Kui kass oleks inimene

Kui kass oleks inimene

Eelmine nädal juhtus meil järgmine olukord…

Eellugu ka. Meil on korteri peal katuseterrass, kus meie kassid vahel jalutamas käivad. Tegelikult käib vaid suurem kass Friskin. Nuusib ka naabrite terrasse ja tuleb siis koju tagasi. Väike kass Jinxy seal nii uljalt ei jaluta. Tema vaatab pigem trepi pealt, kuidas Friskin toimetab, ja vaid vahel tipib oma mustad peened jalakesed terrassile ja vaatab aralt ringi.

Ja nüüd see olukord. Kell oli juba 11 õhtul, aga meil oli katus lahti jäänud. Vaatasin kiiruga, et Friskin on toas, ja tõmbasin katuseluuk-ukse kinni. Und veel ei olnud, vaatasin terve mängufilmi veel ära ja mingi pool 1 läksime magama. Suur kass minu kõrval padjal nagu ikka. Väiksega on nii, et suurem osa ajast ta tuleb meie jalgele magama, aga vahel ei tule ka. Seekord ei tulnud.

vaade
Friskini õue territoorium

Uni juba mõistuse üle võimust võtmas ja järksu kuulen katuseaknast – mjiu. See oli nagu pisike piiks, mitte MJÄU! “Kus väike kass on?” hakkasin mõtlema, millal me teda viimati nägime?! Otsisime kogu korteri läbi, kutsusime, ei midagi. Ok, ilmselt jäi katusele :S Õues oli juba öö ja pime. Tegin katuseluugi uuesti lahti ja hüüan. Ikka ei midagi. Käin kogu suure terrassi ja mööbli aluse läbi – pole. Lõpuks võtan taskulambi ja valgustan naabrite terrassi. Seal ta kössitab – naabri tooli all. Lihtsalt kössitab. Ei tule kutsumise peale ega reageeri. Ronin läbi piirete naabri katusele ja võtan oma õnnetusehunniku sülle. Käpakesed ja kõrvad külmad. Tol ööl magas Jinxy meil nii kaisus, kui võimalik. Tema kaisus magamine tähendab siis meie jalgade vahel.

Friskin on jäänud ka kaks korda katusele kogemata. Aga nii, kui luuk on kinni läinud, on ta tulnud meie katuseakna juurde, ja läbi akna karjuma hakanud. LASKE SISSE! Mitte naabri katusel tooli all 1,5 tunni möödudes end kokku võtnud ja ÜHE piiksu teinud!

See väike juhtum on pannud mind mõtlema, et millised meie kassid oleksid, kui nad oleks inimesed 🙂 Friskin, kuigi ta mingi 3,5 aastane ja üldse mitte vanake, oleks täielik paksu kõhuga kergelt hajameelne ja flegmaatiline vanaisa. Käiks kodus ringi ja otsiks koguaeg kohta, kus oleks mõnus pikutada. Samas oleks ta selline oma nina igale poole toppiv vanaisake, kes tahab kõigega kursis olla. Mis te siia panite? Kuhu te nüüd läksite? Mis te nüüd teete? Oleks tema põhiküsimused. Kindlasti ütleks ta välja, kui talle midagi ei meeldi. Ta ei viitsiks väga midagi teha ja naudiks lihtsalt seda, kui teised tema ümber on.

Jinxy oleks kerge käitumishäirega (no mitte halvas mõtes, vaid lihtsalt nii on, tuleb leppida!) noorem neiu. Kord tahaks ta kallistamist ja lähedust, teinekord jookseks minema ja tõrjuks. Sööks ta vähe, sest kaalu on ikkagi vaja jälgida. Vahel oleks mänguline ja vahel tusatseks omaette oma toas. Kindlasti ei julgeks ta tunnistada oma vigu. Ta oleks närviline ja räägiks tihti kurva häälega. Kindlasti käiks ta psühholoogi juures.

Naljakas on mõelda, et kui ma nüüd need kassielud inimesteks teisendasin, siis kuidas kaks nii erinevat tegelast kassidena nii hästi läbi saavad, et üksteiseta elada ei saa. Normaalne kamp. Aga ikkagi – meie kõige kallimad pereliikmed.

B0B9CFBF-DCCB-48BE-B631-DB14143C9703
Jinx ja Friskin

 

9 thoughts on “Kui kass oleks inimene

  1. Meil kaks koera ja no täpselt sama lugu. Niiii erinevad. Üks oleks jube tüütu inimene kellega ilmselt keegi sõber ei tahaks olla. Tal oleks kindlat selline pinisev vinguv hääl ja mega uudishimulik oleks ka kindlasti. Ja teine…noh ta oleks lihtsalt ülekaaluline, toidusõltlasest crazy cat-lady. Aga oma liigi esindajatena klapivad suurepäraselt ja ilmselt tänu sellele ei ole neil ka kunagi kiskumisi.

      1. Jaa! Me vahest mehega lahutamegi meelt sellega, et kujutame ette kuidas nad ühes või teises situatsioonis inimestena käituksid. Aga mul on hea meel, et me pole ainukesed 😀

  2. Ma tunnen kahte labradori, ema ja poeg, ja nad on ka kaks täiesti isemoodi “inimest”. Poeg on tõeline õrnhing, kes on vajab pidevat tähelepanu ja lähedust. Iga natukese aja pärast on vaja kallistust küsima tulla (ta pole kuulnud uudist, et koertele ei meeldi kallistused). Ta teeks kõik, et sulle meeldida ja head meelt teha ja on meeletult haavunud, kui sa julged ta eemale lükata, sest raske on/ei taha ülebi lakutud saada/ vms.
    Ema on aga tõeline mõrd. Isepäine, teab ise, mis teeb. Ja kui sa julged paluda tal midagi muud samal ajal teha, siis ta vaatab sind mõrvarliku pilguga, et “Kas sa ei näe, et mul on kompostihunniku sorteerimine pooleli!?” Hellust jagab siis, kui on tema jaoks õige aeg. Vihmaga ikka naljalt välja ei lähe, istub pigem jalad ristis. Ja kui sa viivitad söögiga või ei jaga oma sööki, siis oled rahvavaenlane ja sind jälgitakse mureliku pildiga. Ja katsu sa teda paitada – enne söök, siis vaatab…

    Inimestena oleks mõlemad küllaltki tüütud. Koertana aga parimad 🙂

    1. Kusjuures ma imestasin seda, sest tavaliselt on ta täiesti endast väljas, kui Jinxiga midagi on (loomaarsti juurde minek vms), seekord ei teinud teist nägugi 😀

  3. Minu koer oleks inimesena üks üsna meeldiv vestluspartner, sealjuures hea kuulaja. Ta oleks kaastundlik ning hea lohutaja. Preilil oleks suur lähedusevajadus ning sellest tulenevalt oleks ta ka pööraselt armukade. Tõenäoliselt daddy-issues… Armastaks sporti, vihkaks rutiini ja füüsilisi piiranguid. Toiduga oleks valiv. Sobib vaid parim ja õhtustaks ainult kallimates restoranides, sest mingisugune kodune eine? Noo ei.
    Üle kõige meeldiks ringi reisida, sest autosõidus lihtsalt on midagi… See tunne, kui paned pea aknast välja, tuul sasib su juukseid ning sõidukiiruse kasvades surub tugevnev õhuvool hinge kinni ja ajab läkastama… Bliss 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *