Browsed by
Category: Minu koolilaps

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Tellisin Hiinast riideid… nukule!

Mõni aeg tagasi Saaremaal spaareisil võtsime ette ka kaltsukatuuri. Ma endale midagi ei saanud, aga lapsele leidsin 2,5 euro eest Barbie. On ta päris Barbie või suvaline barbi, ma ei tea, aga mulle meeldis, sest ta polnud see plaatinablond helesiniste silmalaugudega bimbo, vaid näost rohkem päris inimese moodi nukk.

Barbindus ja monsterhighndus on Ethelil vanaema juures. Meil pole siin lastetoas nii palju ruumi, et saaks riiulite sisse nukuelamise ehitada, muidu Ethel mängiks küll. Vanas kodus oli meil üks riiul disainitud nukkude korrusmajaks. Minu ema säilitas kõik minu ja mu õe Barbied, Sindyd, Petrad ning mööbli ja Ethel sai selle hunniku ca 3 aastasena endale.

“No näed, on ju hea, et ma kõik alles hoidsin!” targutas (hea mõttes) mu ema 3 aastat järjest pärast seda. Viimasel ajal pole seda lauset nii tihti kuulnud, aga kui Etheli maale viin ja ta oma nukuriiuli juurde tormab, siis võib seda legendaarset lauset ikkagi sisse visata.

Aga sellest Saaremaa nukust oli rõõmu kui palju… Kodus aga ei olnud nukul üldse riideid. Meisterdasime veits sokkidest ja õmblesime, kui ühtäkki muutus Ethel kurvaks, sest ta oli selle ainukese riietuse, mis nukul ostes seljas olnud, katki lõiganud. Ideega teha kleidist rannariided. Idee oli tema peas, ütleme nii, et säravam kui teostus. Kusjuures ma arvasin, et see aeg on meil möödas, kus laps kääridega midagi salakavalat teeb. Ma ei tea, mis värk lastel kääridega on, aga nad mingis vanuses suudavad alati kääridega midagi veidrat korda saata. No näiteks tuka eest lõigata. Ja kui ahastada, et issand, mis sa tegid, siis nad teevad näo, et midagi pole juhtunud ja eitavad kõike.

Ma oma lapsepõlvest mäletan, et ajasin kogemata õe kleidile nätsu peale. Tahtsin nätsu kleidipinna pealt veidi vähemaks lõigata (nii kleit kui ka näts olid valged), aga lõikasin kogemata nätsutüki täiesti välja, nii et kleidis haigutas auk. Ema vist isegi ei riielnud, aga samas ei usu ta mind siiamaani, et ma tegelikult ei tahtnud auku lõigata, vaid tahtsin seda nätsu lihtsalt veidi vähemaks nokkida. Mind ajas see tohutult närvi, et ema mind ei uskunud, sest ma ju polnud nii rumal, et oleks arvanud, et kui ma nätsu kleidist lihtsalt koos riidega välja lõikan, siis keegi ei saa aru. See juhtus mul kogemata! Ema, kui sa seda loed, siis palun räägi kõikidele sugulastele ja tuttavatele uuesti tagant järgi see lugu ära, sest mul oli nii piinlik, kui sa kõigile rääkisid, et sul laps tegi siukse pulli. See oli kogemata! 😀

Igatahes… Nukule oli riideid vaja. Ning siis prahvatas mulle pähe, et inimesed tellivad Aliexpressist endale riideid. No ma pole kunagi Hiinast endale või lapsele riideid tellinud, aga nukule võib ju riskida. Ma ei tea, kui ebaeetilise teo ma Hiinast tellimisega korda saatsin, aga igatahes paari euro eest sai nukk sellise hulga värki. See must ballikleit oli eraldi ja nägi isegi üllataval norm välja.

DSC04739

DSC04735

Vot nii. Mis teie (või teie lapsed) olete lapsepõlves kääridega korda saatnud?

 

 

 

 

Tundemärgid, et su lapsest on saanud suur inimene

Tundemärgid, et su lapsest on saanud suur inimene

Loomulikult ma saan aru, et mu laps on juba 8 aastane ja ei ole enam mingi titt, kuid kuna mu enda vanus minu ajus jäi kuskil seal 27nda peal kinni, siis vahel tuleb üllatusena, et lapski pole enam nelja-viiene.

