Elustiilid ja vanus
Reisil olles oli meiega džungli osas üks eestlastest paar, kellest ma muud väga ei teadnud, kui et nad elavad Austraalias. Pool aastat elavad ja töötavad seal, et raha teenida, ja pool aastat reisivad siis maailmas ringi. Ja siis see terve ring kordub.
Mingil teisel õhtul ma küsisin nende käest õhtusöögilauas, et kui vanad nad on. Naisterahvas hakkas naerma ja ütles, et on 22. Mees 26.
Kuigi too naisterahvas tundus kõvasti vanem, siis ma pikemalt sellele oma peas peatuma ei jäänud. Aa, no siis on veel täitsa okei niimoodi juhutöösid teha ja reisida, mõtlesin ja ka midagi sellist ütlesin. Seepeale nad läksid natuke segadusse ja ähmi täis ning rääkisid veidi lähemalt oma elustiilist.
Kas ma ütlesin midagi väga valesti? Ma ei arva. Ma arvan, et inimesed on väga erinevad ja ei ole ühtset vanust, mis peaks ära määrama selle, millist elustiili parasjagu keegi elab. Küll aga on olemas nagu mingisugused üldtunnustatud stereotüübid, mis ikkagi mingile keskmisele (ei tea kui oluline see keskmine tegelikult üldse on) tuginevad. No et 20ndad on selline hariduse omandamise, eneseleidmise ja ka pidutsemise, maailmas ringi rändamise aeg. (See muidugi ei tähenda, et seda kõike ei või hiljem ja elu lõpuni teha!) Siis mingil hetkel tahab inimene pere luua, oma kodu… Jne. Teate küll.
Mina olen 33 ja minu vanus EI OLE see, mis määrab selle, kas mina viitsiksin sedasi elada. Pool aastat võõras riigis kahe suvalise töökoha peal rapsida ja raha koguda ning siis pool aastat maailmas seljakotiga ringi rännata. See poleks ka võimalik, sest mul on laps ja pere ja kassid ning nemad on olnud ja on ka praegu minu enda valik. Minu elukogemus ja elukäik, see, kus ma praegu olen, määravad selle, et mina niimoodi elada ei tahaks. Ei viitsiks. Ei jaksaks.
Ja siis ma taipasin midagi väga põnevat. Nimelt on noori inimesi, kelle elu on läinud nii, et nad on tohutult motiveeritud (meie riigi keskmise palgaga võrreldes) suure palganumbri eest lambi riigis pool aastat apelsine korjama. Ja siis on minusugused ehk terve elu olnud kontoriinimesed või midagi sinna kanti, kes ei viitsiks neid apelsine elusees RAHA EEST eest korjata, vaid maksaks ISE PEALE, et saaks ühe kuukese kuskil vabatahtlikult neid apelsine võõras ja soojas riigis korjata ja seeläbi lasta ajul puhata. (Ma ei ütle, et kõik kontoriinimesed nii mõtlevad või et ma homne päev läheks apelsine korjama, aga ma räägin põhimõtteliselt).
Asja teine külg on see, et too naisterahvas, kes ütles, et on 22, on tegelikult üle 30. Seda sain ma hiljem juhuslikult teada. Mulle ei mahu pähe, et milleks oma elustiili juures oma vanust siis häbeneda, kui juletakse samas oma valikuid põhjendada. Ütle uhkusega ent viisakalt, et mis see sinu asi on, kui vana ma olen või mis elu ma elan. Elan nagu tahan! Kui sa oled oma elustiiliga rahul, siis häbeneda selle juures oma vanust?
