last ei taha, laps tuleb hiljem, kui ma olen selleks mähkmete vahetamiseks valmistunud. Kulla rumal inimene, lapse saamine on ikka midagi muud, kui mähkmete vahetamine ja karjuva lapse kussutamine. See on ainult murdosa sinu emadusest! Seega kukkuski mul välja veidi isiklikum ja sügavam postitus, kui lihtsalt see, et mida oma lapsele jõuluks kinkida, kas trussikud või plastiliin…