Mis järgmiseks?

Mis järgmiseks?

Meie Peruu reis oli Amazonas Reisidega. Kel huvi, siis järgmise aasta kevadel ning ka sügisel peaks sama reis jälle toimuma. Programm ja muu info on siin. Hind on muidugi krõbe, aga samas on see tõesti ikkagi elamus- ja seiklusreis ning mina ei kujuta ette, et minusugused sellise reisi kuidagi ise üksi ette võtaks, eriti selle džungli osa.

Igatahes soovitan ma väga. Kui aus olla, siis isegi pelgan uut mingit sarnast reisi ette võtta, sest latt on päris kõrgele tõstetud. Põhimõtteliselt tõstis selle lati taevasse meie reisijuht Ivo. Reisijuhist oleneb ikka väga palju. Ivo on selline tüüp, et tõesti tunneb Peruud ja neid kohti, kus käisime, kohalikud tunnevad teda ka. Igal hommikul tõmbas ta hea tujuga meie väikse grupi käima ja oli viimane, kes õhtul/ öösel kustus. Peale niiöelda “kohustusliku” osa vedas ta meid mõnel õhtul ka kohalikele pidudele, kus neid oli… Rääkis ülinaljakalt oma enda seiklustest ja juhtumistest minevikust. Väga humoorikas, abivalmis, lahe ja vahetu inimene! Tekkis tunne, nagu reisiks hea tuttavaga, mitte nö ostetud reisijuhiga. Reisi tempo ei ole selline, et tavaline inimene hinge heidab, ning piisavalt on aega ka omaette olla ja igale peole või matkale ei pea ka kaasa minema.

Mu teine unistus on olnud ju Tansaania safari (loodus ja loomad) ja seal lähedal asuv Sansibar (helesinise veega rannapuhkus otsa). Aga kellega sinna minna? Mati Kaaluga ma väga ei viitsiks. Ivo soovitas Kon Tiki reise ja nende Tansaania ja Sansibari reisi ja giidi. Kui ta soovitab, siis tõenäoliselt on aus värk. Ma olin Kon Tikist midagi nagu varem kuulnud küll, aga polnud aimugi, kas nad on ka usaldusväärsed või mis värk on. Igatahes hakkasin ma nüüd vaatama pakutavaid programme ja mulle tundub hoopis nende Costa Rica väga lahe. Seal on jälle seda loodust, mida ma juba igatsen, ja on ka ilusat rannapuhkust, mida Peruu reisil polnud (Peruus lihtsalt ei ole ilusaid randu).

Tansaaniaga on aga nii, et see Amazonase džungel oli kuidagi nii intensiivne, et ma vist ei suudaks kohe järgmisena minna nädalaks jälle täiesti tsivilisatsioonist välja. “Oma kuuepäevasel safaril sõidame läbi Tansaania põnevamad safaripargid – Tarangir, Lake Manyara, Ngorongoro ja loomulikult neist kõige kuulsama Serengeti” (Kon Tiki kodulehelt). Ma tean, et ma tahan seda teha, aga ma tunnen, et mitte järgmisena.

Mõni aeg enne Amazonase reisi kirjutasin sellise postituse – Järgmised reisisihtkohad. Aga selle reisi lõpu poole hakkasin aru saama, et see reisinimekiri on täiesti mööda ja pahupidi. Jaapan – ei viitsi. Bali – pidi olema üleni täielik turistilõks. Tansaania safari – kunagi hiljem. Etioopia – suure reisigrupiga küll ei tahaks. Lõuna-Korea – lugesin mingi reisikorraldaja programmi läbi ja see ei tõmmanud üldse. Pea oli täiesti tühi – mis järgmiseks? Seda Peruu vaesust ja viletsust nähes tekkis tunne, et tahaks hoopis kuhugi Aasia suurlinna ja luksust, aga ikkagi mida täpselt. Või siis ikkagi Costa Rica taoline lopsakas loodus? Ühesõnaga maailmapilt ja maakaart on korralikult sassis.

Võibolla ei peagi punnitama ja otsima. Mingi mõte tuleb, siis tuleb. Või kui Ivo äkki mingi laheda uue reisi oma programmi võtaks, siis paneks end ka kohe kirja. Pärast meie reisi läks ta kohe edasi uue seltskonnaga Kuubasse, aga see on nii suletud riik ja ei kutsu kohe üldse.

Ja enne seda tuleks tulevaks kevadeks-suveks üks lühem perereis ära planeerida. Aga ka selleks tuleks mingi sihtkoht muidugi leida 🙂

Päise foto: Kon Tiki reisid – Costa Rica.

 

 

 

 

 

10 thoughts on “Mis järgmiseks?

  1. Ma lihtsalt uudishimust (mitte norimise pärast) küsin, kuidas sa oma reise pere ja kodu ülalpidamise kōrvalt finantseerid ? 🙂 Mul on su blogist jäänud pigem mulje, et olete suhteliselt nö keskklassi kuuluv pere. Küsin, sest olen ise ka täitsa okei sissetulekuga ja reisiks ka heameelega rohkem, aga igal aastal mitu korda reisida siiski ei mängi välja.

    1. Ma ei oska sellele küsimusele eriti vastata. Mul on normaalne töö ja palk. Rahalised kohustused (autoliisingud ja laenud jne) selle juures minimaalsed, et mitte öelda lausa puuduvad. Elukaaslasega sama lugu.

    2. Jäin veel mõtlema, et mis see “suhteline” keskklass üldse on? Või mis sa sellega mõtlesid? Minu meelest Eestis on sellist ühest keskklassi ei olegi, siin on keskklass ikkagi väga laialivalguv mõiste. Jah, ma tõesti ei pea end alamklassiks ja samas ka mitte kõrgklassiks, aga keskklassi kuulumine ei näita otseselt küll minu meelest mitte midagi. Veel vähem, mitu reisi pere endale lubada saab. Ma ka üldse mitte norimise pärast ei vasta nii, ausalt, lihtsalt jäin mõtlema 🙂

  2. Costa Rica on kahtlemata kõige ägedam koht, kus ma käinud olen, 100% soovitan! Tilluke riik, aga nii palju on näha: imeilusad rannad, vihmametsad, vulkaanid, ülisõbralikud inimesed… KOHE läheks tagasi! Eriti pärast KonTiki reisiprogrammi lugemist!

  3. Kui veel reisist plaanid kirjutada, siis kommenteeri põgusalt ka lende – nii siselende kui ka tagasilendu. Olen ise surmahirmule kalduv lennupõlgur ja huviga loen mõttekaaslaste kogemusi 😀 Endalgi varsti mõned lennud ees ja juba pool aastat varem hakkan paanikas (loe: paanikaks) valmistuma…

    1. Ma reisin xanaxiga, minu arst teab mu paanikahäirest lennukitega. Seekord oli hirm sõidu ajal NULL! Okei, lennukid õnneks ei rappunud jne, aga ma ei oskagi väga midagi öelda, Xanaxiga pikk lend oli super, aeg läks ülikiiresti. Su rahustuseks võin ühe kokkuvõtva postituse ju teha ka 🙂

      1. Vääääga ootan seda postitust! Pole varem Xanaxit reisi ajal proovinud, olen vaid eelneval ööl Imovane tabletti võtnud, et vähemalt magada saaks normaalselt ja ei oleks liigset stressi väsimusest. Hetkel olen juba aastaid enne lendu konjaki peal olnud… ja seda ka kasvõi kell 4 öösel kui vaja lennata poole öö pealt 😀 Ausaltöeldes ei ole konjak üldse minu tassike teed, sellepärast muud abi otsingi…

        1. Ma lendasin ka aastaid tagasi sona otseses mõttes vaid alkoholijoobes, aga see ei ole mitte kuidagi parem kui võtta vastutustundlikult rahustit. Ma eile ei saanud mahti, aga luban, et see postitus tuleb.

  4. Oo, Costa Rica on ka meie pere hinges. Käisime 2008a Vaikse ookeani poolses osas ja Arenali vulkaani juures. Seal on ka jõhkralt igasugu mürgiseid elukaid – rästikud ja konnad. Olime enamjaolt Jaco lähedal Playa Hermosal, mis meile kõigile unustamatu elamuse andis, lisaks maailma parima pizza ja tuunikala kogemuse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *