Eelmine nädal oli Ethelil koolis lemmikloomade näitus. See tähendas seda, et lapsed koos vanematega tulid koolihoovi oma lemmikloomakestega ning siis said kõik neid üksteise lemmikuid uudistada ja paitada ja nunnutada. Eelmine aasta me osa ei võtnud. See aasta tahtis Ethel aga väga koos Friskiniga esindatud olla. Kuna ma väga aktiivselt igasugustest kooliga seotud üritustest osa ei võta, siis mõtlesin, heaküll, teen lapsele seekord seda heameelt.

Valisime muidugi meie suurema flegmakassi, Friskini. Väike Jinx on arglik igasuguste külalistega, samal ajal kui Friskin meil kodus külalistele (keda käib tegelikult väga harva, erakud, nagu me oleme) kohe sülle hüppab ja keraks keerab. Sry J. et ma selle uduse pildi Sinust siia teisaldan, aga see on lihtsalt väga hea näide 🙂 Igaks juhuks ütlen, et pildil ei ole Karl 😀

Friskin külalistega bondimas

Mõeldud-tehtud. Kell 10 olin Friskiniga koolihoovis. Kass siiski end nii hästi ei tundnud ja näugus arglikult terve aeg. Eks ma natuke kahtlustasin ka – inimesed ja paid talle väga meeldivad, aga õue ta kardab. Aken ja katusel käik on tema viimane piir. Küll aga oli näitusel hulgaliselt loomi, kes nautisid ambience‘i täiest jõust.

Kassid, koerad, merisead, küülikud, hamstrid, villakhiired, veesisalikud (?)… Meie Friskin oli täielik hitt. Lapsed ja õpetajad tahtsid pai teha, pildistasid, küsisid igasugu küsimusi. Osad arvasid, et see on koer, ja lähedale jõudes kiljusid, et issake, see on ju kass. Suured poisid, kes muidu ilmselt faa-faa ringi käivad, tulid juttu tegema ja kassi nunnutama 🙂 Ühel perel oli samasugune oriental kodus ja selle poisi ja tema emaga jäin ka pikemalt kassijuttu ajama.

Ethel oli nii uhkelt oma loomaga. Keegi võõras küsis kõva häälega, kelle kass see on, ja Etheli üks poisist sõber vastas talle uhkusega: “See on MINU SÕBRA kass!” 🙂

Meie kass seda üritust ei nautinud. Midagi hullu ka polnud, ta ei rabele ega lähe hüsteeriasse, ega midagi sellist, aga ta siiski kartis. Sellised loomanäitused on okei minu jaoks ikkagi vaid siis, kui loomad selle pärast ei kannata, seega me pigem järgmine aasta osa ei võta. (Kui me just juhuslikult mõnda koera ei omasta, kellel poleks ilmselt midagi koolihoovis nuuskimise ja sõprade leidmise vastu).

Peitsin võõrad lapsed kaabude alla ära 🙂