Paar päeva tagasi pikutan kodus diivanil. Kell on juba õhtu. Pime on. Järsku käib mingi imelik hääl õues. Nagu mingi müts. Müts, mitte pehme t-ga. Esialgu ei oska nagu midagi arvatagi. Natukese aja pärast kiikan aknast välja ja näen, et minu auto, mis pargitud maja ette, signa vilgub ja auto on kahtlaselt lähedal (et mitte öelda täiesti vastas) ees parkivale autole. Selge, midagi on perses, mingi inimene tiirutab ka auto ümber.

Vean end õue. Seat poolt, kust mina tulen, paistab nagu kõik okei, kui välja arvata see signa ja see, et mu auto on ninapidi teise auto kannis kinni. Ja siis ma näen TEISELE POOLE autot – auto terve külg on täiesti segi! Ja nüüd ma näen ka juba teisi autosid, millest ühe esiotsa eriti enam ei ole. Kaks kutti tammuvad ühel kohal. Ma võisin öelda sel hetkel valju häälega umbes midagi sellist, nagu mida v*ttu. Täpselt ei mäleta.

“Kes see geenius oli?” pööran juba konkreetsemalt ühe poole. See näitab häbelikult teise tüübi poole, mõmiseb midagi ja mõlemad jooksevad oma lössis autodesse peitu. Sain juba aru, et ka politsei on kutsutud. Kokkuvõttes üks vend tuli peateelt, teine vend tuli kõrvalteelt ja ei andnud teed, mille tagajärjel peateelt tulnud auto pani täie rauaga minu autole tagant ja külje pealt korraga (kuidas see üldse võimalik on?!) sisse, nii et mu auto lendas veel ees parkivale autole tagant otsa ja vigastas ka seda ja ennast eest. 30 alas. Parkivate autode ahelavarii võib küll vist ainult minul juhtuda!

Ega polnudki midagi. Politsei tuli, vormistas olukorra ja süüdlase. Eile ajasin kindlustusega asju ja puksiir viis auto minema. Kõik. A see tüüp, kes süüdi oli, oli küll välja astunud õpikust “Rooliässade stereotüübid”. Selline faa-faa ketid ja kõrvarõngad noor poiss. Oleks mokaotsast mulle korraks sorry öelnud. Ei. Mitte ühtegi sõna. Ma ausalt loodan, et see oli ta isa auto ja ta sai kodus “peksa”. Täidetud dokumentide järgi võib see isegi täitsa tõsi olla.

***

Kui ma end pärast seda pauku auto juurde alla hakkasin minema ja halba aimasin, siis vist ütlesin midagi sellist, et see on nüüd karma… Laps pärast küsis mult: “Emme, aga miks sa ütlesid, et see on karma? Karma on ju see, kui sa teed midagi halba ja siis see tuleb sulle pärast tagasi.”

Ma: “No ma ei tea, äkki ma siis olengi teinud midagi halba.”

Laps, hästi mõtlikult: “Aa… Samas jah, Karlile ka sõideti ükskord sisse!” Nagu see tõestaks talle karmateooria 😀

Foto: pexels.com