Reisil olles oli meiega džungli osas üks eestlastest paar, kellest ma muud väga ei teadnud, kui et nad elavad Austraalias. Pool aastat elavad ja töötavad seal, et raha teenida, ja pool aastat reisivad siis maailmas ringi. Ja siis see terve ring kordub.

Mingil teisel õhtul ma küsisin nende käest õhtusöögilauas, et kui vanad nad on. Naisterahvas hakkas naerma ja ütles, et on 22. Mees 26.

Kuigi too naisterahvas tundus kõvasti vanem, siis ma pikemalt sellele oma peas peatuma ei jäänud. Aa, no siis on veel täitsa okei niimoodi juhutöösid teha ja reisida, mõtlesin ja ka midagi sellist ütlesin. Seepeale nad läksid natuke segadusse ja ähmi täis ning rääkisid veidi lähemalt oma elustiilist.

Kas ma ütlesin midagi väga valesti? Ma ei arva. Ma arvan, et inimesed on väga erinevad ja ei ole ühtset vanust, mis peaks ära määrama selle, millist elustiili parasjagu keegi elab. Küll aga on olemas nagu mingisugused üldtunnustatud stereotüübid, mis ikkagi mingile keskmisele (ei tea kui oluline see keskmine tegelikult üldse on) tuginevad. No et 20ndad on selline hariduse omandamise, eneseleidmise ja ka pidutsemise, maailmas ringi rändamise aeg. (See muidugi ei tähenda, et seda kõike ei või hiljem ja elu lõpuni teha!) Siis mingil hetkel tahab inimene pere luua, oma kodu… Jne. Teate küll.

Mina olen 33 ja minu vanus EI OLE see, mis määrab selle, kas mina viitsiksin sedasi elada. Pool aastat võõras riigis kahe suvalise töökoha peal rapsida ja raha koguda ning siis pool aastat maailmas seljakotiga ringi rännata. See poleks ka võimalik, sest mul on laps ja pere ja kassid ning nemad on olnud ja on ka praegu minu enda valik. Minu elukogemus ja elukäik, see, kus ma praegu olen, määravad selle, et mina niimoodi elada ei tahaks. Ei viitsiks. Ei jaksaks.

Ja siis ma taipasin midagi väga põnevat. Nimelt on noori inimesi, kelle elu on läinud nii, et nad on tohutult motiveeritud (meie riigi keskmise palgaga võrreldes) suure palganumbri eest lambi riigis pool aastat apelsine korjama. Ja siis on minusugused ehk terve elu olnud kontoriinimesed või midagi sinna kanti, kes ei viitsiks neid apelsine elusees RAHA EEST eest korjata, vaid maksaks ISE PEALE, et saaks ühe kuukese kuskil vabatahtlikult neid apelsine võõras ja soojas riigis korjata ja seeläbi lasta ajul puhata. (Ma ei ütle, et kõik kontoriinimesed nii mõtlevad või et ma homne päev läheks apelsine korjama, aga ma räägin põhimõtteliselt).

Asja teine külg on see, et too naisterahvas, kes ütles, et on 22, on tegelikult üle 30. Seda sain ma hiljem juhuslikult teada. Mulle ei mahu pähe, et milleks oma elustiili juures oma vanust siis häbeneda, kui juletakse samas oma valikuid põhjendada. Ütle uhkusega ent viisakalt, et mis see sinu asi on, kui vana ma olen või mis elu ma elan. Elan nagu tahan! Kui sa oled oma elustiiliga rahul, siis häbeneda selle juures oma vanust?

Päise foto: pixabay.cm