Ethel on ammu sellises vanuses, et igat emme juttu enam pimesi ei usu. Üks õhtu traditsioonilist head-ööd-musi tehes ja vahel maailma asju arutades küsisin Ethelilt nii muuseas retooriliselt, et kas ta teab, et ema armastus oma lapse vastu on maailmas kõige suurem armastus üldse. Eeldasin, et jõuame sealt tavalise “Aga kui palju sina mind armastad?” küsimuse juurde, kus ma vastan, et “Armastan sind tuhat-miljon!”…

Ei, seekord sain ma väga kiiresti ja kriitiliselt ning elavalt tagasilöögi.

“Aga kui maailmas oleks kõige suurem armastus ema armastus oma laste vastu, siis miks on paljud lapsed lastekodudes? Ah? Mine räägi seda nendele lastele. Nendele, kelle emad on idioodikud!”

Idioodikud on Etheli sõna joodikute kohta, kes siis ilmselt tema meelest on ka idioodid. Või on see selline sõnavääratus, mida väiksemad lapsed teevad. Näiteks “iminene” või “kepsut”. Ma ei teagi, kust see täpselt tuleb. Ta pole kunagi öelnud kellegi kohta idioot, aga idioodikute kohta on ta küsinud mult küll. Näiteks siis, kui tänaval kuskil sellist eluheidikut, kes silmnähtavalt ka joodik on, koos näinud oleme.

Karm sõna – idioodik. Aga see on ka karm, kui joomise tõttu su oma lapsed lastekodusse satuvad…

Kuskilt kunagi väga-väga ammu (äkki mingi totter Delfi artikkel vms) jäi silma küsimus, et kui teil oleks valida, kelle te enne hädaohust päästate, kas oma mehe (laste isa) või lapse, siis kelle te valiksite. Õudne küsimus, aga minu meelest on sel küll vaid üks vastus, mis hinge kriipima ei jää.

PS: Pildil on Ethel viiene ja tsillib Küprosel.