Sel nädalal on elu niimoodi peale tulnud, et blogida ka enam ei jõua. Vabandan. Assistenti siiski võtma ei hakka, sest blogi olen ikka mina ise ning kui ma purjetan parasjagu korraks mingis teises tuules, siis nii on.

Aga… Ma ei saa salata, aga mind tõmbavad viimasel ajal inspireerivad inimesed. Mind, kes tegelikult inimkontakte eraelus pigem väldib. Seoses juba kuid väldanud fotokooliga minu elus on mul aga mingid meeled avanema hakanud ja salamisi lausa otsin inspiratsiooni. Inimestest. Seega käisin täna terve pika päeva vädalnud Reisifoto konverentsil. Mul polnud aimu ka, mis selle konverentsi point võiks olla, kuid… REISIMINE + FOTOD = tuleb minna!

Hommikul kell 10 olin juba Viru hotelli konverentsisaalis ja polnud kordagi sellist tunnet, et appi, täna lubas ju “kuumalainet” (20 kraadi, hahaa!) ja mina passin terve päeva siin. Hoopis vastupidi! Paar tuttavat nägu siin-seal, lisaks läbiviija minu enda fotokooli õpetaja Aivar Pihelgas, üks esinejatest Ivo, kes meid eelmine aasta Peruusse viis, ning väga palju ägedaid inimesi, igaüks rääkimas oma reisikogemustest ja pildistamisest.

Fotograafid Kersti Niglas ja Karem Härms olid ehtne näide selles, et kui unistada ja ka esimesed sammud astuda ei ole miski võimatu. Neil on oma fotostuudio juba aastaid, kus ma kunagi käisin oma elu esimesel fotoshoodil sõbrannadega, sellest ajast ma Kerstit mäletan. Aga mul polnud aimugi, et ta oma sõbrannaga üle maailma suurtel festivalidel pildistab või näiteks Kilimanjarole matkamist pildistama kutsuti. Mulle väga meeldis, kuidas Kersti kirjeldas läbi suurte takistuste ja raskuste mäkke jõudmist ning kuidas talle siis järsku meenus, et ta on ju fotograaf – tegi kolm klõpsu ja kukkus seal pikali ning magas 😀

Uku Randmaa kirjeldas, kuidas ta üksi maailmas ringi purjetab ja igas sadamas sõbrustab vanemate paaridega, kes teda alati lahkesti oma paati kutsuvad, sest neil paaridel endil on kõik jutud juba saja aastase abielu vältel räägitud. Venelaste paadis on ta justkui Venemaal, prantslaste paadis justkui Prantsusmaal ja niimoodi need kultuurid üksi läbi rändab. Hoopis omamoodi seiklus. Lõpuks küsis üks arglik hääl üle saali, et aga kas ta ei tahaks oma naisega sedasi reisida ja purjetada. Uku naeris ja ütles, et aga see ei oleks ju siis SEE reis. Siis oleks TEMA oma naisega see vana paar, kel on kõik jutud abielu vältel räägitud ja kes meeleheitlikult mõnda maailmarändirit oma paati ootaks, et elu huvitavaks teha 😀 Ühesõnaga see jutt näitas väga ilmekalt kõike seda, kui erinevad on inimesed ja nende nägemused ja unistused seoses reisimisega.

Uku tekstist jäi kõlama mingid sellised mõtted… (Kõike ei pea üks-ühele võtma).

Purjetamine on teistmoodi reisimine. See, mida kõik tarbivad, on emotsionaalses mõttes odav. Emotsioonid teevad meid rikkamaks. Teatud oskuste omamisel on võimalik oma emotsioone ja reisi ja teistega hiljem jagada.

Ivo Tšetõrkinil oli väga lahedalt oma etteaste üles ehitatud, jutt voolas nii intensiivselt, et isegi mina, kes ma temaga seal reisil, millest ta rääkis, olen käinud, oli ikkagi nii mõnus kuulata. Kel vähegi reisihuvi ja raha, minge Ivoga reisile! Laske end näiteks Peruusse või Kuubale viia ja kogeda kõike seda ehedat, mida Ivoga reisidel kogeda saab. Tohutult positiivne ja lahe inimene! Ma olen juba isegi hakanud mõtlema, et kuigi mul selleks aastaks on reisiplaanid tehtud, siis 2018 laseks end heameelega Ivol jälle kuhugi vedada, suva kuhu, äkki isegi Kuubale 😀 Eelistaks pigem Brasiiliat või mõnda muud Ladina-Ameerika riiki, nii et ootan 2018 reisikalendrit.

Hendrik Relve rääkis nii ägedatest ekspeditsioonidest. Nii omapärane oli kuulata, kuidas inimene räägib täie tõsidusega, kuidas teda tõmbab jää – suured jääkaljud ja jääkamakad. Kuidas suur mees õhkab üle saali: “Kui erinevad need jäemäed ikka olla saavad…” Ja annab kõik, et pildistada jäämägesid 😀 Nii lahe fetiš mu meelest. Minu helesinine meri on nii klišee selle kõrval, et lihtsalt piinlik 😀

Lisaks Hendrik Relve jutt hõimudest ja Aivar Pihelgase kogemused erinevate Aafrika hõimudega. Kui erinevad nad võivad kõik olla. Nii välimuselt kui ka suhtumiselt. Millised on ohud selliseid hõime külastades, mida peaks teadma ja millise jalajälje meie neile jätame. Kes tegelikult keda vaatama läheb? Meie neid hõime? Või vaatavad hoopis nemad meid? Mis siis saab, kui pärismaalastest hõimud turistide andamitega aastatega ära harjuvad, riigis mingid pöörded tulevad ja turiste enam ei tule? Mis saab hõimudest siis, kui nad on tänu turistide rahale unustanud, kuidas küttida ja ellu jääda…

Kõik mõtlemapanevad küsimused.

Ahjaa, mulle tundus nii irooniline see teema, kuidas Aafrika erinevate hõimude naised end ehivad. Teate küll näiteks neid, kes oma huule välja venitavad ja sinna järjest suuremaid taldrikuid sisse topivad. No ikka et meestele meeldida. Me vaatame, et imelik eks?! Miks nad seda teevad?! On see siis ilus?! Ja mida me (no ma ei mõtle sina või mina, aga saate aru küll eks) ise oma huultega siin teeme 😉

Aivar Pihelgase foto tema reisilt, pildistasin siin lihtsalt hetke tema esitlusest, et anda edasi seda kohta, kus mul huulemõtted (ja mõtted muudest iluprotseduuridest) tekkisid.