Nädalavahetusel väljas söömine on nii argiseks saanud. Kohad ka. Noh eks ikka siin kodu juures F-Hoone ja Lendav ja Boheem jne… Nädalavahetusel, kui olin 3 tunnise koristamise lõunaks lõpetanud andsin avalduse sisse, et mina ei viitsi hakata mingit sööki tegema ja lähme välja. Tellisiskivisse jõudes arvas Karl, et käiks seal Telliskivis ühes restoranis ära, milles me käinud EI OLE! Millises me käinud ei ole? Mina ei saanud aru, millest ta räägib, sest me oleme kõigis sada korda käinud.

Ja no tuleb välja, et selle punase maja taga on mingi restoran Trühvel, mida ma olen küll näinud, aga pole kunagi süvenenud, et mis seal reaalselt keegi käib ka v? Sammusime sinna poole… Vaatan läbi klaaside sisse ja minus võtab võimust minu sisemine friik. “Oota, ei lähe, ma vaatan enne, mis neil menüüs üldse on.” Ma ei tea, mis värk on, aga mul on tohutult imelik minna kuhugi sisse ja avastades, et see mulle ei meeldi, ei suuda ma välja minna 😀 No näiteks jalutan suures kaubanduskeskuses ja näen, et mingi uus pood. Ma ei suuda sisse astuda, sest et kui see on sisse minnes kohe NÕME, siis on sama nõme välja astuda 😀 Ja nii ma siis olen lugematu arv kordi lihtsalt ülinõmedas kohas nägu teinud, et oo, kui huvitav ja siis ringi peale tehes uksest PÕGENENUD! Ja kui ma kuskil restoranis istun ja näen kampa sisse tulemas ja siis tardumas ja otsa ringi keeramas, siis ma alati mõtlen, et aaaaa, sama olukord.

Aga vaadates menüüd – kõrvitsarisoto, musta riisi-seene-kotlet, sinihallitusjuustu jäätis… Tundus nagu sisse astumise mõõtu koht!

Hinnad olid tavalisest Telliskivi-stiilis söögikohast nats kõrgemad, aga mitte mingid julmad. Oligi veits pigem restorani värk, aga portsud arvestatavad. Kusjuures vets on puhas ja ilus. Ma alati vaatan, milline vets on! No mitte enne tellimist, et oodake, ma käin vaatan teie vetsu üle ja siis otsustan, mis tellin, aga no rõveda vetsuga kohta mina tagasi minna ei taha!

Minu ja Karli toit (ses suhtes, et sõime küll sama toitu, aga tellisime mõlemale oma portsu :D) vasakul ja Etheli magustoit paremal:

Kõige maitsvam oli kihiline küpsisemaius. Ma tavaliselt never mingit pudi ei söö. Kui söön magustoitu, siis kooki, aga see nägi nii hea välja ja maitses veel paremini. Ütleme nii, et see oli nii hea, et ma läheks sinna tagasi kas või lihtsalt seda magustoitu ja veini või kohvi nautima.

Kihiline küpsisemaius

Ja lapsele tehti ka menüüväline makaronid juustuga 🙂

PS: ikka enda kinniplekitud ürka!