Sõitsin reedel lapsele Mana juurde järele.

Mööda Narva maanteed sõitis paremal reas must BMW maastur. Vabandust, pole ma eriline bemmifänn, et mingeid marke lajatada, ja polegi oluline. Ta sõitis 110 km/h alas 110km/h. OHUTULEDEGA! Mõtlesin, et noh, kiirete autode (et mitte öelda bemmivendade) värk – kui auto on nii katki, et peavad lausa piirkiirusesse jääma, siis on sunnitud ohutuled põlema panema.

Aga lapsega oli kohtumine muidugi südantsoojendav, et mitte öelda kõike- ja eluhõlmav! Mul oli sünnipäev ja ta jooksis mulle lilledega vastu. Aaaawww!

Koju, Tallinna poole, tagasi sõites küsisin, et kas ta tahaks järgmisele reisile minuga koos tulla nii, et meie tuleme siit Eestist ja Pelli tuleb oma riigist oma beebiga ning siis reisime ja puhkame kõik koos. Lapsel läks korraks tuju ära.

“Ma ei taha Pellit näha!”

“MIKS?” imestasin, sest Pelli on tema lemmikinimene maailmas. Vahel edestas isegi mind.

“Ahh, see beebi lihtsalt nutab seal koguaeg ja kõik peavad temaga tegelema ja minule keegi tähelepanu ei pööra,” kurtis ta.

Mina: “Miks sa nii arvad? Ega need beebid ju koguaeg ka ei karju.”

Tema: “Tead, ma panin SIMS 4-s mehe ja naise armastama ja neil sündisid KOLMIKUD, kes lihtsalt kogu aeg röögivad, ja mul on kopp ees!”

Ok. Arusaadav. Siis lähme natuke hiljem, kuni need kolmikud suuremaks saavad 😀

Foto: pixabay.com