Täna hommikul helistas mulle õde: “Täiesti pekkis, Brüsselis pommid plahvatavad!” Minu esimene mõte oli – appi, Evelin Võigemast just kutsus olematuid kolle kapist välja ja no näednüüd…. Kui ma oleksin seda sõna otseses mõttes pommuudist lugenud netist, oleks mu esimene mõte olnud muidugi – appi, kas mu õega on kõik korras. Sest ta töötab Brüsselis ja sõidab ka iga päev rongiga tööle. Igatahes ketrasid mul terve hommiku peas Evelin Võigemasti sõnad: “Paneme tule põlema ja näitame, et kapis ei ole kolli.” Ma ei saa mitte midagi teha, et artikli ilmudes ma arvasin, et see on sisutühi, faktitühi, täis demagoogiat ja sõnademängu. Ma arvan seda jätkuvalt, aga ilkuda ei ole ilus. Eriti kui ma kardan, et ka mu õde on iga päev terroriohus.

Jaak Madison kirjutas pärast Brüsseli sündmust twitterisse: “Hetkel käimas Brüsseli lennujaamas projekt: “Erinevus rikastab ja tere tulemast immigrandid!” Palju õnne, liberaalid ja progressiivid.” Kuigi ka mina arvan, et Euroopa on põgenike vastu võtmisega astunud banaanikoorele, mille nimi on Sajandi Suurim Viga ja mille parandamiseks on liiga hilja, siis palju õnne soovida on liig, mis liig. Aga läbi twitteri võib ju kommenteerida mida iganes? Tahad ära panna, mine twitterisse. Sõnu ära vali. Meil on sõnavabadus. No see selleks.

Britt siin filosofeeris ilukirjanduslikult (sry Britt, ma mitte paha pärast, tead küll – meil nii erinevad stiilid), et mida tema kardab. Ma ei viitsi jahuda, kas ma kardan pommivööga või -vööta moslemit, nõrka või tugevat, selgrooga või selgroota inimest. Ma ütlen konkreetselt – ma kardan reisida. Ja seda, et mu õde lendab Brüsselis õhku (ptüi-ptüi-ptüi). (Ja muidugi kardan ka Evelin Võigemasti artikleid avada ning naiivseid kommentaare stiilis “Braavo, Evelin”).

Ma kartsin niigi reisida. Lennukite tõttu. No ikka surmahirm noh, millest ma varemgi kirjutanud. Nüüd ma pean ühe tableti asemel kaks võtma. Kui seegi aitaks… Ma ei karda, et mu kodus kapis on koll. Või tööl. Või Rimis. Aga minu täisväärtuslik elu hõlmab muudkui kui kodu-töö-Rimi marsruuti kodumaal.