Loomaarstid versus “päris” arstid

Loomaarstid versus “päris” arstid

Hiljuti tekkis äkiline vajadus Jinxyga loomaarstile minna. Jinxy on meie väike must kassike. Pidime kaua ootame, et löögile saada, aga parem kohe ära käia, kui loota, et äkki läheb üle. Ootejärjekorras passides kuulsime, kuidas administraator rääkis telefoni:

“Einoh, kui teile meeldib vaadata, kuidas teie loom piinleb, siis te võite ka homme tulla.”

See kõlab nii võika süüdistusena, aga tegelikult ehmus see administraator ise ka oma lause peale ja proovis seda kohe pehmendada. Ta ju üritas lihtsalt looma eest võidelda ja ta õigel ajal ravile saada. Istusin seal diivanil ja jälgisin inimesi oma loomakestega. Imelik mõelda, inimesed saavad üldjuhul ise enda eest seista ja rääkida, mis neid vaevab, aga loomad sõltuvad täielikult oma peremeestest. Kui kellelegi tõesti “meeldibki vaadata”, kuidas ta loom piinleb, siis polegi midagi teha. Meie sealoldud aja jooksul oli mitu hetke, kus administraator üritas veenda looma kohale tooma, sest asi on tõenäoliselt väga hull.

Ma olen pidanud oma kahe kassiga üksjagu loomaarstil käima. Küll oli vaja kassil hammast välja tõmmata, küll steriliseerida või mõni muu jama. Ma ei tea, kuidas teiste kogemused on, aga ma olen alati olnud imestunud, kui soojalt loomakliiniku töötajad inimestesse ja eriti patsientidesse suhtuvad. Väga hoolivalt, armastusväärselt, sõbralikult, ettevaatlikult… Räägitakse, kuidas “päris” arstidel (neil, kes inimesi ravivad) on närvid läbi, üle töötanud, koguaeg on kiire, nad pole tihti piisavalt empaatilised ja pole haruldased juhtumid, kui saad arsti juures lausa sõimata. Ma ei tea, aga kas siis loomaarstide töö on iga päev stressivaba pidu ja pillerkaar? Kuidas nemad suudavad patsientidesse nii armastusväärselt ja hellalt suhtuda, teha ekstra pai ja isegi rääkida loomadega? Kas loomaarstideks lähevadki teatud omadustega inimesed või tekitavad loomad loomaarmastajates lihtsalt igapäevaselt sellist reaktsiooni ka pingelises olukorras tööpostil? Ja inimesed oma igasugu probleemide ja hädadega “päris” arsti juures sellist kahjutunnet lihtsalt esile ei kutsu?

Loomulikult ei taha ma inimesi ravivaid arste kõike ühte patta panna, aga no loomaarstidega ei ole mul iialgi olnud mingit ebameeldivad kogemust, aga ise arstile minnes on alati 50-50, kui just pole mõnes erakliinikus. Võibolla on see olnud ka lihtsalt juhus.

Pildil meie Jinxy, maksimaalselt õnnetu lehterpea oma naiselikult roosa kaelusega.

20 thoughts on “Loomaarstid versus “päris” arstid

  1. Vot minul näiteks on loomaarstidega ainult kehvad kogemused,kuigi ükski neist ei ole seotud halva suhtumisega. Meid on loomaarst iga jumala kord rämedalt pügada üritanud ja kõiki mittevajalikke vaktsiine ja protseduure ostma püüdnud meelitada,mis tegelikult pole vajalikud. Viimane piisk karikasse oli,kui meie koera silmahaiguse tõttu taheti tal 2000 eest silm erikorras ära opereerida. Peale pidevat pealekäimist tundsin ma ennast nii lõksus kuidagi ja nii kehva loomaomanikuna. See oli kohutav! Õnneks oli mul piisavalt oidu teist arvamust küsida ja oma “surev,meeletus valus olev” koer teise arsti juurde viia,kus meile ka päriselt abi ja nõu anti. Erinevalt 500st rahast eelmises kohas ainult “diagnoosi eest maksta” saime 50 eest silmatilgad ja soovituse koera menüüd muuta,et probleem seestpoolt välja ravida. Meie koer on siiani kahe silmaga ja sada korda õnnelikum,kui ta kunagi olnud on. On olemas häid arste,kes tõesti hoolivad,aga samas on liiga palju neid,kes ainult raha silme ees näevad. Kahju kohe,et sellised “arstid” eksisteerivad,kes loomaomanike sellistes jubedates olukordades ikka veel nöörida julgevad.

  2. mul peika, kes õpib loomaarstiks, on kuulnud, et kõige rohkem teevad enesetappe just loomaarstid.. et võta nüüd kinni, eks.
    aga ma olen aru saanud, et eestis ei ole loomaarst just eriti tore olla, sest tegelikult loomade heaks midagi väga teha ei saa – inimestel pole lihtsalt raha, et ravi eest maksta. ja just see, et loomad enda eest rääkida ei saa ega saa aru, mida nendest tahetakse, teeb loomaarstitöö väga raskeks. mõistata siis, kas loomal on valus või ei ja ürita end kriimustavate kasside ja hammustavate koerte eest kuidagi kaitsta.
    ma olen just mõelnud, et loomaarmastajal oleks loomaarstina väga raske. palju peab loomi magama panema just sellepärast, et omanikud on hoolimatud ja tulevad alles viimasel hetkel (ja siis valetavad, et oi, alles eile hakkas käpp otsast mädanema) või omanikel polegi rahaliselt võimalik vajalikku ravi lubada. ja paljud muidugi õiendavad loomaarstide kallal, et miks arved nii suured – nagu arst paneks raha enda taskusse. õnneks eestis ka ikka areneb see asi ja on kliinikuid, kus tehakse ka keerukamaid operatsioone, inimesed hakkavad aina rohkem taipama, et loomade ravi ongi kallis, sellega tuleb arvestada ja teevad näiteks lemmikloomakindlustuse.
    ja noh, et loomaarstiks saada, pead käima praktikal näiteks tapamajas, mina seda vist ei suudaks 😀

  3. Kui võtta sada suvalist kassi, siis mitu neist on sellised, kellele sa EI tahaks pai teha?
    Aga kui võtta sada suvalist inimest, siis mitu neist on sellised, kellele sa TAHAKSID pai teha? 😀

  4. Kui tegemist oleks olnud arstiga, kes samad sõnad oleks öelnud, looma asemel näiteks last nimetades, oleks tegemist skandaaliga. Kuigi ehk see polegi nii halb mõte, kui vanemate mittetegutsemine ikkagi last hakkab kahjustama ja ilusti selgitamine ja rääkimine ei aita, tulekski vist nii reageerida, vanemad saavad muidugi ehmatuse osaliseks….
    Inimeste arstid ning õed saavad patsientide käest samuti sõimata, väga palju. Oli halb tuju, oli väsinud, naine jättis maha, tööl on pingeline, lihtsalt tahaks kellegile halvasti öelda, arstid on nõmedad ja tuleks kohe üles puua, tahavad patsientidele halba jne jne. Tervishoid on valdkond, kus sageli maskid, mis on ette tõmmatud, langevad ning inimeste tõeline iseloom tuleb esile, osadel kena ja armas, aga paljudel ka päris hirmus. Konfliktisituatsioonid on tavalised. Ainult mõttest sellele kõigele hakkab iiveldama ning rinnust pitsitama, halb on olla ja ei taha enam tööle minna.

  5. Ma olen kusjuures täpselt sama asja üle korduvalt mõelnud ja pereliikmetega ka arutanud. Aastate jooksul on oma loomadega erinevate kliinikute uksi ohtralt kulutatud ja 99,9% on kõik kogemused positiivsed olnud. Päris igasse suvalisse loomakliinikusse loomulikult ei lähegi, loom on minu jaoks liiga kallis selleks, nii et võib-olla tänu sellele olen ka viletsamate arstidega kokkupuudetest suuremalt jaolt pääsenud. Aga täiesti hämmastav on, kuivõrd kannatlikud ning sooja südamega enamus loomaarste (ja ka muu kliiniku personal) on, kuidas neil on jõudu kõikvõimalikele küsimustele vastata, vahel mitu korda sama asja üle seletada ja osavõtlikkust välja näidata. Inimarstide puhul kohtab seda paraku haruharva.

  6. Hakaksin mõtlema, et vetkliinikus, kus mina käin (kodule kõige lähemal), arstid ei räägi loomadega ega nunnuta. Samas on nad asjalikud ja osavõtlikud ning alati oleme abi saanud.

  7. Olen erakorralise meditsiini töötaja, olin ka viimasel nädalavahetusel valves. Kuskil käputäis kordi sain sõimata (nii purjus kui mittepurjus inimeste poolt) ning olen eelpool kellegi poolt kirjutatuga nõus, et meedikute ees, eriti kui inimesel on valus või kehv olla, langeb inimese igapäevane viisakas mask. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui palju inimesed oma pahameelt (süsteemi, valu, peretüli, kurat teab mille tõttu) meie peal välja valavad. Ka meil on oma kaitsekest mida tööl kasutame, kuid kell 4 öösel, kui sa oled juba päris kurnatud ja väsinud, suudab mõne patsiendi öeldud halb sõna siiski ka meediku külma südamesse tungida. Kui seda tööd aastaid teha, on sinna südamesse kogunenud omajagu halbu soove, ähvardusi, sõimusõnu, mõnitusi…
    Enda vabal ajal peab igatahes väga palju endaga tööd tegema, et pingeid maandada ja uue positiivse energiaga jälle tööle minna. Mõnel õnnestub see paremini, mõnel kehvemini.

    1. Mitte üldse Teie suunas ei ole see mõeldud, aga seal erakorralises on ikkagi tööl ka väga palju inimesi, kes tegelikult ka ei hooli. Viimati just oli juhus, kus 45 minutit ei toimunud mitte midagi! Mitte ühtegi inimest ei kutsutud sisse sinna nn. esimesse ülevaatamise ruumi. Mina juba mõtlesin, et issand, kes seal sees on ja mis tal viga on jne. Ja siis ühel hetkel avaneb uks ja välja astus vanem proua (töötaja siis), kes kõva häälega rääkis telefonis oma puhkuseplaanidest ja uuris, kas võtta 10 või 14-päevane pakett reis ja mis need maksavad ja mida sisaldavad. Ja täiesti süüdimatult kõva häälega meie ees rääkis. Mina ei tea, kuidas teiste töö juures on, aga kui mina enda töö juures kliendi asemel tegeleks reisi broneerimisega ja seda kõva häälega, siis mind lastaks lahti. Aga EMO töötajd on enamjaolt väga üleolevad ning arvavad, et võidki seal istuda 6 tundi 🙁 . Sellel põhjusel miks meie seal olime, meie elasime üle ja saime oodatud, aga meie kõrval istus neiu, kes reaalselt nuttis valust kogu see aeg… Ja see pole üldse tõesti suunatud Teile, kuid ma arvan, et te inimesed elavadki frustratsiooni välja teiesuguste südamega tööd tegevate inimeste peale, sest teie kolleegid on jätnud väga ebameeldiva kogemuse eelnevalt, mis muidugi pole mingi õigustus.

  8. Noh, ütleme nii, et suur osa loomi on oluliselt nunnumad kui suur osa inimesi… 🙂

    Aga tegelikult on loomaarst olla ikka karm. Kusagilt ükskord lugesin, et inimesed mõtlevad just, et loomaarst teeb erinevatele loomadele iga päev pai ja nunnutab, aga tegelikkuses pidi olema nii, et väga paljud loomaarstid peavad päevast-päeva kokku puutuma haigete ja hoolitsemata loomadega, kelle omanikel pole kas lihtsalt raha, et looma eest piisavalt hoolt kanda, või nad tõepoolest hoolivad oma loomakesest ainult seni, kuni too 100% terve on ja neid lõbustada suudab; momendist, mil selgub, et loom on ikkagi elusolend ja vajab ka ravimeid või arstiabi, tuuakse see loom kliinikusse, et…

    Mina vist loomaarst olla ei suudaks. Kõik need kurvad silmad ja õrnad soojad südamed, keda ebaõiglaselt koheldakse…. ja kelle omanikel pole neist tegelikult sooja ega külma…

  9. “…aga ise arstile minnes on alati 50-50, kui just pole mõnes erakliinikus…”
    Ma igaks juhuks tuletaks meelde, et üldiselt loomakliinikud ongi erakliinikud.

  10. Ilu on ikka vaataja silmades…Ma pole nii võika välimusega kassi veel näinud, sellise küüraka kõrviku asemel valiks ikka päris kassi.

    1. Sa oled lollakas ausalt 😀 Sulle ei pea mu kass meeldima, aga küürakas ja kõrvad lontis on ta sellepärast, et sai just selle krae ja on õnnetu ja segaduses. Seda hetke ma fotoga tabasingi, see oligi point, ega ta päriselt selline pole 😀
      Siin all linkidel on mu kasse paremini näha. Jätkuvalt, nad ei pea Sulle üldse meeldima. Kõrvad on neil jumalikud! Iseloom ka 🙂
      http://ebaparlikarp.ee/?p=33472
      http://ebaparlikarp.ee/?p=2187

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *