Siis kui sul valutab kõrv, öö läbi hoian sind süles.
Tervena hommiku hakul ärkad siis üles.
Maailma lõppu saadan kõik sinu väikesed nutud.
Meil on lõputult mõnusad õhtud ja õhtujutud…
Ema saatis mulle eile sellise luuletuse. Ütles, et ajakirjas Tiiu on jälle luulevõistlus ja teemaks on lapselaps. Ema kirjutas Ethelist luuletuse. Etheli hüüdnimi on Roos juba sünnist saati 🙂 Mana kutsub teda Mana Roosiks. Roos on praegu Mana juures ja Mana saatis eile ka päises oleva pildi. Kass ei ole Mana oma, see on seal mõneks nädalaks hoiul.
Aga värisege siis, sest eelmise Tiiu luulevõistluse mul ema juba võitis 😀
Eile, kui Ethel magama läks, rääkis ta voodis mulle oma põhilistest soovidest. Näiteks täiesti oma tuba (praegu ta vahel nädalavahetuseti jagab seda Laura ja Oscariga) ja… Ja siis muutus ta ühtäkki väga tõsiseks ja kurvaks. Ütles, et tal on üks soov veel, aga et ma ei pea seda teadma. Et see ei täitu niikuinii mitte kunagi.
Pinnisin ikka. Mismõttes selline soov, mida ema ei pea teadma. Ema tahab ju ikka teada, isegi kui kunagi ei täitu. Ning siis Ethel ütleski. Ta tahab osata lennata.
“Ma näen vahel unes, kuidas ma lendan, aga siis sa äratad mu üles ja see ei olnudki päriselt, ” tuli tal lausa PISAR SILMA!
Mul tuli aga deja vu, sest lapsena soovisin ka mina osata lennata ja nägin selliseid unesid. Äkki kõik lapsed tahavad? Ja ma olen ka täiskasvanuna mitmeid kordi näinud unes, kuidas ma olen mustkunstietendusel ja mustkunsnik võlub mu lendama, mis peaks olema illusioon, aga unes avastan, et ma lendangi päriselt. Hästi tõene tunne on ka ärgates.
Rääkisin sellest kõigest ka Ethelile. Et selline soov on ilmselt normaalne ja ka emmel on nii olnud. Ta leppis, kuigi tõdes õnnetult, et mu jutt ei muuda siiski tõsiasja, et ta lendama ei hakka.
***
Täna, kui tegime ettevalmistusi vana-aasta õhtuks, olin ma teadlikult ostnud endale ühe Red Bulli joogi, nii igaks juhuks, kui enne õhtut uni silma kippuma hakkab (tegelt üritasin ka lõunat magada, aga ei jäänudki). Kekslesin peegli ees, tegin nägu pähe ja rüüpasin oma Red Bulli. Ethel tuli vaatama. Naljaga pooleks küsisin, kas ta enerksilonksu tahab (jaa, loomulikult lapsed ei tohi juua energiajooke ja Ethelile oleks see olnud umbes kolmas lonks elus, seega ma ei näe probleemi).
“Red Bull,” nägi Ethel silti.
Ja mina vastu: “Red Bull ANNAB TIIIIIIIVAD!”
Ethel: “Aga lendama ma ikkagi ei hakka…”
***
Meie peres on tundlik teema lendamine! Ja ema ei oska vahel taktitundeline olla.
Pool kooliaastast sai mängeldes läbi ja kuigi Ethel on praegu haige kõrva tõttu kodune, siis on aeg ikkagi väike kokkuvõte teha.
Ma olen siiralt oma lapse üle uhke. Milline ema ei oleks muidugi? No võibolla see, kellel laps viiendas klassis suitsu kimub, aga siiski… Üldiselt ikka kiidad ju oma last :).
Hinded on väljas ja Ethelil on kõik viied, välja arvatud eesti keel. See on 4. Aga ikkagi väga tubli. Need hinded võib kõik Etheli nimele kirjutada, sest mina väga aidanud ei ole. Välja arvatud mõni kodune töö, kus pidi koos Internetist mõne looma kohta uurima, või see, et olen pidanud teda jätkuvalt kohustuslikku kirjandust lugema sundima. Seda viimast kõikvõimalikel ähvardustel, meelitustel, lubadustel ja erinevatel hääletoonidel.
Eesti keel ongi hetkel ainuke väike komistuskivi. Üks 3 tuli ka. ÄRAKIRJAS! See tähendab kõige lihtsamat asja ülde, kus mõelda pole ju üldse vaja, lihtsalt kirjuta tahvlilt maha. Õigesti. Ja Ethel sai kolme. Mismoodi? Ta ise seletas mulle, et tal kadus harilik ära ja pidi mingi tömbi jupatsiga, mis ta sõbrannalt laenas, kirjutama. Muidugi olin ma natuke kuri, et miks sa siis õpetaja käest enne töö kirjutamist pliiatsit ei küsinud, aga… Lapsed noh!
Saatsin siis õpetajale kirja, kus küsisin, et kas asi oli tõesti tolles nüris pliiatsikökatsis. Aga õpetaja vastas, et paraku tõesti selles asi polnud 😀 Ethel oli ise ka pärast õnnetu, kui sai aru, et matemaatika keerulisi tekstülesandeid lahendab ta une pealt, aga tahvlilt maha kirjutamisega astus sellisesse ämbrisse. Aga eks see ole õppetund! Lihtsalt hoolsam vaja olla.
Kuigi käitumine ja hoolsus on tal samuti eeskujulikud. Ma olen alati imestanud, et kuidas laps suudab koolis ja külas võõrastega nii normaalne olla ja kodus on täiesti teine laps. Aga emadega väidetavalt ongi lapsed teistsugused. Igatahes saame meie südamerahuga vaheajale minna.
Tulin töölt koju ja avastasin Etheli teki alt ja öösärk seljas. Ja ma ei tule öösel eks. Arvasin, et ta teeskleb magamist, et mitte trenni minna. Imestasin veel, sest ujumisega ta ei jandi nii, et tal kell 6 õhtul jube uni on. Aga temal oli hoopis palavik. 38,5. Üle ma ei tea mitme aasta. Üle nii paljude aastate, et ma avastasin, et kõik laste rohud ja palavikualandajad on juba aegunud. Siis taipasin, et Ethel on juba nii suur, et saab võtta nö suurte tabletti 🙂
Tegelikult ongi Ethel juba nii suur tüdruk. Ja üks asi tundub mulle täiesti hirmutav. Nimelt oli ta googeldanud ükspäev oma eesnime ja avastanud, et Google piltides viskab ette vaid mustvalgeid vanainimeste pilte.
“Emme, miks minu nimi on mingite vanamuttide nimi?” oli ta kurbuse ja viha piiril.
Üritasin seletada, et see ei tähenda midagi, lihtsalt see on juba ammune nimi ja ju siis selle nimega oli vanal ajal palju kuulsaid inimesi ja nende pildid on internetis. Ta ei olnud eriti veendunud ja hakkas meie Laura nime googeldama. Ma mõtlesin, et okei, nüüd juhtub katastroof, sest Laura nime alt tuleb raudselt miljon Grete Kleini pilti, keda Ethel küll absoluutselt ei fänna ja kes pole ei minu ega mu lapse maitse, kuid kes siiski näeb tsipa apetiitsem välja, kui need must-valged vanainimesed.
Vedas – tulid siiski tavalised naised. See veidi leevendas, aga võrdluses must-valgete vanainimestega ei kadunud sellest. Pakkusin, et googeldaks Karli eesnime. Mõtlesin, et see nii vana nimi, kindlasti tuleb mingeid vanamehi nagu Karl Marx. Ja samal hetkel mõtlesin, et issand – nüüd viskab Internet meile ette hoopis ilueedi Karl-Erik Taukari pildid ju!
Õnneks viskas siiski Karl Marxi ja Karl Lagerfeldi 😀
AFP PHOTO/MARTIN BUREAU
Lagerfeldi piltidega sai muidugi palju nalja ja Ethel sai Karlile näidata, kui nõmedate inimeste nimi tal ikka on 😀
Eks Ethel ole enne ka “googeldanud”, aga pigem otsinud youtube’st mingeid plastiliinivideoid vms. Nüüd aga googeldas ja GOOGLE’is. Ja loomulikult leidis sealt ka minu blogi ja oma pilte. See ei tulnud talle üllatusena, sest ta teab, et ma vahel temast kirjutan, ja kui ta ei luba, siis ma teatud pilte temast üles ei pane. Samuti ei kirjuta ma temast iga päev ega midagi intiimset, vaid pigem toredaid, lõbusaid lugusid, mida temal võibolla kunagi tore lugeda oleks. Kuigi siinkohal ma mõtlen, et kui minu vanaema hakkab MINUST kõigi sugulaste eest minu lapsepõlve “toredaid” lugusid rääkima, siis… Noh, tekib küsimus, kas need ikka on nii toredad. Seega, miks peaks need ka tulevastele suurtele inimestele, kes praegu lapsed, sellises formaadis, nagu tänapäeval netis üleval, positiivset emotsiooni pakkuma? Siin on mõttekoht.
Ma tegelikult hiljuti natuke kirjutasin sellest teemast suht möödaminnes, et Ethel saab järjest teadlikumaks Internetist ja iseendast. Ja ta näiteks ei taha, et temast igasuguseid pilte kuhugi sotsiaalmeediasse paneksin. Isegi, kui mina arvan, et ta on pildil nunnu ja armas, siis ta ise võib TUNDA hoopis midagi muud. Olgem ausad, mul endalgi on olnud olukordi, kus keegi ütleb, et kuule, sa näed selles kleidis jumala püss välja, aga ma tunnen end kui viimane peletis. Ja tegelikult polegi oluline, mis seal pildil keegi teine näeb, vaid oluline on, et minul, kes ma olen fotol, on halb tunne. Ma ei tahaks seda oma lapsele. Et ta avastab üks hetk internetist nii palju asju enda kohta, mis temas võivad tekitada halva tunde. Seepärast ei taha ma temast siin igal hetkel kirjutada. Kuigi materjali ju oleks 🙂 See on ka põhjus, miks ma kirjutan pigem oma enda ARVAMUSE lugusid, kui et lahkan meie isiklikku elu isiklikul tasandil.
Ma ei tea, kas saate aru, mis ma öelda tahan. Lühidalt öeldes… Olete te tundnud, et issand, mida ma küll 5 või 10 aastat tagasi mõtlesin/ arvasin/ tegin? Et nüüd ma enam seda ei mõtleks/ arvaks/ teeks. Äkki oma lapsest suure hulga info ja fotode ja täisnimede Internetti laadimisega on sama lugu… Ma mõistan mingil määral neid, kes selle vastu on olnud ja kes seda üldse ei tee. Ja ma ei kirjutaks seda, kui ma lõpuks ise poleks kogenud oma lapse peal, et laps ei jää eluks ajaks titeks, kes midagi aru ei saa 🙂 Ja see on natuke hirmutav ja see on koht, kus peab natuke asju ümber hindama. See avab silmad. Minu silmad avas.
Olete unistanud, et teil oleks sellises vanuses laps, kes piparkooke tehes end lihtsalt üleni jahuseks ei mökerdaks ja tainarulliga suvaliselt ei vehiks? Ma küll olen. Ja täna sündis see esimest korda! Andsin Ethelile taina lauale, ise mässasin seni ahjuplaadiga. Järsku ta küsis, et kas nii on okei. Tainas oli TÄPSELT parajaks rullitud. Riided polnud millegagi koos. Jahu polnud maas. Ja läks ainult… 8 aastat!
Homsest hakkavad päkapikud käima. Ses mõttes, et juba 1. detsembri hommikul nad ju toovad juba midagi eks, mitte et paned 1. detsembri sussi aknale? Mida te oma lastele sinna panete? Mulle tundub nii rets iga hommik sealt mingi šokolaad või muu magus asi leida. Mida tervislikumat lapsele päkapikk tuua võiks? Värviraamatuid, neid ei saa süüa! Peaks TIGER’it külastama ja mõttetut nänni ostma selle nimel, et iga hommik mitte lapsele suhkrut sisse sööta…
Mana helistas praegu Ethelile. Rääkis niisama ja küsis, et mis sa tahaksid, et jõuluvana sulle tooks. Ja mis Ethel ütles?
