Paar nädalat omapea koos lapsega ja ilma Karlita kodus olles…

• Hakkab tekkima mingi riidekuhi just sinna kohta, kus muidu pidevalt Karli riidekuhi vedeles ja ma imestusega mõtlesin, et kas see on mingi maagilise magnetväljaga koht, mis tõmbab riideid. Selgus, et ongi.
• Karli öökapikesele on tekkinud Shopkinsite elumaja, kus käivad külas ka My Little Pony ja Pet Shopi nukukesed.
• Ma lähen kell 9 õhtul kodus voodisse ja kell 10 me magame juba ning hommikul tööle minnes on tunne nagu ma poleks kodus üldse olnudki.
• Ma suudan normaalsetel aegadel süüa ja õhtul mitte näksida kõikvõimalikke asju külmkapist. Järeldused: Karl on hoopis see, kes ostab koju igasuguseid ahvatlusi, tahab mind paksuks sööta ning ise kaob siis mitmeks nädalaks spordilaagrisse.
• Ma ei jää tööle hiljaks, sest iga päev jääb ära etapp minu elus, kus ma hommikul pärast dušši viskan end voodile pulgaks ja arutlen kaaslaseks veel täiesti magav Karl, kuidas voodi on kõige parem koht maailmas. Järeldus: mulle meeldib isegi magav publik, peaasi, et keegi “kuulaks”.
• Ma ei viitsi vahetada voodilinasid välja, mis sest, et siin on suured šokolaadijäätise plekid. Kui ma poleks üksi, siis ma oleks linad ammu välja vahetanud, sest see šokolaad näeb siin voodis välja, nagu keegi oleks siia s****nud.
• Ma loodan, et korteris korgid välja ei löö (paar korda aastas on juhtunud), sest mul pole aimugi, kus need imeloomad siin üldse on. Mis on irooniline, sest vanas korteris oli kõikidest korteri vigadest korkide välja löömine kõige sagedasem, aga ma kutsusin elektriku koju kõigist nendest 220 korrast vaid ühel korral ning siis ma ka vist õpetasin teda, et mis tegema peab.
• Natuke on nagu igatsus ka või nii, aga samas pole sellist paanilist noorpaari suren-üksi-ära-kui-sa-kas-või-2-ööd-eemal-oled tunnet.
• Tegin ahjukartuleid kogemata teisega arvestades nii palju, et ma söön neid vist nüüd seni, kuni Karl tagasi.