Eile lugesime lapsega Astrid Lindgreni raamatut “Hakkaja Kaisa”. Seal on lühikesed lood, aga tänapäeva lapse jaoks päris keerulised mõista. Sõnakasutus on selline… Et nagu mulle meeldib, aga laps ei saa eriti aru. Mäletan, et kunagi kui mu laps umbes 5ne oli, hakkasin talle “Vahtramäe Emilit” lugema, sest see oli kunagi minu lemmik. Lapsel oli raske tekstist aru saada. Kes on sulane? Mis on supitirin? Misasjad on öörid? Lisaks kõik need keerulised Rootsi külade nimed… Olgem ausad, Smalandis Vahtramäe külas ei ole tegevused ja eluolu päris selline nagu meil Tallinnas. Isegi selline mitte, nagu meil tänapäeval maal vanaema juures.

Ka “Hakkaja Kaisa” sõnakasutus on lapsele väljakutse. Eriti, kui ta ise üksi loeb. Ütleme nii, et Astrid Lindgrenil on lihtsamaid raamatuid. Aga eile ma minestasin. Okei, ma ei minestanud. Aga no, äkki korraks ikkagi minestasin ka…

Jutt oli ühest perest, kus kassil sündisid pojad. Lapsed olid väga õnnelikud. Ühe kassipoja kinkisid nad halvatud poisile, et ta ei peaks üksi olema. Kõik oli nii nunnu. Ning siis:

Aga majas ei saa pidada mitut kassi, selle asja tegi ema kannatlikult oma tüdrukutele selgeks. Nii et nüüd seisab maalermeistri aias kirsipuu all väike valge rist. Ja sellele ristile on tindipliiatsiga üpris kõverike tähtedega kirjutatud: “Siin puhkavad Mesak ja Abednego, keda sügavalt leinavad Annastina ja Väiketirts ja paljud teised kassid.”

Aaaaaaaaaaaaah!!!! Aaaaaaaaa!!!!!!! Jaa, ma vist ikkagi korraks minestasin. Siin pole asi muidugi sõnakasutuses ja tegelikult pole ka Astrid Lindgren julm, aga lihtsalt… Ajad olid sellised? Kassil sündisid pojad, nad löödi kiviga surnuks või uputati ära ja see oli normaalne. Nii normaalne, et sellest sai kirjutatada lasteraamatus. Kui paratamatusest.

Hea küll, lasteraamatu kirjutamine ei ole näitaja, sest laste muinasjutud on ühed õudsamad mõrvalood üldse mu meelest, aga no ikkagi. Ja olen nõus, et tänapäeva laste multikad, filmid, raamatud ja arvutimängud on hullemat vägivalda täis, aga ma ei kirjutanudki, et mul laps minestas. Ma ise olin šokis. Ja just seepärast, et meenuski, et vanasti tõesti löödi loomapoegi niimoodi maha. Eks ka tänapäeval tehakse seda. Siiski olen ma elanud pigem ilusas naiivses lootuses, et nüüdisajal, kus Facebooki kaudu jms levib info nagu kulutuli jms, siis loomapoegadele leitakse ikkagi uued kodud.

Ohh jah… Nii kurb.

IMG_2900