Päise foto: pixabay.cm
Krisss
Eile just abikaasaga arutasime sarnasel teemal. Mõlemal on paar aastat puudu kolmekümnest. Olemas on oma kodu, mitu lemmiklooma ja varsti ka beebi. Vanus aga selline naljakas, et noh, enamus sõpru panevad pigem hommikuni pidu, tripivad ringi ka kasutavadki veel neid võimalusi, et noore viisa Kanadasse jne. No kui ma rase ei oleks, siis peol käiks isegi, teinekord ka hommikuni. Mehega oleme reisinud küll aga pikemalt kusagil elanud ei ole, samas kui nüüd aus olla, siis mul ei ole ka piisavalt seda hipisoont. St ma võin vabalt kusagil muusikafestival 2 ööd telgis magada ja ebaoluline kas ja kuidas on pesuvõimalused jne… reisil tahaks aga võimalikult kiirelt ja mugavalt saada sihtkohta. Ei viitsi nt 100-200 euro säästmiseks kusagil ümber istuda või öö lennujaamas veeta. Hotell ei pea olema luksus aga no võõraste tüüpidega ikka tuba ei jaga ja puhas peab olema ja ega ikka tahaks oma dušši ja tualettruumi ja mitte seda jagada kellegi teisega. Naudin ka seda, et asjad on turvaliselt hotellis ja saan käekotiga ringi käia, mitte ei pea oma elu kaasas tassima raske seljakotiga. Tahaks käia heas restoranis mitte mugida suvalist võileiba kusagil tänaval jne.
Kuidagi kiirelt tuli see periood, kus hakkasime mõlemad paremini teenima, tekkisid paremad võimalused ja no säästureisi enam ei teeks. Reisida saame ka varsti uuesti, ka koos lapsega ?… Ning teinekord ka ilma lapseta kui vanavanemad appi tulevad jne. Tegelikult olen oma valikutega rahul ja mulle meeldib see koht elus, kus me jõudnud oleme. Lihtsalt kui võrrelda teiste omaealiste sõpradega, kellega muidu koguaeg samal levelil oldud, siis nüüd on asjad muutnud.
ebaparlikarp
Ära võrdle end teistega. Hea öelda, aga muidugi kipuvad seda kõik tegema. Aga tegelikult ka, ma arvan, et üks õnnelikkuse retsepti osa ongi end mitte teistega võrrelda ja elada oma elu 🙂 Naudi seda, mis sul on ja mida ise tahad, mitte seda, mis sa arvad, et ühiskond sinult ootaks või sõbrad…
Maarja
Parim vastus ever!
Anu
Isver, ma lugesin Krisssi kommentaari ja nagu ise oleksin selle kirjutanud. Mugavus muutub aastatega järjest olulisemaks, nii tõsi!
kerttu
See vanuse “valetamine” tundus mulle rohkem naljana.
Isegi vahest ütlen võõrale täiesti suvalise vanuse ja jään reaktsiooni ootama. Kui inimene lepib selle vanusega, siis see jääbki minu vanuseks tema jaoks :))
ebaparlikarp
Päris “andekas” nali 😀
H
Veits kohatu või ei? Umbes, et kui sa mu nime küsima tuled, ütlen suvalise. Ja kui sa seltskonnas olles teada saad, et mu tegelik nimi on miskit muud ja sa oled mind a la 4 aastat Luuleks kutsunud, kas siis on naljakas? Kahtlased eksperimendid…
Nell
See vanuse valetamine oli küll kummaline. Eks sellist “noore inimese elustiili” saabki harrastada pigem laste ja lemmikloomadeta. Eks muidugi rännatakse ka koos lastega ja näidatakse neile laia ilma aga ma pole päris kindel kas selline pidetus ja pidevad uued koolid, sõbrad ja keskkonnad.
Mina natuke kahetsen, et kohe peale ülikooli “paikseks” jäin ning ei jõudnud isegi paari nädala kaupa kuhugi seljakotireisile.
ebaparlikarp
Mina ka noorena ei rännanud. Aga ma ei saa üldse öelda, et ma kahetsen seda, sest ma ei tahtnud siis ka rännata 😀 Muidugi kui kellelgi oli mingi unistus, mis tegemata jäi, siis on kahju, minul polnud ka siis sellist reisimise ambitsiooni. See on nüüd tekkinud. Ja paari nädala kaupa on ka lapsi omades võimalik rännata 🙂