Hiljuti tekkis äkiline vajadus Jinxyga loomaarstile minna. Jinxy on meie väike must kassike. Pidime kaua ootame, et löögile saada, aga parem kohe ära käia, kui loota, et äkki läheb üle. Ootejärjekorras passides kuulsime, kuidas administraator rääkis telefoni:

“Einoh, kui teile meeldib vaadata, kuidas teie loom piinleb, siis te võite ka homme tulla.”

See kõlab nii võika süüdistusena, aga tegelikult ehmus see administraator ise ka oma lause peale ja proovis seda kohe pehmendada. Ta ju üritas lihtsalt looma eest võidelda ja ta õigel ajal ravile saada. Istusin seal diivanil ja jälgisin inimesi oma loomakestega. Imelik mõelda, inimesed saavad üldjuhul ise enda eest seista ja rääkida, mis neid vaevab, aga loomad sõltuvad täielikult oma peremeestest. Kui kellelegi tõesti “meeldibki vaadata”, kuidas ta loom piinleb, siis polegi midagi teha. Meie sealoldud aja jooksul oli mitu hetke, kus administraator üritas veenda looma kohale tooma, sest asi on tõenäoliselt väga hull.

Ma olen pidanud oma kahe kassiga üksjagu loomaarstil käima. Küll oli vaja kassil hammast välja tõmmata, küll steriliseerida või mõni muu jama. Ma ei tea, kuidas teiste kogemused on, aga ma olen alati olnud imestunud, kui soojalt loomakliiniku töötajad inimestesse ja eriti patsientidesse suhtuvad. Väga hoolivalt, armastusväärselt, sõbralikult, ettevaatlikult… Räägitakse, kuidas “päris” arstidel (neil, kes inimesi ravivad) on närvid läbi, üle töötanud, koguaeg on kiire, nad pole tihti piisavalt empaatilised ja pole haruldased juhtumid, kui saad arsti juures lausa sõimata. Ma ei tea, aga kas siis loomaarstide töö on iga päev stressivaba pidu ja pillerkaar? Kuidas nemad suudavad patsientidesse nii armastusväärselt ja hellalt suhtuda, teha ekstra pai ja isegi rääkida loomadega? Kas loomaarstideks lähevadki teatud omadustega inimesed või tekitavad loomad loomaarmastajates lihtsalt igapäevaselt sellist reaktsiooni ka pingelises olukorras tööpostil? Ja inimesed oma igasugu probleemide ja hädadega “päris” arsti juures sellist kahjutunnet lihtsalt esile ei kutsu?

Loomulikult ei taha ma inimesi ravivaid arste kõike ühte patta panna, aga no loomaarstidega ei ole mul iialgi olnud mingit ebameeldivad kogemust, aga ise arstile minnes on alati 50-50, kui just pole mõnes erakliinikus. Võibolla on see olnud ka lihtsalt juhus.

Pildil meie Jinxy, maksimaalselt õnnetu lehterpea oma naiselikult roosa kaelusega.