Tulin reisilt tagasi ja avastasin, et “Walking dead” uuest hooajast on KOLM uut osa väljas. KOLM!!! Ma pole põhimõttelilselt alates esimesest hooajast, kui ma selle sarja avastasin ja terve hooaja ühe korraga ära vaatasin, mitut osa saanud korraga vaadata. Ja nüüd kolm osa!

“Walking dead” on vist ainuke sari, mida vaadates ma igavaid kohti aegajalt edasi ei keri. Samas on justkui sari neid igavaid kohti täis. Tihti ei toimu osades justkui mitte midagi. Aga ikka on väga põnev. Ma ei oska seda seletada. Ilmselgelt meeldib mulle zombi-temaatika, aga igat suvalist zombitemaatikaga filmi/sarja ma küll ei vaata. Selles sarjas on aga minu jaoks see miski. Ometi ma jagan ka kogu seda huumorit, mis selle sarja pihta käib…

76ae34a277f2e81b5e2b0a42e71bd894

the-walking-dead-image-the-walking-dead-36360564-281-500

Alguses oli närvekõditav see, kuidas lihtsalt väljas liikudes võis iga hetk zombi tulla. Seda pinget võis ise lausa omal nahal tunda. Siis muutusid tegelased osavamaks ja iga lähenev zombi ei tähendanud kohe lõppu. Üldse on terve hooaja vältel näha, kuidas tegelased läbi selle katastroofi, mis maailmaga juhtus, muutuvad, nende põhimõtted muutuvad… Ja hilisemates hooaegades ei ole nii ohtlikud enam zombid, vaid hoopis teised inimesed. Head inimesed versus pahad inimesed. Aga isegi need pahad pole lihtsalt pahad. Neil on omad põhjused pahad olla. Viimase hooaja kolm osa olid kõige retsimad ever.

Ethel teab, et ma mingit zombisarja vaatan, ega ta ise seda vaadanud loomulikult ei ole. Ja tema Minecrafti mängus ka ka mingid kuubiku-zombid. Ükspäev sai Ethel koolis kiituse. E-koolis oli kirjas, et mõtles välja väga huvitava loo. Küsisin siis, et noh, mis loo sa välja mõtlesid. Ta oli väga elevil ja tõi kotist oma kirjutise. Pealkiri oli “Sombisandid”. Ilma kirjavigadeta oli jutt siis järgmine:

Sombisandid

Ühel päeval oli kadrisantide päev, mina olin kodus ja ootasin kadrisante. Keegi või miski koputas uksele, ma avasin ukse ja kui uks oli lahti, siis tulid sisse mitte kadrisandid vaid sombisandid.

Ülesandeks oli kirjutada jutt kadrisantidest. Mul on hea meel, et õpetaja suutis kastist välja mõelda ja lapsele kiituse tegi, mitte ei kirjutanud, et jutt on teemast mööda 😀 Samas, kas Ethel vaatab salaja minu selja taga “Walking deadi” või mis värk on?!