Meie Peruu reis oli Amazonas Reisidega. Kel huvi, siis järgmise aasta kevadel ning ka sügisel peaks sama reis jälle toimuma. Programm ja muu info on siin. Hind on muidugi krõbe, aga samas on see tõesti ikkagi elamus- ja seiklusreis ning mina ei kujuta ette, et minusugused sellise reisi kuidagi ise üksi ette võtaks, eriti selle džungli osa.

Igatahes soovitan ma väga. Kui aus olla, siis isegi pelgan uut mingit sarnast reisi ette võtta, sest latt on päris kõrgele tõstetud. Põhimõtteliselt tõstis selle lati taevasse meie reisijuht Ivo. Reisijuhist oleneb ikka väga palju. Ivo on selline tüüp, et tõesti tunneb Peruud ja neid kohti, kus käisime, kohalikud tunnevad teda ka. Igal hommikul tõmbas ta hea tujuga meie väikse grupi käima ja oli viimane, kes õhtul/ öösel kustus. Peale niiöelda “kohustusliku” osa vedas ta meid mõnel õhtul ka kohalikele pidudele, kus neid oli… Rääkis ülinaljakalt oma enda seiklustest ja juhtumistest minevikust. Väga humoorikas, abivalmis, lahe ja vahetu inimene! Tekkis tunne, nagu reisiks hea tuttavaga, mitte nö ostetud reisijuhiga. Reisi tempo ei ole selline, et tavaline inimene hinge heidab, ning piisavalt on aega ka omaette olla ja igale peole või matkale ei pea ka kaasa minema.

Mu teine unistus on olnud ju Tansaania safari (loodus ja loomad) ja seal lähedal asuv Sansibar (helesinise veega rannapuhkus otsa). Aga kellega sinna minna? Mati Kaaluga ma väga ei viitsiks. Ivo soovitas Kon Tiki reise ja nende Tansaania ja Sansibari reisi ja giidi. Kui ta soovitab, siis tõenäoliselt on aus värk. Ma olin Kon Tikist midagi nagu varem kuulnud küll, aga polnud aimugi, kas nad on ka usaldusväärsed või mis värk on. Igatahes hakkasin ma nüüd vaatama pakutavaid programme ja mulle tundub hoopis nende Costa Rica väga lahe. Seal on jälle seda loodust, mida ma juba igatsen, ja on ka ilusat rannapuhkust, mida Peruu reisil polnud (Peruus lihtsalt ei ole ilusaid randu).

Tansaaniaga on aga nii, et see Amazonase džungel oli kuidagi nii intensiivne, et ma vist ei suudaks kohe järgmisena minna nädalaks jälle täiesti tsivilisatsioonist välja. “Oma kuuepäevasel safaril sõidame läbi Tansaania põnevamad safaripargid – Tarangir, Lake Manyara, Ngorongoro ja loomulikult neist kõige kuulsama Serengeti” (Kon Tiki kodulehelt). Ma tean, et ma tahan seda teha, aga ma tunnen, et mitte järgmisena.

Mõni aeg enne Amazonase reisi kirjutasin sellise postituse – Järgmised reisisihtkohad. Aga selle reisi lõpu poole hakkasin aru saama, et see reisinimekiri on täiesti mööda ja pahupidi. Jaapan – ei viitsi. Bali – pidi olema üleni täielik turistilõks. Tansaania safari – kunagi hiljem. Etioopia – suure reisigrupiga küll ei tahaks. Lõuna-Korea – lugesin mingi reisikorraldaja programmi läbi ja see ei tõmmanud üldse. Pea oli täiesti tühi – mis järgmiseks? Seda Peruu vaesust ja viletsust nähes tekkis tunne, et tahaks hoopis kuhugi Aasia suurlinna ja luksust, aga ikkagi mida täpselt. Või siis ikkagi Costa Rica taoline lopsakas loodus? Ühesõnaga maailmapilt ja maakaart on korralikult sassis.

Võibolla ei peagi punnitama ja otsima. Mingi mõte tuleb, siis tuleb. Või kui Ivo äkki mingi laheda uue reisi oma programmi võtaks, siis paneks end ka kohe kirja. Pärast meie reisi läks ta kohe edasi uue seltskonnaga Kuubasse, aga see on nii suletud riik ja ei kutsu kohe üldse.

Ja enne seda tuleks tulevaks kevadeks-suveks üks lühem perereis ära planeerida. Aga ka selleks tuleks mingi sihtkoht muidugi leida 🙂

Päise foto: Kon Tiki reisid – Costa Rica.