Mäletate, kui ma 6-7 aastat tagasi blogima hakkasin? Kes mäletab ja teab, kes mitte eks 😀 Aga ma kaalusin siis mingi ca 55 kg. (Olen 171 cm pikk). Loomulikult arvasin, et olen paks. Lausa piinlik oli fotodele jääda oma kõhuga! Selle kõhuga alloleval pildil. Ma ei tee nalja – ma arvasin, et seal puusadele seotud püksilipsude peal on sangad!

Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Nii piinlik, et ei suuda kaamerassegi vaadata, pigem käsi ette ja “Mis sa teed??!!”

Mõned pildid veel sellest pekisest kehast sel ajal:

Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Näete seda seljavolti eks!

Ma 2013. aasta lõpus Dominikaanis. Loomulikult katan ma oma kõhuvoldid käega!

Praegu vaatan, et mis mul viga oli? Tahaks seda elu uuesti elada ja oma selle aja keha kaifida! 😀 Samas ma elan alati tõekspidamises, et midagi kahetseda ei saa, sest butterfly effect eks. Üks pisike muudatus, mida “oleks võinud teha teisiti” võib keerata pekki elu, millega ma praegu super rahul olen! Seega ma midagi tagasi võtta ei taha! Aga tegelikult ei ole ju küsimustki, mis mul viga oli. Väärastunud minapilt mu kehast!

Ei saa salata, mulle meeldibki sale olla ja meeldivad väga saledad inimesed. (See ei tähenda, et kõik teised ei meeldiks!). Noorena vaatasin Fashion TV-d ja sealseid pikki kõhnasid modelle. Nad tundusid nii… kunst! Mitte selles mõttes kunst, et võlts, vaid kunst = art! Kunstiteosed! Ei olnud Instagrami jms, aga ka minuvanused said siis oma nooruses selle influence doosi televisioonist kätte.

Gisele Bündchen at the 1999 Victoria’s Secret Fashion Show in New York. www.wmagazine.com

Aga… Kas ma tahtsin vanu aegu heietada? Ei! Polnud mõeldud seda sorti jutt, et “ma olin kunagi 20ndates ja enne kolme last ka mega peenike”. Ma olin veel aasta tagasi 58 kilo. Aasta tagasi ja 36aastaselt. Aga mis ka kuu aega tagasi olin? 65 kilo! Vabalt võivad osad praegu lugeda ja mõelda, et 65 kilo on nende unistuste kaal. Kuid kui sa oled võtnud vähem kui aastaga juurde 7 kilo, siis sealt edasi on järgmise aastaga vaid uus +7 kilo, kuni avastad, et oled 40 aastat vana ja 55 kilo sind ennast + 25 kg rasva, kokku 80 kilo! Kui sinu elu visioon ei ole olnud uuendada 2 korda aastas oma garderoobi järjest suuremate rõivasuuruste poole ja üleüldse sa ei tunne end oma kehas sedasi hästi, siis paratamatult hakkad mõtlema, et mis siis ikkagi selle aastaga juhtus, et +7.

Minul käis see klõps lõplikult ära detsembri alguses. See klõps, kus adusin, et mulle ei meeldi see, et minu riided mulle selga ei lähe ja et midagi peaks ette võtma. See polnud mingi pirtsutamine, et uih, mul püksid nats kitsad. (Näen vahel Instas tsikke kes iga päev kannavad 2 numbrit liiga väikseid pükse ja tunnevad end vist hästi :D). Ma pidin reaalselt ostma uusi pükse, 2 numbrit suuremaid! Õnneks mulle rasv näkku ei kinnitu ja ülemine keha pool on ka suht puutumatu, seega otseselt otsaette “+7 kilo” kirjutatud ei olnud. Hea seegi, et muutus mu keha alumine ots, mitte mu passipilt – see mina, kes hommikuti ülemise-otsa-vannitoapeeglisse vaatab. Seda poleks juhtunud, et inimene, keda pole 10a näinud ja kes juhuslikult vastu tuleb, ära ei tunne. Aga see mind väga ei huvitagi. (Hea oleks, kui ei tunneks 😀 Hahaa). Mind huvitas mu enda sisetunne. Ja see sisetunne pani mind otsima põhjuseid, mis minuga toimub. Ja mis ma avastasin?! Ma olin sattunud toidust sõltuvusse. Mitte stressi leevendavasse sõltuvusse, sest ma pole tundnud end nii stressivabalt aastaid (olgem ausad, ma olen nüüdseks seljatanud aastaid kestnud depressiooni, mille ravi kestis 2,5 aastat!). Kas see +7kg mõjutas kuidagi mu paarisuhet? Ei, ma ei ole end paarisuhtes mitte kunagi paremini tundnud! Aga kui ma elimineerin kogu taustsüsteemi ja vaatan lihtsalt ennast, siis see vaatepilt mulle ei meeldinud. Ja edaspidine hirmutas.

Seda postitust kirjutan ma detsembri algusest kuu aega hiljem täna, kus ma kaalun ca 63 kilo, ehk pisukesed 2 kg vähem. Seda pole palju, kuid parem – 2 kg kui + 2 kg 😀 Püksid, mis hiljuti eest kinni ei läinud, lähevad nüüd jalga. Mineviku mina vaataks ikka, et ma olen räige tünn :D, aga ma ise olen praegu iseendaga rahul. Ühelt poolt kuu ajaga kaotatud paari kilo pärast, aga teisalt seepärast, et olen saanud lahti rämedast toidu ja suhkrusõltuvusest. Miks ma kaalus juurde võtsin, oligi see, et mul pidi suu kogu aeg käima. Ma ei liialda, ma sõin päev läbi kuni magamaminekuni. Ja ega ma ei söönud sellerit. Jah, ma sõin palju tervislikke asju, aga ma sõin ka liitrite kaupa jäätist ja muid selliseid asju, mida ei peaks liitrite kaupa enne magama minekut (või üleüldse) sööma. Ma pole ka varem mingi “kaalujälgija” olnud, aga ma ei söönud vähemalt hommikust õhtuni. Mu magu ei oleks suutnud seda vastugi võtta.

Ma ei tahtnud dieeti, kus ma peaks nälgima. Ma ei oodanud kiireid tulemusi, ma tahtsin isud kontrolli alla saada. Et ma ei haaraks iga suvalist küpsist, mida ma näen, sest noh, miks mitte. Mul tekkis reaalne põhjus, miks mitte seda küpsist haugata. Ma ei tea kuidas, aga sattusin lugema netist keto toitumise kohta ja siis hakkasin Instas lappama keto toidupilte, mis tundusid nii isutavad (välja arvatud lihatoidud, sest liha ma ei söö, kala söön). See ei ole kuidagi sponsoreeritud postitus ja ma isegi ei tea, kas keegi mingeid keto toitumiskavasid Eestis tasu eest pakub… Netis on tasuta infot nii palju niikuinii. Mina lihtsalt lugesin selle kohta suvaliselt googeldades ja mõtlesin proovida. Sest mul on vaja reeglit. Ma ei sa nii, et natuke jäätist on lubatud. See “natuke” muutub kohe suhteliseks. Natuke täna, natuke homme…

Ma soovitan muidugi inglise keeles googeldada, aga eesti keeles on põhimõtteline info näiteks siin. Ma ei soovita seda toitumist teistele, ma räägin lihtsalt oma kogemusest. Ma ise mõtlesin ka seda lihtsalt proovida, no nii 10 päeva, et äkki saan lahti lollist harjumusest magusat õgida. Instagramis leitud keto toidupildid olid lihtsalt kuidagi nii ahvatlevad ja olin täiega nõus tegema köögis midagi uutmoodi. Tänaseks on möödunud üle 30 päeva ja ma võin öelda, et olen sellest suvalisest magusa haukamisest vaba! Nii nagu liha ei ole minu jaoks eksteerinud juba mingi 6-7 aastat, nii olen ma elanud kuu aega, ilma et kaaluksin süüa tavapärases koguses süsivesikuid ja suhkruid. Isegi puuvilju ei ole söönud, olen asendanud need marjadega (maasikad, mustikad, vaarikad, kahjuks pole praegu hooaeg 🙁 ). Rääkimata pastast, leivast, saiast, riisist, küpsistest, kommidest, jäätisest…

Esimesed nädal aega oli imelik ja võõras tunne, nagu oeleks ikka midagi puudu. Nüüd… Nüüd on nagu täiesti tavaline elu. Õhtuks söön näiteks sidruni, majoneesi, soola ja pipraga maitsestatud ahjulõhet roheliste ubadega. Filmiõhtuks juustuvalik oliivide jms süsiveskutevaba näksiga. Elu ei jää elamata, tuleb olla veidi loov.

Kaua see jama kestab? 😀 No võiks uuesti saada sinna 58 peale. Siis teeks uued reeglid, sest ega ma terve elu sedasi elada viitsi.

Ilmselt – to be continued…