Kuni ma elasin oma pisikeses 36 ruuduses korterikeses, polnud koristamine mingi teema, mulle lausa meeldis see. Nüüd on asjalood teised – kodu on kolm korda suurem, lapsi rohkem, kassid, tume mööbel ja tööpinnad… ja koristamine ei olegi enam nii zen tegevus.

Minu jaoks on kahte sorti koristamist. Üks on see nõud, pesud, voodilinade vahetus, kappide sisu korrastamine, sorteerimine, prügi, köögi pealsed pärast söögitegemist, diivanipadjad, Etheli järelt mõned mänguasjad, kasside vets…. Teine on konktreetne küürimine – tolmud, põrandate pesu, kappide pinnad, vannituba… Seda esimest teen ma põhimõtteliselt alates sellest hetkest, kui pärast tööd kodu uksest sisse tulen, sest Ethelil on komme oma koolikott ukseauku jätta, ükskõik kui palju kordi ma talle seda seletan.

Võtamegi näiteks ühe 7 aastase… Kunagi, kui Ethel titt oli, siis ma arvasin, et oo, kasvab suureks ja on jube abiline mul eks. Vahel on ka. Aga tõde on see, et kui teie laps kasvab suuremaks, siis palju suurem aur kulub lapse kasvatamisele ja lapsega pragamisele:

  • Korista tuba ära ära!
  • Ära jäta nõusid diivanilauale!
  • Vii koolikott koridorist oma tuppa!
  • Korista oma riided voodist ära!
  • Pane riided kappi!
  • Pane mustad riided pesukorvi!
  • Pane kindad kuivama!
  • Miks märjad kindad jope taskus on?
  • Miks märjad kindad põrandal on?
  • Pane telekas kinni!

Sada korda lihtsam on need asjad ise ära teha, kui 7 aastasele pidevalt seda meelde tuletada. Aga asi on selles, et kui sa need koguaeg ise ära teed, siis mis kasvatus see on? Mida laps sellest õpib? Seega tuleb minna ikkagi enda jaoks raskema vastupanu teed ja pragada ning siis kiita. Pragada ja kiita! Ja vahepeal, kui sa siiski oled nii läbi tööpäevast, siis lihtsalt ikkagi ütlemata ise ära teha… Raskem on selliste asjadega nagu “Pese hambad ära!”, “Pane öösärk selga!” või “Tule telefonist ära!”, sest siis ei saa neid lapse eest ära teha ja jauramine võtab teinekord poole kauem aega, et asjad tehtud saaks.

Ja siis mul tuligi mõte, et aitab – ma võtan koristaja! Sellise, kes teeb korra nädalas või kord kahe nädala tagant just seda küürimise osa (oma trussikuid ja värki ei lase ma elus võõral sortida!). See mõte tuli tegelikult siis, kui ma suurest vihast tolmuimeja järjekordselt ära lõhkusin. Jah, ma olen oma koristusviha hakanud tolmuimeja peal välja elama. Sellega seoses peksan ma “kogemata” temast pea iga kord välja mingit krdi filtrit, mida ma ise tagasi ei saa pandud (topelt-närvi minek) ja rattad tulevad tal juba imelihtsalt töö käigus küljest, sest ma lihtsalt rebin teda üle uksepakkude jõuga, mul on temast suva! Ma pean temaga möllama pea igapäev ja eriti nädalavahetustel, sest lapsed lihtsalt ERITAVAD minu meelest puru. Nad on purueritajad!

Kuigi ma olen aru saanud, et tänapäeval ei ole see üldse mingi tabu või häbiasi võtta koju koristaja. Ma ei ole logelev, ainult bikiinipiirkonda, kunstküüsi ja ripsmeid hooldav mehe kulul elav “perenaine”, kes väikse peavaluga ei saa ka “rahulikult oma kodus haige olla” ja peab minema šoppama, sest koristaja tuli!!! Ma käin täiskohaga tööl, teen iga hommik ja õhtu süüa (rääkimata siis sellest igapäevasest koristusest), hoolitsen lapse eest ja vahel veel kahe teise lapse eest… Miks ma peaks oma esimesel vabal nädalavahetuse hommikut alustama IGA KORD 3,5 tunnise kraamimisega, kui mul tegelikult on võimalus võtta selleks abiline, kes lihtsalt korra nädalas mu kodu märja lapiga üle käiks.

See otsus tuli tegelikult raskelt, sest miskipärast ma kardan koristajaid. Kuigi mul on olnud aastate jooksul lugematu hulk täiesti võõraid lapsehoidjaid (noh selles mõttes, et esmakordselt on nad ju võõrad, kelle olen lihtsalt netist leidnud), siis koristajat ma kardan oma koju lasta. Äkki ta sorib asjades? Äkki ta pole usaldusväärne? Ma kardan ka seda, et enne koristaja tulekut peaks koristama, sest kuidas ma lasen võõra inimese sellisesse tolmupessa.

Ühesõnaga võtsin kogu oma julguse kokku ja postitasin ühte Facebooki gruppi, et otsin koristajat ja kas keegi oskab kedagi soovitada. Olin ka valmis, et sinna kirjutatakse, et lehm, korista ise, mingi printsess oled v 😀 Aga no see oli irratsionaalne hirm täiesti, sest tuleb välja, et tegelikult on see kodukoristusasi väga levinud ja ma sain päris palju soovitusi, mida hakkan peagi läbi kaaluma.

Ma ei kujuta ette, mis tunne on näiteks esmaspäeval töölt koju tulla nii, et koristaja on just lahkunud ja korteri läikima löönud. Mida mõnu nii uut nädalat alustada on? Saab puhtas kodus õhtul veini avada, “Walking dead” vaadata ja zenni panna.

woman-506120_960_720

On teil kodus koristaja käinud? Kas eraisik või firma? Muidugi see sõltub tehtud töödest, aga mis olete maksnud?