Mõned tundemärgid, mis võivad viidata sellele, et tibunupitupsukesest on saanud suur inimene.

  • Ta saadab sms-e tervete pikkade lausetega. Pole see aeg enam kaugel, kui avastad, et ta on teinud endale Facebooki konto.
  • Sa ostad lapsele jalanõusid kingapoe naisteosakonnast, sest tema jalanumber on kasvanud maagiliseks 36ks.
  • Ta helistab sulle maalt, aga ei ütle, et igatseb sind, vaid ütleb, et igatseb oma Ipadi, mis maha jäi.
  • Ta sõber (poiss-sõber, aga mitte veel peika) helistab, ta vaatab telefoni ja ütleb: “Ahh, ma ei viitsi praegu vastu võtta!”
  • Ta ei taha poest nukku, vaid uut rahakotti.
  • Kui sa seletad talle, et on olemas selline asi nagu Pardiralli ja vähki haigestumine, siis ta vastab ratsionaalselt: “Okei, aga kuidas seda vältida saab?”.
  • Ta tuleb sulle küll vahel öösel kaissu, aga ütleb külje alla kobides: “Vabandust, aga ma tulen jälle sinu juurde.”
  • Ta teatab, et loomulikult on tal oma lemmikyoutuber.
  • Kui sa näitad talle legendaarset filmi “Lammas all paremas nurgas”, siis ta küsib mõtlikult iga näitleja kohta, et kas see on juba tänaseks surnud.
  • Ta saab päriselt aru, et koera võtmisega kaasneb ka kohustus temaga iga päev õues käia.
  • Ta ootab, et sa vahel õhtul hilja koju tuled, sest siis saab ta “rahulikult oma asjadega tegeleda”.

Head äratundmist!

Millal lapsed ise äratuskella abiga ärkama hakkavad?

Millal lapsed ise äratuskella abiga ärkama hakkavad?

Ilmselgelt on pealkirjas püstitatud küsimuse vastused individuaalsed, kuid täitsa hea meelega tahaks teada teiste kogemusi, millal see juhtus. Ja veel olulisem – kuidas?

Ethel on 8a ja käib teises klassis. Mina olen esimene, kes 6.50 äratuskella peale silmad lahti teeb. Paar minutit virgun ja kobin Etheli tuppa. Panen sumeda valgusega lambikese põlema ja poen tema kaissu. Siis hakkan pihta:

“Kiisuroosikene äratuuuuus.”

“Kooli peab minema, äratuuuuus.”

“Musikalli roosinupuke, ärka!”

“Lõhnapallike, kuku!”

“Sipelgad tulevad.” (Ja siis teen näppudega sipelga jalgu, mis talle kurgu alla kõdi tulevad tegema) 🙂

“Näe, valgekiisu (selliselt kutsume ühte kaisukat) ka ärkas.”

Ja niimoodi musitan ja kallistan ma Ethelit viis päeva nädalas üles. Vahel ta naeratab mulle läbi une ärgates, endal silmad veel kinni. Aga vahel paneb ta mulle lihtsalt jalaga kõhtu ja kisab läbi kinniste huulte äratõukavalt “Mmmm”. Jumalhoidku, kui ma teda veel mingi hea unenäo pealt tülitama tulen. Siis olen ma ju põneva seikluse rikkuja. Pekstakse ikka sõnumitoojat! Hiljem täiesti suvalisel hetkel vabandab, et ta on hommikul nii unesegane ja läheb kurjaks, kui keegi äratama tuleb. See kõik võib väga titekas tunduda, aga eks emadel on oma lastega erinevad suhted ja traditsioonid ja oma inside teemad ning mulle tegelikult meeldib Ethelit sedasi kaisutades äratada.

Mingil hetkel peab vist laps aga ise ärkama hakkama. Põhimõtteliselt, kui ta oleks teismeline ja mina eriti laisk, siis saaks meie hommik teoorias välja näha ka nii, et Ethel ärkab ise ja kui uksest välja läheb, siis on minul aeg ärgata. Temal algab kool varem kui mul töö. Praegu ma ärkan tema pärast pool tunnikest varem. See ei ole mulle probleem, aga kui ma tahaksin võtta näiteks puhkuse ja seda mitte reisides veeta, vaid kodus, siis peaks ma praegu veel lapse kõrvalt iga hommik vara üles ärkama. Aga puhkuse mõnu on ju ka selles, et äratuskella (või tänapäeval telefoni) võib täiesti tummaks lükata! “Õnneks” neid puhkusi väga palju ei ole. 28 päeva! Ja suurema osa sellest ajast tahan ma ikkagi maailmas ringi reisida, sest muul ajal ei saa.

Tegelikult võiks vist vaikselt seda ise ärkamist harjutama hakata. Leida lapse telefonis mingi mahe heli, mis teda hommikul ära ei ehmataks ja vaikselt pinisema hakkaks. Arvestades aga seda, et laste uni on vist üleüldse kuidagi väga sügav, siis jõuan ma ise 88 korda selle äratuse peale ärgata, enne kui tema oma silmaluugid lahti teeb.

 

 

 

 

 

Roos

Roos

Suurtes sinistes silmades sinilillede sina,

kurekellade külluses tulid, mu tilluke, sina.

Päikesest soojem ja säravam, kõige lõhnavam Roos.

Tänasest alates alati oleme sinuga koos.

Siis kui sul valutab kõrv, öö läbi hoian sind süles.

Tervena hommiku hakul ärkad siis üles.

Maailma lõppu saadan kõik sinu väikesed nutud.

Meil on lõputult mõnusad õhtud ja õhtujutud…

Ema saatis mulle eile sellise luuletuse. Ütles, et ajakirjas Tiiu on jälle luulevõistlus ja teemaks on lapselaps. Ema kirjutas Ethelist luuletuse. Etheli hüüdnimi on Roos juba sünnist saati 🙂 Mana kutsub teda Mana Roosiks. Roos on praegu Mana juures ja Mana saatis eile ka päises oleva pildi. Kass ei ole Mana oma, see on seal mõneks nädalaks hoiul.

Aga värisege siis, sest eelmise Tiiu luulevõistluse mul ema juba võitis 😀

Tundlik teema

Tundlik teema

Eile, kui Ethel magama läks, rääkis ta voodis mulle oma põhilistest soovidest. Näiteks täiesti oma tuba (praegu ta vahel nädalavahetuseti jagab seda Laura ja Oscariga) ja… Ja siis muutus ta ühtäkki väga tõsiseks ja kurvaks. Ütles, et tal on üks soov veel, aga et ma ei pea seda teadma. Et see ei täitu niikuinii mitte kunagi.

Pinnisin ikka. Mismõttes selline soov, mida ema ei pea teadma. Ema tahab ju ikka teada, isegi kui kunagi ei täitu. Ning siis Ethel ütleski. Ta tahab osata lennata.

“Ma näen vahel unes, kuidas ma lendan, aga siis sa äratad mu üles ja see ei olnudki päriselt, ” tuli tal lausa PISAR SILMA!

Mul tuli aga deja vu, sest lapsena soovisin ka mina osata lennata ja nägin selliseid unesid. Äkki kõik lapsed tahavad? Ja ma olen ka täiskasvanuna mitmeid kordi näinud unes, kuidas ma olen mustkunstietendusel ja mustkunsnik võlub mu lendama, mis peaks olema illusioon, aga unes avastan, et ma lendangi päriselt. Hästi tõene tunne on ka ärgates.

Rääkisin sellest kõigest ka Ethelile. Et selline soov on ilmselt normaalne ja ka emmel on nii olnud. Ta leppis, kuigi tõdes õnnetult, et mu jutt ei muuda siiski tõsiasja, et ta lendama ei hakka.

***

Täna, kui tegime ettevalmistusi vana-aasta õhtuks, olin ma teadlikult ostnud endale ühe Red Bulli joogi, nii igaks juhuks, kui enne õhtut uni silma kippuma hakkab (tegelt üritasin ka lõunat magada, aga ei jäänudki). Kekslesin peegli ees, tegin nägu pähe ja rüüpasin oma Red Bulli. Ethel tuli vaatama. Naljaga pooleks küsisin, kas ta enerksilonksu tahab (jaa, loomulikult lapsed ei tohi juua energiajooke ja Ethelile oleks see olnud umbes kolmas lonks elus, seega ma ei näe probleemi).

“Red Bull,” nägi Ethel silti.

Ja mina vastu: “Red Bull ANNAB TIIIIIIIVAD!”

Ethel: “Aga lendama ma ikkagi ei hakka…”

***

Meie peres on tundlik teema lendamine! Ja ema ei oska vahel taktitundeline olla.

Teine klass poole peal

Teine klass poole peal

Pool kooliaastast sai mängeldes läbi ja kuigi Ethel on praegu haige kõrva tõttu kodune, siis on aeg ikkagi väike kokkuvõte teha.

Ma olen siiralt oma lapse üle uhke. Milline ema ei oleks muidugi? No võibolla see, kellel laps viiendas klassis suitsu kimub, aga siiski… Üldiselt ikka kiidad ju oma last :).

Hinded on väljas ja Ethelil on kõik viied, välja arvatud eesti keel. See on 4. Aga ikkagi väga tubli. Need hinded võib kõik Etheli nimele kirjutada, sest mina väga aidanud ei ole. Välja arvatud mõni kodune töö, kus pidi koos Internetist mõne looma kohta uurima, või see, et olen pidanud teda jätkuvalt kohustuslikku kirjandust lugema sundima. Seda viimast kõikvõimalikel ähvardustel, meelitustel, lubadustel ja erinevatel hääletoonidel.

Eesti keel ongi hetkel ainuke väike komistuskivi. Üks 3 tuli ka. ÄRAKIRJAS! See tähendab kõige lihtsamat asja ülde, kus mõelda pole ju üldse vaja, lihtsalt kirjuta tahvlilt maha. Õigesti. Ja Ethel sai kolme. Mismoodi? Ta ise seletas mulle, et tal kadus harilik ära ja pidi mingi tömbi jupatsiga, mis ta sõbrannalt laenas, kirjutama. Muidugi olin ma natuke kuri, et miks sa siis õpetaja käest enne töö kirjutamist pliiatsit ei küsinud, aga… Lapsed noh!

Saatsin siis õpetajale kirja, kus küsisin, et kas asi oli tõesti tolles nüris pliiatsikökatsis. Aga õpetaja vastas, et paraku tõesti selles asi polnud 😀 Ethel oli ise ka pärast õnnetu, kui sai aru, et matemaatika keerulisi tekstülesandeid lahendab ta une pealt, aga tahvlilt maha kirjutamisega astus sellisesse ämbrisse. Aga eks see ole õppetund! Lihtsalt hoolsam vaja olla.

Kuigi käitumine ja hoolsus on tal samuti eeskujulikud. Ma olen alati imestanud, et kuidas laps suudab koolis ja külas võõrastega nii normaalne olla ja kodus on täiesti teine laps. Aga emadega väidetavalt ongi lapsed teistsugused. Igatahes saame meie südamerahuga vaheajale minna.

PS: Foto pixabay.com

 

Internet ja lapsed

Internet ja lapsed

Tulin töölt koju ja avastasin Etheli teki alt ja öösärk seljas. Ja ma ei tule öösel eks. Arvasin, et ta teeskleb magamist, et mitte trenni minna. Imestasin veel, sest ujumisega ta ei jandi nii, et tal kell 6 õhtul jube uni on. Aga temal oli hoopis palavik. 38,5. Üle ma ei tea mitme aasta. Üle nii paljude aastate, et ma avastasin, et kõik laste rohud ja palavikualandajad on juba aegunud. Siis taipasin, et Ethel on juba nii suur, et saab võtta nö suurte tabletti 🙂

Tegelikult ongi Ethel juba nii suur tüdruk. Ja üks asi tundub mulle täiesti hirmutav. Nimelt oli ta googeldanud ükspäev oma eesnime ja avastanud, et Google piltides viskab ette vaid mustvalgeid vanainimeste pilte.

“Emme, miks minu nimi on mingite vanamuttide nimi?” oli ta kurbuse ja viha piiril.

Üritasin seletada, et see ei tähenda midagi, lihtsalt see on juba ammune nimi ja ju siis selle nimega oli vanal ajal palju kuulsaid inimesi ja nende pildid on internetis. Ta ei olnud eriti veendunud ja hakkas meie Laura nime googeldama. Ma mõtlesin, et okei, nüüd juhtub katastroof, sest Laura nime alt tuleb raudselt miljon Grete Kleini pilti, keda Ethel küll absoluutselt ei fänna ja kes pole ei minu ega mu lapse maitse, kuid kes siiski näeb tsipa apetiitsem välja, kui need must-valged vanainimesed.

Vedas – tulid siiski tavalised naised. See veidi leevendas, aga võrdluses must-valgete vanainimestega ei kadunud sellest. Pakkusin, et googeldaks Karli eesnime. Mõtlesin, et see nii vana nimi, kindlasti tuleb mingeid vanamehi nagu Karl Marx. Ja samal hetkel mõtlesin, et issand – nüüd viskab Internet meile ette hoopis ilueedi Karl-Erik Taukari pildid ju!

Õnneks viskas siiski Karl Marxi ja Karl Lagerfeldi 😀

AFP PHOTO/MARTIN BUREAU

Lagerfeldi piltidega sai muidugi palju nalja ja Ethel sai Karlile näidata, kui nõmedate inimeste nimi tal ikka on 😀

Eks Ethel ole enne ka “googeldanud”, aga pigem otsinud youtube’st mingeid plastiliinivideoid vms. Nüüd aga googeldas ja GOOGLE’is. Ja loomulikult leidis sealt ka minu blogi ja oma pilte. See ei tulnud talle üllatusena, sest ta teab, et ma vahel temast kirjutan, ja kui ta ei luba, siis ma teatud pilte temast üles ei pane. Samuti ei kirjuta ma temast iga päev ega midagi intiimset, vaid pigem toredaid, lõbusaid lugusid, mida temal võibolla kunagi tore lugeda oleks. Kuigi siinkohal ma mõtlen, et kui minu vanaema hakkab MINUST kõigi sugulaste eest minu lapsepõlve “toredaid” lugusid rääkima, siis… Noh, tekib küsimus, kas need ikka on nii toredad. Seega, miks peaks need ka tulevastele suurtele inimestele, kes praegu lapsed, sellises formaadis, nagu tänapäeval netis üleval, positiivset emotsiooni pakkuma? Siin on mõttekoht.

Ma tegelikult hiljuti natuke kirjutasin sellest teemast suht möödaminnes, et Ethel saab järjest teadlikumaks Internetist ja iseendast. Ja ta näiteks ei taha, et temast igasuguseid pilte kuhugi sotsiaalmeediasse paneksin. Isegi, kui mina arvan, et ta on pildil nunnu ja armas, siis ta ise võib TUNDA hoopis midagi muud. Olgem ausad, mul endalgi on olnud olukordi, kus keegi ütleb, et kuule, sa näed selles kleidis jumala püss välja, aga ma tunnen end kui viimane peletis. Ja tegelikult polegi oluline, mis seal pildil keegi teine näeb, vaid oluline on, et minul, kes ma olen fotol, on halb tunne. Ma ei tahaks seda oma lapsele. Et ta avastab üks hetk internetist nii palju asju enda kohta, mis temas võivad tekitada halva tunde. Seepärast ei taha ma temast siin igal hetkel kirjutada. Kuigi materjali ju oleks 🙂 See on ka põhjus, miks ma kirjutan pigem oma enda ARVAMUSE lugusid, kui et lahkan meie isiklikku elu isiklikul tasandil.

Ma ei tea, kas saate aru, mis ma öelda tahan. Lühidalt öeldes… Olete te tundnud, et issand, mida ma küll 5 või 10 aastat tagasi mõtlesin/ arvasin/ tegin? Et nüüd ma enam seda ei mõtleks/ arvaks/ teeks. Äkki oma lapsest suure hulga info ja fotode ja täisnimede Internetti laadimisega on sama lugu… Ma mõistan mingil määral neid, kes selle vastu on olnud ja kes seda üldse ei tee. Ja ma ei kirjutaks seda, kui ma lõpuks ise poleks kogenud oma lapse peal, et laps ei jää eluks ajaks titeks, kes midagi aru ei saa 🙂 Ja see on natuke hirmutav ja see on koht, kus peab natuke asju ümber hindama. See avab silmad. Minu silmad avas.

 

 

 

Maailma pikim ootamine ja veits muud ka

Maailma pikim ootamine ja veits muud ka

Olete unistanud, et teil oleks sellises vanuses laps, kes piparkooke tehes end lihtsalt üleni jahuseks ei mökerdaks ja tainarulliga suvaliselt ei vehiks? Ma küll olen. Ja täna sündis see esimest korda! Andsin Ethelile taina lauale, ise mässasin seni ahjuplaadiga. Järsku ta küsis, et kas nii on okei. Tainas oli TÄPSELT parajaks rullitud. Riided polnud millegagi koos. Jahu polnud maas. Ja läks ainult… 8 aastat!

Homsest hakkavad päkapikud käima. Ses mõttes, et juba 1. detsembri hommikul nad ju toovad juba midagi eks, mitte et paned 1. detsembri sussi aknale? Mida te oma lastele sinna panete? Mulle tundub nii rets iga hommik sealt mingi šokolaad või muu magus asi leida. Mida tervislikumat lapsele päkapikk tuua võiks? Värviraamatuid, neid ei saa süüa! Peaks TIGER’it külastama ja mõttetut nänni ostma selle nimel, et iga hommik mitte lapsele suhkrut sisse sööta…

Mana helistas praegu Ethelile. Rääkis niisama ja küsis, et mis sa tahaksid, et jõuluvana sulle tooks. Ja mis Ethel ütles?

“Ma ei tea!”

Mana: “Kas sellepärast, et sul on kõik olemas?”

“Jah!”

Ma olin nagu:

giphy

Mitte et ma arvaks, et mu lapsel midagi puudu oleks. Ei. Vaid noh, lastel on ju alati sada soovi, mis puudutab mänguasju. Lego. Teine lego. Robot-dinosaurus. Robot-kass. Kass.

Ükspäev, kui ma ütlesin talle, et pane Ipad ära ja mängi näiteks legodega, ütles Ethel mulle, et ta on välja kasvanud. Vahel tahab ta niiiii väga mänguasjapoodi minna ja kui olen lubanud mingi väikse asja tal valida, siis ta lihtsalt käib riiulite vahel ringi… Lõpuks ütleb, et kõik on nii mõttetu ja me läheme norgus peaga ära. Samas on mul sisimas nii hea meel, et ta vabatahtlikult iga kord ei taha enam igasugu nukke ja kujusid jms, mis korraks on huvitav ja siis lendavad kuhugi kasti. Asju mõistuse piires! Küll aga leidub meie kodus alati vildikaid ja pliiatseid ja värviraamatuid ja joonistuslehti ja kleepse jms.

Samas on Jõuluvanal nüüd veel keerulisem, kui laps ise ka ei tea, mida ta tahab…

img_0041
Mänguasjadest välja kasvanud laps 🙂

 

 

 

“Kas sellel mehel on ajuga probleem?”

“Kas sellel mehel on ajuga probleem?”

Teisipäeval vaatasime Etheliga koos “Padjaklubi”. Ta tahab, et me seda koos vaataksime, ja tuleb tunnistada, et kaks viimast hooaega olen ma vahelduva eduga Etheliga seda sarja vaadanud.

Eile oli selline osa, kus Padjaklubi Laura veidi nagu beibetas. No nagu ikka, kui ta seal täbarasse olukorda satub ja beibetamisega olukorda siluda üritab. Ethel katab kahe käega silmad ja tõdeb tõsisel moel: “PIINLIK!”

Ja teine koht, mille eeljutt oleks midagi sellist, et Laura oli korraldanud oma uues töökohas, õlletehases, paraja segaduse – mingid kraanid olid lahti plahvatanud ja õlu purskas. Eilne stseen oli siis selline, kus Laura nagu ikka ripsmeid plaksutas ja tööandja, kutt, kellele Laura hirvesilmad sümpasid, hakkas pikalt rääkima, et ahh, pole midagi, ikka juhtub ja ma ise olen tegelikult hoopis süüdi blaa blaa blaa… Ethel vaatas, nägu skeptiline, ja küsis järsku: “Kas sellele mehel on AJUGA PROBLEEM?”

Vahel on äge, kui jumal taevas või misiganes saadab justkui nagu sõnumi või kinnituse, et oled oma last päris cooliks suutnud kasvatada…

Nagu ma aru saan, siis sarja tegelastel on mingi meeletu fänclub väikeste laste ja teismeliste näol. Suur osa nendest fännavad Laurat. Mingit Laura blogi. Laura tegelaskuju signaal lastele on kahtlane. Kõige tähtsam on rikas mees leida? Välimusega saab jamasid lappida? Ja nii edasi…

Minu Ethel näeb selle läbi ja peab seda naeruväärseks. Cool!

PS: Foto pixabay.com

 

Niisama elu…

Niisama elu…

Ongi käes see pime aeg… See nädal on juba mitu päeva olnud nii, et tulen töölt koju, kohmitsen veidi ja jään lihtsalt magama. Ärkan pärast üheksat õhtul, et issand jumal, kell on juba nii palju. Praegu just ärkasin (kell on 21.05), saatsin lapse vanni. Nüüd tulin arvuti taha ja avastasin, et lapsel on vaja veel homseks paar asja ka õppida.

Jooksin vannituppa: “Ethel, sul on vaja veel homseks paar asja õppida ka ju! Lõõgastu siin natuke ja siis õpime ära eks!”

“Lõõgastu ise natuke, sest sa oled rohkem närvis!”

Peaks ütlema, et tegelikult ma olen ikka hulga vähem närvis, kui enne puhkust. Aga hea kui keegi väike tegelane seda lõõgastumise asjaolu ikkagi meelde tuletab.

***

Mu kintsu peale on tekkinud mingi 2cm läbimõõduga ketendav ja sügelev (ei, ma ei süga seda) punane rets laik. Kui ma reisilt tagasi tulin, avastasin seal ühe sääsepunni. See oli päris huvitav avastus, sest kõik teised reisikaaslased olid sääsepunne üleni täis, kes rohkem, kes vähem. Mul oli põhimõtteliselt see üks punn. Mõtlesin veel, et näed, ei söö mind sääsed Eestis ega taha nad mind ka maailma teises otsas, ju ma olen maitselt nii vastik.

Aga igatahes see väike punn hakkas sügelema, panin sügelusgeeli ja järgmisel hetkel oli see juba suur ketendav laik. Eile mõtlesin, et näitan seda Karlile. Tõmbasin oma kintsu diivaniteki alt välja ja surasin talle näkku lootes, et ta ütleb, et pfff, see mingi suvaline asi, läheb üle. Aga tema vaatas mind nagu pidalitõbist (hea et diivanilt pealt maha ei karanud ja oli nõus minuga samas voodis magama): “Issand, miks sa juba arstile ei ole läinud!”

Tõesti, eile ma avastasin end googeldamas midagi sellist nagu “malaariahammustus” vms. Noh oli igasuguseid fotosid. Aga ma sõin reisil malaariatablette. Ja no eriti nadi, kui see üks malaariahaige sääsk nüüd just mind hammustaski… Pea ka on juba 4 päeva järjest valutanud. Töökaaslane arvas, et viska pilt internetti ja küsi, et appi, mis see on, raudselt saad head ja tõesed vastused 😀

***

Küsisin sõbranna käest, et tahaks uue fotoka osta, et kuhu suunas ma peaks vaatama. Mul on hinnapiiriks 1000 eurot ja et kas selle eest üldse midagi saab (ma ei teadnud fotokate hindadest mitte midagi). Sõbranna arvas, et hübriid on hea valik ja et kindlasti Sony. Kodus vaatasin, et eelmine kaamera (millesse ma polnud kunagi süvenenud ja mis džunglis niiskusesse suri) oligi Sony hübriid. Uurisin siis asja ja leidsin Sony a6000. Objektiiv on meie vanal fotokal olemas, ei tea, kas ongi siis uut vaja. Igatahes plaanin ma minna meie vana kaameraga poodi, näidata ette ja nõuda samasugust, aga uut ja paremat. Kas saab olla veel fotokakaugem inimene?! Aga uut fotokat ma tahan ja tahan seda ka piisavalt tundma õppida ja uuel reisil juba ägedaid fotosid vorpida.