“Ma ei tea!”
Mana: “Kas sellepärast, et sul on kõik olemas?”
“Jah!”
Ma olin nagu:
Mitte et ma arvaks, et mu lapsel midagi puudu oleks. Ei. Vaid noh, lastel on ju alati sada soovi, mis puudutab mänguasju. Lego. Teine lego. Robot-dinosaurus. Robot-kass. Kass.
Ükspäev, kui ma ütlesin talle, et pane Ipad ära ja mängi näiteks legodega, ütles Ethel mulle, et ta on välja kasvanud. Vahel tahab ta niiiii väga mänguasjapoodi minna ja kui olen lubanud mingi väikse asja tal valida, siis ta lihtsalt käib riiulite vahel ringi… Lõpuks ütleb, et kõik on nii mõttetu ja me läheme norgus peaga ära. Samas on mul sisimas nii hea meel, et ta vabatahtlikult iga kord ei taha enam igasugu nukke ja kujusid jms, mis korraks on huvitav ja siis lendavad kuhugi kasti. Asju mõistuse piires! Küll aga leidub meie kodus alati vildikaid ja pliiatseid ja värviraamatuid ja joonistuslehti ja kleepse jms.
Samas on Jõuluvanal nüüd veel keerulisem, kui laps ise ka ei tea, mida ta tahab…
Teisipäeval vaatasime Etheliga koos “Padjaklubi”. Ta tahab, et me seda koos vaataksime, ja tuleb tunnistada, et kaks viimast hooaega olen ma vahelduva eduga Etheliga seda sarja vaadanud.
Eile oli selline osa, kus Padjaklubi Laura veidi nagu beibetas. No nagu ikka, kui ta seal täbarasse olukorda satub ja beibetamisega olukorda siluda üritab. Ethel katab kahe käega silmad ja tõdeb tõsisel moel: “PIINLIK!”
Ja teine koht, mille eeljutt oleks midagi sellist, et Laura oli korraldanud oma uues töökohas, õlletehases, paraja segaduse – mingid kraanid olid lahti plahvatanud ja õlu purskas. Eilne stseen oli siis selline, kus Laura nagu ikka ripsmeid plaksutas ja tööandja, kutt, kellele Laura hirvesilmad sümpasid, hakkas pikalt rääkima, et ahh, pole midagi, ikka juhtub ja ma ise olen tegelikult hoopis süüdi blaa blaa blaa… Ethel vaatas, nägu skeptiline, ja küsis järsku: “Kas sellele mehel on AJUGA PROBLEEM?”
Vahel on äge, kui jumal taevas või misiganes saadab justkui nagu sõnumi või kinnituse, et oled oma last päris cooliks suutnud kasvatada…
Nagu ma aru saan, siis sarja tegelastel on mingi meeletu fänclub väikeste laste ja teismeliste näol. Suur osa nendest fännavad Laurat. Mingit Laura blogi. Laura tegelaskuju signaal lastele on kahtlane. Kõige tähtsam on rikas mees leida? Välimusega saab jamasid lappida? Ja nii edasi…
Minu Ethel näeb selle läbi ja peab seda naeruväärseks. Cool!
Ongi käes see pime aeg… See nädal on juba mitu päeva olnud nii, et tulen töölt koju, kohmitsen veidi ja jään lihtsalt magama. Ärkan pärast üheksat õhtul, et issand jumal, kell on juba nii palju. Praegu just ärkasin (kell on 21.05), saatsin lapse vanni. Nüüd tulin arvuti taha ja avastasin, et lapsel on vaja veel homseks paar asja ka õppida.
Jooksin vannituppa: “Ethel, sul on vaja veel homseks paar asja õppida ka ju! Lõõgastu siin natuke ja siis õpime ära eks!”
“Lõõgastu ise natuke, sest sa oled rohkem närvis!”
Peaks ütlema, et tegelikult ma olen ikka hulga vähem närvis, kui enne puhkust. Aga hea kui keegi väike tegelane seda lõõgastumise asjaolu ikkagi meelde tuletab.
***
Mu kintsu peale on tekkinud mingi 2cm läbimõõduga ketendav ja sügelev (ei, ma ei süga seda) punane rets laik. Kui ma reisilt tagasi tulin, avastasin seal ühe sääsepunni. See oli päris huvitav avastus, sest kõik teised reisikaaslased olid sääsepunne üleni täis, kes rohkem, kes vähem. Mul oli põhimõtteliselt see üks punn. Mõtlesin veel, et näed, ei söö mind sääsed Eestis ega taha nad mind ka maailma teises otsas, ju ma olen maitselt nii vastik.
Aga igatahes see väike punn hakkas sügelema, panin sügelusgeeli ja järgmisel hetkel oli see juba suur ketendav laik. Eile mõtlesin, et näitan seda Karlile. Tõmbasin oma kintsu diivaniteki alt välja ja surasin talle näkku lootes, et ta ütleb, et pfff, see mingi suvaline asi, läheb üle. Aga tema vaatas mind nagu pidalitõbist (hea et diivanilt pealt maha ei karanud ja oli nõus minuga samas voodis magama): “Issand, miks sa juba arstile ei ole läinud!”
Tõesti, eile ma avastasin end googeldamas midagi sellist nagu “malaariahammustus” vms. Noh oli igasuguseid fotosid. Aga ma sõin reisil malaariatablette. Ja no eriti nadi, kui see üks malaariahaige sääsk nüüd just mind hammustaski… Pea ka on juba 4 päeva järjest valutanud. Töökaaslane arvas, et viska pilt internetti ja küsi, et appi, mis see on, raudselt saad head ja tõesed vastused 😀
***
Küsisin sõbranna käest, et tahaks uue fotoka osta, et kuhu suunas ma peaks vaatama. Mul on hinnapiiriks 1000 eurot ja et kas selle eest üldse midagi saab (ma ei teadnud fotokate hindadest mitte midagi). Sõbranna arvas, et hübriid on hea valik ja et kindlasti Sony. Kodus vaatasin, et eelmine kaamera (millesse ma polnud kunagi süvenenud ja mis džunglis niiskusesse suri) oligi Sony hübriid. Uurisin siis asja ja leidsin Sony a6000. Objektiiv on meie vanal fotokal olemas, ei tea, kas ongi siis uut vaja. Igatahes plaanin ma minna meie vana kaameraga poodi, näidata ette ja nõuda samasugust, aga uut ja paremat. Kas saab olla veel fotokakaugem inimene?! Aga uut fotokat ma tahan ja tahan seda ka piisavalt tundma õppida ja uuel reisil juba ägedaid fotosid vorpida.
Tulin reisilt tagasi ja avastasin, et “Walking dead” uuest hooajast on KOLM uut osa väljas. KOLM!!! Ma pole põhimõttelilselt alates esimesest hooajast, kui ma selle sarja avastasin ja terve hooaja ühe korraga ära vaatasin, mitut osa saanud korraga vaadata. Ja nüüd kolm osa!
“Walking dead” on vist ainuke sari, mida vaadates ma igavaid kohti aegajalt edasi ei keri. Samas on justkui sari neid igavaid kohti täis. Tihti ei toimu osades justkui mitte midagi. Aga ikka on väga põnev. Ma ei oska seda seletada. Ilmselgelt meeldib mulle zombi-temaatika, aga igat suvalist zombitemaatikaga filmi/sarja ma küll ei vaata. Selles sarjas on aga minu jaoks see miski. Ometi ma jagan ka kogu seda huumorit, mis selle sarja pihta käib…
Alguses oli närvekõditav see, kuidas lihtsalt väljas liikudes võis iga hetk zombi tulla. Seda pinget võis ise lausa omal nahal tunda. Siis muutusid tegelased osavamaks ja iga lähenev zombi ei tähendanud kohe lõppu. Üldse on terve hooaja vältel näha, kuidas tegelased läbi selle katastroofi, mis maailmaga juhtus, muutuvad, nende põhimõtted muutuvad… Ja hilisemates hooaegades ei ole nii ohtlikud enam zombid, vaid hoopis teised inimesed. Head inimesed versus pahad inimesed. Aga isegi need pahad pole lihtsalt pahad. Neil on omad põhjused pahad olla. Viimase hooaja kolm osa olid kõige retsimad ever.
Ethel teab, et ma mingit zombisarja vaatan, ega ta ise seda vaadanud loomulikult ei ole. Ja tema Minecrafti mängus ka ka mingid kuubiku-zombid. Ükspäev sai Ethel koolis kiituse. E-koolis oli kirjas, et mõtles välja väga huvitava loo. Küsisin siis, et noh, mis loo sa välja mõtlesid. Ta oli väga elevil ja tõi kotist oma kirjutise. Pealkiri oli “Sombisandid”. Ilma kirjavigadeta oli jutt siis järgmine:
Sombisandid
Ühel päeval oli kadrisantide päev, mina olin kodus ja ootasin kadrisante. Keegi või miski koputas uksele, ma avasin ukse ja kui uks oli lahti, siis tulid sisse mitte kadrisandid vaid sombisandid.
Ülesandeks oli kirjutada jutt kadrisantidest. Mul on hea meel, et õpetaja suutis kastist välja mõelda ja lapsele kiituse tegi, mitte ei kirjutanud, et jutt on teemast mööda 😀 Samas, kas Ethel vaatab salaja minu selja taga “Walking deadi” või mis värk on?!
Mul polegi kunagi nii olnud, et tulen reisilt tagasi ja saan veel päevi kodus mõnuleda, enne kui pean tööle minema. Vara pean ärkama ikka, Ethel on vaja kooli jaoks äratada.
Ethelil läks Managa see 2 nädalat hästi. Ühe nädala mõnules tema Managa kodus ja teise nädala käis Mana koolis 2. klassis. Paar päeva oli Mana teda sööklas vaatamas käinud, aga Ethel oli teatanud, et ta saab hakkama ja pole vaja vaatamas käia. Mana kooli õpetaja pidavat meeldima rohkem – ta olevat HELDEM! Etheli päris klassijuhataja on küllaltki okei, ma ei tea, kui helde ta on või kas õpetaja peakski helde olema, aga ju erinevate laste peal niiöelda töötavad erinevad õpetajate variandid. Etheli peal töötab heldus 🙂 Õppimises tal tõenäoliselt suurt auku ei tulnud. Nädalake pole nii hull ja oma töövihikuid ta ju tegi, kohustusliku raamatu luges läbi ja võõras koolis õppis nagu ka. Vast saab hakkama.
Mana rääkis ühe humoorika loo ka. Nimelt nad õppisid seal midagi ja Mana seletas Ethelile, misasi on põlvkond. No et tema (Mana) ja vanaisa on ühes põlvkonnas ja mina (ehk siis mina) ja Pelli (see on hüüdnimi, minu õde) on teises põlvkonnas ja et Ethel on kolmandas põlvkonnas. Ethel muutus kurvaks, nii kurvaks, et lausa nutt tuli peale. Sest tema tahaks emmega ikkagi samas põlvkonnas olla 🙂
Etheli igatsus oli hullem esimene reisi pool, kus meil telefonilevi ei olnud. Pärast, kui sai helistada, siis polnud nii hull. Ethel ise ei helistanud mulle kordagi nuttes, et ma juba tuleks vms, see aitab väga kaasa. Korra nädalavahetusel sai ta isegi vanaisa juures Toilas ära käia. Vanaisa oli just Hiinast seljakotimatkalt tulnud. Vanaisa, kes varem terve elu pigem mugavusreisidel käinud, käis viimati sõbra ja seljakotiga Indias ja nüüd Hiinas. Tõeline backpacker! 😀
Ethel käis täna sõbral Jossul külas. Jossu tõi talle reisilt Etheli kingituse ka 🙂
Kingitud käevõru 🙂
Mis veel? Kes veel ei teadnud – Ansambel Antsud sai Eesti Laulu eelvooru edasi. Noh et Karl mängib seal kitarri või nii… 😀 Eks ma ole neid siin vahel jaganud ka. Ma ütleks, et selle lauluga aga alles päris töö peaks algama, et see lava-lauluks teha, aga ma pole bändi liige paraku 😀 Aga kift ikka!
Etheli nõrgim koht on hetkel loodusõpetus. Veerandi hindeks tuli 4. Tegelikult väga tubli, arvestades seda, et ta on mu abi vaid umbes 2 korda küsinud, kui ei saa aru, mis töövihikus teha. Tunnikontrollides jätab ta tihti mõned lahtrid siiski täitmata, sest väidetavalt ei oska. Lehtpuud lähevad sassi. Jõhvikas läheb meelest ära. No mis sa teed?!
“Ethel, äkki sa loodusõpetuses seepärast ei oska osasid asju märkida, et sa tunnis ei kuula nii hoolega? Et kui tunnis rohkem meelde jätaks, siis on võibolla tunnikontrollis lihtsam?”
Ethel, jumala tõsiselt ja kulm kortsus: “SEE OLI VALUS!”
Tegelikult ei ole Ethel tõesti selliseid märkuseid saanud, et ta tundi segaks või tegeleks muude asjadega, seega ju kuulab. Aga ei saa salata, et me pole väga looduseinimesed. Me ei käi igal vabal ajal metsas pohli avastamas. Ilmselt peaks. See loodusõpetuse 4 läheb pigem meie pere kapsaaeda.
Tõeline üllatus on kehaline kasvatus. Ma usun, et ma teises klassis veel kehalist ei vihanud. Sest ma tean, misasi on aine vihkamine, sedama tundsin saksa keeles. Aga pigem ebameeldiv oli kehaline kindlasti. Kuna Ethel ei ole peale vaadates ka selline sporditüdruku stereotüüp, siis ma absoluutselt eeldasin, et ta hakkab kehalist vihkama. Esiteks peab seal tihti võistlema ja talle ei meeldi kaotada. Teiseks tuleb riideid vahetada. Millisele 8 aastasele meeldib riiete vahetamine?! See on sama hull nagu hammaste pesu. Aga ei – Ethelil pole kehka vastu midagi, ta räägib rõõmsalt, et on pallimängus väravavaht ja et õpetaja kiidab teda. On näha, et see innustab last, isegi kui hundirattad ei ole perfektsed. Hinded viied. “Oo, täna on kehaline teine tund, vurraa!” hüüab ta. (Ethel ei ütle hurraa, vaid vurraa). Ma arvan, et kehaline võib Ethelile seepärast meeldida, et õpetaja on okei ja joosta ning möllata talle meeldib. Selles vanuses polegi kehalise tunnis õnnestumiseks rohkem midagi vaja.
Eesti keel. Sellest olen kirjutanud SIIN. See on muidugi naljaga pooleks. Ka hinded on suht pooleks neljad ja viied. Viimase lugemiskontrolli sai ta 4. Tegelikult on see super, sest ta luges täiesti iseseisvalt päris paksu raamatu läbi. Kontrollida ma seekord teda ei saanud, sest minu jaoks oli too raamat võõras. Ütlesin, et usaldan teda, kui ta ütleb, et saab aru, millest loeb. Seega 4 on väga hea.
Muusika ja tants… Pole veel päris hästi aru saanud, mida nad seal teevad. Viimati ümises Ethel (minu meelest) Meie mehe laulu. Kui ma küsisin, kust sa seda kuulnud oled, ütles, et tantsutunnis. Okei.
Matemaatikaga on seni Ethelil kõige paremini. Arvutada talle meeldib, tekstülesandeid lahendab hea meelega. Töölehed saab ruttu valmis. Hinded enamjaolt viied. Nüüd ütlen mina – VURRAA!
Kunstis on vist sellises vanuses kõigil viied, aga kunst Ethelile meeldib väga. Joonistamine, meisterdamine. Selle viie kirjutan ma enda nimele, sest ma olen Ethelile väiksest peale kõikvõimalikke vildikaid, joonistamis- ja nuputamisvihikuid koju toonud. Ka minul oli väiksena põhitegevus joonistamine, ju ma arvasin, et nii käibki.
Kuigi stressi tegemata asjadega või kaotatud asjadega või unustatud asjadega ja muu säärasega on ikka olnud, siis tegelikult pole hullu midagi.
