Astrid Lindgren on nii julm!

Astrid Lindgren on nii julm!

Eile lugesime lapsega Astrid Lindgreni raamatut “Hakkaja Kaisa”. Seal on lühikesed lood, aga tänapäeva lapse jaoks päris keerulised mõista. Sõnakasutus on selline… Et nagu mulle meeldib, aga laps ei saa eriti aru. Mäletan, et kunagi kui mu laps umbes 5ne oli, hakkasin talle “Vahtramäe Emilit” lugema, sest see oli kunagi minu lemmik. Lapsel oli raske tekstist aru saada. Kes on sulane? Mis on supitirin? Misasjad on öörid? Lisaks kõik need keerulised Rootsi külade nimed… Olgem ausad, Smalandis Vahtramäe külas ei ole tegevused ja eluolu päris selline nagu meil Tallinnas. Isegi selline mitte, nagu meil tänapäeval maal vanaema juures.

Ka “Hakkaja Kaisa” sõnakasutus on lapsele väljakutse. Eriti, kui ta ise üksi loeb. Ütleme nii, et Astrid Lindgrenil on lihtsamaid raamatuid. Aga eile ma minestasin. Okei, ma ei minestanud. Aga no, äkki korraks ikkagi minestasin ka…

Jutt oli ühest perest, kus kassil sündisid pojad. Lapsed olid väga õnnelikud. Ühe kassipoja kinkisid nad halvatud poisile, et ta ei peaks üksi olema. Kõik oli nii nunnu. Ning siis:

Aga majas ei saa pidada mitut kassi, selle asja tegi ema kannatlikult oma tüdrukutele selgeks. Nii et nüüd seisab maalermeistri aias kirsipuu all väike valge rist. Ja sellele ristile on tindipliiatsiga üpris kõverike tähtedega kirjutatud: “Siin puhkavad Mesak ja Abednego, keda sügavalt leinavad Annastina ja Väiketirts ja paljud teised kassid.”

Aaaaaaaaaaaaah!!!! Aaaaaaaaa!!!!!!! Jaa, ma vist ikkagi korraks minestasin. Siin pole asi muidugi sõnakasutuses ja tegelikult pole ka Astrid Lindgren julm, aga lihtsalt… Ajad olid sellised? Kassil sündisid pojad, nad löödi kiviga surnuks või uputati ära ja see oli normaalne. Nii normaalne, et sellest sai kirjutatada lasteraamatus. Kui paratamatusest.

Hea küll, lasteraamatu kirjutamine ei ole näitaja, sest laste muinasjutud on ühed õudsamad mõrvalood üldse mu meelest, aga no ikkagi. Ja olen nõus, et tänapäeva laste multikad, filmid, raamatud ja arvutimängud on hullemat vägivalda täis, aga ma ei kirjutanudki, et mul laps minestas. Ma ise olin šokis. Ja just seepärast, et meenuski, et vanasti tõesti löödi loomapoegi niimoodi maha. Eks ka tänapäeval tehakse seda. Siiski olen ma elanud pigem ilusas naiivses lootuses, et nüüdisajal, kus Facebooki kaudu jms levib info nagu kulutuli jms, siis loomapoegadele leitakse ikkagi uued kodud.

Ohh jah… Nii kurb.

IMG_2900

 

 

31 thoughts on “Astrid Lindgren on nii julm!

  1. Väga ebard on rääkida surnud autorist. Ja üleüldse, tõlkija asi on see, mitte raamatu autori!!!!! Tule taevas appi!

    1. See on Sul nii lamp kommentaar, et tegelikult ma isegi peaks hoiduma sellele vastamast, sest Sa ju ABSOLUUTSELT ei saanud aru, mida ma kirjutasin. Raamatu autoril ja tõlkijal (kuidas see kasside lugu üldse tõlkijat puudutab? 😀 Kas ta pidi kirjutama loo ümber või? :D) ei ole mitte midagi viga, ma kirjutasin sellest, et see lugu meenutas mulle, et kunagi oli tõesti täiesti normaalne tappa kassipoegi ja nad uputati üldjuhul.

  2. Väga ebard on rääkida surnud autorist? Püha püss, siis peaks kõik klassikud ja SURNUD autorid mingisse keelatud nimekirja panema ja keegi peaks ka koolidele teada andma, et kohustuslikus kirjanduse on palju ebardlikku.

  3. Facebook on siiski nii hiljutine nähtus, et vaevalt see seniseid tavasid kiiresti muudab.
    Mida teeb yksi elav FB-ta maanaine kassipoegadega, kui ta just kassikasvandust luua ei soovi?

    1. Õnneks on tänapäeval küllaltki levinud kastreerimine ja steriliseerimine, mis tegelikult juba eos välistab selle olukorra.

      1. Kindlasti, aga seda siiski päris paljud kahjuks ei kasuta.

        Mu enda maal elav sõbranna on pidevalt FBs kassipoegi jagamas.

        Küll ei saanud piisavalt vara steriliseeritud, küll oli miski muu häda.

      2. Kahjuks see on levinud pigem linnas. Maal on kahjuks ikka veel nii palju neid, kes arvavad, et kui nemad ei lase kassil poegi saada, siis näe kui kurvad kõik need poegade otsijad on. 🙁 Me võtsime oktoobris suurele kassile lisaks väikese. Poja, sest töökaaslase tuttaval vanainimesel oli just. Ja kui siis nad hakkasid meile seletama, et kiisule tuleks muna sööta ja vabalt lasta ringi käia ning jahmusid, kui ütlesin, et ta saab kastreeritud ja meil mingit vabapidamist ei ole, et käis kus tahad, siis peeti imelikeks. Hiljem toodi välja, et näe.. kus me õnnetud linnainimesed oleks üldse muidu pojakesed saanud kui too vanainimene ei laseks emakassil poegi saada.
        Ja eks need muud tõed ole seal ka nende jaoks loomulikud..

  4. Ma alles hiljuti lugesin pahaaimamatult 8a tütrele unejuttu mingist muinasjuttude kogumikust – jutt algas sellega, et vaena tüdruk käis paljajalu talvel mööda linnatänavat ja müüs tuletikke. Koju ei saanud minna, sest ema oli kuri kui raha polnud teeninud. Keegi neid ei ostnud ja tüdruk varises väsinult lõpuks kuskile seinaäärde maha. Hakkas sooja saamiseks ükshaaval tuletikke põlema tõmbama. Nägi siis unes ja külmumissurma eelses segaduse hoos oma vanaema, kes teda kaasa kutsus. Ja hommikul leiti väike tüdruk külmuks surnuna tänavalt, aga naeratus oli näol.

    Ma iga kord peale mingi jutu lugemist küsin, et mis tema arvab, mis oli jutu mõte ja mida sellest õppida. Ma tõesti ei saanud seekord aru, mis jutu point on või mida sellest peaks õppima. Peale selle, et s**** happens ja surm on vahel kergendus, aga kas see peab niimoodi, just muinasjutu raamatusolema? Isegi punamütsikeses saab ju vanaema hundi kõhust välja ja lumivalguke köhib oma õunatüki kurgust välja. Laps ei jäänud peale seda magama ka hästi, ütles, et pahad mõtted tulevad.

      1. Ma kuulasin hiljuti sama lugu autos koos oma lapsega. Nii ilus lugu, täpselt selle hetkeni kui külmunud surnukeha leiti. Mõtlesin samamoodi,et no miks ometi ja mida see õpetama pidi? Õnneks oli lugu norra keeles ja mu laps ilmselt sellest aru ei saanud, aga minu jaoks oli ka see lugu liiga julm ja ma rohkem seda kuulata/lugeda ei taha. Mitte ammu aega tagasi oli ETV2-s ka see film. Väga ilus ja armas tundus kõik, aga kuna ma teadsin, kuidas lugu tegelikult lõppeb, siis panin teisele kanalile.

        1. See muinasjutt on ikka VÄGA õpetlik! Küll aga peaks seda lugema pigem täiskasvanud! Liina ehk tõi pointi välja juba.

      2. No jaa, kusjuures illustreeritud pildid olid ka juures, väike tüdruk seina ääres külmetamas ja pärast pikali ja politsei ja linnarahvas ümber. Samas, kui järele mõelda, siis oligi väga õpetlik lugu, et peaks kõrgelt hindama seda sooja voodit, mis sul olemas on ja alati ei ole olemas ‘happily ever after’

        1. Oijah, see on see praegusaja lastekirjanduse häda, et teoorias peaks kõik raamatud enne unejutuks lugemist / lapsele andmist ise läbi lugema, aga ei jõua ju :S Suur osa on sellised, kus ei tõlkija ega toimetaja pole õigekirjast undki näinud (need tunneb õnneks sageli juba välimusest ära mingil kummalisel moel) + siis niisugused nagu siin kirjeldatu … Kui mu mõne päeva eest kuueseks saanud neiu seda kuulma või lugema oleks juhtunud, siis oleks me paar kuud sellest igal õhtul enne magamajäämist kuulnud … Meenub mõne nädala tagune õhtu, kus ma rumala peaga – oli kuidagi kosmosekatsetustest juttu – talle Belkast ja Strelkast rääkisin, laps põhimõtteliselt nuttis magama end suurest kurvastusest :S. Vaatad peale, et juba täitsa suur ja mõistlik, aga ei ole ikka veel “suur” …

    1. Võib-olla mina olen siis liiga vana juba, aga ma mäletan küll, et lapsepõlves sai ikka igasuguseid muinasjutte loetud, sh ka seda “100 rahva muinasjutud” vms sarja, mis oli õhukestes köidetes. VÄGA paljud muinasjutud on tegelikult kurbade või õudsate lõppudega. See, et muinasjutt on ilus ninnu-nännu, kus elatakse rõõmsalt elu lõpuni, on ju tegelikult vaid Disney ja muude ümberkirjutajate teene, päris vendade Grimmide lood ongi… grim, ehk jubedad. Muinasjuttude eesmärk oli vanasti just olla õpetlik, hoiatav, manitsev. Ega Disney muinasjuttudes on ju ka surma ja õnnetusi, lihtsalt surma saavad “õelad” ja “pahad” tegelased 🙂

      Võib-olla ma ei oska hetkel seda asja lapsevanema pilgu läbi näha ja ei näe seetõttu selles nii suurt probleemi, ent muidugi võib lapsevanem ise eelnevalt eeltööd teha ning otsustada, milliseid raamatuid lapsele lugemiseks anda. See aga eeldab, et lapsevanem on ise teadlik loetavast kirjandusest ja on raamatuid ise enne läbi lugenud/sirvinud. Lindgren on muidugi selles mõttes klassikaline, et ta ju kirjutaski asjadest, mis olid tol ajal normaalsed – ega keegi siis tema raamatuid nüüd ümber ei hakka kirjutama, heal juhul toimetatakse natuke… Sellisel juhul tuleb lihtsalt leppida uuemate raamatutega, kus on teada, et selliseid probleeme ei ilmne.

      Kui juba näiteks noorteromaanidest rääkida, siis mille poolest (minu ajal popp olnud) “Kuidas elad Ann?” parem oli? Seal oli ju juttu seksist, narkootikumidest, alkoholist, pidudest jt teistest (meie mõistes) hulludest asjadest, ometi mäletan ma juba 10-aastaseid seda raamatut lugemas (ise olin ikka vast pigem 12-13). Muidugi on 13-aastase ja 8-aastase vahel suur vahe, aga aina enam loevad ka nooremad kui eelteismelised ja teismelised igasuguseid (võikaid) noorteromaane, kus on palju hullemaid asju kirjutatud kui see mainitud tikutoositüdruku lugu.

  5. Et osadest asjadest sa arvad saab tavaliselt rääkida (http://ebaparlikarp.ee/?p=29624) ehk siis kui teised on šokis siis on see sinu arvates suht tavaline asi ja ei midagi hullu (pingutavad üle) ning saab ju kenasti seletada ja nüüd kui ise midagi lapsele pigem ebasobilikku avastad siis “minestad”? 🙂
    “Tütarlaps tikkudega” peaks olema Anderseni muinasjutt. Lugesin ise seda kui olin algklasside laps ja see on siiani hästi meeles…ju jäi hinge!

    1. Ma ju kirjutasin oma postituses, et ega mul laps ei minestanud. Talle seletasin ära, kuidas vanasti kassipoegadega tehti. See polnud mingi probleem. Miks mina nö “minestasin” oli see, et MUL TULI MEELDE, KUIDAS VANASTI LOOMAPOEGI JULMALT TAPETI.Ja see oli julm.

      Kui sa nüüd räägid tuletikuloost, siis mis selle point oli, mida lapsele üldse seletada? Ma võin lapsele rääkida, et vanasti tapeti kassipoegi ja et on olemas narko, aga kui loo mõte on selline “meh”, siis pole ju midagi seletada!

      Aga cool, kuidas sa tahad otsida mingeid loogikavigu mu blogist 😀

    2. kas kommenteerija suur emm punktiga ei taju vahet surma, vägivalla ja julmuse või geide ja kokaiini vahel? kui ei, siis pole midagi rääkida. kui jah, siis… pole nagu ka midagi rääkida:D

      aga anni ja sass henno lood mulle meeldisid. ma olin anni lugude ajal peategelasest natuke vanem ja sass henno loo põhitegelastega ilmselt umbes üheealine ja neis raamatutes oli see… miski. seal oli seda nooruse toorust, pimedust ja kahest otsast põlevat eluküünalt, mis mind eriti tol hetkel väga kõnetas (ma tean, et paljudele ei meeldi see kõnetamise sõna, aga elage üle:D). see oligi paljude elu, ja natuke, kuigi mitte täielikult minu elu ka.

      http://www.minaolinsiin.ee/failid/mina_olin_siin.pdf kui millalgi aega tekib, peabki jälle…

      1. See ei olnud paraku mu kommentaari mõte 🙂 asi pole vahes vaid seletuses 😉 ilmselgelt on vahe gei, narko ja surma vahel?! Ma ei leia,et see oli isegi mainimist väärt, et ma sellest aru sain, või?! Ka sellist kurba asja nagu surm saab ju lapsele samamoodi kenasti ära seletada nagu antud blogi autor oma eelmises postituses soovitas 🙂
        Loogika vigu ega ka loogikat üldiselt ma blogidest ei otsi!
        Kardan, et linnas jah tänapäeval ehk on asi paranenud aga kahjuks usun, et kuskil maal on selline tegutsemisviis siiani aktuaalne :/ ehk siis see JULM viis ei ole täielikult kadunud…

  6. Lisakommentaariks veel nii palju, et lastekirjandus on tegelikult üllatavalt julm. Isegi kui nö “klassikaline” välja jätta, isegi uuem kirjandus, eriti väliskirjandus, on kohati ikka üle mõistuse julm. Mina mäletan, et omal ajal näiteks nii mõnigi noorteromaan sai kõõrdpilgu osaliseks, kuna seal oli juttu noorteprobleemidest, suhetest, alkost jne (ilmselgelt mitte mõeldud lugemiseks alla 10-aastastele lastele) ja tänapäeval ma vaatan, et aina nooremad ja nooremad tahavad ning saavad selliseid raamatuid lugeda (ja kirjastatakse ka selliseid raamatuid rohkem). See, mille üle meie vanemad omal ajal ähkima-puhkima hakkasid, on tänapäeval valdavalt nii väike asi, et minu arust loevad praegused teismelised kohati ikka väga vägivaldset ja võikat kirjandust 😀

  7. Laste raamatud võiksid olla ajastukohased. Probleemid ja mured, mis puudutavad neid hetkel ja on päevakohased. Neil ju puudub kujutelm milline oli maailm mitukümmend aastat tagasi.
    Teine tähelepanek on see, et tasub valida eesti autoreid. Tõlgitud tekst ei ole enamasti nii voolav ja hea rütmiga. Meil on täielikud lemmikud Kristiina Kass, Andrus Kivirähk, Aino Pervik, Priit Põhjala. Need pakuvad lapsele tõsiselt nalja ja naeru 🙂
    Sipsik jms on pigem enda nostalgia.

