Ebapärlikarp

Loomulikult ma saan aru, et mu laps on juba 8 aastane ja ei ole enam mingi titt, kuid kuna mu enda vanus minu ajus jäi kuskil seal 27nda peal kinni, siis vahel tuleb üllatusena, et lapski pole enam nelja-viiene.

Mõned tundemärgid, mis võivad viidata sellele, et tibunupitupsukesest on saanud suur inimene.

• Ta saadab sms-e tervete pikkade lausetega. Pole see aeg enam kaugel, kui avastad, et ta on teinud endale Facebooki konto.
• Sa ostad lapsele jalanõusid kingapoe naisteosakonnast, sest tema jalanumber on kasvanud maagiliseks 36ks.
• Ta helistab sulle maalt, aga ei ütle, et igatseb sind, vaid ütleb, et igatseb oma Ipadi, mis maha jäi.
• Ta sõber (poiss-sõber, aga mitte veel peika) helistab, ta vaatab telefoni ja ütleb: “Ahh, ma ei viitsi praegu vastu võtta!”
• Ta ei taha poest nukku, vaid uut rahakotti.
• Kui sa seletad talle, et on olemas selline asi nagu Pardiralli ja vähki haigestumine, siis ta vastab ratsionaalselt: “Okei, aga kuidas seda vältida saab?”.
• Ta tuleb sulle küll vahel öösel kaissu, aga ütleb külje alla kobides: “Vabandust, aga ma tulen jälle sinu juurde.”
• Ta teatab, et loomulikult on tal oma lemmikyoutuber.
• Kui sa näitad talle legendaarset filmi “Lammas all paremas nurgas”, siis ta küsib mõtlikult iga näitleja kohta, et kas see on juba tänaseks surnud.
• Ta saab päriselt aru, et koera võtmisega kaasneb ka kohustus temaga iga päev õues käia.
• Ta ootab, et sa vahel õhtul hilja koju tuled, sest siis saab ta “rahulikult oma asjadega tegeleda”.

Head äratundmist!

Ilmselgelt on pealkirjas püstitatud küsimuse vastused individuaalsed, kuid täitsa hea meelega tahaks teada teiste kogemusi, millal see juhtus. Ja veel olulisem – kuidas?

Ethel on 8a ja käib teises klassis. Mina olen esimene, kes 6.50 äratuskella peale silmad lahti teeb. Paar minutit virgun ja kobin Etheli tuppa. Panen sumeda valgusega lambikese põlema ja poen tema kaissu. Siis hakkan pihta:

“Kiisuroosikene äratuuuuus.”

“Kooli peab minema, äratuuuuus.”

“Musikalli roosinupuke, ärka!”

“Lõhnapallike, kuku!”

“Sipelgad tulevad.” (Ja siis teen näppudega sipelga jalgu, mis talle kurgu alla kõdi tulevad tegema) 🙂

“Näe, valgekiisu (selliselt kutsume ühte kaisukat) ka ärkas.”

Ja niimoodi musitan ja kallistan ma Ethelit viis päeva nädalas üles. Vahel ta naeratab mulle läbi une ärgates, endal silmad veel kinni. Aga vahel paneb ta mulle lihtsalt jalaga kõhtu ja kisab läbi kinniste huulte äratõukavalt “Mmmm”. Jumalhoidku, kui ma teda veel mingi hea unenäo pealt tülitama tulen. Siis olen ma ju põneva seikluse rikkuja. Pekstakse ikka sõnumitoojat! Hiljem täiesti suvalisel hetkel vabandab, et ta on hommikul nii unesegane ja läheb kurjaks, kui keegi äratama tuleb. See kõik võib väga titekas tunduda, aga eks emadel on oma lastega erinevad suhted ja traditsioonid ja oma inside teemad ning mulle tegelikult meeldib Ethelit sedasi kaisutades äratada.

Mingil hetkel peab vist laps aga ise ärkama hakkama. Põhimõtteliselt, kui ta oleks teismeline ja mina eriti laisk, siis saaks meie hommik teoorias välja näha ka nii, et Ethel ärkab ise ja kui uksest välja läheb, siis on minul aeg ärgata. Temal algab kool varem kui mul töö. Praegu ma ärkan tema pärast pool tunnikest varem. See ei ole mulle probleem, aga kui ma tahaksin võtta näiteks puhkuse ja seda mitte reisides veeta, vaid kodus, siis peaks ma praegu veel lapse kõrvalt iga hommik vara üles ärkama. Aga puhkuse mõnu on ju ka selles, et äratuskella (või tänapäeval telefoni) võib täiesti tummaks lükata! “Õnneks” neid puhkusi väga palju ei ole. 28 päeva! Ja suurema osa sellest ajast tahan ma ikkagi maailmas ringi reisida, sest muul ajal ei saa.

Tegelikult võiks vist vaikselt seda ise ärkamist harjutama hakata. Leida lapse telefonis mingi mahe heli, mis teda hommikul ära ei ehmataks ja vaikselt pinisema hakkaks. Arvestades aga seda, et laste uni on vist üleüldse kuidagi väga sügav, siis jõuan ma ise 88 korda selle äratuse peale ärgata, enne kui tema oma silmaluugid lahti teeb.

 

 

 

 

 

Eile, kui Ethel magama läks, rääkis ta voodis mulle oma põhilistest soovidest. Näiteks täiesti oma tuba (praegu ta vahel nädalavahetuseti jagab seda Laura ja Oscariga) ja… Ja siis muutus ta ühtäkki väga tõsiseks ja kurvaks. Ütles, et tal on üks soov veel, aga et ma ei pea seda teadma. Et see ei täitu niikuinii mitte kunagi.

Pinnisin ikka. Mismõttes selline soov, mida ema ei pea teadma. Ema tahab ju ikka teada, isegi kui kunagi ei täitu. Ning siis Ethel ütleski. Ta tahab osata lennata.

“Ma näen vahel unes, kuidas ma lendan, aga siis sa äratad mu üles ja see ei olnudki päriselt, ” tuli tal lausa PISAR SILMA!

Mul tuli aga deja vu, sest lapsena soovisin ka mina osata lennata ja nägin selliseid unesid. Äkki kõik lapsed tahavad? Ja ma olen ka täiskasvanuna mitmeid kordi näinud unes, kuidas ma olen mustkunstietendusel ja mustkunsnik võlub mu lendama, mis peaks olema illusioon, aga unes avastan, et ma lendangi päriselt. Hästi tõene tunne on ka ärgates.

Rääkisin sellest kõigest ka Ethelile. Et selline soov on ilmselt normaalne ja ka emmel on nii olnud. Ta leppis, kuigi tõdes õnnetult, et mu jutt ei muuda siiski tõsiasja, et ta lendama ei hakka.

***

Täna, kui tegime ettevalmistusi vana-aasta õhtuks, olin ma teadlikult ostnud endale ühe Red Bulli joogi, nii igaks juhuks, kui enne õhtut uni silma kippuma hakkab (tegelt üritasin ka lõunat magada, aga ei jäänudki). Kekslesin peegli ees, tegin nägu pähe ja rüüpasin oma Red Bulli. Ethel tuli vaatama. Naljaga pooleks küsisin, kas ta enerksilonksu tahab (jaa, loomulikult lapsed ei tohi juua energiajooke ja Ethelile oleks see olnud umbes kolmas lonks elus, seega ma ei näe probleemi).

“Red Bull,” nägi Ethel silti.

Ja mina vastu: “Red Bull ANNAB TIIIIIIIVAD!”

Ethel: “Aga lendama ma ikkagi ei hakka…”

***

Meie peres on tundlik teema lendamine! Ja ema ei oska vahel taktitundeline olla.

Pool kooliaastast sai mängeldes läbi ja kuigi Ethel on praegu haige kõrva tõttu kodune, siis on aeg ikkagi väike kokkuvõte teha.

Ma olen siiralt oma lapse üle uhke. Milline ema ei oleks muidugi? No võibolla see, kellel laps viiendas klassis suitsu kimub, aga siiski… Üldiselt ikka kiidad ju oma last :).

Hinded on väljas ja Ethelil on kõik viied, välja arvatud eesti keel. See on 4. Aga ikkagi väga tubli. Need hinded võib kõik Etheli nimele kirjutada, sest mina väga aidanud ei ole. Välja arvatud mõni kodune töö, kus pidi koos Internetist mõne looma kohta uurima, või see, et olen pidanud teda jätkuvalt kohustuslikku kirjandust lugema sundima. Seda viimast kõikvõimalikel ähvardustel, meelitustel, lubadustel ja erinevatel hääletoonidel.

Eesti keel ongi hetkel ainuke väike komistuskivi. Üks 3 tuli ka. ÄRAKIRJAS! See tähendab kõige lihtsamat asja ülde, kus mõelda pole ju üldse vaja, lihtsalt kirjuta tahvlilt maha. Õigesti. Ja Ethel sai kolme. Mismoodi? Ta ise seletas mulle, et tal kadus harilik ära ja pidi mingi tömbi jupatsiga, mis ta sõbrannalt laenas, kirjutama. Muidugi olin ma natuke kuri, et miks sa siis õpetaja käest enne töö kirjutamist pliiatsit ei küsinud, aga… Lapsed noh!

Saatsin siis õpetajale kirja, kus küsisin, et kas asi oli tõesti tolles nüris pliiatsikökatsis. Aga õpetaja vastas, et paraku tõesti selles asi polnud 😀 Ethel oli ise ka pärast õnnetu, kui sai aru, et matemaatika keerulisi tekstülesandeid lahendab ta une pealt, aga tahvlilt maha kirjutamisega astus sellisesse ämbrisse. Aga eks see ole õppetund! Lihtsalt hoolsam vaja olla.

Kuigi käitumine ja hoolsus on tal samuti eeskujulikud. Ma olen alati imestanud, et kuidas laps suudab koolis ja külas võõrastega nii normaalne olla ja kodus on täiesti teine laps. Aga emadega väidetavalt ongi lapsed teistsugused. Igatahes saame meie südamerahuga vaheajale minna.

PS: Foto pixabay.com

 

Olete unistanud, et teil oleks sellises vanuses laps, kes piparkooke tehes end lihtsalt üleni jahuseks ei mökerdaks ja tainarulliga suvaliselt ei vehiks? Ma küll olen. Ja täna sündis see esimest korda! Andsin Ethelile taina lauale, ise mässasin seni ahjuplaadiga. Järsku ta küsis, et kas nii on okei. Tainas oli TÄPSELT parajaks rullitud. Riided polnud millegagi koos. Jahu polnud maas. Ja läks ainult… 8 aastat!

Homsest hakkavad päkapikud käima. Ses mõttes, et juba 1. detsembri hommikul nad ju toovad juba midagi eks, mitte et paned 1. detsembri sussi aknale? Mida te oma lastele sinna panete? Mulle tundub nii rets iga hommik sealt mingi šokolaad või muu magus asi leida. Mida tervislikumat lapsele päkapikk tuua võiks? Värviraamatuid, neid ei saa süüa! Peaks TIGER’it külastama ja mõttetut nänni ostma selle nimel, et iga hommik mitte lapsele suhkrut sisse sööta…

Mana helistas praegu Ethelile. Rääkis niisama ja küsis, et mis sa tahaksid, et jõuluvana sulle tooks. Ja mis Ethel ütles?

“Ma ei tea!”

Mana: “Kas sellepärast, et sul on kõik olemas?”

“Jah!”

Ma olin nagu:

Mitte et ma arvaks, et mu lapsel midagi puudu oleks. Ei. Vaid noh, lastel on ju alati sada soovi, mis puudutab mänguasju. Lego. Teine lego. Robot-dinosaurus. Robot-kass. Kass.

Ükspäev, kui ma ütlesin talle, et pane Ipad ära ja mängi näiteks legodega, ütles Ethel mulle, et ta on välja kasvanud. Vahel tahab ta niiiii väga mänguasjapoodi minna ja kui olen lubanud mingi väikse asja tal valida, siis ta lihtsalt käib riiulite vahel ringi… Lõpuks ütleb, et kõik on nii mõttetu ja me läheme norgus peaga ära. Samas on mul sisimas nii hea meel, et ta vabatahtlikult iga kord ei taha enam igasugu nukke ja kujusid jms, mis korraks on huvitav ja siis lendavad kuhugi kasti. Asju mõistuse piires! Küll aga leidub meie kodus alati vildikaid ja pliiatseid ja värviraamatuid ja joonistuslehti ja kleepse jms.

Samas on Jõuluvanal nüüd veel keerulisem, kui laps ise ka ei tea, mida ta tahab…

 

 

 

Teisipäeval vaatasime Etheliga koos “Padjaklubi”. Ta tahab, et me seda koos vaataksime, ja tuleb tunnistada, et kaks viimast hooaega olen ma vahelduva eduga Etheliga seda sarja vaadanud.

Eile oli selline osa, kus Padjaklubi Laura veidi nagu beibetas. No nagu ikka, kui ta seal täbarasse olukorda satub ja beibetamisega olukorda siluda üritab. Ethel katab kahe käega silmad ja tõdeb tõsisel moel: “PIINLIK!”

Ja teine koht, mille eeljutt oleks midagi sellist, et Laura oli korraldanud oma uues töökohas, õlletehases, paraja segaduse – mingid kraanid olid lahti plahvatanud ja õlu purskas. Eilne stseen oli siis selline, kus Laura nagu ikka ripsmeid plaksutas ja tööandja, kutt, kellele Laura hirvesilmad sümpasid, hakkas pikalt rääkima, et ahh, pole midagi, ikka juhtub ja ma ise olen tegelikult hoopis süüdi blaa blaa blaa… Ethel vaatas, nägu skeptiline, ja küsis järsku: “Kas sellele mehel on AJUGA PROBLEEM?”

Vahel on äge, kui jumal taevas või misiganes saadab justkui nagu sõnumi või kinnituse, et oled oma last päris cooliks suutnud kasvatada…

Nagu ma aru saan, siis sarja tegelastel on mingi meeletu fänclub väikeste laste ja teismeliste näol. Suur osa nendest fännavad Laurat. Mingit Laura blogi. Laura tegelaskuju signaal lastele on kahtlane. Kõige tähtsam on rikas mees leida? Välimusega saab jamasid lappida? Ja nii edasi…

Minu Ethel näeb selle läbi ja peab seda naeruväärseks. Cool!

PS: Foto pixabay.com