Täna sain ma teada, et minu kodukandis avati mingi uus Arsenali keskus. Kuna ma plaanisin toidupoodi minna ja selles keskuses pidi olema Selver, sõitsin sinna. Ostsin toitu ja sealhulgas Maahärra Aasiapäraste maitseainetega köögivilju vokkimiseks ja ühe valge veini, mis pidavat sobima mereandidega (see, millega ta sobib, polnud ostuhetkel oluline, aga lihtsalt see märkus jäi silma).

Köögiviljadele oli kaasa pandud pisike pakike vürtse, millest ma poole panni peale puristasin. Hiljem selgus, et tegemist oli piparkoogimaitseainega. Ei, ma ei ajanud pakke sassi vms. Maahärra paneb köögiviljadele kaasa lihtsalt piparkoogimaitseainet.

Ostetud valget veini tahtsin praegu proovida. Võtsin lonksu ja mõtlesin, et fui, mis kalahais see on – kas pokaal oli must vms. Kallasin veini uude pokaali ümber ja võtsin lonksu. Sama rõve kalalehk. Ja nüüd siis mul tuligi meelde – “sobib mereandidega”. Nagu päriselt?

Ma pole elus tundnud veinil mingit lehka. Peale selle, kui nuusutad “peeti”, aga “peedi” lehk on ka pigem siuke magus liköörikas. Peruus jõime ühe “peedi” kambapeale mäe otsas ära, sest ostsime kohaliku tädi meelerõõmuks tema tehtud “veini”.

Aga sellel, mis ma praegu maitsesin, on rõve kuivatatud vobla lehk. Ma ei ole eriline toiduga pirtsutaja, mul läheb tavaliselt alla ka nats kõrbenud asjad ja apelsinil ei viitsi ma elusees ka seda valget paksu vatist kesta ära koorida. Aga süüa piparkoogimaitselisi köögivilju ja siis paar lonksu kalalehaga veini peale, on isegi minu jaoks liig. Mis täna toimub?

***

Kui ma reisilt naasin, ootasid mind postkastis kaks ajakirja. Anne&Stiil, mille tellimise ma siis meeltesegaduses ikkagi olin teinud ja mille kohta ma avastasin, et ma olen sellest välja kasvanud (loe sellest SIIT – Naisteajakirjad ja vanus), ja Mood, mille ma 1 eurose kuutellimusega neljaks kuuks tutvumishinnaga tellisin.

Ma ei suutnud neid 3 päeva avada, kuigi aega oli maa-ja-ilm ning tavaliselt on uue ajakirja avamine see kõige magusam osa ajakirja juures. Eile õhtul tegin ajakirja lahti ja lugesin lugu Mick Pedajast. Ja lihtsalt nutsin. Ma poleks elus arvanud, et see 23 aastane noor kutt on läbi elanud midagi sellist.

18 aastaselt oma (tol hetkel) elukaaslasega lapse saanud ja selle lapse kaotanud, kui laps oli vaid aasta ja 3 kuud vana. Laps olevat lihtsalt ilma seletava põhjuseta ära surnud. Nutnud ja siis “magama jäänud”. Lugesin, kuidas tolle endise elukaaslasega jäävad nad alatiseks seeläbi seotuks… Lugesin, kuidas too laps on hingena alati oma ema ja isa juures. Kuidas see ema palus, et kui lapsel (tema hingel) on kõik korras, siis saatku ta märgina kaks õhupalli ja kuidas talle järgmise päeva hommikul tööjuures ülemus täiesti lambist kaks õhupalli ulatas, öeldes, et keegi jagas neid tänaval. Mul pisarad lihtsalt voolasid.

***

Ja siis lugesin ma Kaarel Nõmmiku kolumni osa. Tüüp, kes tundub läbi selle kolumni väga kahtlane. Naistemees. Ta ise ei eita ka. (Appike, see veini kalahais lendab mulle poole meetri kauguselt pokaalist praegu ninna…). Ja mis tema siis kirjutas. Tsiteerin:

“Sageli on näha naisi, eriti just reedeõhtuti vanalinnas, kes on võtnud nõuks endale terve kosmeetikakoti näkku lajatada ning üritavad 30sentimeetristel tikk-kontsadel, trippe imiteerivate sukkpükste ja vöölaiuse miniseelikuga mööda munakive ukerdada.”

Ja siis ma mõtlesin, et issand, maailmas järelikult ikkagi veel leidub inimesi peale minu, kes neid sukkpükse (mille kohta mina pole suutnud isegi nime välja mõelda) jubedaks peavad!

Kõnealused sukkpüksid

Mulle tunduvad need umbes midagi sellist, et ma panen selga T-särgi, kuhu on rinnahoidja peale joonistatud 😀 Aga jällegi, see kõik on vaid minu arvamus ja teil võib olla teine 🙂

Päise pilt: pixabay.com