    1. Mihkel Raud rääkis oma raamatus, kuidas tema 80a ema Aino Pervik ostis I phone. Miks? Et saada aru, kuidas lapsed mõtlevad ja et ta saaks kirjutada raamatuid tänapäeva lastele 🙂 Mid muidugi ei tähenda, et lapsed vanu raamatuid lugeda ei võiks.

  8. Haha. Vanasti olid muinasjutud puhtalt pedagoogilised. Originaalid olid veel julmemad (no vanaema ja Punamütsike ei saanud tegelikult hundi kõhust kuskile), kui praeguseni jõudnud variandid. Lapsed pidid neist õppima, et näiteks metsa minna on ohtlik – keegi sööb su ära jne.
    Ja ma olen oma laste pealt vaadanud, et neid see igapäevane “julmus” eriti ei eruta – vaatavad rahulikult lamba tapmist pealt ja esitavad asjalikke küsimusi näiteks. Kassipoegade uputamisega muidugi kogemust pole ja seda ma õigeks ei pea.

  9. Muinasjuttude algne idee oli jah lapsi ohtude eest hoiatada. Vennad Grimmid nö ilustasid paljusid klassikalisi Prantsuse ja Saksa muinasjutte nagu punamütsike, okasroosike, lumivalgeke, Hansuke ja Greteke jne. Originaalis olid need palju koledamad, vägivaldsemad ja ka seksuaalsemad just sellel eesmärgil, et lapsed oleksid teadlikud ohtudest nagu kurjategijad, vägistajad, vargad, petturid jne. Tuleb meeles pidada, et need muinasjutud pärinevad keskajast.

    1. Jah, Grimmid ilustasid Charles Perrault’ originaalloomingut ja kirjutasid neile lugudele leebed lõpud. Aga Perrault ei elanud siiski mitte keskajal vaid 17. sajandil.

  10. Sellega seoses meenub mulle see, et ühes kirjandusteaduse loengus viidati teooriale, et stseen, kus hunt punamütsikese ära sööb on hoopis vägistamise allegooria. Punane müts ja keep näitavat seda, et ta on just saanud naiseks – tal on hakanud menustruatsioon.

  11. Julmust on vana-aja raamatutes tõepoolest. Aeg oli selline, mõnel pool maailmas on endiselt niisugune või veel hullem olukord. Surmaga lapseeas kokkupuutumine on tegelikult loomulik nähtus, palju loomulikum kui narkoteema, võib-olla ongi parem sellest kõigepealt raamatust lugeda? Aga kassipoegade-lõik on tõesti jube, kui mõtlema hakata.

    Aga imelike vana-aja sõnadega on niisugune lugu, et lapsevanem saab kõik need sõnad ilusti lapsele ära seletada. Öörid on nagu sendid, aga Rootsis. Lihtne, selge, laps teeb ahah. Sulane on mees, kes on talus tööl, vanasti oli kombeks, et tööle võetud inimesed elasid oma töökohas. Laps teeb ahah. Supitirin … no mina lähen võtan kapist ja näitan. 😛 (me pärisime mõne aasta eest vanavanaema korterisisustuse, temal ei läinud enam vaja …) Sellepärast on ühislugemine ja ettelugemine head asjad, et saab ükskõik mis hetkel pausi teha ja arutada, mida üks või teine asi tähendab ja mida sellest arvata. Sõnavara kasvab ja maailmapilt avardub.

    1. Loomulikult saab need sõnad lahti seletada. Selles polnud minu jaoks küsimus. Huvitav on pigem see, et kui mina veel 25a tagasi seda raamatut ise lugesin, siis sain aru, aga tänapäeva lapsele on see jutt juba veidi ulme, nii nagu Harry Pottergi 😀 Lihtsalt huvitav, kui kiiresti maailm areneb ja uus põlvkond on hoopis teistmoodi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *