Lennuhirmust veel üks kord

Lennuhirmust veel üks kord

Mul polnud üldse plaanis sellest enam kirjutada, aga üks inimene kommenteeris mulle, et ta on ise samuti surmahirmule kalduv lennupõlgur (nii ta end nimetas) ja palus, et ma kirjutaksin viimase reisi lennukogemusest. Tal endal olevat ka varsti mõned lennud ees ja kardab juba pool aastat ette.

Minuga on sama lugu – ma kardan ette. Ma võin aasta aega ka ette karta. Lihtsalt mingitel õhtutel ei jää magama ja hakkan mõtlema, et issand, äkki ma kukun alla ja laps jääb üksi ja oli siis seda kõike üldse vaja ja parem istun kodus ja kuskil ei käi ja nii ju küll midagi juhtuda ei saa. See viimane osa on muidugi irooniline, sest igal pool saab kõike juhtuda.

Ma tean, et ilma xanaxita ma lennukisse ei läheks. Aga ma tean, et vähemalt selle rohuga pabistan ma pigem natuke ette, aga lennu elan täitsa hästi üle. (Kui see siis alla ei kuku eks). Nüüdseks olen ma juba hea mitu aastat ainult selle ravimi toel lennanud. Hirmsad lennukogemused hakkavad tuhmuma ja on asendunud pigem meeldivamate piltidega.

Millised on minu soovitused lennuhirmunud inimesele? Kui Sul tõesti on lennukis paanikahäire või midagi sellist, siis räägi sellest oma arstiga. Mina võtsin end kokku ja ütlesin talle, mis minuga lennukis toimub – ma võin 5 tundi järjest nutta, ma ei suuda hingata, ma ei julge WC-sse minna, ma ei julge ennast liigutada. (Ma ei ütle, et need on õpitavad asjad, mida oma arstile rääkida, räägi talle ausalt, mida Sina tunned). Ma joon end alkoholijoobesse, mis ei ole mingi normaalne lahendus, eriti kui ka siis need sümptomid ei kao, või kui on vaja lennata käiteks 12 tundi + ooteaeg + 3 tundi + ooteaeg + 30 min. Kes jaksab üldse selle pika aja jooksul nii palju juua ja:

  • ei saa uuesti kaineks?
  • ei korralda midagi piinlikku?
  • kel ei hakka halb?
  • suudab end vahelendudel õige gate’i ette saada?
  • kel ei ole kohale jõudes/koju jõudes halb olla?

Arst küll alguses küsis, et kas väike vein ei aitaks, kuid siis sai aru, et mind aitav kogus oleks ilmselt mürgituse piir. Midagi naljakat selles tegelikult ei ole ja ühtegi valet ma arstile ei rääkinud. Tunnistan, et mul lennukile minnes ja lennukis on tõepoolest paanikahoog ning ükski “hinga südavalt” või “mõtle, et lennuhirm on irratsionaalne” mind ei aita.

Ma ei arva, et iga suva asja peale tuleks antibiotse süüa, aga kui mingi väike karbike tablette mu elukvaliteeti paar korda aastas (ja ka seeläbi, et ma aasta jooksul nii palju ei muretse, kui ma tean, et mul on lennukis need rohud) nii palju tõstab ja laseb mul normaalselt elada, siis ma olen poolt. Seega ma soovitan alustada lennupaanika puhul sellest, et räägi oma arstiga ja vaata vähemalt, mis ta arvab. Sa ei ole sunnitud neid välja kirjutatud tablette ju sisse võtma, kui arvad, et pole vaja, aga vähemalt on need Sul varuks.

Pane kindlasti tähele, et sellise aine jaoks on Sul näiteks Shengenis liikudes vaja Ravimiameti luba, mille saad väga lihtsalt, kui täidad pisikese ankeedi enne reisi ja kirjutad sinna ka oma retsepti numbri (retsept ei tohi olla aegunud). Luba tuleb paari päevaga Sulle postkasti. Kui millestki aru ei saa, siis küsi Ravimiametist. Ja võõraste riikide puhul uuri ka, alati hea üle küsida.

Eks ma ikka ka seekord pabistasin, sest ma ei olnud nii pikka lennureisi varem xanaxiga lennanud. Mõtlesin, et äkki kaob mõju ära, keset ookeani tekib paanika ja midagi teha ei saa. Minnes pidime sõitma Amsterdami ja sealt 12 tundi Limasse. Ma jagasin ajaliselt ära, kui palju ja mis intervalliga ma võin tablette üldse võtta, et üle ei tarbiks, ja jälgisin seda. Lisaks olin ma kaasa võtnud kõrvatropid – aitavad, sest nii kuule ma iga lennuki kiiksu ja kääksu, mis minus tekitab kiiresti “midagi on valesti” tunde.

Loomulikult võivad ravimid inimestele erinevalt mõjuda. Sõltub ka, kas võtta tablett tühja (xanax mõjub paremini tühja kõhu peale) või täis kõhu peale jne. Aga minu reis läks nagu viuhti. Ma olin varem ka täheldanud, et selle rohuga läheb aeg kiiremini, aga samas mõtlesin, et ca 3-4 tunnised lennureisid ongi lühikesed. Aga ka see 12 tundi + ooteaeg ja lühem ots läksid samamoodi.

Võtan rohu enamasti sisse, kui lennujaama sisenen. Selleks ajaks, kui turvakontrollid ja värgid tehtud ja ma kohvikusse või oma värava juurde jõuan, hakkab see mõjuma – teeb hästi rahulikuks ja võtab negatiivse pabina ära. Vahetult enne lendu võtan veel ühe (minul on sellise kangusega rohud, et tegelikult võin 2 tabletti korraga võtta), lennukisse astudes lükkan oma käsipagasi tooli alla, tropid kõrva, kinnitan rihma ja olen juba väga tsill.

Õhku tõusmine tundus mulle kunagi horror. Nüüd olen juba nii palju ravimi abil lennanud, et ma justkui ei mäletagi enam seda horrorit. Kui lennuk juba õhus ja kõlab see heli, et nüüd võib vabalt võtta, siis ma sätin end oma asendisse (mul on lennukis oma kindel tukkumise asend) ja ainuke asi, mis mind sellel hetkel kotib, on lihtsalt MÕNUS asend saada, sest siuke uni on peal. Minul on Karliga kokku lepitud, et ta ei ärata mind üles iga lennusaatja küsimuse peale, kas ma veini või kohvi tahan. Ei taha! Ma tahan mitte alla kukkuda ja keras istuda ja omas mullis olla.

Peruusse sõites äratas Karl mind mingi hetk üles, et kas ma sooja toitu tahan. Sooja toitu ikka tahtsin. Võtsin uuesti tableti ja pugesin uuesti kerra. Mingi hetk käisin WC-s. Ei kükitanudki seal jalgade värisedes, täitsa rahulik oli. Lennuk sõitis sujuvalt ja ma ei kartnud mitte kordagi, ausalt, mul oli esimest korda elus tunne, nagu sõidaks bussiga vms. Aga tõenäoliselt saab see rahu sisse tulle vaid siis, kui eelnevalt oled vähemalt oma AJU veennud, et lendamine on ohutu.

Ma olen internetist uurinud ja lugenud igasuguseid asju ning statistikat ja oma peaajus veendunud, et lendamine on üks ohutuim liiklusviis. Jah, lennukites on midagi hirmuäratavat, nende kuju ja kabiin ja mõte sellest, et üks tonne kaaluv asi õhus üldse õhus on. Ning jah – on elurets, kui midagi juhtub, aga samas see võimalus, et midagi juhtub, on üliväike. Kui nüüd välja jätta vene separatistide alla tulistatud Malaisia lennuk Ukraina kohal, siis üldiselt on katasroofiks vaja väga paljude asjade kokkulangevust. Ilmselt oli isegi Ukraina kohal alla tulistatud juhtumi puhul vaja asjade kokkulangevusi… Aga no tõesti – peab olema koos ikka piloodi error ja kaaspiloodi error ja tehnika error ja ilma error jms… Mind aitas väga ka ühe sellise äpi laadimine, kus näed maailmakaardil lives KÕIKI lennukeid, mis õhus on. Neid on seal tuhandeid!!! Ookeani kohal ja igal pool. Suuri ja väikseid. Ja nad ei kukugi alla. Reaalselt vaatad, kuidas tuhanded reisilennukid igapäevaselt liiguvad ja midagi ei juhtu.

Küll aga ei lendaks ma igasuguste lennufirmadega, mille mitte alla kukkumine on olnud lihtsalt juhus. Ehk siis kuskil kaugel eksootilises riigis näiteks suurte reisilennukitega siselende tehes ma ikkagi googeldaks. Peruus sõidab ka üks kohalik lennufirma suurte reisilennukitega, mille valmistamine lõpetati 30 aastat tagasi ära. Tänan ei.

Ilmselt aitas ka see, et meie lennuk(id) ei sattunud tormi vms. Sõitis suht rahulikult. Samas olen ma jälle oma ajule selgeks teinud, et lihtsalt turbulentsist ehk rappumisest ei kuku ükski lennuk alla. Varem karstin ma isegi väiksemaid raputusi, sest minu jaoks võrdus see kohe vabalangemisega. Nüüd ma tean, et väike rappumine on tegelikult täiesti ok. Jah, ma teadsin seda justkui enne ka, aga ju ma siis ikkagi polnud selles veendunud.

Ühesõnaga, kuna mul hirmu ei olnud, hakkasin ma ükshetk isegi filmi vaatama. Pikamaalendudel on ekraanid ja filmid tooli küljes ja tegelikkuses olen ma ju filmihull. Küll aga tõestab fakt, et ma kõikidest filmidest valisin “Me Before You“(mida ma maa peal olles elusees ei vaataks, sõbranna isegi kutsus seda kinno vaatama ja ma saatsin ta põhimõtteliselt pikalt!) seda, et tabletid siiski teevad mu jommi 😀 Film samas oligi suht mõttetu. Peategelane armas, aga tema tegelaskuju oli liiga üle võlli. Mustem huumor on rohkem nagu minu teema. “The Intouchables” meeldis mulle väga.

Siselende oli meil 4. Kõik läksid hops. Tagasi tulles oli meil Lima-Pariis-Helsingi-Tallinn ja ka kogu see jada läks tablettide abiga ülikiirelt. Ei tasu ka karta väga seda, et üksi reisides mitme lennukiga vahepeal kuskile ära kaod, sest kui lennuk maandub, siis vähemalt mina justkui virgun, mitte ei jää kerra lennukisse või kuhugi transiiditsooni magama. Ma ei oska seda seletada, aga minule mõjub see rohi just nii, et ta kiirendab metsikult aega. Hiljem, kui olen sõitmisest välja maganud, siis mõtlen, et kuidas see kõik nüüd nii kähku käis.

Ma usun, et tabletid aitavadki siis, kui tegelikult ju midagi ei juhtu. Sest kui juhtub, siis pole väga vahet, kas sa kukud alla rahusti sees või mitte. Aga 99,999999999…% ikkagi ei juhtu mitte midagi ja see, et ei pea lennukis terve sõit nutma ja kartma, on lendajale väga suur võit. Mina ei julenud kunagi isegi lennukiaknast välja vaadata. Ma ei teinud seda mitte kunagi. Ja seekord klõpsisin ma isegi pilte 😀

img_1730-3
Maandudes tehtud pilt. Vanasti olin ma maandudes tooli küljes kinni, silmad kinni, välja ei vaadanud kunagi, nutsin… Seekord oli mu suurim mure, et kuidas oma unistus pildile saada!

Mulle meeldib reisida (mitte lennata, vaid ikka reisida). Ma ei saaks öelda, et reisimine on mu elu mõte, aga see hoiab mind põnevil, erksana, annab motivatsiooni, kindlasti natuke ka muudab, avardab silmaringi… Töökaaslane küsis täna, et kas ma reisil olles kahetsesin ka, et nii suure summa maksin. Mitte kordagi!!! Ma ei tulnud isegi selle peale! Kui on üks koht, kuhu ma raatsin raha raisata, siis on see maailma nägemine! Ja kui keegi ütleks mulle, et maailmas tapeti kõik inimesed, kes oskasid lennukeid ehitada, ja hävitati kõik joonised ja materjalid vms, siis ma oleks suht kurb.

23 thoughts on “Lennuhirmust veel üks kord

  1. Kas sul on see lennuhirm kogu aeg olnud või sai see millalgi lihtsalt alguse? Et kunagi lendasid vabalt ja siis järsku tekkis? Kui see viimane variant, siis mis selle põhjuseks võis olla? Jah, lennuõnnetusi hakkas ehk rohkem juhtuma, aga neid oli ju ka enne ka, et millest järsku tekkis see hirm. Kui see on kogu elu olnud, siis on muidugi teine teema.

    1. Terve elu on olnud. 15aastaselt oli esimene lennureis ja juba siis kartsin ja hiljem ei tahtnud eriti kuhugi minna. Vähe käisin, sest reis ei tundunud seda hirmu väärt. Umbes 6-7 aastat tagasi otsustasin, et ei saa oma elu elamata jätta ja reisisin koos oma paanikaga ja alkoholiga. Paar aastat tagasi otsustasin, et nii ei saa elada ja rääkisin arstiga. Minu puhul ei ole lennuhirmu põhjus mingi konkreetne juhtumine, see on terve elu minuga olnud.

  2. Aaaaah kuidas ma vihkan lendamist😫!
    Ega kui aus olla, siis peale lapse saamist on igasuguse transpordiga kehvad lood. Ärevus tuleb, ei maga enam autos kui saan kõrvalistuja olla, koguaeg hoian toimuval silma peal. Aga see siiski ei tundu nii hull olukord, kui mul lennukis on. Ma ei vaata aknast välja, ma ei taha kellegiga suhelda, tahaks lihtsalt nutta tihkuda. Maandumist ootan väga, loen minuteid -oleks vaid tervelt kohal!
    Varsti pean üksi lendama. Esimest korda elus üksi…ma ei kujuta ette kuidas ma suudan sinna lennukile astuda. Võibolla räägin ka arstiga

  3. Elasin selle läbi alles eelmine nädal. Sina sõitsid 12 tundi. Mina aga 1 tund ja 20 minutit!!!

    Kusjuures nooremana oli mul 0 lennuhirmu. See on tulnud umbes 3-4 aastat tagasi. Ma ei karda maandumist ega tõusmist vaid PÖÖRAMIST. Kurat sul on terve taevas vaba ja ikka peab järsku pöörama nii, et ma näen aknast välja vaadates kuidas tiib maapinnaga risti on. OUGAAD. Vaene elukaaslane, ma surusin tal kõik veenid kinni hirmust. Mul tuleb paanika peale tavaliselt õhtu enne. Siis ma ei suuda enam rääkida, piserdan nutta, ei söö, mõtlen sellele maailmale, kus mind ei ole. Ja see hetk, kui ma maandun siis on mul MEEELETU nälg. Eelmine nädal nutsin ma lennureisi ajal ainult neli korda. Kaks korda oli siis, kui lennuk maapinda uuesti puudutas…

    1. Päris huvitav. Ses suhtes, et äkki see on kuidagi sul tasakaalukeskusega (kõrvas) seotud vms. Mina kardan lihtsalt surma saada, muidu mul kuidagi ebameeldiv lennukis ei ole. Lihtsalt surmahirm.

      1. Aa ei surma kardan ma niikuinii saada. Vahepeal on lennukis selline tunne nagu lennuk kaotab kõrgust (mitte maandumise ajal). Ja siis ma mõtlen et nonii, piloot teeb enesetapu 😀 Sest öeldakse ju, et reisijad ei saa kaua aega midagi aru kui lennuk lihtsalt alla kukub (ilma plahvatuseta õhus vms). Lihtsalt siis kui lennuk pöörab ongi mul tunne et nüüd kukume me külg ees alla ja ma näen maapinda 😀 Mul oli seekord ema ka kaasas, kes on rohkem tunde oma elus lennanud kui bussiga sõitnud. Ja siis kogu aeg küsisin, et MISASI SEE OLI, MIKS SEE NII ON. Ja miks me nii madalalt lendame. kuna ma väga välja ei julge vaadata siis kaugelt tundusid pilved nagu maapind 😀

        1. 😀 😀 Selleks mul ongi kõrvatropid, et siis ma kõike ei kuule. Aga pilooti ma usaldan, ma pigem kardan tehnilist riket. Eriti meeldib, kui kapten salongiga räägib, näiteks ütleb, et ärge muretsege, lihtsalt väike turbulents jne 🙂

  4. Oehhhhhh! Mina olen üks nendest kellel vaikselt lennuhirm hakkab elu juba rikkuma. Varem lendasin vabalt, ilma ühegi suurema hirmuta. Ei põdenud lennujaamu, lennukeid ega muud…nüüd aga kuskil paar 3-4a olen paaniliselt lennuhirmu küüsis vaevelbud. Selle tõttu on juba kaks reisi ära jäänud..ja lausa niivisi et lennupiletid ostetud, kohvrid pakitud ja lihtsalt keeldund lennujaama minemast. Ma isegi ei kujuta ette kas ükski xanax mind siin päästab sest hirm alla kukkumise ees on rets. ja just see hirm et ma olengi see üks õnnetu kes saab lennukis olles meteoriidiga pihta või keegi tulistab meid alla. Oeh. Pean suvel sõbrannale pulma sõitma ja ei julge siiani tunnistada talle, et ma ei pruugi kohale tulla…nii jube on niivii elada kui kõik ümber reisivad ja mina norutan kodus 🙁

    1. Appi, asjad pakitud…ja ei lähe :S Eks mul ka mõtted mängivad mu loogilisi mõtteid teinekord üle, hakkan mõtema, et tõesti äkki ma olengi SEE, kes alla kukub, sest need, kes alla kukkunud lennukis olid, mõtlesid ju ka, et alla kokkumise protsent oli üliväike… Aga ma soovin Sulle küll julgust ikkagi elu elada, sest päris rets on ka 80aastaselt kahetseda, et kodus passisid.

  5. Kas sa saad?! Mina ei ole kunagi lennanud! Mu esimene lend saab olema Austraaliasse. See on nii pikk! Ja kartma hakkasin ma nüüd praegu, kui ma seda lugesin. Üldiselt ei karda ma transpordivahendites olla, ei oska seda lennukit ka otseselt karta. Ma tean miks ta nii pöörab nagu ta pöörab, ma tean miks kõrgused muutuvad jne. Võtan asja ratsionaalselt, et nii peab olema ja kõik. 😀 Mul on suurem tõenäosus iga päev Tallinnas teed ületades auto alla jääda, kui lennukiga alla kukkuda. Ma vist valin selle, et ma ei karda. 😛 Suurem mure on mul sellega, mis mu kõrvad teevad. Titest saadik kõrvadega probleeme olnud. 🙁

    1. Ma usun, et enamvähem kõik, kes kardavad, mõtlevad samuti ratsionaalselt ja saavad peaga aru, et Tallinn-Tartu mnt on ehk ohtlikumgi. Aga hirm on hirm ja see kas on või ei ole. Otseselt maha suruda seda ei saa. Loodame, et sul seda lihtsalt pole ja sul on vedanud 🙂

    2. Uuhh, mul on ka kõrvadega lapsest saadik probleeme, opid ja värgid. No nt sukeldumine sügavamale kui meetrisesse vette oli täiesti mõeldamatu, kõrvadesse lõi lihtsalt JÕHKRA valu ja ma pole mingi pehmo just-saying. Lõpuks kartsin juba üleüldse pead vee alla panna. Tehti veel kaks oppi (kroonilise keskkõrvapõletiku tüsistuste tõttu) ja nt lennul polnud probleemi. Kartsin ikka metsikult kõrvavalu, sest rõhk muutub nagu vette sukeldudeski… Aga polnud midagi, va lukkuminek jne. Vaevalt mu jutt lohutab, aga kui kõrvad nö terveks ravitud, siis ehk pole midagi hullu 🙂

  6. No minul on lennuhirm sama nagu sinul, eluaeg olnud aga lendamata õnneks pole jätnud, täiskasvanuna olen alati kasutanud alkoholi-see on minu puhul ainuke mis aitab, tean lihtsalt seda õiget punkti kui palju ja millal. Perearst kirjutas aastataid tagasi ka xanaxi alguses 0,25 mg ja hiljem 0,5 mg, mõlemad ei aidanud,korduvalt tabasin end ikka veel lennu ajal paanikas. Minu lennuhirm seiseb selles, et kui on turbulents või “ägedam õhkutõusmine” ma ei suuda hingata, korra olen ära minestanud isegi :D( korra elus kõige jubedamal maandumisel tugeva tuule ja äikesega) lisaks nutt,paanika,hingeldamine,higistamine. Enne lendu joon veini või konjakit, ka lennu ajal, selleks et lend “rõõmsalt” üle lennata. Kuna elan välismaal siis aastas on mitu edasi-tagasi lendamist kahe kodu vahel. Suvel on ette tulemas lend kevadel sündiva pojaga,ma ei kujuta ette mis sellest saama hakkab, ma pean olema kaine see on kindel, sest 4-5 kuu vanuse lapse kõrval väga xanaxi ja veini ei lonksuta 😀 ühesõnaga tundub nagu Dead End!!

    1. Jah ma arvan ka, et Xanax ei pruugi kõigile samamoodi mõjuda. Mina jõudsin alles 2a tagasi niikaugele, et julgeks lapsega reisida. Ja üks reis oli lausa lapsega kahekesi lennukis (varem ei oleks ma iialgi julgenud ÜKSI ilma kellegi tuttava täiskasvanuta lennata), aga minu laps on suurem ja sain ikkagi rohu sisse võtta. Beebiga on tõesti keerulisem!

  7. Mina olen oma elus päris palju lennanud. Esimest lendu kartsin ka, sest lihtsalt hirmutati ära ja jõin ennast suht täis juba enne lennukile minekut (lend jäi veel hiljaks ka ja oli öösel), seega kogu lennu aja magasin. Peal seda unustasin hirmu ära ja lendasin aastaid väga hea meelega. Kuniks ükskord juhtus midagi lennul (olin üksina pikamaa lennul), mis ühe hetkega muutis minu suhtumist lendamisse. Sellest hetkest veetsin vist 2 a lennuhirmus. Ja ma lendan päris palju aastas. Tollel ajal veel eriti. Nii oligi, et mõned puhkusereisid jätsin vahele ja lasin elukaaslasel üksi minna, sest see ei tundunud seda väärt. Kui olin maapinnal ja vaatasin õhku ja nägin lennukit, siis mul oli nii hea meel, et ma olin kindlalt maa peal. Lennukis oli minu suurim hirm turbulents ja igasugused imelikud hääled. Kui oli vaja lennata, siis juba paar ööd ennem ei suutnud magada korralikult. Lennukis olin sellises pingeseisundis ja kuulasin igat krõbinat ja nutsin kui tuli turbulents.
    Alkoholi ma selleks ajaks enam ei tarbinud, seega täis juua ma ennast ei saanud (ega ka tahtnud, sest siis peaks vetsu vahet jooksma, aga kunagi ei tea ju kuna võib tulla turbulents äkki!). Perearst kirjutas ka xanxit, aga see ei aidanud, asi oli veel hullem, sest xanax paneb nagu magama, aga pinge oli nii suur, et olin ikkagi üleval. Ühest küljest keha tahaks magada aga vaim hoiab ärkvel. Lisaks lugesin läbi vist kõik artiklid, mis olid internetis lennuhirmu kohta ja seal ikkagi mainiti, et parem olla adekvaatne, kui peaks midagi juhtuma. Käisin Inglismaal olles hüpnoosis- ei aidanud. Kuniks siis kuskilt lugesin koputamistehnikast, et see aitab. Noh, selleks hetkeks olin nõus kõike proovima. Käisin nõustamas ja sain tehnika. Enne lennukisse istumist lennujaamas muudkui koputasin ja laususin neid sõnu. Lennukis ka kui tuli turbulents. Ja uskumatu, aga see töötas. Juba tagasitulekul oli mul süda palju rahulikum ja sealt muudkui läks paremaks. Alguses ma ei saanudki aru, et see just oli põhjuseks, aga tagant järele mõtlesin, et just sellest hetkes asi läks paremaks. Nüüdseks naudin juba lendamist. Siiani ei taha väga lennata Ameerika poole, sest mulle tundub, et maa kohal on turvalisem lennata, saab vähemalt hädamaanduda :D. Küll aga on mul veel lisaks mõned abivahendid: 1) noise-cancelling kõrvaklapid. Nendega on super. Põhim mingeid helisid ei kuule, ka laste nuttu :D. Lisaks kui veel kuulan lemmikmuusikat, siis väheneb kuidagi ka tunnetus, ehk siis turbulents pole üldse nii tugev. Olen nagu oma mullis seal. Alguses kandisn kaasas ka ristsõnu vmt, et siis pingsalt fokuseerisin oma tähelepanu mujale. Hea on ka nt mingit mängu mängida, kabet vmt. Hea on istuda lennuki keskel, seal kõige vähem tunda turbulentsi. Ajal kui ma veel tundsin lennuhirmu, siis alati lennukisse minnes küsisin, et kuidas ilm on ja kas turbulentsi ka on. Enamus ajast nad said aru, et olen kartja ja siis nad käisid hoolitsevalt uurimas, et kuidas on ja uurisid kaptenilt ja andsid rohkem infot, et teaksin olla valmis, kuna võib raputama hakata. Kord kutsus kapten mind enda juurde ja selgitas mulle kuidas see kõik toimib jne. Stuujardessid rääkisid mulle lugusid ja kellelgi polnud nende aastatega mingeid hirmulugusid kogunenud (mis tol hetkel mind väga ei veennud, sest siis ma mõtlesin, et nüüd siis ilmselgelt ongi esimene kord kui juhtub). Aga sellegipoolest oli neist abi. Hiinasse lennates Finnairiga tõi stjuuardess mulle komme ja oli igati tore mu vastu.
    Ehk saab keegi abi minu kogemusest, sest tegelikult on lennata ikka vahva. Eelmisel aasta lendasin Sitsiiliast Türki Turkisihiga üksinda. Oli varahommik. Lennuk oli praktiliselt tühi. Päike tõsis ja säras aknast sisse. Lend oli nii sujuv, toodi kohvi ja menüü nagu restoranis. Kuulasin oma lemmikmuusikat ja see 1,5 tundi oli lihtsalt nii lõõgastav ja mõnus, et ma oleks tahtnud tervele maakerale tol hetkel tiiru peale teha.

  8. Kõrva valu kõrval võib tulla ka räige peavalu, mis on seotud hoopis ninaga 😁. Mul abikaasal maandumise ajal lööb nina nii umbe, et ainult tatistab ja siis mingi eriti puuriv peavalu pidi tulema. Tagasilendudel oli juba nii tark et võttis Actifedi sisse ja sai kuidagi ära maandutud.

    1. Kusjuures ma ei ole mitte kunagi ise tundnud mingeid selliseid asju, et kuskilt valutaks või oleks kõrvas/ peas vms ebamugavus. Ma isegi ei kujuta ette, mis tunne see võib olla :S

  9. Minul on samamoodi hirm lendamise ees. Veel 3 aastat tagasi lendasin pea iga 3-4 nädala tagant kuskile. Kusjuures ma ei ole kunagi kartnud seda, et lennuk kukuks alla või turbulentsi või midagi kolmandat. Siis sai lendamisest küll ja tuli paariaatsane paus. Sellel aastal suutsin pärast pikka aega kuidagi kaks lendu teostada. Üks oli ümberistumisega 3h+4h (ja tagasi) ja teine oli siis mõni kuu hiljem kestvusega 2h (ja tagasi). Teise lennu tagasisõidul tuli külla minu vana kaaslane paanikahäire ja ei aidanud eriti xanax ka. Ootasin niiväga, et saaksime ainult maanduda, et saaksin värske õhu kätte.

    Minu hirm on vist pigem seotud sellega, et ma ei saa minna värsket õhku hingama kui soovin ja ümberringi on ka palju võõraid inimesi ja energiaid. Seega praeguseks hetkeks olen lendamisest loobunud, mis on täitsa naljakas võrreldes selle ajaga 3 aastat tagasi, kui olin pidevalt lennus. Lisaks on muidugi mind õnnistatud nendesamade põskkoopa- ja peavaludega maandumisel (veidi aega enne maandumist võtan tavaliselt valuvaigisti sisse). Ootan huviga, et kas kunagi tuleb veel selline reisituhin tagasi nagu kunagi oli.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *